nädala menüü

Teravsilmad vast panid tähele, et veebruari viimase nädala menüüpostitus jäi vahele. Kuna oli koolivaheaeg, ei pidanud arvestama teise menüüga. Kuna oli kuu lõpp, oli soov pigem kappe tühjemaks kokata. Sestap ma ei viitsinudki nädala menüüd teha, vaatasin selle asemel jooksvalt – järgides siiski üldiseid reegleid, et oleks võimalikult mitmekesine, uued toidud, nädalane supp ja taimetoit.

Niisiis, kõigepealt kokkuvõte sealtmaalt, kust eelmises postituses pooleli jäi ehk eelmise ja selle nädala lõplik menüü koos kommentaaridega.

	kool	kodu
15.veebr	kartul, suvikõrvitsa-koorekaste	riisinuudlid paksoi ja kanafileega
16.veebr	hernesupp suitsulihaga	sinepi-lillkapsa-juustuvorm
17.veebr	kartul, pikkpoiss	koorene spinatipasta
18.veebr	riis maisi ja hernega, köögiviljabolognese	jacket potatoes tuunikalaga
19.veebr	kana-köögivilja nuudlisupp	kreemjas orsotto
20.veebr		tatrahautis veisemaksaga
21.veebr
22.veebr		kana bambusevõrsete ja ubadega, riis
23.veebr		lõhesai 😀
24.veebr
25.veebr		pelmeenid
26.veebr		kartuligratään, edamame oad
27.veebr		läätse-peekonisupp
28.veebr		herne-kapsapihvid

 

Eelmise nädala esmaspäeva riisinuudlitest paksoi ja kanafileega sai varasemas postituses juba muljetatud.

Sinepi-lillkapsa-juustuvorm oli minu arust väga hea, kahjuks lastele eriti ei meeldinud. Seega läks sinna nimekirja, mida võib teha siis, kui lapsi pole. Küll aga sain teada, et Plikale maitseb sinepikaste, nii et seda võib siis tulevikus kasutada.

Koorene spinatipasta maitses mulle ja Plikale, aga mitte Poisile. Tegime seda retseptis antuga kahekordse koguse ehk pakk makarone ja kaks pakki spinatit, taimse koore asemel kasutasime kohvikoort ja lisaks raputasime peale riivjuustu. Järgmine kord teeks nii, et üks pakk makarone + üks pakk spinatit + üks pakk kohvikoort, vee jätaks ära. Juustu paneks ikka peale. Üldiselt täitsa hea, aga kuna Poiss ei söö, siis meie põhimenüüsse ei jää.

Jacket potatoes ehk ahjukartulid – ostsin turult spetsiaalselt suured kartulid ja tegin täpselt retsepti järgi 🙂 Ehk siis just temperatuurid ja ajad. Sai täpselt nii, nagu peab – pealt krõbe, seest pehme. Sõime kolmekesi ära neli suurt kartulit ja kõrvale tehtud kahest karbist tuunikalast ja majoneesist möginat jäi pisut puudugi. Lisaks rohkelt värsket rohelist sibulat. Kui Kaaslane oleks ka söömas, oleks miinimum kuus suurt kartulit ja kolm karpi tuunikala. Ehk isegi neli 😛 Nagu ette teada oli, maitses kõigile väga ja lapsed palusid, et ma seda tihemini teeks.

Kreemjas orsotto – no selle rikkusin ma ise pisut ära, retseptis oli 3 spl sulajuustu ja ma panin terve paki 😀 Sai liiga kreemjas, ütleme nii. Värskelt süüa oli üsna ok, aga järgmine päev üles soojendatult enam väga ei läinud. See kordamisele ei lähe, sest mulgi puder on ikka palju parem 🙂

Tatrahautist veisemaksaga tegin sellepärast, et lapsed olid nädalavahetusel Eksabikaasa juures ja kedagi polnud mu valikute üle vingumas 😀 Mulle tegelikult maks maitseb, aga tatraga kuidagi… Maitea… Sõin kõik kenasti ära ja halb ei olnud, aga natuke sai nagu lõpuks kõrini ja teist korda vist ei tee.

