kodumajandus

Olen päris paljudelt inimestelt kuulnud sisekujundaja plaani peale üsna ühest arvamust, et see on mõttetu raharaisk. Et OMA kodu peab ikka ise kujundama, kuidas sa lased seda võõral teha. Et sisekujundaja on rikaste inimeste hobi. Et kõik on saanud oma remondid ise tehtud, kellelgi pole olnud eelnevaid kogemusi, tuleb lihtsalt (töö käigus) õppida. Tuleb ringi vaadata, aega varuda, mõelda – küll siis saab kõik lõpuks ise ilusasti tehtud.

Ja kui oleks piiramatult aega, viitsimist, tahtmist, oskust nokitseda, siis kindlasti saaks ka… AGA.

Mina paraku pole selline õilis kunstnikuhing, kes oma kodu aja jooksul tükkhaaval ja pohhuistlikult oma võrratu maitsega kujundaks, muretsemata suuremat mõne pistikupesa vale paiknemise pärast. Mina olen rohelise maailmavaate, piiratud eelarve ja majatäie nõukaaegse mööbliga perfektsionistist hull, kel oleks vaja tublisti suunamist absoluutselt igas renoveerimisplaani etapis – omade kogemustega ei suuda me kindlasti teha plaani, mis võtaks arvesse kõike, mida arvesse võtma peab, nii et hädavajalik saaks nüüd korraga praeguse eelarvega tehtud ning oleks olemas väga täpne plaan kõige jaoks, mis hetkel rahapuudusel tegemata jääb (samuti ajutised odavad lahendused nende asemele).

Mul pole kunstiannet kopika eestki, Abikaasal samuti mitte. Me oskame öelda, mis meile meeldib, seda küll. Meile meeldib eelkõige looduslähedane stiil – selline, mida näeks eelkõige ehk näiteks maakodus. Tellised, puit, rõõmsad soojad värvid ja mustrid… Midagi taolist. Elamised, millest me oleme ühiselt kõige suuremas vaimustuses olnud, on kummalisel kombel olnud kaks üürikorterit, mis meie sõbrad on sisustanud stiilis “teeme võimalikult odavalt ajutise mõnusa elamise”. Mõlemas neist olid toaseinad värvitud erksat rõõmsat värvi – ühes näiteks vaheldumisi kollane-roheline, teises ma ei mäletagi… Värvid olid valitud umbes põhimõttel: käisin pohmelliga poes ja tahtsin asjaga kiiresti ühele poole saada, võtsin esimesed meeldivad värvid, mis lõpumüügis eriti soodsa hinnaga olid. Lisaks oli ühes neis elamistest osa seina paljaks kistud ja nii jäetudki, seal oli selline mõnus palk või miski… Ja täpselt selline vana suvaline mööbel nagu meigi siin, aga üles putitatud – üle värvitud, kohati mõnusad maalingud peal jne (mis tuletab meelde ka ühe meie üürikorteri, kus igivana kapp ja kaks ust olid üle värvitud imeilusate rõõmsate spreivärvidega, tulemus oli lihtsalt super). Ühes elamises olid seintel suured lõuendid paari ägeda fotoga. Mõlemad elamised olid tehtud minimaalsete vahendite ja rahaga, sõprade abiga. Meie tahaks ka midagi sellist, aga kuna tegu on meie oma koduga, siis mitte nii pohhuistlikult ja kõige odavamate vahenditega – hästi läbi mõeldult ja võimalikult soodsate kvaliteetsete vahenditega. Ja me teame suurepäraselt, et kvaliteetne ja looduslik ei saagi olla väga odav – aga ka selle mõiste alla mahub väga erineva hinnaga tooteid, meie rihime ikka neid soodsamaid. Taaskasutus on õnneks väga soodne ja meil on selle jaoks piisavalt algmaterjali ehk mööblit. Ole ainult mees, paiguta ja kujunda!

