Mälestusi kolimisest
…ehk pildid, mis said tehtud laupäeva öösel kell kolmveerand neli, minu viimasel ööl kodus. Pärast pildistamist läksin magama ja eks ole aru saada, miks ka enamiku pühapäevast veel seal veetsin 😀
kodumajandus
Järjekordne kolimine
Uhh, milline päev! Huvitav, kas õnnestub kunagi kolida ka nii, et asjad saavad kokku pakitud loogiliselt ja korralikult ja rahulikult ja õigeaegselt… Ma lootsin, et seekord õnnestub, aga otse loomulikult ei läinud taas kord nii.
Ma lihtsalt ei suutnud ennast õigel ajal kokku võtta. Aega ju oli, aga kogu see värk oli nii… Kõikehõlmav 😀 Et oli raske kuskilt otsast pihta hakata. Vaimne tõrge. Osaliselt kindlasti ka laiskus. Aga siiski, ma lihtsalt ei tahtnud oma elamist kokku pakkida, viimse hetkeni.
Nii et põhimõtteliselt olin enne tänast teinud minimaalselt. Mingid kaugemad ettevalmistused ainult. Ja kogu elamine ühe päevaga kokku pakkida on ikka päris ränk.
Oleks, et saaks autoga kolida, eks. Aga ei, jälle lennuk ja selle pagasilimiidid 🙂 Nii veetsingi päeva palavikuliselt ringi tuulates ja sortides välja asju, mis tulevad Norrasse kaasa või jäävad ema juurde. Pakkisin need kuidagimoodi kokku ja õhtul peale kaheksat tuli sõbranna oma tuttavaga, kel furgoon ning aitas kõik ema juurde viia. Kui oleks pidanud seda tavaari ema autoga vedama, siis oleks vist küll viis korda sõitnud 🙂
Njaa… Pagas saab olema 3×20 + 3×8 kg ja noh, ütleme ausalt, ema juurde sai ikka rohkem asju kaasa võetud. Praegu viskasin nagunii üsna suvaliselt kottidesse, kõik tuleb ümber pakkida… Eks siis näis, palju veel maha jääb. Külli peaks novembri lõpus autoga tulema ja lubas minu asju ka tuua. Ma olen pähe võtnud, et kõik fotod, mis seintel, peavad Norrasse kaasa saama ja Iirise joonistatud lastetoa maal ka. Külli arvas, et mahutab need autosse küll. Nojaa, ja siis mul on veel seitse kotti lasteriideid 🙂 Neid, mis ootavad parajaks saamist. Ma loodan, et ta mulle need ka ära toob, sest kolme aasta jooksul lähevad kõik ju käiku. Ma tõesti ei tahaks oma hoolega kogutud varusid maha jätta, et koha pealt ostma hakata. Nojaa, oleks ju võimalus, et Külli tooks praegu ainult need, mis on lähiajal parajaks saamas ja veidi suuremad saaks keegi kunagi hiljem tuua. Aga need on mul kõik läbisegi ja ma ei jõua hakata veel suuruste järgi ka sortima… Loodame parimat.
Nüüd on juba sügav öö, olen tühjaks teinud lastetoa ja koridori, aga elutuba, köök ja magamistuba on kõik pooleli. Tuleb kõik asjad läbi vaadata ja ära paigutada. Elutoaga olen peaaegu ühel pool, köögikapid on tegelikult kõik läbi sorditud ja asjad ära pandud, aga musti nõusid ja suvalist kraami on kõik kohad täis. Magamistoas on kaos 😛 Seal on kõik need asjad, mis peab veel kuskile ära mahutama – teisel pool on ruumi laialt, aga seal ju ei köeta, nii et sinna ma riidest ja paberist asju niiskuse ja hallituse hirmus panna ei julge, neile peab siin sellise koha leidma, et uuele elanikule väga ette ei jääks.
Ja kell on nii palju ja ma olen nii väsinud ja kohutav kopp on ees 😛 Lapsed saatsin ema juurde, ise olen viimast ööd kodus, homme 11-12 paiku annan elamise üle.