Pühapäeval toitusime jääkidest.

Esmaspäeval otsisin retsepti, kus kasutada kanafileed, sest mul oli kapis üks pakk, mis vajas realiseerimist. Kuna olin hiljuti ostnud ka bambusevõrseid ja külmutatud aedube, leidsin täpselt sobiva retsepti: kana bambusevõrsete ja ubadega, maapähklid unustasin lisada 😀 Plikale maitses selliselt marineeritud kana, oad eriti mitte. Bambusevõrsed, tulid välja, pole me kummagi lemmikud. Poiss polnud tol õhtul kodus, aga kui järgmisel päeval jäägid lõunaks üles soojendasin ja ise töösse süvenenud olin, sõi ta igatahes panni tühjaks, nii et ju siis maitses või oli nälg piisavalt suur 😀 Mulle kana sojamarinaadis nii väga ei meeldinud, ühesõnaga see konkreetne retsept ka kordamisele ei lähe ja bambusevõrseid uuesti ei osta.

Kuna esmaspäeva õhtul jõudis minuni ökolõhe, siis teisipäeval toitusime perekondlikult lõhesaiast… Hommikul, lõunal ja õhtul… Nädalane kalatoit 😀

Kolmapäeval sõime kõiksugu jääke, neljapäeval läksin pärast tööpäeva linnatiirule ja jõudsin koju kell kaheksa, seega tegime kiirelt pelmeene, ei viitsinud midagi enamat mõelda.

Reedel polnud seetõttu lõunasööki ja pistsin pitsa ahju. Siis tulid meelde kunagi ostetud edamame oad – googeldasin kiirelt, et polegi muud, kui keevasse vette lusikatäis soola ja viis minutit keeta. Sai pitsa kõrvale midagigi tervislikku. Poiss oli jälle kuskil ära, Plika sattus ubadest nii pöördesse, et tegi õhtul teise poole pakist ja täna õhtulgi oleks tahtnud neid juurde teha – kuna kell oli kümme, saatsin ta selle asemel pesema 😀

Reedene õhtusöök oli kartuligratään – tegin seda suht täpselt retsepti järgi, kartulimaitseaine jätsin ära ja kasutasin ainult kohvikoort. Tüümian sai maitseainetest ära proovitud, sobis kõigile. Plika ütles, et värskelt talle ei meeldi, aga kuivatatult hea. Olgu siis. Mul on muidu kartulivormidega see häda, et valan küll koore-munaseguga üle, aga küpseb terve igaviku ja kartul ikka kõva… Nüüd see viis, et kartuleid kastmes panni peal viis minutit kuumutada ja siis see segu ahjuvormis tasaseks “raputada” toimis suurepäraselt, kasutan nippi tulevikuski. Lastele maitses ka väga, teeme kindlasti veel.

Eile tegin läätse-peekonisuppi. Sibula asemel panin porru, lisaks üks küüslauk, üks porgand, paar vart sellerit, 2x400g purustatud tomateid, 1,5l vett, maitseaineteks soovitatud oregano, tüümian, sool ja pipar. Välimus oli kahtlane, maitse täitsa hea. Poissi polnud taas kord kodus, Plikale maitses 😀

Tänases menüüs olid herne-kapsapihvid. Lootsin, et ehk ajab blender köögikombaini asemel asja ära, aga see väga ei suutnud händlida. Seega võtsin appi saumikseri… Seda lugesin alles hiljem, et sel juhul tuleb kapsas peenemaks hakkida, mis on loogiline. Ütleme nii, et saumikseriga oli seda tainast teha pigem tüütu ja mul jäid osad herned terved ning kapsatükid suuremad. Samas pihvid said head 😀 Sõime ohtra hapukoore ja rohelise sibulaga. Plika ei olnud ülearu vaimustuses, aga sõi kenasti – Poiss teatas, et mingi maitse rikub tema jaoks ära… Maitseb nagu munguba 😀 Jah, noh, mungoad on tõepoolest hernemaitsega. Kusjuures Poiss varem armastas mungube, nüüd enam ei taha. Kurb. Igatahes, pihvides kapsamaitset tunda polnud, olid pigem just hernesed. Mina võin neid teinekordki teha, täitsa mõnusad. Ainult köögikombain tuleks kasuks…

