kodumajandus

Tavaline päev

/ igapäevaelu, kodumajandus / Leave a Comment

Tänane päev oli üle mõninga aja peaaegu tavapärases rütmis – tõusime üheksa ringis, sõime rahulikult hommikust, sain siit-sealt natuke koristada ja kuiva pesu kokku lappida, kiiret polnud kuskile. Lõuna paiku läksin mina Plikaga turule ja jalutama, Mehe jätsime koju motivatsioonikirja kirjutama.

Istusin pärast veel jõe ääres ja lugesin Ülikooli apteegi kliendilehte (õeh, üldse polnud huvitav) – kott oli liiga raske, et oleks viitsinud jalutada, sellesse vankri all olevasse kandekotti annab ainult kõige kergemaid asju panna, täiesti mõttetu. Oh, kuidas ma igatsen sooje kevadilmu, et saaks käru lihtsalt Toomemäele või jõe äärde parkida ja päikese käes raamatut lugeda. Kevad, kevad, tule juba!

Aga üldiselt olen ma enda üle lõpmata uhke – käisin esimest korda päris üksi ja iseseisvalt käruga väljas. Eks ma olen varemgi käinud, aga siis on Mees mind ikka alla saatnud, et kergem oleks. Nüüd vangerdasin ise tite ja vankri ja hiljem veel raske kotiga. Hakkama sain 😛 Eks pean harjutama – kui Mees tööle läheb, pean ju kogu aeg üksi käima, nagu enamik emasid algusest peale. Hahaa, ega ma polnud turulgi varem üksi käinud, ikka Mehega koos või olen seni vankriga väljas oodanud, kuni Mees sees ostleb. Tema on ju meie kokk, sestap oskab paremini valida.

Õhtupoolikul, kui ema töö lõpetanud oli, käisime temaga veel Eedenis. Otsisin Jyskist imeilusat kollast liblikatega voodipesu, aga nüüdseks olid kõik läinud – Pärnu omas nägin single suuruses, aga mis kasu meile sellest. Nii kahju 🙁 Noh, mis seal ikka, rangelt võttes pole ju VAJA, lihtsalt nii ilus oli…

Magamistuppa sain hommikumantlitele nagid, mõõtekannu leidsin, mis lisaks detsiliitritele ka jahu ja suhkru gramme näitab… Ja käterätikutele need klõpsuga jullad, millega on hea rätikuid nagisse riputada. Kui nüüd veel magamistuppa kella ka saaks ja mõnelt Mehe sõbralt trelli laenata, et kõik nagid-kellad-vannitoa riiulid üles panna, siis oleks elamine vist isegi suhteliselt korras 🙂

Aga Konsum on ikka üks hirmus pood, ma olen lihtsalt väiksemate hindadega harjunud. Ostsime vaid hädavajalikku, sest kõik minu listis olevad asjad on Maximas odavamad, aga sinna ei viitsinud täna enam minna – laps oli kodus näljane. Eks siis homme läheb ja ostab suuremad varud kokku, autoga hea koju tuua. Siis saan lõpuks oma kella ka ostetud, Koduekstras olid odavad ja normaalse välimusega (mul on põhiline see, et oleks valge taust ja suured mustad numbrid, muidu ma seda öösel hämaras magamistoas ei näe).

Mees sai ühele normaalsele tööle ära kandideeritud ja teine, isegi parem, ootab veel ees. Lisaks mõningad suvalised. Eks homme jätkab.

Plika on viimased ööd miskipärast kell kaks tissi nõudnud – ei mäletagi, millal ta viimati sellist asja tegi, muidu magab ikka õhtul üheksast-kümnest hommikul kuue-seitsmeni. Mitte et mul erilist vahet oleks, lihtsalt jääb siis juba öösel mu kaissu. Igatahes vaatlen huviga, kas see on juhuslik või jääbki uueks harjumuseks.

Külas on hea, kodus veel parem

/ kodumajandus, plika, rõõm, seltsielu / 5 Comments

Ringreis siis selleks korraks jälle selja taga ja oleme õnnelikult kodus tagasi.

Nädalavahetusest sai juba kirjutatud, ongi veel tänase päeva ülevaade jäänud.

