Igati õnnestunud nädalavahetus
Nädalavahetused on aeg, mida ma ühtviisi ootan ja kardan. Hea on, kui terve pere saab koos olla, aga vahelduva eduga on siis ka tülid väga kerged tekkima. Nädalavahetuse edukust määrangi selle järgi, kui hea on olnud meie omavaheline läbisaamine ning läbisaamine lastega.
Eelmisel nädalavahetusel näiteks olid reede ja laupäev ülimalt mõnusad, aga terve pühapäev läks täiesti tuksi. Seekord saime terve nädalavahetuse täitsa rahuliselt koos veedetud – mõnus on tõdeda, et asjad lähevad ülesmäge.
Eile hommikul käis Abikaasa hambaarsti juures ja turul, mina samal ajal koristasin usinasti, siis käis korstnapühkija (meie pliit tõmbab nüüd jälle normaalselt, juhhei), ülejäänud päeva logelesime suuremas osas maha.
Täna käisime lastega õues mängimas, Plika lõbutses mänguväljakul täiega, sai magama pool kaks, kustus hetkega ja ärkas viiest ainult sellepärast, et ma läksin magamistuppa pesu kuivama panema. Mina sain hommikupoolikul koristada ja laste lõunaune ajal kaks raamatut läbi lugeda (Jesper Juuli “Ei ütlemise kunst” ja “Minu piirid – sinu piirid“), päeva jooksul õnnestus veel poolteist osa Austraalia modellide kolmandat hooaega vaadata ja lastega lõbutseda. Abikaasa tegi hommikupoolikul pannkooke ja hiljem frikadellisuppi ning lõhkus puid kah veel.
Pallides istun hetkel 140. tasemel, Abikaasa sai pärast mitut nädalat 55. tasemest edasi ja mängib nüüd jälle mõnuga, tal on vist 70. käsil, nii et minuni jõudmiseni läheb veel aega. Ise tegin vahelduseks alguse tasemeid, sest need lõpu omad on nii rasked, et viskavad vahel täiega üle.
Ühe üllatava meili sain ka, kutsuti töövestlusele – nagu näha, siis polnud siiski NII pikk aeg möödas. Abikaasa avastas, et CV online’is saab näha teiste kandideerijate arvu ja üldandmeid, sealt nägin, et kandidaate oli 70 (pluss ilmselt sama palju võis tulla CV keskuse kaudu, kujutan ette) – siis pole miskit imestada. No põnev igatahes, väga põnev. Millalgi järgmise nädala teises pooles saan siis minna ja ennast müüa.
Nii me vaikselt elame.