Nii, ja järgmise nädala menüü on esialgu planeeritud selline. Tegin praegu ainult reedeni, siis saab juba vaadata, mis tuju nädalavahetusel on 🙂

	kool	kodu
01.märts	pasta hakklihaga	valge kala seesami-sojakastmes, kartulipuder
02.märts	lõhesupp	kapsa-hakklihavorm riisiga
03.märts	plov loomalihaga	koorene sparglipasta
04.märts	kartulipuder	oasupp suitsulihaga
05.märts	hapukapsaborš	vokitud veiseliha Korea moodi, riisinuudlid

 

Loodan, et me väikses Rimis on veel homme saada soodukaga sparglit… Muidu võib kolmapäevane retsept vahetusse minna 😀

Jälle jäi see postitus hilja peale, sest kooli menüü ei olnud nädala lõpus üleval ja mina sain seega ka enda oma alles täna tegema hakata. Jõudsin nädalavahetusel poes ära käia ja ülientusiastlikult igasugu kraami osta… Tavaliselt ma teen kõigepealt menüü, siis ostan puuduvad koostisosad – no seekord siis üle pika aja vastupidi.

AGA. Kõigepealt kokkuvõte eelmisest nädalast ja see tuleb võrdlemisi pikk, sest palju uusi retsepte ja mitu uut lemmikut. Menüü osas läks PEAAEGU plaanipäraselt, ainult kolmapäevase söögi vahetasin välja, sest Kaaslase vend läks neljapäeval Tallinna ja minul oli seega võimalus üle pika-pika aja Kaaslasele süüa saata. Mis tähendas, et orsotto lükkus jälle edasi ja menüüsse sai hiina kana. Mis tähendab, et kaks päeva järjest oli söögiks riis (lisaks oli lastel samal päeval veel koolis ka riis) ja üleüldse rikkusin oma reeglit “mis tehtud, seda teist korda ei tee, kuni uusi retsepte jagub”. Aga Kaaslase jaoks olen valmis ka sellisteks ohverdusteks 😀 😀 😀

Üle-eelmise laupäeva tatar singi ja sibulaga sai mu meelest ulmeliselt hea, aga lapsed ikka virisesid, sest noh, tatar 😀 Nokkisid seda pisut, eriti ei söönud. Siis juhtus täiesti spontaanne hilisõhtune külaskäik Kaidi juurde, kus meile pakuti friikartuleid ja kana… Fish and chips noh 😀 Said ka lapsed kõhu täis 😀 Mina, kes ma olin söönud suurtes kogustes tatart, sõin ka veel päris palju… No hea oli, otse fritüürist ikkagi 😀

Idamaised riisinuudlid olid absoluutselt imelised, üks uus lemmikretsept! Ainult ingver toidus pole meie pere maitsele – mina tolereerin, aga eelistan ilma, lapsed puhtalt sellepärast põlgasid ära, muidu meeldis. Nii et tulevikus teen ilma ingverita. Muus osas järgisin retsepti ja omalt poolt lisasin Annika soovitusel kurkumit.

Maitseainete vallas on mu kaks “uut” avastust kurkum ja koriander. Kurkumi kasulikkusest räägitakse ju söögi alla ja söögi peale, see on mul alati riiulis olemas olnud, aga ometigi pole ma seda ise kunagi kasutanud. Nüüd avastasin, et see on meeldivalt maheda maitsega, mis ühegi toidu sees vastu ei hakka ja olen seda rõõmuga kasutanud. Koriander sobib koos sojakastme ja kurkumiga hiinapäraste toitude sisse imeliselt.

Maitseainete rindel kokkuvõtlikult nendest, mis siiani olid küsimärgiga: tean nüüd, et vürtsköömen ja ingver – ei (aga jupp ingverit sidrunitee sees – JAA), kurkum ja koriander – jaa. Tüümianit ja muskaatpähklit pole veel olnud juhust proovida. Muu kraam listist, mille kunagi blogisse panin, oli tuttavam.

