bubble witch saga

LÕPUKS OMETI!

Ma tegin Eternal Isles esimese maailma kuuenda osa ära!!! See värdjas osa, kus MITTE KUNAGI punktid täis ei tulnud, ma vahepeal ei tahtnud suurest trotsist edasi mängidagi, ehkki on võimalus järgmine maailm ka niisama lahti teha… No ma lõpuks ikka tegin – teine maailm tehtud, pool kolmandast ka 😛 Aga nüüd keskendun jälle sellele, et esimese viimased neli taset ära teha, sealt peaks mõni veel üsna kirves olema.

Ikkagi, JESS! Ma pole ühegi tasemega varem nii palju vaeva näinud!

Abikaasa jõudis täna põhimängu viimasele, 155. tasemele – sinna, kus kunagi lõpp oli. Ära pole veel teinud. Me ei mänginud kumbki vahepeal üldse, aga siis jälle natuke proovisime ja kui mõni raske tase eest ära sai, läksid järgmised jälle libedamalt, mis tekitas isu juurde.

Nüüd on nii palju uusi tasemeid ees ootamas, et mingit lõpuihalust enam pole, aga vahel ajaviiteks palle toksida on mõnus ikka.

Mis oleks elu ilma väikese seikluseta

Lend oli sündmustevaene ja jõudis lubatust kiiremini kohale. Kügelesin lennujaamas ja tegin aega parajaks, pool tundi enne bussi väljumisaega läksin peatust otsima ja leidsin selle tänu postide külge kinnitatud siltidele, mis nooltega suunda näitasid – lennujaamast üle tee kuskile majade vahele. Peaaegu nagu too mäng, mida me lapsepõlves mängisime – teate küll, kriidiga asfaldile noolte joonistamine, et teised siis nende järgi otsida saaks.

Maris ütles, et Gare Centrale on viimane peatus, mistõttu mina eeldasin, et lähen maha siis, kui kedagi enam bussi ei jää. Otse loomulikult sõitis see buss kuskile edasi, sain küll õnneks teise sama firma bussiga tagasi, ainult peaaegu pool tundi pidin ootama, et viis minutit sõita saaks. MINUL polnud midagi häda, mina ootasin soojas bussis… Maris, vaeseke, pidi õues külmetama.

Tukkusin lennukis ja enamik bussisõidust ka, nüüd pole üldse und – ma ei ole küll VÄGA ammu kell viis hommikul üleval olnud (siin on küll kell õnneks alles neli :D). Ma huviga vaatan, millal uni tuleb ja kaua ma siis magan. Pool üks pean välja minema, nii et kiiret pole kuskile.

Pallides anti mulle ööpäevaks tasuta see jubin kasutada, mis põrgatamiste suunda näitab – oh kui mõnus on nii tasemeid ära teha, mängin nüüd usinasti, sest kauaks seda ilmselt enam pole 😛

EDIT: Krt, kaduski juba ära, ainult ühe mängu sain mängida.

Pallirindel

Eternal Isles kuues tase on täielik k*pp ja ehkki ma sain Nadjalt teoreetilisi nippe selle ära tegemiseks, see praktikas ei õnnestunud. Nüüd on punktid otsas ja ilma abivahenditeta seda nagunii ära ei tee, sestap tundus olukord üsna lootusetu.

Aga Nadja ütles just, et 300 tähekese täis saamisel saab ka 50 000 punkti, mul oli alles 242 tähekest. Hakkasin siis algusest peale neid tasemeid tegema, kus kolm tähte veel täis pole, sain kaks tükki juurde ja kaheksanda elu! Vot siis, jälle targem.

Eks ma siis teen nüüd neid esimesi tasemeid kolme tähekese peale, kuni 300 täis ja siis jätkan sealt, kus pooleli jäin.

See ei lõppe iial 😛

Järjekordne pallivõit

145. tase ajas ka halliks ja kaotas mänguisu, aga sain selle lõpuks tehtud. Ja nüüd tulebki viimane maailm ning kümme viimast taset. Nojah, ja siis tuleb jätk, sest uued tasemed tehti otsa. See ei lõppe kunagi 😀

EDIT öösel kell üks: See viimane maailm on jumala lahe, ma olen juba 151. tasemel. Üllatuspallid ruulivad!

Scroll to Top