kodumajandus

Muffinivormidest ja abielusõrmustest

Sellest ajast saadik, kui nägin Krati blogis rabarberimuffinite retsepti, ei saanud ma muffinimõtet enam peast ära. Rabarberiaeg hakkab nagunii läbi saama – tuleb võtta, mis võtta annab.

No aga mul polnud muffinivorme. Ja linna ometigi ka minna ei viitsinud.

Täna läksime Mehega korraks Adale külla ja kuna Mees pidi sealt poole viieks tööle minema, torkas mulle pähe, et võiks ju temaga koos linna minna ja Zeppelinist läbi käia. Mõeldud, tehtud.

Kõigepealt lootsin, et ei pea ehk Zeppelini minemagi ja saan vana Kaubamaja Superboxist vajaliku kätte. Tassisin aga käru alla ja… Tavalised vormid olid otsas 🙂 Silikoonist oli küll, 12 auguga, 139 krooni vist – aga muffinite puhul tahtsin tavalisi, et paberitega teha, silikooni oleks selliste aukude puhul hirmus halb puhastada. Öko küll, mis 😉

Igal juhul seadsin siis sammud ikkagi Zeppelini poole. Novaluxis oli tavaline kuue auguga vorm 139 krooni ja kaheksa või kaheteist auguga silikoonvorm tsipa kallim – 179 äkki?

Koduekstrast sain tavalise kaheteiskümne auguga vormi 90 krooni eest 😛 Silikoonist kaheksa või kaheteistkümne auguga oli vist 140 ringis.

Nii et sihukesed hinnad on erinevates poodides ikka üpris erinevad. Päris tobe oleks olnud, kui ma oleks 140 krooni eest kuue auguga vormi ostnud, kui mujalt poole suurema pea poole odavamalt sai 😛 Ja kui neil peaks ka mingi materjali- ja sellest tulenevalt kvaliteedivahe olema, siis no paberist vorme kasutan nagunii ja minu jaoks pole mingi vahet, ma ei küpseta NII tihti.

Muffinid said tehtud ja maitsesid hääd. Mul jäi ka osa tainast üle, nagu Kratilgi – peaks vist ühe vormi lisaks ostma. Alguses mõtlesin, et võtan esimese laari kohe vormist välja ja pistan järgmised ahju, aga tõdesin õige pea, et muffineid pole enne jahtumist lootust vormist normaalse kujuga kätte saada. Vähemalt mitte mahlaseid rabarberimuffineid, millesse ehk veidike üleliia rabarberit sai.

Niisiis panin ka ülejäänud taigna väiksesse koogivormi (ja unustasin selle rohkem kui pooleks tunniks ahju, õnneks ära kõrbeda ei jõudnud). Polegi ammu seda alumiiniumist vormi kasutanud, olen juba ära unustanud, mis tunne on, kui koogi vormist välja saamiseks peab vaeva nägema. Muidu teen ju kooki kas plaadil, mis on kaetud küpsetuspaberiga, või ümmarguses silikoonist vormis. Tegelikult mõtlen praegu, et oleks võinud selle asemel hoopis tavalise lahtikäiva koogivormi osta, oleks asja täitsa ära ajanud, aga olulist vahet pole.

Ahjaa, Koduekstrast sain sihukese ägeda metallist kandiku kah veel, ainult 25 krooni maksis. Meil oli nagunii suuremat kandikut vaja. Mõnus erksavärviline.

Kuna ma juba linnas olin, tekkis mõte ühtlasi ka ehtepoodidest valgest kullast abielusõrmuste kohta uurida. Pulmaplaanid on meil tegelikult juba mõnda aega meeles mõlkunud, mõtlesime sõrmused Londonist ära osta, sest seal on valge kuld tunduvalt odavam. Paraku oli seal kogu aeg nii palju tegemist, et lihtsalt unustasime täiesti ära.

