Mul on tunne, et enam kui poole sellest puslest pani kokku õeke… Aga olgu peale 😀 Üks kord oli täitsa tore panna, midagi nii erilist polnud, et uuesti tahaks, seega läheb vahetuseks.
Kassid muidugi aitasid kah. Teet varastas juustu. Anonüümseks jääda soovinud kass disainis korktahvlit 😀
Meil jäi mitmenädalane jõusaalipaus – ütleme nii, et jõudlus ei olnud täna just päris see, mis tavaliselt 😛 Kohe väga väsinud on olla. Ja pisut juurdlen selle üle, kui palju ma homses postitrennis teha jaksan 😀
Õeke käis Juustukuningates ja kuna seal oli muljetavaldavalt hea müüja, lahkus ta sealt 54€ võrra vaesemana ning viie juustu võrra rikkamana. Tuli meile õhtul juustuga külla, panime pusle kokku (pilti teen homme loomulikus valguses) ja jõime, khm, ühed gintonicud 😀
Nüüd on hirmus väsimus ja uni, milline üllatus, eks. Siiski mõtlesin, et kuna kassipilte on nii palju, võiks ikka miskit üles lükata.
Kaaslase komandeeringust ja laste vaheajast tulenevalt on kõik rutiin sellel nädalal aknast välja lennanud. Jäi ära nii minu ja Kaaslase ühine jõusaalis käimine kui ka kõik Plika trennid, millega tuleb harilikult arvestada ja mille ümber õhtuseid ühiseid söögiaegu klapitada.
Seega kasutasin juhust ja broneerisin endale mitu trenni õhtutele, mis mulle tavaliselt ei sobi. Tavapärase kahe asemel isegi kolm – sest nädala sees jõusaali polnud ja uue kuukaardi esimene trenn jäi mul ju autojamade tõttu ära, mistõttu alustasin toda nädalat poolikult ja nüüd saingi “üle jäänud” aja ära kasutada.
Lisaks hakkas Plika ajama, et kuna on vaheaeg ja Kaaslane on nagunii ära, siis äkki ma tahaks ka üheks ööks kodust ära minna, et ta saaks sõpradega koosviibimise korraldada. Ma sellest mõttest just eriti vaimustuses polnud, sest mulle meeldib oma voodis magada, aga otsustasin, et hea küll, võib ju kah. Algne plaan oli ööseks õekese juurde minna, aga tema jäi just eile haigeks, nii et läksin hoopis ema juurde. Hea oli see, et sain emaga jutustada ning imemaitsvat sööki (kartuli-lillkapsa puder, veisehakkliha-peedi kotletid, hommikusmuuti), mitte nii hea aga see, et diivanil ja harjumatute taustahelidega (solisev radiaator, tiksuv kell) mu unekvaliteet just nii hea polnud kui oma voodis – Garmini äpp näitab küll pisut üle kaheksa unetunni, aga täna olen terve päeva üsna väsinud olnud.
Õhtusesse trenni oleks suurima heameelega minemata jätnud ja selle asemel lihtsalt diivanil külitanud, aga olin ju juba kirjas ja hammock kui minu esimene ja pikaajaline armastus on prioriteeti posti üle nagunii. Nii et muidugi ajasin ennast diivanilt kolme kassi alt püsti ja sõitsin kohale.
Alguses soojenduse ajal (mille taustaks on alati väga vali muusika) oli küll tunne, et appi, ma ei taha siin olla ja ma ei jaksa midagi, aga kui päris trenniks läks ja muusika vaikseks keerati, siis… Sain hakkama küll, nii mõnigi asi tuli natuke paremini välja, mis veel eelmine kord ei tulnud. Oleks ilmselt pareminigi tulnud, kui ma poleks eilsest trennist igal poolt nii valus olnud 😀 Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule.