Eelmise nädala suurim lemmik on kindlasti kala-kartulivorm – mis on minu arust adekvaatsem nimetus, ehkki otsetõlge retseptist, mida kasutasin, oleks kalapirukas. Tegin kõik muidu suht täpselt retsepti järgi, aga maisi ja herneid lisama ei hakanud – tundsin, et ei taha neid maitseid, piisab rohelisest sibulast. Kalaks oli mul kohafilee 🙂 Aa, ja maitsestasin oma loogika järgi, sest ühes kommentaaris ka hoiatas, et muidu jääb plass. Loogiline, et kui kasutada puhast kalafileed, mitte nt suitsutatud kala, siis tuleb see eelnevalt maitsestada – hõõrusin lihtsalt soola ja pisukese pipraga sisse. Ja no issake, KUI HEA see oli! Tegin seda tol õhtul, kui Kaaslase vend oma naisega meil külas käis ja me põhimõtteliselt kaklesime lõpuks selle üle, kes juurde saab, sest lapsed tahtsid ka 😀 Ma tahaks seda nüüd iga nädal teha, sest see on PARIM kalatoit, mis ma olen teinud – ja paneeritud praetud kala ja ahjukala koorekastmes olid ka mõlemad väga head 😀 Aga ma siiski kasvatan ennast ja hoian pisut vahet, enne kui uuesti teen 🙂

Läätsekarrit riisiga tegin blogisabasse jäetud õpetuse järgi, vürtsköömned jätsin ainult ära ja läätsed panin purgist, sest mul oli neid konservina. Kartsin pisut, et äkki lapsed karri pärast põlgavad ära, aga ennäe – sõid hea meelega ja olid nõus, et võib ka edaspidi teha. Karri on siiani ainus meie pere poolt heakskiidetud maitseainesegu, kus vürtsköömneid tolereerime 😀

See on midagi karrilaadset ja teen nii: praen pannil õlis sibula ja küüslaugu ning lisan natuke erinevaid vürtse (vürtsköömen, paprikapulber, koriander ja natuke karrit), soola, jämedalt riivitud porgandit ja kuumutan veidi. Siis panen juurde purustatud tomatite konservi, umbes pool kruusitäit läätsesid (ma panen punaseid, sest need nii hirmus kaua ei kee) ja üsna palju vett. Lasen sellel pannil kaane all podiseda nii kaua kuni läätsed on pehmed ning lisan siis ka veel paki keedetud kikerherneid. Sööme tavaliselt koos keeduriisiga.

Minestrone retsepte lugesin läbi õige mitmeid, no kindlasti üle viie, ja jätsin enda jaoks meelde, et oluline on tomatid, oad ja pasta, muu on vabalt valitav hooajaline köögivili. Mina tegin kahe purgi purustatud tomatitega ja ühe purgi punaste ubadega, pasta asemel panin munanuudleid, sest neid oli poolik pakk ja ei tahtnud hakata kinnist pastapakki avama, köögiviljadest läks sisse üks porgand, üks suur porru, pisut sellerit ja üks väiksem kapsapea. Taas kord kiideti laste poolt heaks ja võib seega teinekordki teha.

Pastat trühvliõliga tegin nii, et praadisin ära portsu tükeldatud šampinjone, pressisin sisse paar küünt küüslauku, lõpuks segasin sisse trühvliõli ja serveerimisel raputasime riivjuustu ka peale. Kartsin, et äkki lapsed ei taha, aga juustuga läks peale küll. Tüdrukud (Plikal oli sõbranna külas) nokkisid lihtsalt seened välja, meie Poisiga sõime rõõmsasti. Mul on trühvliõli üheks korraks veel, võib täitsa kunagi uuesti teha.