Mina pole sellist tüüpi, kes tahaks/oskaks oma elamises kõik ise vaikselt valmis nokitseda ja kui tuleb välja, et lõpptulemus ei saanudki nii, nagu peaks, siis kõik rõõmsalt ümber teha. Mul pole selleks ei oskusi, aega, raha ega ka mitte mingisugust tahtmist. Abikaasal on palju tööd, lisaks on meil kaks väikest last. Kui on paigas täpne ja üksikasjalik plaan, siis oleme enam kui nõus käed külge panema, õppima, ise tegema, kõik sõbrad talgute korras appi kutsuma jne. Aga ise me seda plaani absoluutselt 100% teha ei oska ega taha. Me ei taha suvalist plaanitut hüplikku remonti, mis jääks venima ning tekitaks pidevat rahulolematust – me tahame teha kõike üks kord ja väga läbimõeldult, et saaks kindlalt esimese korraga õigesti. Et saaks realiseeritud meie suurepäraseid võimalusi pakkuva elamise täielik potentsiaal – et me saaksime ilusa, tervikliku, mõnusa ja hubase kodu. Sellise, mis oleks maailma parim koht, kust ei tahakski enam ära minna. Kuhu tagasi tulemine on päeva parim osa. sest just selline peaks üks kodu olema. Ja kui see valmis saaks, ei tahaks ma kohe kindlasti hakata iga natukese aja tagant midagi muutma, sest praegune lahendus muutub igavaks. Vastupidi – igati õnnestunud lahenduse puhul ma lihtsalt ohkaks kergendunult, et see suur töö lõpuks ometi valmis sai, viskaks jalad seinale ja naudiks seda nii pikalt kui saaks 🙂

Tõepoolest, meil pole midagi teha inimesega, kes teab küll palju igasugu värvilahendusest, materjalidest, omab igasugu kogemusi ja teeb traditsioonilise sisekujunduse puhul head tööd, aga oskab/tahab kasutada vaid piisavat eelarvet, uut mööblit ja kalleid materjale. Meil oleks vaja säravate silmadega kastist väljapoole mõtlevat rohelise maailmavaatega hullu, kellele meie majatäis vana mööblit ja piiratud eelarve oleks väljakutse, kel oleks erinevalt meist piisavad kogemused (soovitavalt vanemat sorti puumaja sisemuse) renoveerimisel ja kujundamisel, hea maitse ja teadmised ning oskused mõelda välja toimivad värvi- ja materjalilahendused. Kelle abiga saaks hoolega läbi arutatud ja välja mõeldud THE GRAND PLAN, kus iga vajalik detail on lõppterviku saavutamiseks paigas. Keda ei takistaks teadmine, et lõplik tervik ei saagi meie piiratud eelarve tõttu kohe valmis – kes oskaks näidata kätte kõik, mille tegemine pole praegu hädavajalik ja saab rahapuuduse tõttu edasi lükata, paneks nende asjade jaoks paika tulevikuplaani ning soovitaks nende jaoks ajutiselt töötavaid mitte väga silma riivavaid imeodavaid asenduslahendusi. Näiteks soome papiga kaetud, aga korralikud ja mitte nagisevad põrandad võiks vabalt praegu muu kujundusega sobivat värvi värvida ja alles kunagi hiljem vaba raha tekkimisel realiseerida ideaali: võtta kõik üles ja teha mõnus laudpõrand või parkett. Näiteks magamistoa tagumisse ossa planeeritud garderoobiosa ette võiks alustuseks lihtsalt tõmmata kardina, mille taga saab stangedel või olemasolevates vanades kappides ja riiulitel kõike vajalikku ladustada, ilma et see silma riivaks.

Üritades kirjutada punktide kaupa lahti kõike seda, milles meil nõustamist vaja läheb, siis:

1) Ruumipaigutus. Seda maja enne ostmist vaatama käies tekkis renoveerimiseks esialgne plaan. Mõni aeg sees elanuna tekkis meie endi meelest palju parem plaan. Me tahaks selle nüüd ära rääkida ja vaadata, kas see ka asjatundja meelest parim on. Kas selle elamise võimalusi ja näiteks ilmakaari silmas pidades on mõttekas teha just sinna see tuba, just sinna see lisaaken, võtta maha just need seinad, teha selline esik… Jne.

2) Värvilahendused. Meil on oma lemmikvärvid ja eelistused, me võiks ju üritada neid ise kokku panna – küsitav on, kui hea lõpptulemus aga jääks. Me pigem räägiks neist asjatundjale, et too saaks oma kogemuste ja teadmistega öelda, kuidas meie lemmikvärvid meie elamisse nii paigutada, et need ka tervikuna töötaks. Kes pakuks kindlasti välja erinevamaid ja julgemaid värvilahendusi, mis meile üldse pähe tuleks. Kes oskaks vaadata, kuhu tuleks panna heledamaid toone, et oleks valgem/avaram. Kes teaks üht-teist üldisest värviõpetusest – mida kuhu ruumi soovitatakse jne.