Mainisin, et eelmisel nädalal oli posti trennis ikaldus, räägin siis selle loo ka ära. Algajate trennis oli mingil põhjusel üks nii igas mõttes edasijõudnu, et talle oli vaja kogu aeg paralleelselt raskemaid harjutusi anda. Olime ainult kolmekesi – ja kolmas tüdruk on ka piisavalt pikalt käinud, nii et saab igast harjutusest juba esimese korraga aru, talle pole midagi vaja mitu korda ette näidata. Tavaliselt on trennis minusuguseid algajaid rohkem ja edasijõudnuid pole üldse. Siis on alati rohkem pusimist ja näitamist ja kõik on väga ok. Seekord aga oli mul just autojama tõttu kaks nädalat vahele jäänud ja ma mäletasin tavalisest veel vähem. Ja ei saanud peaaegu mitte millegagi hakkama. Ja treeneri tähelepanu oli rohkem tolle edasijõudnu raskematel harjutustel. Ilmselgelt ainuõige ja loogiline lahendus oleks olnud lihtsalt rohkem ette näitamist paluda, aga kuna mu aju ei teinud minuga koostööd, siis tundsin ennast selle asemel lihtsalt nagu mingi loll ja põhimõtteliselt tegelesin pigem pisarate neelamise kui trenniga. Raske on, kui alateadvus trikke teeb. Mul on spordiga teatavasti suurema osa elust üsna kehvad suhted olnud, alles viimastel aastatel oleme ettevaatlikult sõbraks saanud. Ja mingid olukorrad, nagu näha, endiselt trigerdavad täiega. Too kord juhtus olema üks neist. Ja siis ma jälle kurvastasin, et minu prioriteetide hulka ei mahu praegu teine postitantsu trenn nädalas ja seega ma olengi aeglasem õppija ja… Mõtlesin, kas üldse peaks jätkama. Aga sel nädalal teise treeneriga trennides mul muidugi sellist tunnet polnud ja sain hakkama nii ühe kui teisega (muidugi oli sama palju asju, millega ikka veel ei saanud, aga mis siis :D), nii et lähen järgmine nädal jälle oma tavapärasesse trenni ja loodan, et seal on jälle rohkem algajaid ja mitte ühtki NII edasijõudnut 😀 Eks siis ole näha.
Oo, see digifotode ajastu… Õnn ja õnnetus. Hea, et on lihtne teha “igaks juhuks” mitu võtet, sest äkki üks on udune vms, aga keegi peab ju hiljem kõik need pildid läbi vaatama ning ebasobivad kustutama… Mida rohkem pilte, seda rohkem kustutamist. Kui peaks olema nunnud pildid, siis on veel raskem, sest tahaks ju kõiki alles hoida, aga ausalt pole mõtet, niigi liiga palju… Kuna hoian blogi jaoks pisut vanematest piltidest alati valmis varu, siis viimase kahe nädala pildid olid siiani osaliselt sorteerimata. Iga kord kustutasin midagi, aga ikka tundus, et liiga palju alles… Ma ei tea, mitu ringi ma peale tegin, nüüd tänu õhtul oli lõpuks tunne, et ülejäänud võivad jääda. Aga ikkagi on 62 pilti veel jagamata. Jagub terveks nädalaks, kui ma iga päev blogima vaevun – nagu näha, siis enam ei vaevu…
Kuna öö vastu esmaspäeva jäi tänu huvitavale raamatule kuuetunniseks, olin eile õhtul nii väsinud, et arvutit lahti ei teinudki. Kaaslane on nädala lõpuni komandeeringus, lastel vaheaeg, Plika oli mitu päeva sõbrannaga maal, nii et eile õhtul olime Poisiga kahekesi – noh, pluss viis kassi, siin majas pole kunagi keegi üksi 😀 Jõudsin trennist kell kaheksa, sõime kahekesi pühapäevast üle jäänud burgereid (neid, mis me kodus ise teeme – materjali jäi pühapäevast üle), siis lugesin raamatut ja läksin üsna varakult voodisse.
Täna oli seevastu pärast 8h und energiat küll ja tuju hea. Tööl läks vahepeal tempo isegi mulle pisut liiga aeglaseks, nüüd õnneks jälle tõusnud, selline mõnusalt paras koormus, et päevad lähevad kiirelt, aga ennast pooleks tõmblema ei pea. Pärast tööd käisin Kanpolis ja ostsin igasugu kraami – arve oli 18€, täishinnaga oleks olnud 50€ (mitte et ma oleks enamikku neist asjadest täishinnaga ostnud, aga see ongi nii äge, et saab igasugu veidrat kraami proovida). Seejärel lihapood ja kasside nädala toiduvaru. Tulin koju, panin kassitoidu tükeldamise kõrvale mängima Clutterbugi podcasti. Kuna üks osa kestab tunni, jõudsin selle kuulamise kõrvale veel õhtusöögiks singi ja sibulaga tatraputru teha, ikka polnud läbi 😀 Plika tegi ka süüa – pad thaid. Kuna ma viimasel ajal enam väga selle fänn pole, siis ongi nii, et ma teen sageli samal õhtul tatraputru, mida jällegi lapsed ei armasta. Nüüd on mul tatra näol olemas veel kaks töölõunat, sest Kaaslast ju pole…
No ja üldse, sai siin ahju köetud (tavaliselt ma ju ise ei küta :D), oste kirja pandud, puslesid sorteeritud ja veel nii mõnedki vahetust ootavate kuhja tõstetud, lastega jutustatud, Clutterbugi uusimat videot vaadanud… Kõike jõudis. Nüüd alles tunnen, et väsinud ja uni hakkab peale tulema… Aga magama minna ei saa, kass on süles 😀
Meil on aeg-ajalt võimalus tööl verd anda, eelmisel aastal mind saadeti mitu korda tagasi, sest hemoglobiin, mis on mul reeglina üsna hea, oli järsku 114 kandis. Oktoobris üle pika aja õnnestus anda, hemoglobiin oli üsna piiripealne, vist oligi nõutud 125 – ja siis tuli välja, et mul väike juubel ka, 10 vereloovutust.
