Ilmselt on asi lähenevas sünnipäevas – teadsin, et kui ma sel nädalavahetusel ei korista, siis tuleb sünnipäev sassis kodus… Ja see mõte ei meeldinud kohe üldse mitte.
Magasin eile üsna kaua ja jõudsin hommikusöögi söömiseni kell üks, aga pärast seda koristasin õhtul kella kümneni välja… Ja saingi kõik korda! Eriti oluline, sain korda kaosekummutipealse ja -riiuli:
Selle kaose koristamiseni jõudsin kusjuures alles õhtul üheksa paiku… Enne seda oli vaja kööki ja elutuba kraamida ning vannituba küürida. Siis tunnike magamistoas, siis duši alla, pool üksteist sain välja teenitud puhkust nautida.
Kõik ei ole muidugi NII ideaalses korras, kui ma tahaks – detsembris keskendusin kappide sisemuse organiseerimisele, aga kuna mul ei ole siin oludest tulenevalt väga head süsteemi, kipuvad kapid jube kähku sassi minema… Nii et nüüd on väljast kõik ilus, aga kapiuste taga oleks vaja organiseerida. Midagi hullu ei ole, ma enam-vähem tean kõigi asjade asukohta – aga saaks palju paremini. Noh, kunagi, kui mul jälle aega on ja vaim peale tuleb. Seni on vähemalt kõik, mis nähtaval, nii kenasti korras, kui meie väsinud ja lagunevas majapidamises üldse olla saab. Ja uskuge mind, see kõik on praeguseks ikka üpris üpris väsinud…
Eile oli tegelikult üpris närviline päev, tülitsesime palju. Täna hommikul ajas Poiss närvi, kes käis alates kella kaheksast iga natukese aja tagant küsimas, kas me juba ei ärka – sest me ei lubanud teda enne arvutisse 😀
Aga siis oli kell pool kümme ja päike paistis nii ilusasti ja ma tõusin üles ja mõtlesin, et KÕIK on tehtud – kodu on korras, ise ka puhas, ainult pesu tuleb pesta ja ülejäänud päeva võib puhata. Ja PÄIKE, eks, teeb alati kõik nii helgeks.
Nii et me tõusime üsna varakult, Abikaasa käis poes, tegime inglise hommikusööki, hiljem mängisid lapsed enamiku päevast õues, meil oli võimalik omavahel veidi pikemalt jutelda ning lebotada.
Lisaks puhkamisele jõudsin veel kõik ootel olevad õmblustööd ära teha ja Abikaasa pani minu palvel lõpuks laste hommikumantlitele nagi ukse külge. Ning kuna tal nagunii trell käepärast oli, parandas ära ka magamistoa kardinapuu, mille Poiss kardinat sikutades nädal või paar tagasi ühelt poolt seinast välja tõmbas.
Ja õhtusöögiks oli lasanje, njämm.
Enamiku päevast pühendasin fotode sorteerimisele. Olen teinud nii palju pildipostitusi, parooliga ja avalikke – kusjuures mul pole ükski neist postitustest, mis ma varasemate kuupäevadega ajastasin, RSS lugejasse tulnud, veider… Mu meelest varasemalt on küll tulnud. Või vähemalt Alice’i taolised postitused tulevad mulle alati. Igatahes, lingid on ka olemas, nii et vahet pole. Pildikesi elust postitusse unustasin algul märtsi pildid panemata, sest õhtu oli juba nii hiline ja juhe koos, seega lisasin hiljem.
Nüüd olen fotodega nii kaugel, et üles panemata on veel enamik märtsi kassipiltidest… Aga nendega on aega, kass juba niigi uputab ja fotod üleüldiselt ka.
Sügav rahulolu, igatahes.
Olen sattunud viimasel ajal FB-s videote peale, kus üks kena naisterahvas räägib vanemdamisest (mm, see ei ole vist päriselt sõna, aga Daki blogist nii külge jäänud :D) – viimane, mida nägin, oli selline, kus ta jõi vahuvannis veini ja ütles, et savi, kui mänguasjad on kokku korjamata, nõud pesemata ja pesu triikimata – prioriteet on enda heaolu ja see et sa ennast hästi tunneks.
Ja mõtlesin, et küll oleks mul lihtne elu, kui korralagedus mind hulluks ei ajaks 😀 Mina tunnen ennast hästi siis, kui kõik asjad on oma kohal, nõud pestud ja pesu kapis (triikimisega ma õnneks suuremat ei tegele) – no ja nii lihtsalt on. Kui korralagedus mind ei sega, siis ma pean olema ikka VÄGA VÄGA väsinud või VÄGA VÄGA masenduses. Noid hetki on olnud viimasel ajal liiga palju, aga nüüd… Nüüd ma jälle jaksan. Ja kevad on käes ja elu läheb järjest ilusamaks 🙂