Aga tundub, et ma täna valmis küll ei jõua, katsun homme kella peale ärgata ja jätkata… Või noh, ega ei juhtuks midagi ka siis, kui mina veel viimaseid asju kokku pakin samal ajal, kui uus elanik oma asju lahti.
Oeh. Oleks ma juba ometi Norras. Kolimine on nii tüütu.
Vähemalt suutsin ma just pallide päevataseme lõpuks ära teha – kell kolm tuleb ju uus ja oi seda häbi, kui oleks üks tegemata jäänud, siiani kõik tehtud 😀 No mul polnud täna üldse aega arvutis istuda, alles õhtul võtsin puhkehetke, aga kaheksa elu said kiirelt läbi ja… Nüüd, tund enne “tähtaega”, sai ikkagi tehtud ja suisa kolme tähekesega. Selle peale tulingi suurest rõõmust blogi kirjutama 😀
Aga ma nüüd katsun siiski natuke veel koristada, enne kui lõplikult ära vajun.
Muudkui annan ära
Mul on teisel pool kastide viisi asju, mis mõeldud ära andmiseks. Riided, raamatud, kodukraam ja nii edasi. Mul on kavatsus kogu see mant lasterikaste perede liidu Pärnu kontorisse viia, aga noh, tegudeni pole jõudnud. Vaatasin just, et kontor on teisipäeviti lahti, peaks vist ennast kokku võtma ja…
No igatahes, ma olen ikka üritanud sõpradele üht-teist pähe määrida 😛 No et äkki kellelgi läheb miskit vaja. Kaidile on päris palju riideid saanud.
Täna kutsusin Tage külla ja see oli küll üks rõõmupäev. Ta viis jumala palju asju minema 😀 Ma pakkusin talle oma küünlaid ja arvasin, et vast leiab mõne sobiva riideeseme ka, aga poleks lootnudki, et talle just selle kodukraami poole pealt nii palju asju silma jääb. Lõpuks lahkus ta kasti ja kotiga. Jumal tänatud, mul jälle vähem tassimist.
Mh. Tegelikult mulle meeldiks, kui keegi tuleks ja selle kraami ise ära viiks. Aga spunki või FB-sse üles riputamine eeldaks piltide tegemist ja jutu kirjutamist, see on vist veel tüütum.
Laiskus on ikka hirmus asi. Küll on tore, et mul on sõpru, kes asju ära viivad 😀
Osa kraami tahaks endiselt maha müüa ka ja kuna täikale ma kuidagi ei jõua, siis pean ikkagi netti riputama. Nendega proovin vist küll esiti FB-s õnne, seal on Pärnu kandi inimestele grupp, sedaviisi vast kõige vähem vaeva. Kaalusin korra Buduaari turgu, aga krt, ma ei viitsi liituda ja möllata, äkki ajab FB asja ära.
Nii mõnus tunne on üleliigsest kraamist lahti saada!
Kuidas teie oma jalatseid hooldate?
Võtsin täna ette kõik oma saapad ja kingad, et need korralikult puhastada, viksida ja niiskuskindla vahendiga immutada.
Kõigepealt otsisin tükk aega mööda majapidamist hooldusvahendeid taga – mäletasin ühte kohta, aga seal polnud kõike, lõpuks leidsin kapist teised ka üles. Kaks spreid, üks kreem värvitule nahale ja üks vedel viks mustale nahale.
Kui ma Eccost saapad ostsin, siis soovitasid nad mul niiskusevastase sprei osta. Ütlesin, et mul mingi kodus on, aga kuna ma polnud kindel, kas see ka Gore-texile sobib, siis igaks juhuks ostsin uue. Nüüd muidugi loen, et sobib küll vana ka – vaat siin see esimene.
Värvitu kreem kulus ka täitsa ära, mul ühed kingad pole ju päris mustad vaid sellised hõbedase läikega ja pigem tumehallid.
Nojah, ma pole nii ammu kingi viksinud, et olin unustanud – tuleb lasta kreemil enne kuivada ja siis läikima hõõruda. Hiljem sildilt lugesin 😀 Ma möksisin peale ja hõõrusin kohe laiali, mul on selleks üks kinnas. No ausõna, ma tõesti ei viitsi sellepärast uuesti tegema hakata, nüüd kõik juba korras ja niiskuskaitse peal ja nii edasi. Eks siis järgmine kord teen õigesti.