No nüüd siis neljapäeval oli jälle doonoripäev – läksin kõhklevalt kohale, et kas seekord õnnestub… Hemoglobiin 151 😀 Imestasin, et ei mina aru saa, miks see nii kõigub, toitumist ma muutnud pole, rauda lisaks võtnud pole… No hiljem selgus, et ikka olin võtnud… Kaaslane nimelt paneb mulle hommikusi toidulisandeid valmis, seal on D-vitamiin ja mingid asjad veel, ega ma ei küsi, vaid taltsalt söön 😀 Tuli välja, et rauda ma vist olin talt ise palunud ja noh, nagu näha, oli sellest ka tolku. Samas minevikus ma ei võtnud rauda lisaks ja hemoglobiin oli sellegpoolest täitsa ok, nii et mine võta siis kinni… No vahet pole. Peaasi, et sain anda. Ma tõesti tahan seda teha ja olen iga kord piiritult tänulik, mõeldes sellele, kui palju verd (ja lõpetuseks luuüdi, irw) Kaaslane oma poole aasta jooksul haiglas sai…
Reedel olin kodukontoris. Kasutasin ära lühendatud tööpäeva ja alustasin uue puslega. Sorteerimine võttis oma aja, kell 16.20 olid ainult ääred koos:
Ma ilmselt tegin reede õhtul vahepeal natuke muid asju ka, aga enamiku õhtust veetsin ikkagi pusle seltsis, lõpetasin veerand üks öösel, nii palju sai tehtud:
Laupäeval mul väga palju aega puslet panna polnud, aga 1h40min ja nii palju sai kokku:
Täna tuli õeke külla ja lõpetasime ära:
Ülimõnus ja värviline, seda ei raatsi kohe ringlusse saatagi, jätan hetkel endale.
Pusledega seoses veel üks vahva seik. Rahvusvahelises puslegrupis jäi silma allolev postitus – tuli välja, et sügaval nõukaajal, kui meie siin Eestis võisime pusledest vaid und näha (või ma eksin? olid pusled olemas? minu esimesed mälestused on ikkagi EV ajast, 1990-ndatest), tehti kuskil maailmas Eesti kunstniku maalist pusle… Postituse autor on pärit Filipiinidelt ja ütles, et isa ostis selle pusle Hong-Kongist, Taiwanist või ehk Jaapanist. Ulme!
Pesupäevast ka üks pildike, harilik kuivatikass 😀 Hea soe koht ju…
Alustasin eksperimenti puidugraanulitele üle minemiseks. Alustuseks küürisin puhtaks meie vanema liivakasti, kasutades foorumist loetud nippi see enne äädikaga likku panna. Miski pool tunnikest ehk oli väljas terrassil, siis tõin vannituppa, tõmbasin kummikindad kätte ja nühkisin metallnuustikuga… No selle pehmega, spiri-sponge või kuidas seda nimetatakse. Igatahes üsna kenasti tuli kõik see jama lahti. Pisut muidugi nühkima pidi, aga ei anna võrreldagi sellega, kui ma ükskord varem üritasin mingi puhastuspastaga – aega läks kordades kauem ja lõpptulemus polnud nii hea. Eks ma katsun seda puhtust nüüd hoida 😛 Kast oli enne kaetud ühtlase kollakaspruuni kihiga, mida natuke käpajälgedest veel näha. Ma nii anaalset puhtust taga ei ajanud, et oleks nendest lohkudest viitsinud ka kõik 100% puhtaks nühkida.
Aga vaatab siis, kuidas kassid omaks võtavad. Seni pole keegi vist nurka pissinud (sülitab kolm korda üle vasaku õla).
Muide, saepuru põleb täitsa kenasti, ei haise ega midagi. Nii et see mure siis ka lahendatud. Suvel, kui pole kütteperiood, paneme ilmselt komposti.
Üleüldse see puiduvärk ei haise pissi järele – vastupidiselt kristallidele, mis sel ajal, kui ma kastis liiva vahetan, ikka üsna vängelt haisevad. Saepurul on aga lihtsalt… Meeldiv puidu lõhn 😀 Seega olen mitmekordselt motiveeritud 100% sellele üle minema. Pöidlad pihku, et kõik kassid selle ideega nõus oleks 😀