Nii, aga jõudes lõpuks selle nädala juurde, siis:

		kool	kodu
E	15.veebr	kartul, suvikõrvitsa-koorekaste	riisinuudlid paksoi ja kanafileega
T	16.veebr	hernesupp suitsulihaga	lillkapsas juustu-sinepikastmes
K	17.veebr	kartul, pikkpoiss	spinatipasta
N	18.veebr	riis maisi ja hernega, köögiviljabolognese	jacket potatoes
R	19.veebr	kana-köögivilja nuudlisupp	kreemjas orsotto
L	20.veebr		läätse-peekonisupp
P	21.veebr

 

See on selline kiiruga kokku visatud menüü ja täitsa võimalik, et käigu pealt veel muudan midagi… Eks ole näha.

Tänane söök tuli nii hästi välja, et pean seda ka kohe teiega jagama. Ostsin mina Rimist paksoid – no see hiina lehtkapsas, pak choi pakile kirjutatud. Oli teisel soodukas ja mõtlesin, et võiks siis jälle katsetada. Otsisin netist retsepte, aga ükski sellisel kujul meile ei sobinud. Mõtlesin, et mis seal ikka, improviseerin mingi kiire wokiroa. Praadisin tükeldatud kanafilee, tõstsin kõrvale. Viskasin pannile kõigepealt ühe tükeldatud paprika ja sügavkülmutatud herneid, seejärel pressisin sisse paar küünt küüslauku, lõpetuseks läks tükeldatud paksoi – kiirelt wokkisin, lisasin samal ajal valminud riisinuudlid, maitsestasin läbi proovitud ja heaks kiidetud sojakastme, kurkumi ja koriandri komboga. Lapsed sõid ja kiitsid! Ise olin rõõmus, et miskit nii tervislikku kokku keerasin 😛 Pilti teha märkasin alles siis, kui teist portsu käisin toomas ja kuna sõime küünlavalgel, on see pilt pigem plass… Aga olgu siiski 🙂

Kui ma aasta alguses panin kirja kõiki aedvilju, mida sööme ja eraldi need, mida võiks rohkem süüa, siis viimaste hulgas oli kapsas. Ja igasugu kapsast sisaldavaid retsepte on viimasel ajal ette sattunud. Toorelt me seda miskipärast eriti ei söö – lapsed ei taha, ma üksi ka ei viitsi. Aga igasuguste toitude sisse on seda mõnus panna, seal sobib kenasti. Supid ja wokid ja vormid… Igale poole läheb. Porgandiga olen ka õppinud, et kuni üle ei pinguta, nii et magus maitse domineerima jääb, võib igale poole panna. Paprika, mida ma kunagi üldse ei söönud – nüüd panen vabatahtlikult igasugu toitudesse, sest väiksed tükid küpsetatult maitsevad suht neutraalselt. Herned üksi, avastasin, teevad toidu ka liiga magusaks, aga väiksemas koguses koos muu kraamiga on väga head. No ja porru – mulle hirmsasti maitsevad igasugu sibulad ja laugulised, seda olen alati heameelega söönud. Ja isegi selleri puhul tõdesin, et kuni liiga palju ei pane, seni piisavalt väikeseks tükeldatuna võib supi sisse panna küll 🙂 Arenen, ühesõnaga. Rõõm!

Sel nädalal läks kõik eilseni plaanipäraselt ja edasi tegelikult juba teadsin, et täna tõenäoliselt süüa ei tee ning nädalavahetusel võin veel miskit muuta.

Selle nädala toitude kohta kommentaariks nii palju, et oa-kruubisupp kiideti laste poolt heaks ja jääb püsimenüüsse. Supp ja taimetoit, win! Heeringa ja kartuli ning koorese kanapasta kohta pole miskit öelda, need vanad lemmikud. Chili con carne rikkusin ära samanimelise maitseaineseguga, mille maitseaineid korrastades leidsin – seal sees oli vürtsköömen ja kaneel. Ei iial enam! 😀 Vürtsköömeni lennutan oma maitseainekorvist kauge kaarega minema, kaneel jääb küpsetistele 🙂 Aga noh, hapukoorega oli täitsa söödav. Lihtsalt chili ei peaks olema mitte kõigest “söödav” vaid “imeliselt hea”. Aga olgu peale. Kogemus 😀