Ärkasime hirmvara – pool seitse. Plaanitud poole kaheksane väljumine lükkus sujuvalt ja ettearvatavalt kella kaheksa peale, aga jõudsime täpselt selleks ajaks, mil vaja oli.

Autos sain mõnuga raamatut lugeda, Tallinnas jõudsime Piritalt läbi käia ja õekesele sünnipäevakingiks tehtud fotoraamatu ära tuua (omaraamat pakub sellist teenust, ma jäin tõepoolest väga rahule – nüüd ainult raamatuid albumite asemel tahakski, paraku liiga kallis lõbu. Kahju, et ei tulnud meelde ühtki fotot teha, kui õeke Rootsi tagasi jõuab, siis ehk teeb ja saadab mulle), sadamas veel veidi oodatagi.

Kuna Relax Cafe avati alles üheteistkümnest, läksime seniks Norde Centrumi Rimisse, kus õeke otsemat teed salati ja saiakeste lette rüüstama tormas – rootslaste värk, noh, nende arusaam kartulisalatist on ju kartul ja majonees 😉

Mina veetsin enamik ajast lapsega ringi rallides, sest paigal olles kippus viuviu peale tulema.

Kohvikus seadsime ennast mõnusasti sisse, jõime alustuseks suured kakaod-latted ning tellisime siis kolmekäigulise ärilõuna, millest end kolme tunniga läbi närida. Seal olid lihtsalt päevasupp, -praad ja -magustoit, mida kahe- või kolmekäigulisena (kokku vastavalt 85 või 95 kr) tuli soodsam tellida – kuna nälg oli alguses suur ja aega küllaga ees, tundus proovimist väärt. Etteruttavalt võin muidugi ära öelda, et kõigi kõhud said kaugelt liiga täis – supi oleks võinud rahulikult võtmata jätta.

Kohvik oli igatahes mõnus ja päevapakkumiste hinnad normaalsed – võib teinekordki tagasi minna. Laps pidas ennast eeskujulikult üleval – viuviu tuli ainult kahel korral ja natuke, muidu istus süles, imes tissi, magas oma toolis ja chillis õla peal. Kaaskülastajaid me vast väga palju ei häirinud.

Maris käis hommikul tunnikeseks läbi ja Kaidi pärast lõunat. Kolmest hakkasime Tartusse sõitma ja veerand kuus olime koduukse ees. Töö kiire ja korralik 🙂

Oi, aga Plika sai NII palju kingitusi! Õeke tõi talle maasikatega kleidi, lepatriinudega sokid, lambasussid ja krabisevate lehtedega raamatu ning Maris Mehhikost vahvad traksipüksid. Lisaks leidis ema need ägedad Nuki jalgpallilutid, mida juba mõnda aega otsisin, sest neid olevat piiratud koguses ja oli vaja seega ette ära osta (alates kuuendast elukuust, selleks ajaks on need ilmselt otsas). Isegi mina sain kingituse – ühe kohvišablooni, mida jõulude ajal nillisin, koos väikese raputamiseks mõeldud topsi ja kardemoniga 😛 Ja siis muidugi veel see superäge kinkekott – miks, oh miks, ei võiks see olla päris käekott? See näeb lihtsalt NII hea välja!

Aga koju jõuda oli ka ütlemata mõnus. Kõik oli viimsete pisiasjadeni korras, nii hea oli olla. Panin kööki ja vannituppa Pärnu Maxima lõpumüügist ostetud 15-kroonised nunnud nagid üles (juba pikka aega mõtlesime, et oleks juurde vaja) ja kiljusin vaimustusest.

Hahaa, aga üldiselt – ega minuga nüüd kergem elada pole. Nüüd on minus jälle välja löönud see pool, kus ma ei kannata ühtki vales kohas olevat asja – teen märkusi sentimeeter lahti oleva sahtli ja diivaninurgale unustatud sokkide kohta. Eks vaatame, kaua nad vastu peavad 😉

Aga nüüd on küll aeg põhku pugeda, sest homne äratus on pool kaheksa – mu detsembri alguses kinni pandud naistearsti aeg jõudis lõpuks kätte, lähen rasedusjärgsesse kontrolli. Ja õhtupoolikul on Plika igakuine tehnokontroll (sealhulgas viisikvaktsiini esimene süst, võeh) – ma ei jõua ära oodata, et teada saada, kui palju ta kaalus ja pikkuses juurde võtnud on.