(Kihlasõrmuski pärineb tegelikult Londonist, lihtsalt teatud põhjustel sain ma selle alles hiljem kätte. Aga see on juba teine lugu.)

Niisiis mõtlesin Eesti hindadega tutvust teha, et siis otsustada, kas on mõtet hakata Iirist sõrmuste ostmisega tüütama või mitte. Tegin natuke eeltööd ka, googeldasin ja lugesin pulmafoorumeid – sealt igatahes tundus, et Eestis on valge kuld mõttetult kallis ja pole eriti saada. Enamik infot oli nagunii pealinnapõhine, Tartust kirjutati vähe.

Tahame täiesti klassikalist sõrmust – tavaline valge kuld (mitte matt) ja kergelt kumer (mitte ühepaksune) – noh, et keskelt sutsu paksem ja äärtest õhem. Teate küll, klassikaline ja kõige lihtsam abielusõrmus, nagu nad vanasti kõik olid. Kollast kulda ma ei kanna – see ei meeldi ega sobi mulle – sestap valge.

Vana Kaubamaja kullapoes polnud. Kui küsisin müüjalt (selline vanakooli tädike, kellelt esimese hooga ei julgegi midagi küsida, istub seal leti taga nurgas ja tegeleb oma asjadega), ega ta ei oska soovitada, kust veel vaadata, küsis ta kõigepealt, kas Taskus pole, ja kui vastasin, et ei tea, pole vaadanud, siis teatas: no mina ka ei tea, mul pole siin aega oma vabast ajast uurimas käia.

😀 😀 😀

Zeppelini kullapoes ka polnud. Taskus oli mõlemas poes. Ühes olid hirmkallid,  6000-7000 ringis, teisest (Citygold vist, igal juhul vasakpoolne pood, kõrvuti nad seal on) leidsin täpselt sellise, nagu vaja – laius 4 mm (kitsamaid oli ka, aga me tahtsime just midagi vahepealset – ei liiga kitsast ega liiga laia), minu suurus maksis 1525 krooni. Mehe suurust ma ei tea (st UK suurust umbes tean, aga seal on ju tähed, siin numbrid), aga tema sõrmus läheks tõenäoliselt… No vast mitte üle 2000. Graveerimine olevat sõrmuste ostmisel poole hinnaga. Teenindus oli hästi tore 🙂

Kaubamajas polnud ühtki klassikalist valgest kullast sõrmust – olid mustriga ja kividega. Täiesti kaunistusteta oli ka, aga matt ja läbivalt ühe paksusega (st polnud servadest õhem). Kaubahalli kullassepa juurest leidsin suht samasuguse kui Taskust, hindki sarnane – 1545, meeste sõrmused maksid vist 1815. Mingid kallimad variandid olid ka, mis pealtnäha samasugused välja nägid – parema prooviga kuld äkki. Täpsustavaid küsimusi esitada ei saanud – algul näidati õige vitriin kätte ja teenindaja kadus siis midagi parandama. Mis seal ikka.

Raekoja platsi poodi ei hakanud minema, sest seal on kohe ukse taga astmed ja ma oleks liialt jukerdama pidanud – samaaegselt ust hoidma ja käru tõstma, raudselt oleks ukse vahele kinni jäänud 😛 Rüütli tänava poes oli ainult valge ja kollase kullaga sõrmuseid, puhast valget polnud. Sellega mu otsingud piirdusid – kesklinn sai vist kaetud. Kõigis suuremates keskustes (Eeden, Lõunakeskus jne) on kindlasti veel poode, kuhu võiks vaadata.

Kui ma peaks kohe praegu midagi ära ostma, siis kahtlemata Taskust – meeldiv teenindus ja normaalsed hinnad. Aga üldiselt ma loodan, et äkki Ülemiste keskuse Alvigost saab soodsamalt – kuskil kolm aastat tagasi oli neil igal juhul arvestatav valik ja sarnased sõrmused maksid alla 1000 kr. Üritasin neile nüüd helistada, et pärida, kuidas praegu hinnad on, aga ei saanud kedagi kätte. No näis, proovin homme veel.