Nädalavahetuse toitude suhtes juba otsustasingi ümber: lükkasin orsotto järgmisesse nädalasse ja jacket potatoes tuunikalaga kuskile tulevikku (selle nädala kala oli kilo äkilist lõhet, mille endale kolme päevaga sisse keerasime 😀 ja järgmisel nädalal tekkis hoopis tuju kala-kartulivormi proovida), lisasin tatra ja idamaised nuudlid. Ei välista, et nädalavahetuse jooksul veel ümber otsustan, nädala lõpupoole käibki kõik tunde pealt 😀

Mõtlen, et äkki peakski teadlikult planeerima menüüd reedeti (mil ma reeglina süüa ei tee, sest nädala jooksul on tekkinud piisavalt jääke) ja alates laupäevast kuni järgmise nädala neljapäevani. Sest kui esmaspäevast neljapäevani pean plaanist religioosselt kinni, siis nädala lõpp läheb peaaegu alati lappama – otsustan ümber vastavalt tujudele ja olemasoleva toidu kogustele, pole ka koolimenüüd, millega arvestada. No vaatame, kuidas tulevikus kujuneb 🙂

Igal juhul plaan on selline:

		kool	kodu
L	06.veebr		tatar singi ja sibulaga
P	07.veebr		idamaised riisinuudlid
E	08.veebr	köögiviljapada loomalihaga	kala-kartulivorm
T	09.veebr	lõhesupp	läätsekarri, riis
K	10.veebr	riis maisi ja hernega, suvikõrvitsakotlet	kreemjas orsotto
N	11.veebr	kartul, mulgi kapsad	minestrone
R	12.veebr	guljašš
L	13.veebr		pasta trühvliõliga
P	14.veebr

 

Tegelikult sattusin täna õhtul nii hoogu, et ülejärgmise nädala menüüks on ka esialgsed toidud välja valitud – eks näis, kuidas koolimenüü tuleb, kui juhtub miskit liiga sarnast olema, siis vahetan välja. Ja isegi veebruari viimase nädala algusesse hakkasin juba valima… Lisaks otsisin Nami-Nami lehelt inspiratsiooni riisi- ja tatratoitudeks  – sain nimekirja ja bookmarkidesse juurde 12 retsepti, mida tahaks proovida + kolm retsepti suvikõrvitsatoitude kausta, sealt siis lihtne hooajal valida. Päris hea tulemus ühe õhtu kohta!

Ühesõnaga – nagu aru saate, siis I’m on a roll. Menüü tegemine ja kokkamine on kujunenud äärmiselt rahuldustpakkuvaks hobiks. Nüüd võib äkki juba öelda, et on harjumus…?

Köögikombaini tahaks kiiremas korras. Mulle jõudis täna kohale, et märtsi alguses tuleb tulumaksutagastus, selle valguses ma ei hakka juuksekarva lõhki ajama ja olen nõus veebruari eelarvega miinusesse minema – küll mitte suvalise “tahan saada kraamiga”, vaid ainult juhul, kui tegu on asjadega, mis majapidamises kohe kasuks tuleksid. Olen vist otsustanud, et soetan ka mõne sellise minivariandi, kus saumikser koos erinevate peadega ja anum, mille külge soovi korral kinnitada. Mul suure jaoks tegelikult ruumi pole nagunii, väiksemad komplektid on soodsamad ka ja neid olla lihtsam puhastada (ma olen hirmlaisk selles suhtes, nii et sobib). Ainult et mul pole aimu ka, millise täpselt valima peaksin… Tean ainult, et peab olema selline otsik, mida soovitati majoneesi tegemiseks (pildil). Ülejäänu, ei teagi, mida tahta – peale selle kõige harilikuma lõikuri. Kel sarnane komplekt kodus olemas, millised teil kõige rohkem kasutust leiavad?