Hakkasin mõtlema, mis vahe neil hooldusvahenditel õige on. Lugesin siit. No ühesõnaga, ma pakun, et see must viks ja värvitu kreem, need peaks olema nahka küllastavad 😛 Ja spreid siis katvad. Aga on ju olemas veel ka käsnad, mida on kõige mugavam kasutada ja mida ma vist viimase aasta-kahe jooksul ainult kasutanud olengi. Need on vist lihtsalt läike andmiseks, kergeks puhastamiseks?
No ma lihtsalt arutlen endamisi, et VÕIKS ju üritada oma jalatseid korralikumalt hooldada – nii mõlemad kingad kui Ecco saapad on praktiliselt uued, seega hea algusest peale korras hoida, et eluiga pikendada. Nood teised saapad, mida kaks viimast talve kandsin, nende ninadelt on näiteks juba naha pealmine kiht maha kulunud, ega ma neid eriti ei hooldanud ka… No vahet pole, ma nagunii ei taha neid enam nähagi 😛
Et siis… Kui tihti mida kasutada? Kas nii oleks okei, et igapäevaselt käsnaga puhastada (vajadusel muidugi enne suurema sodi niiske lapiga maha pühkida) ja kord nädala-paari jooksul viksida ja niiskuskaitsega üle lasta? Seda siis olenevalt ilmast – mida kehvem ilm, seda tihemini. Ja üleüldse, millal peaks jalatseid puhastama? Kas kohe väljast tulles või pärast kuivamist? Seda tean, et kuivatada ei tohiks küttekeha lähedal, vaid toatemperatuuril. Tulen õuest, jätan jalatsid kuivama, enne järgmist õue minekut pühin sodi maha, tõmban käsnaga läike peale ja kord nädalas viksin-spreitan?
Tuli meelde, et kunagi suure Maxima laadanädalavahetuse ajal promoti mingit mesilasvaha sisaldavat möginat, löödi mu saapad sellega läikima ja väga kena oli. Kas midagi sellist peaks ka äkki lisaks kasutama? Kõigepealt see, siis must viks ja lõpetuseks niiskusekaitse? Või kas on üldse vaja? No ma teada-tuntud minimalist, mida vähem asju, seda parem. Samas tahaks ju, et jalatsid ikka vääriliselt kaitstud oleks, on nende peale üksjagu kulutatud. Vaatasin järele – saapad maksid €175, ühed kingad €51 ja teised €42. Nii et – suured summad hoolega meeles pidada ja jalatseid nagu kullatükke hooldada 😀 ÕNNEKS pole ma neid praktiliselt kandnud, ehkki mõlemad kingad said ostetud eelmist aasta mais ja saapad oktoobris. Nii et midagi pole rikutud ja nüüdsest saab minust vana korralikkus ise. Eks ju!
Stiilipäevik, Tikri eri
Lapsed said täna ema juurde saadetud, et rahus elamist kokku pakkida. Siis aga avastasin, et Humanas on viimane päev enne uut kaupa, st sigaodavad hinnad ja küsisin Kaidilt, kas ta tahaks äkki minna. No ja kui me juba poodides olime, siis käisime mujal ka.
Ei, ma ei ostnud midagi peale ühe musta pluusi Humanast. New Yorkeris küll proovisin mitut asja selga, lõpuks ei suutnud kahe ühe lõikega pluusi vahel valida – fuksiaroosa ja sinakasroheline, Kaidile meeldis rohkem roosa, mulle vist roheline. Otsustasin, et jäägu sinna, raha nagunii pole. Kui jääb meelde, siis ehk lähen kunagi emaga läbi ja küsin tema arvamust. No roosat oli M suurust ainult üks ka, nii et see ostetakse nagunii kähku ära. See selleks.
Kodus ma ikka koristasin ka. Tegin korda eeskoja ja panipaigad, sättisin natuke teisel pool, pesin kõik aknad puhtaks, panin talveaknad ette ja nii edasi.