Ma ei oskagi seisukohta võtta – 1525 krooni on £85. Ma usun, et Londonist saaks veidikese otsimise korral kaks sõrmust ka £150 eest… Aga kuna me ise unustasime ära, siis kedagi teist otsima saata on ka nõme. Ja lõppude-lõpuks see hinnavahe ju NII suur pole. Ja ehk saab Alvigost väheke soodsamalt. Sest tahaks ju enne proovida. Ja Mehe UK suurus on ka tegelikult meelest läinud – st kaks varianti on, aga täpselt ei mäleta.

Aga üldiselt ma kirjutasin kogu sellest värgist nii põhjalikult ainult sellepärast, et äkki keegi googeldab kunagi sama teemat ja saab siit abi. Vot nii.

—

Plika oli täna õhtul palju rõõmsam ja iseseisvam kui tavaliselt. Järjest kinnistub mu arvamus, et talle meeldib väljas käia ja uusi inimesi näha. Kodus on tal igav ja siis ta viriseb rohkem, aga külas on ju põnev. Kogu Londoni trall ja tema toonane pidev hea tuju tundub seda teooriat kinnitavat.

Londonist rääkides, muuseas, Iir pani ka Plikast ühe pildi üles.

Pesupesemismaniakk

Mul käivad ikka aeg-ajalt sellised hood peal, kus ma tahan kõik kapis leiduvad riided järjest läbi pesta. Tavaliselt tuleb taoline hoog siis, kui on üksjagu ühest kohast teise kolitud ja riided on läbisegi kapis/sahtlis/riiulis olnud, nii et puhastel ja “poolpidustel” enam vahet ei tee.

Lisaks on hetkel oivaline pesukuivatusilm, nii ma siis kiskusingi oma nagunii hirmus sassis riidekapi riiulite sisu põrandale, jaotasin värvi järgi kuhjadesse ja kolmas masinatäis hetkel peseb. Tavaliselt pesen lihtsalt neid riideid, mis pesu vajavad, värvist hoolimata lähevad kõik kokku, 40-kraadise kiirpesuga ei juhtu miskit. Aga mõned asjad, mida üldiselt harva pesen, võivad värvi anda küll, nii on vahelduseks värvide kaupa pesta päris mõnus.

Nõme on see, et siinse pesumasina kiirprogramm peseb üle tunni. Olen ära hellitatud pooletunnise kiirpesuga – sellest piisaks täiesti. Nüüd läheb aega ja elektrit ja vett ja raha lihtsalt rohkem.

Mul on ka auahne plaan kõik mantlid ja muu pesumasinakeeluga riided keemilisse viia, kõik puuduvad nööbid ette õmmelda ja üldse osa riidekapi sisust välja visata. Näis, kas ma seda kõike ka jõuan või läheb tuju enne üle 😛

Tikri käsitöönurgake: kuidas teha riidest roosi

Te olete ostnud oma võsukesele kaltsukast 65 krooni eest hurmava kleidi, mida kaunistavast neljast roosist on üks paraku kadunud. Te olete käinud Abakhanis, seal veerand tundi nõutu näoga erinevaid valmistehtud lilli uurinud, millest ükski pole selline nagu vaja. Te olete uurinud ka seal müüdavaid punaseid paelu, kuid ükski neist ei paista sobivas värvis ega laiuses ning kuna müüjatel on kiire, jääb nõu küsimata, nii et lahkute ostuta, samal ajal teades, et järgmisel päeval te siunate ennast selle eest.

Kas avastate järgmisel päeval, et tõepoolest, kodus pole etteaimatavalt ühtki sobivat paela (miks peakski olema, taeva pärast, tänapäeval on ju kinkekotid), ilm on s*tt, taas linna minemine ei ahvatle, riideid täis sahtlitest ei leia absoluutselt mitte midagi muud, mis kohe kätte jõudvaks sündmuseks sobiks, seega kleiti on siiski järgmiseks hommikuks vaja?