Samuti tahaks kiiremas korras soetada korralikud kvaliteetsest plastist karbid sügavkülmutamiseks. Igapäevaselt kasutan toidu hoiustamiseks ainult klaasist karpe – neid on mul rohkelt igas suuruses. Sügavkülma aga klaasi ei soovi panna. Kotid võtaks kõige vähem ruumi, aga need tuleks kas pärast esimest kasutamist ära visata või siis käsitsi pesta, mida ma ei viitsi (pehme kilekotiga kraani all lödistada on äärmiselt tüütu – eriti, kui see on rasvane). Seni olen kasutanud ühekordseid plastkarpe, aga tean ju, et need pole selleks mõeldud ja eritavad pikemas perspektiivis toidu sisse nähtamatuid osakesi. Varem külmutasin vähem, siis polnud oluline – nüüd aga käib mu planeerimise ja vähem poes käimise juurde palju rohkem lihatoodete ja värske kraami külmutamist – hakkliha ja tükeldatud kanafilee, kassitoit (nad ju söövad mul värsket, aga turul on neer ja süda aeg-ajalt ikka otsas, nii et varud on kasuks), selleri ja porru ülejäägid (kui neid piisavalt kiiresti järgmises toidu ära ei kasuta) jne. Olen otsustanud soetada plastist karbid, mis on sobilikud sügavkülmutamiseks ja mida on lubatud pesta nõudepesumasinas – seal kasutan nagunii madalama temperatuuriga lühipesu. Pole veel vaatama jõudnud, mida kohalikes kodupoodides pakutakse, aga hetkel kaalun selliseid Ikea karpe, need on lihtsalt nii naeruväärselt odavad ja näevad head välja ka. Ainus miinus, et ma sooviks veidi väiksemaid – nende maht on 600ml, mulle piisaks enamike portsude jaoks 350-400ml. Eks ma pisut veel vaatan ringi ja mõtlen.

Plastist karpidega hakkaksin ilmselt lõpuks käima ka turul kaalukaupa enda karbi sisse ostmas. Juurviljad võrkkotti on iseenesestmõistetav, aga kõik kassitoit ja lihakraam tuleb praegu kilekottides. Tean, et koroona tõttu mõned keelduvad oma karpi müümast, aga arvan, et need kohad, kust ma ostan, oleks nõus küll. Seni ongi asi jäänud selle taha, et klaasi ma kaasa vedama ei hakka (käin jala, turukott on koju minnes alati niigi liiga raske) ja ainsad plastkarbid on me majapidamises need ühekordsed, mida ka ei tahtnud kasutada. Mõtlen ainult, et selle Ikea Pruta sarja juures oli kirjas, et need pole lekkekindlad – no vedeliku puhul jah mitte, aga eeldan, et kui kaas korralikult peal, siis kassidele ostetud süda, mis ühekordsest kilekotist aeg-ajalt läbi lekib, vast ikka püsiks? Ega ma ju paneks karbi kotti õigetpidi ka… Ikea 365+ sarjal on täiesti lekkekindlad kaaned, aga seal polnud sobiva suurusega karpe (ümmargused on sügavkülma ääretult ebapraktilised ja kandilised liiga suured).

Ühe komplekti silikoonist korduvkasutatavaid grip-kotte mõtlesin siiski ka soetada, sest vahel on karp too much ja kott oleks teatud olukordades mugavam. Surfasin Alis ringi ja leidsin ühe variandi, mida võib nõudepesumasinas pesta (taas kord rõhutan – kindluse mõttes madala temperatuuri ja lühikese tsükliga). Kui kott pole rasvane, siis nagunii loputaks käsitsi puhtaks, aga kui on rohkem määrdunud, paneks masinasse. Link on suvaline, samu kotte pakuvad paljud, eks vaatan kõige soodsama pakkumise. Tahan valgeid ja 500ml või 1000ml suuruses – suuremad tunduvad juba overkill, soovin neid kotte just ruumi kokkuhoiu pärast, vahel mugavam kaasa võtta. Need nagu sobiks põhimõtteliselt külmutamiseks ka, aga ma pole siiski lõpuni veendunud silikooni täielikus ohutuses (“hea numbriga” plasti usaldan miskipärast pisut rohkem – võimalusel väldin ka seda, aga alati ei saa :D). Ehk siis – olen nõus silikooni kasutama, aga pigem lühiajaliselt ja mitte suurte kuumustega (nõudeka 60 kraadi veel ok, aga ahju 200 kraadi pigem mitte – rääkigu nad mis tahes). Pluss Ikea karbid on tunduvalt soodsamad 😀 Need kotid maksid keskmiselt 3€/tk.

