elu koos kassi(de)ga
Ükskord panin ühe pusle kokku
Mul oli mingi teise ringi pusle, ilmselt Uuskasutuskeskusest, kus ühes karbis oli kaks puslet… Panin need mõlemad septembris kokku, ühest sai juba varem pildid üles pandud, teine siis nüüd siin.
See segadus siin on täitsa mu enda süü. Ma poleks pidanud Mustu peale röögatama, vaid ta vaikselt laualt ära korjama. Ta pani ehmunult plehku, aga ma olin pusle liiga ääre peale jätnud, nii et osa kukkus põrandale. See on sihuke vanem pusle ka, kus tükid pole nii tihedalt.
Kaks tükki jäi lõpus puudu, ühe leidsin veel hiljem kuskilt põrandalt, aga teist ei leidnudki… Pole sugugi kindel, kas oli kohe puudu või siiski kuskil elutoas veel peidus… Aga noh, mis seal ikka. Need pusled olid selline ühekordne ettevõtmine, annan nüüd südamerahuga ära.
Kuu jagu kassipilte
Kaalusin kasse millalgi kevadel ja täna uuesti. Mustu ja Paksu kaalusid täpselt sama palju – vastavalt 4,4kg ja 6,7kg. Säde aga on juurde võtnud – 5,2kg asemel nüüd 5,5kg 😀
Fotosid on… No mitte päris sada, aga palju puudu ei jää. Seekord ei saa Kaaslast süüdistada, KÕIK pildid on minu tehtud. Põhjus lihtne – olen viimase kuu olnud kodukontoris, mis tähendab, et mu tööpäevad mööduvad diivanil, süles arvuti ja sageli ka mõni kass. Kui mitte päris süles, siis vähemalt läheduses 😛
Ja no ei tüdine ma eales ära nende pildistamisest, ehkki ma saan aru, et rangelt võttes pole midagi uut. Nad on lihtsalt NII armsad. Sama nunnud nagu beebid 😀 Täielikud stressimaandajad. Kuidas ma soovin, et saaks Kaaslasele ühe haiglasse sokutada 😀
Säde arvab mu töö tegemisest nii:
…
Pusled!!! (ja kassid)
Mul jäi pärast suviseid suuri koristamisi viimane jupp venima ja elutuba oli pikalt nagu sõjatander. Üks laud ja mitu kasti täis ära andmist ootavaid asju, kõik kapipealsed täis vajalikke asju, millele polnud jõudnud kohta leida, kõik kapid-sahtlid kolimisejärgsest ajast nagunii suht suvaliselt asju täis topitud. Hakkasin õige mitu korda otsustavalt otsast pihta, aga ots oli alati nii kaugel (tagumine esik näiteks vajas jälle kraamimist, köögis mingid sahtlid jne), et elutoana ikka kuidagi ei jõudnud 😀
Siis tuli septembri alguse tavapärane sagin kooli ja sellega kaasnevate koosolekute ning muude kohustustega, see just kaasa ei aidanud.
Aitas aga maagiline teadmine, et on tulemas külaline. Lõpuks võtsin ennast nii palju kokku ja sain raamatud nii ümber paigutatud, et juurde tulnud raamatud ka ära mahtusid… Ja sorteerisin mitu hunnikut asju ära…
Ja tegin suures sektsioonis enamiku kappe-sahtleid korda. Ja pakkisin kõik ära andmise asjad kastidesse… No ühesõnaga, pealtnäha sai korraks korda 😀 Need lauad seal esimese pildi peal olid vahepeal tühjad 😛
Kaaslane avas pidulikult veinipudeli selle puhul, et ma sain üle pika aja jälle puslet panna. Viimati vist… Appi, aprillis?!?
Soojenduseks võetud 500-tükine sai muidugi väga kiirelt kokku, niisiis alustasin uut. Kuna Annika käis külas ja aitas panna, sai see ka lõpuks kahe päevaga kokku 😀
…