Kaalust, muide. Ema ostis nimelt koju uue kaalu ja kui see ikka õigesti näitab (ema väitel näitab, sest tema kaaluvat alati sama palju ja number klappis), siis mina kaalun nüüd 63 kilo – isegi vähem, kui enne rasedust. Ema arvates mõjus see säästurežiim, mida Mehega viimased kuu aega harrastasime (Mees oli ka umbes viis kilo kergem) – hoidsime ju söögi pealt kokku, nii mis kolises.

Vahva igatahes. Nüüd on mu mõõdud-kaalud siis jälle jonksus… Kuni järgmise korrani.

Väsinud, aga rahul

/ hambaarst, igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / Leave a Comment

Ultraproduktiivne päev on jälle olnud. Hommikupoolikul käisime Kessu juures pesu pesemas, kahe paiku koju jõudes oli õhtupoolikuni lõuna- ja puhkepaus ning siis praktiliselt katkematu koristamine hilisõhtuni välja.

Läheme nimelt homme Pärnusse, sealt teisipäeval ema autoga Tallinnasse ja tuleme siis samal õhtul kõik koos Tartusse tagasi. Kuna ema jääb neljaks päevaks meile, on ju ometi vaja kõik korda teha.

Homme tuleb kiire päev. Pool kümme läheme stuudiosse pildistama, koju jõudes peame veel viimased asjad korda tegema ja siis 14.45 bussiga Pärnusse. Jajah, bussiga. Lapse võtame turvatoolis, sest kaks järgmist reisi tulevad ju autos ning tooli ja käru mõlemat vedada pole ka mõtet. Saab kindlasti huvitav olema. Aga krt, ma ei taha mõeldagi, kui vara me üles ärkama peame – üheksast vaja ju juba välja minna. Oeh.

Kõigele lisaks hakkas mul nädal tagasi parandatud hammas valutama. Tähendab, otseselt ei valuta, aga närida ei saa ja hambaharjaga isegi õrnalt pihta minnes on tunda. Kas hambaarstil teenusel on ka mingi garantii? Ma pole küll eriti huvitatud nädala pärast sama hamba parandamise eest teise 650 krooni peale maksmisest, kui hammas eelmisel korral väidetavalt korda sai. Urr. Igal juhul helistan homme hommikul ja vaatan, kas neil on äkki võimalik mind ajavahemikus 11-14 vastu võtta ja üle vaadata. Nagunii pole, aga proovima peab, eks 😉

Igatahes – tänaõhtune koristusmaraton pani mind taas iseennast ületama. Magamistoas sai suurpuhastus lõpuks ära tehtud! Pärast seda oli elutoas täielik kaos, sest hulk ebavajalikke asju sai eest ära tõstetud ning hiljem läks üksjagu aega nende paigutamisega… Jõudsin isegi natuke tolmu pühkida, aga sellest jäi enamik siiski homseks. Noh, stuudio ja bussi vahepeal peaks nii palju aega olema küll, et elutoa riiulid üle tõmmata ja kõik põrandad tolmust puhtaks imeda.

Ja siis ongi korras! Noh, ideaalselt korras oleks alles siis, kui ma elutoas ja magamistoas kapid ka ära koristaks, aga sellega pole tõesti erilist kiiret – nad nii sassis pole, et ma ei teaks, kus mis asub. Et ikka vastavalt viitsimisele.

Praegu naudin täiega puhast ja lagedat magamistuba, viimased poolteist nädalat oli see täielik kolikamber, kus polnud ruumi ringigi liikuda 🙂

Käisime mõlemad veel hilja õhtul duši all ära, sest homme hommikul ei viitsiks elu sees… Nüüd ongi mu juuksed pärast väikest fööni suhteliselt ära kuivanud, võin ka lõpuks magama minna – Mees põõnab juba pool tundi.

Oehh. Täna magan hea meelega.