Pole viga, kõigele leidub lahendus.

Pärast seda, kui olete kõigepealt MSNis lähedal elavale sõbrannale vingunud, kuidas elu on s*tt ja ebaõiglane ja mitte midagi selga panna pole ning lükanud tagasi tema lahke pakkumise ühe või teise kleidi laenamiseks, samuti tuvastanud, et ka temal pole punast paela, tuleb teile ehk meelde, et olete sukamaniakk ning omal ajal Londonis elades sai muuhulgas soetatud paar põlvik-sukki, mis teil kandes miskipärast alla vajuvad ning mis seega kasutuskõlbmatult sukasahtlis seisavad:

Ning te avastate, et tõepoolest – just SEE lint on äravahetamiseni sarnane olemasolevate rooside materjaliga. Te otsite välja oma õmblustarbed, mida te olete viimase kümne aasta jooksul kasutanud vaid nööpide ette õmblemiseks või hargnenud õmbluste parandamiseks. Te uurite roose lähemalt, siunate, vannute ja üritate paelast midagi roositaolist kokku keerata, otse loomulikult täiesti edutult.

Aga õnneks on teil olemas Kõige Targem ja Kõige Loogilisema Mõtlemisega Elukaaslane, kes ütleb: “Googelda! Raudselt on YouTube’is mõni video.”

Ja tõepoolest, pärast mõningat otsimist ja ahastust, et videotes tehakse teistmoodi roose, kui teil vaja on, leiate te lõpuks video, mis õpetab tegema täpselt sellist roosi, millised on ka teie võsukese kleidil:

Edasine on juba käkitegu. Video kolm korda läbi vaadata, veel siunata, vanduda, õmmelda, üles harutada, katse-eksituse meetodit kasutada… Ja voilà – roos ongi valmis! Kindlasti mitte 100% selline, nagu teised, aga petab ära. Lõppude-lõpuks kannab teie laps seda kleiti nagunii vaid korra, enne kui sellest välja kasvada jõuab (pildi peal kusjuures on roosidele erinev läige jäänud ja isetehtu paremini näha, päriselt vaadates on aga täiesti ühte värvi ja praktiliselt eristamatud):

Palju õnne! Tänane päev on asja ette läinud! Võite enese üle uhkust tunda! Google’i ja YouTube’i abiga võib igaühest saada käsitööline!

Nüüd, kus lapse riietuse probleem on lahenenud, võite rahus keskenduda järgmistele veelgi keerulisematele ülesannetele: mida ENDALE selga panna, kuidas anda ühtlast tooni oma päikesest punaseks põlenud ninale ja pähe päevitunud valgele prillikontuurile, kuidas oma välja kasvanud juuksesorakatele kaubanduslikku välimust anda jne jne jne. Nondele muredele pole paraku nii kerget lahendust loota.

Ja kui te välja mõtlete, mida te põlvikute kandmisel valesti tegite, saate neid edaspidigi kanda – lindist kulus roosile kaduvväike osa.

Rahulolematus

Eile oli õnnis päev, kuni õhtuni vähemalt.

Laadal eriti ringi tuustida ei viitsinud – käruga rahvamassis pole päris see. Sai hoopis Maideniga pargis istutud, erinevad inimesed käisid läbi, lõpuks kogunes kokku tavaline ja sellest isegi suurem seltskond, kellega sai õhtuni piknikku peetud.

Sai lambajuustupalmikut ja palju suhkruvatti ja värsket ahjusepikut ja… Hea oli.

