Isegi ühe pusle panin vahepeal kokku
elu koos kassi(de)ga
Kassid ja piparkoogid
Töönädal algas ja lõppes kooli advendilaadaks valmistumise tähe all. Esmaspäeval käisin tähekesi voltimas, täna kooli kaunistamas…
Eile õhtul küpsetasime piparkooke. Kassid olid kõik abiks… Magasid köögis ja olid nunnud. Vahepeal jälgisid hoolega toimuvat. Vahepeal läksid piparkoogitaignast pöördesse ka 😛
Stiilinäiteid tänaõhtuse kaunistustiimi tööst:
Õhtul koolist tulles olin väsimusest täitsa sooda (ja mina lahkusin juba pool kaheksa, kangemad lõpetasid seal peale ühtteist – ma ei tea, kuidas nad jaksasid…). Läksin tee peale jäävasse poodi, et glasuuri osta, aga kuna ma seal muidu pea kunagi ei käi, oli paigutus võõras ja ei suutnud kuidagi leida. Seisin juhmi näoga keset poodi ja kurtsin chatis sõbrale, et kangesti tahaks jonnida. Glasuur oli muidugi nina all, ma olin lihtsalt pime, pidin müüjalt abi küsima 😀 Söögi suhtes ei suutnudki miskit välja mõelda, nii et tulin koju ära ja lükkasin Rimi pitsa ahju.
Õnneks väike puhkepaus pitsa ja kohviga laadis nii palju, et jaksasin piparkoogid ära kaunistada, pakkida ning kappi peita – et kassid neile öösel 1:0 ei teeks ja oleks ikka homme midagi kaasa võtta 😀
Mõned piparkoogid said ikka isiklikuks tarbimiseks ka 😛
Lapsed küpsetasid Eksabikaasa juures homsesse kohvikusse vahvleid ja jõudsid ka koju alles kell üksteist. Mina valmistusin lisaks piparkookide kaunistamisele soolaste ampsude meisterdamiseks, need teen küll alles homme hommikul valmis… Ja nende kaunistamiseks unustasin küll kraami osta, nii et tuleb homme hommikul veel poodi jõuda…
Aga hommik on kindlasti õhtust targem 😛
Esimene advent
Päkapikukraami oli õnneks meeles õigeaegselt soetada, tänu tööl lõunalauas aset leidnud vestlusele, aga mõtted on igal pool mujal kui jõuludel, seega tabas mind tänane advent pisut ootamatult. Otsustasin, et kõik on siiski kontrolli all – Plika oli eile piparkooke küpsetanud, mandariinid olid olemas, küünla panin põlema, jõululaulud panin mängima…
Inimesed mu ümber olid toredad ja kassid nunnud.
Pesu sai pestud, kodust koristasin suurema läbu enam-vähem ära, õhtul meisterdasime Plikaga lumehelbekesi ka. Tervelt ühe saime kumbki valmis 😀
Ei saaks öelda, et nüüd mingi räige jõulutunne oleks, aga oli üks täitsa mõnus tsipakene jõuluhõnguline päev.
Ja rohkem ju polegi vaja?
Elu kolme kassiga
Meil oli lastega juba mõnda aega plaan võtta sel sügisel veel üks kassipoeg. Mingil hetkel aga küsis peretuttav minult, kas ma oleksin nõus pakkuma tema kahele kassile talveks hoiukodu. Ja ma mõtlesin, et miks mitte – saan kogemuse elust mitme kassiga ja eks siis ole näha, kas üldse tahan teist.
Nii et viimased kaks nädalat olen elanud koos kolme kassiga. Ja see on olnud… Noh, ütleme nii, et päris põnev kogemus. Ühtlasi saabus ka tõdemus, et kolm on minu jaoks ilmselt tiba palju. Ja et kui ma endale peaks veel ühe kassi võtma, siis kindlasti ei punast (juba olemas) ega musta (täiesti võimatu pildistada! :D). Hehe.
Tegelikult on nende kiisudega nii, et nad otsivad hoopis uut kodu. Päriskodu. Must Nurru on emane, punane Pööri isane – ja neil on Sädega üks ema 🙂 Sädest järgmine pesakond, seega kui tema sündis sügisel 2016, siis need kaks ilmselt umbes kevadel 2017. Ma ei taha siin üldse lahata põhjuseid, miks need kiisud sel kevadel maale suvilasse viidi, aga seal nad kuni sügiseni elasid… Toitmas käidi neid ilmselt igapäevaselt, aga olid seal suht üksi ja õuekassid, nädalavahetustel käis pererahvas ka… Esialgu oli plaan, et nad ehitavad järgmine aasta maale maja, siis saavad kiisud seal samamoodi õuekassidena edasi elada, aga hetkeseisuga on hoopis selline jutt, et ehitus venib ja mis neist kassidest solgutada, otsiks parem kohe uue kodu…
Palun ärge kommenteerige seda, palun-palun. Ma tean, mis te öelda tahaks. Ja ma ei taha siin blogis seda teemat lahata. Ma tahan lihtsalt, et need kiisud saaks armastavasse koju.
Nad on ääretult armsad ja hea iseloomuga. Ei karda lapsi, on tohutult paimaiad, otsivad hellust ja lähedust. Söövad kõike nagu näljahädalised. Sobivad nii toa- kui õuekassiks – hoolimata (või just tänu sellele?) õues veedetud suvest ei soovinud nad siin tükk aega üldse õue minna. Nüüd küll vahel veidi käivad, aga vastupidiselt minu Sädele, kes on 100% õuekass ja liivakast on meil vannitoas moe pärast… Siis nemad on rohkem toakassid ja noh, liivakast on üle 1+ aasta aktiivses kasutuses.
Ühesõnaga… Nad on nunnud. Aga kolm on minu jaoks liig, eriti praegu. Ja ma nii väga tahaks leida neile mõnusa kodu. Kas keegi teab kedagi, kes sooviks endale kahte paimaiast kassi?
(Opil on mõlemad ära käinud, nii et sellega pole ka muret.)
Pildid on läbisegi kõigist kolmest. Säde on kahest punasest “valgem”.
…
Laupäev maal ja teisi jutte
…ehk kiire ülevaade möödunud nädalast, paari pildi põhjal. Ega miskit pikka kirjutada pole, aga hea emotsiooni võiks ju mälestuste mõttes siia talletada 🙂
Täpselt nädal tagasi istusin arvuti taga, silitasin süles olevat kassi, kodu oli soe ja leivalõhna täis ja nii hea oli olla.
Pisut hiljem leidis kass endale “mugava” magamiskoha 🙂
Reede õhtul nautisin ilma ja korjasin aiast õunad kokku. Seekord läks nii hästi, et kõik, mis vähegi kõlbulikud, sain Birgitile viia, õunamahla jaoks. Kogu selle suure kotitäie.
Kaks puud on praeguseks tühjad, taliõun alles valmimas… Ja see puu on veel endiselt niiii täis.
Reede õhtul käis Liis mul üle pika aja külas veini joomas ja sain talle oma vahepealsetest seiklustest pajatada. Nii mõnus oli temaga üle pika aja jutustada.
Laupäeval korjasin Annika auto peale ja sõitsime maale Birgitile külla. Seal sai juba lõunast vein lahti korgitud 🙂 Terve päeva toimetasime – tegime õunamahla, sõime, lollitasime, mängisime noolemängu… Ja jutustasime, jutustasime, jutustasime.
Pühapäev oli planeeritud koduseks pesu pesemise päevaks. Nii ka sai.
Päev algas imelise inglise hommikusöögiga:
…ja lõppes pisut haiglasena, aga nii õnnelikuna…
