kodumajandus

Meil oli siin hiljuti grupi naistega vestlus emaks olemise teemadel… Mina olin üks neist, kellelt küsiti, kuidas ma nii hästi kodus vastu pean, miks mind ei kisu mujale.

Hee, kusjuures ma täiesti tundsin ennast ära ka ühe teise inimese kirjelduses, kes ütles, et oli liiga kärsitu lapsega kodus passimiseks, ei oska temaga mängida jne. Ma olen ise umbes samasugune. Temale oli kergenduseks tööle tagasi minna ja ilmselt mulle oleks samamoodi olnud… Seda eeldusel, et oleks olnud töökoht, kuhu minna – selline töö, mis oleks mulle tõesti midagi pakkunud, huvitav olnud. Kuna ma seda aga ei leidnud, siis jah – kui on valida suvalise mõttetu töö ja lastega kodus olemise vahel, siis viimane võidab pika puuga.

Raske oli siis, kui Poiss alles sündis, me olime just oma koju kolinud, kõik oli sisse sättimata, Abikaasa kogu aeg tööl… Nüüd on kodu nii korras, kui rahalised vahendid seda võimaldavad ja vastsündinust on saanud kahene rüblik. Lapsed mängivad koos (ja muidugi ka tülitsevad omajagu), mina olen ära unustanud öised üleval olemised ja selle tunde, et ma ei saa näiteks lapse kõrvalt duši all käia vms.

Ühesõnaga ma tõesti naudin kodus olemist. Aega jagub kõige jaoks ja see on nii mõnus. Abikaasa on juba üle kahe kuu võõrsil olnud, nii et kogu majapidamine on minu õlul. Nojaa, aed on metsa kasvanud, aga muidu on kõik superluks 😀 Suur pluss on muidugi see, et kui mul ikka vaja ära käia on, siis on lapsehoidjaid mitmeid – kui ei saa üks, siis teine ikka. Või kolmas… Või neljas 😀 Mõelge, mul on NELI inimest, keda ma suurima rõõmuga oma lapsi hoidma usaldan. Ja need on kõik sugulased, tegelikult on mul siin õige mitu sõpragi, kes mu lastega suurepäraselt hakkama saaks – aga kuna sugulased on esimene valik ja sõpradel endalgi palju tegemist, pole olnud vajadust neid reaalselt paluda.

Jabur iseenesest, ma tõesti poleks arvanud, et ma võiksin selliseks kodukanaks muutuda. Teisest küljest ma jällegi tean, et KUI tekiks võimalus minna tööle, sellele huvitavale tööle, eks… Siis ma läheks ka sinna suurima elevusega. Aga kuni seda võimalust pole – no tõesti, ma oskan iga olukorda nautida. Niisiis praegu naudin kodus olemist.

Eilne ja tänane päev olid sarnaselt kiired – mõlema päeva esimesse poolde mahtus kaks asjaajamist, mis on täpselt poole rohkem, kui ma harjunud olen 😛 No ses mõttes, muidugi ma käisin alati pärast õppesõitu poes ja muid pisiasju korda ajamas, aga eile käisime Plikaga haiglas arsti juures, mis oli selline suurem ettevõtmine, hiljem õppesõit… Täna hommikul käisin Kaidiga sõitmas, siis tunnike kodus ja siis ka õppesõit. No ma olengi selle aeglase eluga nii ära harjunud, et kui juba pool päeva ringi asjatama pean, siis on väsimus peal ja tundub, et nüüd on enam kui küllalt, saaks juba rahulikult kodus olla. Kodus teen ju ka kogu aeg midagi, aga see kuidagi ei väsita üldse nii palju.

Ja mõlemal päeval olen ma tundnud arutut rahuldust sellest, kui ma olen saanud lõpuks koju tulla, kõik ära koristada ja söögi valmis teha. See hetk, kui toad on korras, söök ahjus või pliidil valmimas ning köök ka ära koristatud ja kõik nõud pestud… No tohutu rahulolu!

Eile jõudsin koju kolmest, õhtul kella kuueks oli kõik vajalik tehtud ja kuna ma ei viitsinud laste magamaminekuni niisama passida (nagu öeldud, nendega mängimine pole mu tugevaim külg :D), mõtlesin, et teeks õige kooki. Aitas kenasti aega viita ja lapsed olid vägagi rahul. Vaatasid pealt ja said hiljem kaussi puhtaks noolida.

Kutsusin Kaidi pärast pika tööpäeva lõppu külla kooki sööma – panin lapsed magama, siis sai veel rahulikult jutustada ja siidrit juua… Mõnus!

Tänasele rahulolule lisas vürtsi see, et õhtul oli mul kolm tundi sõbranna laps hoida, vanuselt Poisist paar kuud noorem. See oli esimene kord, kui ta siia ilma emata jäi, aga kuna nad on mul üsna tihti külas käinud, siis ma arvasingi, et mingit probleemi ei tule – lapsed mängisid kogu aja kenasti koos ja tülisid oli minimaalselt. Mina tegelesin nendega ehk kolmandiku ajast, ülejäänud aja said isekeskis hakkama. Mul oli aega kartuleid koorida ja need koos kanaga ahju torgata, leiba küpsetada ja koristada, isegi veidi arvutis istuda… Suurepärane!

Nii et jah. Minu päeva kõige suuremat rahuldust pakkuvad hetked on seoses koristamise, kokkamise ja lastega. Kes oleks osanud arvata 😀

Et asi nüüd liiga lilleline ei paistaks, siis piisavalt on ka neid hetki, kus on peal totaalne eiviitsi. Kus toad on sassis, söögitegemisele ei taha mõeldagi ja laste tülitsemine paneb juukseid kitkuma. Aga no seda suurem on rahulolu, kui ma kõike jõuan ja viitsin ja lapsed hästi käituvad, eks 😛 Ning kuna mul on kombeks noid momente meeles pidada ning negatiivne kiirelt unustada, siis tagasi vaadates tundubki kõik pigem helgetes toonides.

On hea, et ma oskan hetke nautida. Ma olen väga pikalt ja teadlikult selles suunas töötanud, et mitte muretseda asjade pärast, mida ma hetkel muuta ei saa ning tunda rõõmu pisiasjadest. No ma olen ju loomult optimist, see aitab kindlasti oluliselt kaasa. Aga mulle tundub küll, et just mu enda teadlik mõtete valimine töötab järjest paremini.

Arenguruumi on muidugi veel küllaga 🙂