Lõpuks läks enamik seltskonnast edasi ühe sõbra juurde grillima (vist, ma pole üle küsinud, kas sellest plaanist päriselt asja sai, viimane mõte enne lahkuminemist oli igatahes selline) ja meie tulime koju. Tulime koju, sest polnud plaani nii pikalt välja jääda, polnud piisavalt sooje riideid, polnud lapsele varumähkmeid (tavaliselt võtan alati rohkem kaasa, kui vaja läheb, seekord miskipärast mitte) ja nii edasi.

Tähtveres elamise võlud ja valud… Mulle meeldib siin väga, tõesti väga. Ja Kessu elab hunnitult lähedal. Ülejäänud tutvusringkond see-eest pigem Karlova kandis. Kui enne kesklinnast oli sinna veel kõnnitav maa, siis nüüd… Ei ole me nii usinad, et minna kesklinnast koju asju võtma ja siis tagasi Karlovasse, kui on juba õhtu ja väss. Aga no olgu, seal oleks nagunii hullunult suitsetatud ja värki, Plikal oli kodus kindlasti parem (mis siis, et ta oleks võinud väljas värskes õhus magada ja nii edasi).

Ega rahulolematusel polegi suurt midagi pistmist eileõhtuste valikutega – kui, siis hästi natukene. See väikene kahetsus, et lapsega pole nii kerge toredaid päevi sõprade seltsis spontaanselt jätkata. Aga lapsest on rõõmu tunduvalt rohkem, ei ole häda.

Rahulolematus on seotud hoopis sellega, et eileõhtuse väsimusega jäi kodu jälle natuke sassi. Ja sellega, et Mees ikka veel magab. See on tavaline värk, et tihti ärkab üks meist koos lapsega (enamasti ongi see pigem tema) ja teine põõnab kauem. Aga tavaliselt ajab see teine ennast selleks ajaks üles, kui laps hommikuunne jääb – siis on võimalus rahus hommikust süüa. Nojaa, laps magab juba pool tundi ja Mees ka… Endiselt. Ei ole mul südant teda üles ajama minna, ju on väsinud. Aga ei taha üksi hommikust süüa, nuuks.

See sassis kodu teema ikkagi. Mind häirib, kui ma olen väsinud ja igaõhtuse kerge koristusringi asemel viimse hetkeni arvutis passin. Järgmisel hommikul pole siis üldse nii tore ärgata. Ja kui tuju on juba hommikul natukene viltu, siis ei viitsi ka kohe koristama hakata, istun jälle arvutisse. Nõiaring selline.

Üleüldse tahaks, et kõik saaks kasvõi päevaks ideaalsesse korda. Enam pole ju seda kolimise tunnet, oh ei. Õekese tuleku ajaks sai kõik lahti pakitud, nii et pealtnäha oli korras. Aga kõigis kappides on kaos, paljusid asju ei leia üles. Külaliste vastu võtmisega küll probleeme pole, enne nende tulekut annab 10-15 minutiga näiline kord luua. Aga mis on peidus pinna all, see pole enam nii tore. Ja ikkagi mind häirib, et ma ei suuda seda pinnapealsetki korda hoida. Võib-olla just sellepärast, et pinna all peituv on nagunii sassis ja see vähendab motivatsiooni. Ometigi ei taha ma mõeldagi sellele, et kappe koristama hakata.