3) Viimistlusmaterjalid. Me tahame, et kõik oleks looduslik, keskkonna- ja tervisesõbralik. Selle alla mahub aga tohutult erinevaid materjale erinevas hinnaklassis. Oleks vaja asjatundlikku soovitust selle kohta, millised neist oleksid soodsaimad ning sobiksid meie elamisse.

4) Elektrisüsteem ja valgustus. Praegune elektrisüsteem on igivana, kõik tuleb nagunii nullist teha. Mina ei tea, kui palju ja kuhu oleks mõttekaid pistikuid panna. Ma olen üürikorterites alati olnud õnnetu, sest valguseks on vaid laelamp, lugemiseks või muuks head valgust nõudvat tegemisteks oli ainus lahendus odav näpitslamp. Olen siiani ainult unistanud ajakirjadest loetud võimalusest panna paika läbimõeldud valgusplaan, mis sisaldaks peale üldise laevalgustuse ka erinevaid kohtvalgusteid, et ruumides vastavalt vajadusele erinevaid meeleolusid luua. Ma ei oskaks elu sees seda kõike ise välja mõelda! Kui ma teaks, mis sorti lampe otsida, võiks ma vabalt käia mööda vanakraamipoode või pigem tuulata netis osta.ee oksjonitel ja muudel kasutatud kraami müüvatel lehtedel, et seal odavaid ja välimuselt meeldivaid lahendusi välja otsida. Aga jah, mul on vaja enne teada, mida ma kuhu otsin, vajadusel ka kinnitust, et minu leitu sobib sinna.

5) Mööbli restaureerimine ja paigutus. Meil on siin palju igasugust mööblit – osa eelmisest omanikust (nõukaaegsed sektsioonid, aga ka muud), osa meie enda oma, mis on kogunenud aja jooksul väga erinevatest allikatest: taaskasutuskeskusest, Jyskist, sõpradelt, Abikaasa vanaema nurgakapp, Londonist kaasa võetud suur ümmargune laud jne. Osa sellest mööblist tuleks kindlasti välja visata, aga suuremat osa annaks kasutada. Oleks vaja hea maitse ja kogemustega inimest, kes soovitaks, mida saaks kasutada, kuidas selle välimust kõpitseda (üle värvida, lihvida-lakkida, midagi peale maalida, no mis iganes veel võimalik on) ja millistesse ruumidesse paigutada. Kes ütleks: näe, see sektsioon oleks väga kihvt, kui see nii ära kujundada ja selliste tükkidena siia ruumi paigutada. Kes ütleks: näe, enamik on teil küll olemas, aga vat siia ja siia oleks ikka seda ja seda asja juurde vaja – ma tean paari head vanakraamipoodi või väikest mitte nii hirmkallist kuldsete kätega tegijat, võin sulle soovitada.

6) Soovitused kõige muu renoveerimise käigus vajaliku kohta – küttesüsteem, ventilatsioon, torustik jne. Need pole küll otseselt sisekujundaja rida ja konkreetset teenust pakub ikkagi selle aja asjatundja (pottsepp, torumees jne jne jne), samas teab kogemustega inimene ka sellistest asjadest üht-teist: oskab öelda, mis etapis mis vaja ära teha on, ning soovitada usaldusväärseid spetsialiste, kellega ta oma varasema töö käigus kokku puutunud on. Et vältida olukorda, kus meil ununeb õigel ajal tegemata mingi tähtis asi, nii et hiljem tuleb valmis remonti selle tegemiseks taas lõhkuda.

Ja kindlasti veel midagi, mis mul esimese hooga meelde ei tulnud.

Kõike eelnevat arvesse võttes oleme suure rõõmuga nõus maksma asjatundjale, et tema abiga kõik ühe korraga ja hästi tehtud saaks. Ise oma mõistusega susserdades oleks kahjud ilmselt suuremad ning vigade parandusele kuluks rohkem kui sisekujundaja töötasuks. Aga meie piiratud eelarve puhul on paratamatu ka muidugi see, et päris 350 krooni ruutmeerist me kindlasti maksta ei jõua 🙂

Olen terve nädalavahetuse ainult remondist, sisekujundusest ja küttesüsteemidest mõelnud. Viimase kohta tuleb kõige esimese asjana otsused ära teha – kuna soojustamisega kaasneb tõenäoliselt paar uut akent, on enne seda vaja sisekujundaja plaani, selle tegemiseks on aga omakorda vaja teada, kuhu tulevad küttekolded.