Hindadest ja muidu rahast

/ kodumajandus / Leave a Comment

Käisime täna Rimis, sest seal oli soodushinnaga virsiku- ja ploomimahl. Kuna me sinna muidu kunagi ei satu, siis ostsime kohe PALJU – kokku kaheksa pakki. Kolm liitrit piima, liiter keefiri ja muud nipet-näpet veel lisaks. Vaene Mees, kes need kõik koju pidi vedama… Aga mahla pealt säästsime kokku mingi kahekümneviieka 😛

Ringi vaadates tekkis taas kord küsimus, mille järgi need poed ikkagi oma hindu panevad. Balbiino liitrine vaniljejäätis näiteks, mis maksab Maximas 13.80 ja Rimis 27.50. Või siis see Alpenrose kaubamärk. Ok, ma saan aru, et seda tehakse spetsiaalselt Rimile ja Säästukale, aga no kuidas kurat see nii palju odavam tulla saab, kui tootjafirma ja piim ise on täpselt samad? Tavaline punases pakendis Tere piim oli sealsamas kõrval 10.20 (mis Comarketis jällegi ainult 6.90). No ja siis muidugi veel Rimi enda pabertaskurätid (oma tooted peaks ju alati kõige soodsamad olema?) – uurisin ja puurisin, aga oli tõesti 23 krooni kümme pakki. Nagu mis mõttes? Kõrvalt sai mingi teise firma omi 13 krooni eest (no ja Maximas saab nagunii 10 eest). Mis mõte neil omanimelistel toodetel siis üldse on? Rimi kaubamärk pole salvrätitootjate hulgas just erilise eelisega. Või on need midagi erilist, teistest teistsugust, et nii palju maksavad?

Minu mõistus ei võta.

Muuseas alustasin jaanuarikuu kuludest kokkuvõtete tegemist, kogusumma oli 10 890 krooni. Kahe peale päris vähe, sellest 6800 oli nagunii üür-kommunaal-nett-mobiil. Pakk mähkmeid (ainus kulu lapsele), läpaka juhtme parandus, hambaarst ja muud nipet-näpet kokku ka umbes 1000… Seega toidule läks ilmselt 3000 ringis (ei jõudnud statistikaga lõpuni).

Vaatasin oma 2006. aasta kokkuvõtet. Toona on toiduraha kuus olnud 558-1670 krooni, keskmiseks jäi 1146 krooni kuus. Igasuguste maksude peale läks olenevalt aastaajast (loe: kütte hinnast) umbes 2000-2600 krooni kuus. Elasin ka siis kahetoalises, mis oli pealegi praegusest tunduvalt suurem, nii et hinnatõus on märgatav. Aga sellest küll esmapilgul aru ei saa, kuhu kõik mu palk siis tollal kadus – teenisin ju ikka mõnevõrra rohkem kui 5000 krooni kuus, aga ikka olid pidevalt näpud põhjas ja makaronid potis 😀

Nojah, söögiga koonerdasime see kuu ikka korralikult (ehkki oleks veel rohkem saanud), ema oli vahepeal neli päeva siin ja ostis süüa, külalised on ka käinud koogikuhjadega 🙂 Ainult omade jõududega oleks rohkem raha läinud. Nii et toidu hinna kallinemise kohta ei oska Eestist poolteist aastat eemal olnuna veel midagi asjalikku öelda.

Muust huvitavamast statistikast nii palju, et Kaubahalli Comarketis käisime jaanuarikuu jooksul 14 korda, Maximas ja turul neli korda, Kaubamajas kaks korda. Raha kulutamise seisukohalt aga läks Maximasse 1500, Comarketisse 600 ja turule 350 krooni. Ülejäänu jäi muudesse juhuslikesse tee peale jäänud poodidesse (Konsum, Õnnelik juhus, Pizzapood, Siilu pood), kust sai möödaminnes hädavajalikku (eelkõige piima) ostetud. Piima ostsime 45 liitrit, kokku sai seega tarbitud vähemalt 50 (oleks varem pähe tulnud, oleks kirja pannud, palju ema tõi – statistikahull, nagu ma olen).

Sihuke lugu siis.

Aga kui järgmine kord Maximasse lähen, teen endale Aitäh kaardi. Vot nii.