See, kuidas midagi tehtud ei saa, on täiesti häiriv. Ühest küljest on ju vaba aega piisavalt (taevake, oleme mõlemad kodused – ok, Mehel on osalise ajaga töö, aga seda ainult õhtuti ja mitte iga päev), teisest küljest on kogu aeg mingid kohustused, millele kõik aeg ära kulub. Ja neid asju, mida oleks üldisemas plaanis vaja teha, ei saa ikka kuidagi tehtud – kaosekappe koristada, aias mütata (lillepeenraid rohida ja porgandeid istutada ja mida kõike veel), ennast lapse lisatoidu alal harida, lisatoiduga üldse alustada… Aargh, jah, me pole siiani viitsinud. Peamiselt sellepärast, olgem ausad, et tegelikult EI PEA ju enne poolt aastat. Ja ta ei näe näljane välja ka, tissist piisab. Kessult saadud kõrvits on mitu nädalat jääkapis, ootab ainult sööjat. Kessult laenatud raamat laste toitumise kohta seisab mitu nädalat riiuli peal (koos mõningate muude lasteteemaliste raamatutega – ka laenatud, küll ühelt teiselt inimeselt), aga kui ma üldse midagi loen, siis Mary Higgins Clarki. Ma käin endale närvidele, et ma nii laisk olen ja midagi tehtud ei saa. Ma ju TEAN, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Ma ju tean, et aja kadumine kohustuste alla on näiline ja jõuaks kordi rohkem. Aga IKKA ma luuserdan.

Ega ma kogu aeg rahulolematu pole, oh ei. Üle poole ajast olen ma täitsa rahul. Sest need kohustused ja kõik muu, mida ma teen, see ju on ikkagi hea. Ikka on hea tunne, kui midagi tehtud saab. Aga siis tuleb jälle luuserdamislaine ja kõik ülalmainitud põhjused rahulolematuseks jälle ühe hooga tagasi.

Praegu on tegelikult veel üks asi, mis meele mõruks teeb – oleme suutnud ühe laenatud asja oma elamisse ära kaotada. Täpsemalt Kessult ja Taunolt laenatud karbi puuridega (jaa, ma olen Kessule juba üles tunnistanud, võin rääkida küll). Ma TEAN, et see karp on kuskil siin olemas, on täiesti võimatu, et see oleks siit majast välja läinud. Aga me oleme enamiku elamisest (sealhulgas garaaži) millimeeterhaaval läbi otsinud ja ei miskit. Tuleb uuesti otsida, mis muud, aga senine tekitab lootusetuse tunde. Oleks oma asi, oleks suva, aga Tauno trell on niigi juba üle kuu aja meie käes, sest me oleme laiskurid, kes ei saa ära otsustatud, kuhu mida kinnitada ja nii see venib. Juba niigi halb tunne on ja nüüd siis veel see kadumine sinna otsa. Just siis, kui me olime jõudnud sinnamaani, et viimaste aukude asukoht oli ära otsustatud ja tahtsime pärast nende puurimist trelli lõpuks tagasi viia. Aargh. No NII halb tunne on.

Tänane päevaplaan on vist olemas – Ülle tuletas eelmise postituse lõpus meelde, et oleks viimane aeg külvama hakata, siis tuleb elamine pahupidi pöörata ja need õnnetud puurid üles otsida, no ja siis ootab meid kapis üle kilo liha, et šašlõkiks saada. Kui me kõik selle täna tehtud saame, on ülihästi. Ma miskipärast arvan, et ei saa.

Ja ometigi on lähemate päevade jooksul ees ootamas palju ilusaid ja olulisi asju. Kolm tükki, kõik suured ja tähtsad ja head. Ja ometigi ei suuda need praegu mu olemist paremaks teha. Tahan enne ülalmainitu kaelast ära saada. Oeh.

Kell on üksteist. Mees ärkas ka lõpuks üles. Laps veel magab. Vaatame…

Küsimus

Kui veekannu filter on kuu aega vana või 150 l vett läbi lasknud, mis siis saab? Kas vesi, mis sealt edaspidi läbi tuleb, on sama “must” kui enne filtreerimist või võtab kõik seni filtreeritud “mustuse” ka kaasa?

Ma kunagi ei mäleta, millal see kuu täis saab ega oska ligilähedaseltki hinnata, kui palju liitreid mul kannust läbi jookseb. Puhastasin eile kohvimasinat äädikaga, aga hakkasin nüüd mõtlema, et kuigi ma kasutan kohvi tegemiseks filtreeritud vett, ei pruugi sellest mingit reaalset kasu olla…

Scroll to Top