Aga siis tuli Kaidi jälle külla. No ma lubasin kooki küpsetada, tänutäheks ja nii. Sest tõesõna, temaga sõitmas käimised olid ARKi eksamil läbi saamise juures olulise tähtsusega. Nojaa, aga magusat ei saa ju enne süüa, kui midagi soolast põhjaks all. Nii et tegin juustu-küüslaugu-majoneesi möginat, mida enda küpsetatud leivale määrida. Kõige peale veel viil Nele imehead tomatit. Kõrvale tassike kohvi. No ja siis veel lõpetuseks suur tükk kohupiima-õunakooki. Lõpuks oli kõht nii täis, et ei jõudnud isegi siidrit juua.
Siis läksime mu riidekappi rüüstama. No selle mõttega vaatama, et mis ma Norrasse kaasa võtan ja kas on äkki veel midagi, mis ma tahan ära anda. Kaidile olen saanud juba päris palju asju anda, mulle meeldib. Tänagi oli ennist vastastikune suur rõõm, kui talle väga meeldisid need plätud, mis ma eelmisel suvel ostsin, aga mis mulle laiaks osutusid… Tal on laiem jalg ja istusid ideaalselt. Ma nii põdesin, et ostsin ja kanda ei saanudki, nüüd said heasse peresse.
Vaatasin kõik oma riided läbi ja sain mõned veel ära andmiseks kõrvale tõstetud, kui tuli äkki meelde, et mul on ju veel sukakollektsioon. Kraamisin kõik sukakotid kapist voodi peale ja ajasin Kaidi täielikku hämmingusse 😀 Loendasin kokku mitukümmend paari sukki, enamik neist mustriga – paksemad ja võrgud, kummiga ja tavalised… Lisaks põlvikud ja sokid, mis mõeldud just viisakate kingadega kandmiseks, no sellised sukataolised – ka üle kümne paari, mustriga ja võrguga ja… Andsin osad Kaidile, sest no tõesti, need sokid on sitaks hea kvaliteediga ja ei kulu üldse + mul oli näiteks mingi neli paari musti ja teist neli ihuvärvi kummiga sukki, aga kui ma üldse kannan, siis pigem ikka mustriga sukkpükse. Nojaa.
Siis ma hakkasin hädaldama, kuidas tahaks ikka kõiki neid ilusaid riideid kanda, mis mul on, aga need on ju nii naiselikud. Oleks kontoritöö ja nii, siis kogu aeg muudkui lööks ennast üles, aga no niisama on ju kuidagi imelik.
Proovisin kaht paari eelmisel aastal ostetud kingi, mis ma ostsin “kogemata” musti ballerinasid otsides, aga mida selle va liigse naiselikkuse tõttu üsna vähe kandnud olin. Jube ilusad ja jube mugavad, aga no nii naiselikud, eks.
No ja siis ma hädaldasin, et kannaks küll neid kingi, aga mu must jope on nii vaba aja stiilis, et ei sobi üldse kokku. Oleks mantlit vaja, aga need kaks, mis on, on nii õhukesed, et nendega on külm. Aga siis tuli meelde, et tegelikult on üks mantel veel, mis kunagi Londonist ostetud sai. See on just praeguse ilma jaoks mulle, külmavaresele, paras. Selline õhema voodriga villasegune mantel. Ilus, aga nii naiselik, eks.
Proovisin siis kingi mantliga ja oh imet, täitsa hästi sobisid. Isegi mu helesiniste üsna laiade teksadega, mis ma hiljuti Humanast kodupüksteks ostsin (jaa, ma leidsin päriselt ükspäev Humanast PIKAD püksid, ise olin ka hämmingus ja kuna need polnud nii moeka lõikega, maksid ainult miski €3 kandis).
Proovisin mustade teksadega ka, millega ma tavaliselt praegu väljas käin, aga nendega nii hästi ei sobinud. Oleks sobinud, kui oleks olnud pika säärega saapad, aga nendega on praegu veel tsip palav ja üleüldse, eesmärk oli kingi kanda, eks. Aga siis mul tuli meelde, et mul ripub riidekapis puu peal suisa KAKS paari musti pükse. Ühed väga ei sobinud, aga teised, ostetud aastal 2005 fotopoes töötamise ajal vormipüksteks, Mosaici vms viigipüksid, väga korralikud siiani. Vaat need sobisid ideaalselt. Ma polnud neid pärast töölt ära tulemist ja Londonisse kolimist üldse kandnud.
