elu koos kassi(de)ga

Ükskord panin ühe pusle kokku

Mul oli mingi teise ringi pusle, ilmselt Uuskasutuskeskusest, kus ühes karbis oli kaks puslet… Panin need mõlemad septembris kokku, ühest sai juba varem pildid üles pandud, teine siis nüüd siin.

See segadus siin on täitsa mu enda süü. Ma poleks pidanud Mustu peale röögatama, vaid ta vaikselt laualt ära korjama. Ta pani ehmunult plehku, aga ma olin pusle liiga ääre peale jätnud, nii et osa kukkus põrandale. See on sihuke vanem pusle ka, kus tükid pole nii tihedalt.

Kaks tükki jäi lõpus puudu, ühe leidsin veel hiljem kuskilt põrandalt, aga teist ei leidnudki… Pole sugugi kindel, kas oli kohe puudu või siiski kuskil elutoas veel peidus… Aga noh, mis seal ikka. Need pusled olid selline ühekordne ettevõtmine, annan nüüd südamerahuga ära.

Kuu jagu kassipilte

Kaalusin kasse millalgi kevadel ja täna uuesti. Mustu ja Paksu kaalusid täpselt sama palju – vastavalt 4,4kg ja 6,7kg. Säde aga on juurde võtnud – 5,2kg asemel nüüd 5,5kg 😀

Fotosid on… No mitte päris sada, aga palju puudu ei jää. Seekord ei saa Kaaslast süüdistada, KÕIK pildid on minu tehtud. Põhjus lihtne – olen viimase kuu olnud kodukontoris, mis tähendab, et mu tööpäevad mööduvad diivanil, süles arvuti ja sageli ka mõni kass. Kui mitte päris süles, siis vähemalt läheduses 😛

Ja no ei tüdine ma eales ära nende pildistamisest, ehkki ma saan aru, et rangelt võttes pole midagi uut. Nad on lihtsalt NII armsad. Sama nunnud nagu beebid 😀 Täielikud stressimaandajad. Kuidas ma soovin, et saaks Kaaslasele ühe haiglasse sokutada 😀

Säde arvab mu töö tegemisest nii:

Pusled!!! (ja kassid)

Mul jäi pärast suviseid suuri koristamisi viimane jupp venima ja elutuba oli pikalt nagu sõjatander. Üks laud ja mitu kasti täis ära andmist ootavaid asju, kõik kapipealsed täis vajalikke asju, millele polnud jõudnud kohta leida, kõik kapid-sahtlid kolimisejärgsest ajast nagunii suht suvaliselt asju täis topitud. Hakkasin õige mitu korda otsustavalt otsast pihta, aga ots oli alati nii kaugel (tagumine esik näiteks vajas jälle kraamimist, köögis mingid sahtlid jne), et elutoana ikka kuidagi ei jõudnud 😀

Siis tuli septembri alguse tavapärane sagin kooli ja sellega kaasnevate koosolekute ning muude kohustustega, see just kaasa ei aidanud.

Aitas aga maagiline teadmine, et on tulemas külaline. Lõpuks võtsin ennast nii palju kokku ja sain raamatud nii ümber paigutatud, et juurde tulnud raamatud ka ära mahtusid… Ja sorteerisin mitu hunnikut asju ära…

Ja tegin suures sektsioonis enamiku kappe-sahtleid korda. Ja pakkisin kõik ära andmise asjad kastidesse… No ühesõnaga, pealtnäha sai korraks korda 😀 Need lauad seal esimese pildi peal olid vahepeal tühjad 😛

Kaaslane avas pidulikult veinipudeli selle puhul, et ma sain üle pika aja jälle puslet panna. Viimati vist… Appi, aprillis?!?

Soojenduseks võetud 500-tükine sai muidugi väga kiirelt kokku, niisiis alustasin uut. Kuna Annika käis külas ja aitas panna, sai see ka lõpuks kahe päevaga kokku 😀

Tiigifestival 2020

Viimasest Mudal käimisest on möödas terve aasta… Tavaliselt olen suutnud tihemini 🙂 Aga kuidagi juhtus nii, et eelmine kalendripildistamine läks minust mööda, aastavahetusel olin Rootsi-reisist liialt väsinud, et kuskile minna, jaanipäeval olime lastega… Ja nii see aastaring täis saigi.

Nagu alati, ei oska ma neid sündmusi vähimalgi määral kirjeldada. Mudal on alati imeline võimalus ennast korraks tavaelust välja lülitada, et nautida ilusaid inimesi, nilbeid nalju ja tiigimuusika puhul ka kõiksugu loomingulisi etteasteid luulest ja kõhutantsust erinevate muusikaliste kollektiivide ja burleskini.

Kui ma peaksin võtma selle aasta festivali enda jaoks kokku ühe pildiga, siis kindlasti sellega. Mitte kunagi varem pole Mudal olnud nii palju kohti, kus käsi pesta 😀 Ja tavaliselt pole seal ka KASSI 😀

Ma olen käinud Mudal üsna regulaarselt alates 2016 kevadest ning alati majas maganud. Tegelikult valetan – aasta tagasi magasime glämpingu telgis, aga see oli omaette luksus 😀 2020 on aga üks omamoodi aasta, nii et panime ka esimest korda oma telgi püsti…

Foto: Aldo

Tõe huvides peab küll mainima, et mitte telklasse, vaid mujale 😀 Eelmine pilt oli lihtsalt ilus olustikupilt 😀

Konnalaulud:

Luule:

Foto: Aldo

Alina ja Kätlini kassisaagale olin FB vahendusel pikalt kaasa elanud, nüüd oli võimalus auväärse Mägi Aivariga päriselus kohtuda. Plaanisime Kaaslasega kassiröövi, aga suutsime end lõpuks siiski tagasi hoida ja tegime selle asemel ogarates kogustes pilte 😛

Foto: Aldo

Scroll to Top