—

Ilmselt pole sugugi mõistlik avaldada nii täpselt oma kulutusi ja korteri fotosid ja muud taolist, aga hea tava kohaselt ei räägita avalikult palganumbritest, mida ma ka kunagi otseselt teinud pole ning kuniks me oma säästuelu elame, ei näe ma ülejäänus probleemi. Võimalikud kurjamid, kelle siia sattumise võimalust ma nagunii ei usu, loeksid välja ainult seda, et meilt tõepoolest pole mitte midagi välja petta ega varastada 😀 Ja üürikorterile, kust me nagunii mingi hetk välja kolime, on see ainult hea reklaam!

Rutiini mõnu

/ kodumajandus, plika, rõõm / 3 Comments

Ma hakkan mingil määral korraliku pereema rolli sisse elama. Millestki täiesti tüüpilisest ei saa muidugi rääkida enne, kui Mees käib tööl ja mina hakkan süüa tegema, aga noh, edusammud siiski on.

Ma nimelt suudan, viitsin ja tahan meie elamist järjekindlalt korras hoida. Küll mõningaste mööndustega – köögi, vannitoa ja esiku suurpuhastusega sain ühele poole, elutuba on pealtnäha väga korras, aga lähemal vaatlusel hakkab silma suuremal hulgal tolmu ja kapiuste taga valitseb segadus. Magamistoast on endiselt nagu keeristorm üle käinud – seal pole ma jõudnud/viitsinud midagi koristada.

Ma endiselt ei põe, eks ma teen selle ülejäänud osa ära, kui tuju tuleb. Minu jaoks on hetkel olulisem see, et olemasolev kord ei kao kuskile 🙂

Mulle on juba harjumuseks saanud köök alati pärast seal kokkamist/söömist kohe ära koristada – mitte ainult nõusid pesta, vaid kõik asjad ära panna ning laud ja pliit ära puhastada. Ma tõepoolest tõstan vannitoas ühe riiuli duši alla minnes täiesti tühjaks ja kuivatan pärast duši all käimist peegelplaatidelt ja segistilt ning dušitorult veepritsmeid, et kõik ikka endiselt läigiks.

On välja kujunenud, et me teeme Plikale vanni vähemalt üle päeva ning ma loputan pärast seda vannivees kõik mähkmed ära, nii et need on järgmiseks hommikuks kuivad ja kasutusvalmis. Vannitamisel on välja kujunenud kindel rutiin, nii et saan sellega nüüd ka üksi hakkama – ehkki kahekesi läheb kiiremini ja lõbusamalt.

Mul on igaõhtune ringkäik enne magama minekut, kus ma tõstan elutoas kõik asjad omale kohale ja tühjendan prügikasti, et hommikul oleks hea kohe tegutsema hakata, mitte alustada eelmise päeva segaduse klaarimisega. Ma käin alati läbi ka köögist ja vaatan üle, et kõik oleks ikka puhastatud ja omal kohal ning päeval tehtud sooja toidu ülejäägid saaksid ööseks külmkappi.

Tegelikult tegin ma seda kõike kunagi varem kogu aeg ja see oli täiesti loomulik. Enda järelt oli kerge koristada, nüüd on kaks teist inimest veel (no Mees muidugi aitab kaasa, aga ta pole siiski selline korra- ja perfektsionismipede nagu mina, nii et mõned asjad, mis teda ei häiri, teen ikka mina ära. Tema teeb selle eest süüa :P) – segadus on kergem tekkima ja pohhuism koos sellega.

Aga lõpp pohhuismile – ma ei saa seda enam endale lubada. Ma olen ju nüüd pereema ja vastutan majapidamise heaolu eest 😉

Kui ma veel elutoa põhjalikult üle käia viitsiks ja magamistoa korda teha, siis võiks endaga juba ülirahul olla. Ehkki ma olen praegu ka rahul, ausõna.

Lähen teengi nüüd kontrolltiiru ära ja siis magama. Niigi olen poolteist tundi üle aja läinud, sai ju ammu lubatud, et hiljemalt kell üks tuleb voodisse und ootama minna.

Avastasin paar armsat pilti jaanuari algusest, mis tollal miskipärast üles panemata jäid:

Scroll to Top