No ja siis ma juba proovisin veel kõiki seelikuid ja nende juurde pluuse ja…
Ja lubasin pühalikult, et ma nüüd hakkan naiselikuks ja kannan AINULT mantlit ja kingi ja kõiki neid ilusaid pluuse ja viigipükse (ja vahel teksapükse ka) ja seelikuid ja SUKKI. Ja KÕRVARÕNGAID! Sest olgem ausad, eks, ma olen ise ennast selle suure kodus istumisega ära harjutanud liiga mugav olema. Keegi ei ütle kuskil, et kui oled lastega kodune, siis tohib väljas ainult kõige mugavamaid riideid kanda 😛 Pealegi on mu viisakamad riided ka enamuses üsna mugavad, lihtsalt mitte NII mugavad, eks.
Ses mõttes, jah, ainult Selverisse või lastega õue minemiseks ma ilmselgelt teksasid viigipükste vastu vahetama ei hakka, aga nagu öeldud – need teksad sobisid üllataval kombel mantli ja kingadega üsna hästi. Aga kui linna või külla minek, siis raudselt viigipüksid jalga 😛 No kasvõi hambaarsti juurde (sest kuhu mujale mul enam minna on, IRW).
Tegelikult oli mul selle musta jope ja teksadega juba ammu külm, sest jope on nii lühike ja teksad… Ma ei tea, mis sellega on, aga nende ümber teksadega tundub alati eriti külm. Ma muidugi kandsin neid ka ballerinadega, pika säärega saabastega oleks soojem olnud. Aga ikkagi, ümber teksad ja külm ilm… Brr. Viigipükstele mahub vajadusel soojendav kiht alla ka, teksad on selleks liiga kitsad.
Aga nüüd on vaja kahte asja. Esiteks musta mütsi ja kindaid. Mütsi osa saab olema keeruline, ma tahan sellist lotut, need sobivad mulle kõige paremini. Aga no leida poest müts, mis hästi sobiks, edu mulle, eks. Teiseks on vaja õlakotti. Sellist, mis sobiks mu kingade ja mantliga. Nii et neid ma kavatsen nüüd tõepoolest otsima minna ja neile isegi raha kulutada, mis siis, et seda vähe on (ehkki mütsi võiks ehk tegelikult kududa üritada, mul nagunii vaba aega on, keegi võiks ainult õpetada…).
Keegi võiks nüüd ainult tulla ja mu riided kappi tagasi panna 😛
Ühesõnaga vahel on vaja lihtsalt ühte Kaidit, ühte siidrit (mhm, suure riideproovimise peale tekkis kõhtu nii palju tühja ruumi, et jõudsin seda ka juua) ja riidekapi segi pööramist, et jõuda täiesti iseenesestmõistetavate järeldusteni, milleni oleks võinud jõuda juba aasta, kaks või kolm tagasi. Niisiis on nüüd eesmärk hakata käima riides enam-vähem nii, nagu enne esimest rasedust. Ei tohiks ju eriti raske olla. Peab ennast jälle naisemaks harjutama 😛
PS. Et kellelegi ei jääks eksiarvamust, ma ei ole käinud viimased kolm aastat ringi suvalistes kaltsudes, eks, minu “mugavad” riided on ka täiesti normaalsed. Aga noh… Igavavõitu siiski. See mugav vaba aja stiil on võrdlemisi ühekülgne, kui oled kunagi kandnud muudkui seelikuid ja sukki ja lipse. Ja kui kunagi ei suutnud ma üldse ilma kõrvarõngasteta väljas käia, sest oli lihtsalt nii tühi ja poolik tunne, siis praeguseks olen nende kandmise täiesti ära unustanud. Kodus olles ei suuda ma isegi rinnahoidjat kanda, sukkadest ja kõrvarõngastest rääkimata (mul on ju kõik kõrvarõngad rippuvad) 😀 Nii et kodus kannan oma lihtsaid mugavaid riideid edasi. Aga vaat väljas käies hakkan naisemaks!