Mida enam ma mõtlen, seda ühesem lahendus tundub.

Mida me oma kütte puhul eelkõige soovime?

Esiteks – võimalikult palju olemasoleva ära kasutamist. Kuna kahte pliiti meil kindlalt vaja ei lähe ja see ahi, mida vannitoast kütta saab, on ka täiesti mõttetu, siis need lähevad kindlalt välja lõhkumisele. Alles jääb vaid üks pioneer pliit, mis kütab praegu siin pool ja teeb sooja vett.

Mul olid omad kahtlused, kas seda süsteemi ikka tasub usaldada, aga mida rohkem ma mõtlen, seda lollikindlam see tundub. KUI peakski tuksi minema (probleemid tekiks siis tõenäoliselt veesärgiga), saab selle asemele lihtsalt uue pliidi muretseda, isegi kasutatutena liigub samalaadseid piisavalt, seniks teeb aga sooja vett elekter.

Plaanisime osta kahefaasilise boileri, mida saaks kütta nii pliidist kui elektriga ja eile teatas õeke, et neil on üks selline üle – vahetasid suurema vastu, sest nende elamises on nüüd suur mullivann, millesse 110 liitrist väheks jäi. Pidavat nende suurde autosse mahtuma, saavad miski hetk ära tuua, nii et pmst on meil nüüd boiler olemas. Räägi veel vedamisest 😛

Teiseks soovime lisakütet, mis võimaldaks saavutada teatud temperatuuri stabiilsuse ka siis, kui pikemalt kodust eemal viibime. Kõige loogilisem valik – õhksoojuspump.

Kolmandaks – võimalikult vähese raha kulutamist. Uue ahju ehitamine maksab 40k, pump on poole odavam ja sellest loobuda nagunii ei saa. Nii palju vaba raha meil eelarves ilmselgelt pole, peaks kuskilt juurde laenama. Igasugu muud automaatsemad süsteemid (pelletid jmt) on veel kallimad.

Pärast pikka arupidamist ja foorumites tuhlamist tundub kõige loogilisem variant teha kõigepealt väga korralik soojustus, jätta sisse pioneer pliit, osta ainult korralik õhksoojuspump ja jätta ahju ehitamine üldse kaugemaks tulevikuplaaniks.

Nii palju, kui ma pumpade kohta uurisin, on põhjamaade kliimasse sobivatest kõige populaarsem ja soodsam Fujitsu Noctria, mille saaks koos paigaldusega umbes 18k eest. Mitmed inimesed kasutavad seda isegi aastaringselt põhiküttena ja on rahul.

Mitmed teised muidugi ütlevad, et ei küta piisavalt soojaks. Mille peale argumenteeritakse vastu, et järelikult vale paigaldus. Ja muidugi sõltub paljuski ka sellest, milline on tubade asetus, kui avatud elamine on.

Meile tuleb suur poolavatud köök-elutuba. Pump tuleks ilmselt elutoa ossa, sest see peab olema muudest küttekolletest kaugel ja köögi teises otsas on pliit. Elutoast läheb otse lastetuppa, mille uks võib vabalt kogu aeg lahti olla. Teise poolde, nö köögi ja pliidi taha, jäävad meie magamistuba ja külalistetuba, kus võibki olla väheke jahedam (kui pliiti kütta nii aktiivselt ei viitsi ja pumba soojus sinna veidi vähem jõuab).

Praegu kütame ainult pliidiga – selleks ajaks, kui tubades on norm temperatuur, on köögis saun. Kui me seina maha võtame ja köögi suureks teeme, siis saabki ühtlasem – kütaks tublisti seda suurt avatud ruumi kah.

Ja sisekujundajale tuleks kindlasti näidata, kuhu on plaanis pikemas perspektiivis ehk kamin-ahi ehitada – tuleb elamine nii sättida, et see võimalus hiljem olemas oleks. Kui järgmine talv peaks tõesti välja tulema, et pumbast ja pioneer pliidist ikka suts vähe on, võib ahju ehitamise lihtsalt kiiremini plaani võtta. Kui küte on aga piisav (mida see kõigi eelduste kohaselt olema peaks), siis teeks muud ja vajalikumad asjad kõigepealt ära. Ja kui kunagi vaba raha rohkem, siis kindlasti kamina ka – see oleks ikka ütlemata mõnus.

Mulle see plaan täitsa sümpatiseerib. Tundub loogiline. Aga te võite mulle muidugi vastu vaielda ja oma kogemustest rääkida.