Selle nädala rõõm on veel neljapäeval saabunud mahejahude tellimus. Täpsemini 5kg täistera rukkijahu (leib!) , 1kg nisupüüli, speltapüüli, nisu ja spelta täisterajahu, kaerajahu (Plika võib ennast nüüd ogaraks küpsetada), odrakruupi, tatart, kuivatatud hernest ja põlduba (taimsed pihvid ja pasteet, supid) ning 800g kaerahelbeid. Kõik see kokku maksis 17.50€ ja toodi koju kätte. MIKS ma vahepeal mitu aastat poest ostsin, ei teagi… Kui töökohta vahetasin, kaugenesin pisut mahemaailmast ja pikalt oli elu erinevatel põhjustel selline, et toidule lihtsalt ei viitsinud mõelda, ostsin kõik tavapoest ja klaar. Nüüd, kus kohalik ja mahe ning ise söögitegemine jälle au sees on, on aga puhas rõõm ja rahulolu.

Ja mõtlesin, et jagan teiega siin ka screenshotti sellest Excelist, kus menüüd koostan. Vasakul on menüü nädalapäevade kaupa, kõrvuti kooli ja kodu oma. Paremal on kogu list toitudest, mis kas heaks kiidetud või ootavad esimest korda proovimist – kõik, mis sel aastal tehtud, on kuupäevalises järjestuses listi alguses (kuna list on allapoole keritud, te siin neid kuupäevi ei näe) – need, mis ei saanud heakskiitu teistkordseks tegemiseks, on välja kustutatud. Nii on selgelt silme ees, mis juba tehtud ja mis veel tegemata. Ja kuni listis uusi asju jagub, seni juba tehtud asju teist korda ei tee. Mul on seal listis hetkel ca 60 retsepti… 😀 Nii et ca 10 nädala varu või isegi rohkem. Peale klikates saate faili suuremalt lahti, siis näete lugeda ka 😀

Ma ei suuda ise ka uskuda, et seekord LÕPUKS OMETI ÕNNESTUS! Peamine ebaõnnestumise põhjus oli varem vist ikkagi see, et list, kust valida, oli liialt lühike ja ma ei osanud/viitsinud sinna piisavalt juurde otsida. Aga nüüd sai tolle FB küsitlusega nii hea algus tehtud, et edasi läks juba kuidagi eriti libedalt…

Tegin tähistamiseks blogisse kööginurga alla alamkategooria “nädala menüü” 🙂

Möödunud nädala teise poole menüüs tuli väikeseid spontaanseid muudatusi. Käisin laupäeval turul, muuhulgas Saaremaa poes sinki ostmas – aga seal on ajuti väga hea hinnaga pakkumisi. Kuna jõuludest oli üle jäänud purk praekapsast, siis võtsin nende juurde verivorsti ja tegin ahjukartuleid. Kuu viimasel päeval jõudis siiski menüüsse ka esimene valmistoit ehk kananagitsad – kuna teadsin, et lastele maitsevad ja hind oli tõeliselt soodne, siis võtsin. Vahel võib 🙂 Eriti laisal nädalavahetusel 🙂

		kool	kodu
E	25.jaan	kartul kana-porrukaste
T	26.jaan	köögiviljasupp	kartul, kapsa-hakklihahautis
K	27.jaan	kartulivorm hakklihaga	ahjukala koorekastmes, kinoa
N	28.jaan	koorene lõhepasta	kõrvitsasupp peekoniga
R	29.jaan	seljanka
L	30.jaan		verivorst, praekapsas, ahjukartul
P	31.jaan		kananagitsad, kuskuss

 

Kõrvitsasupp oli söödav – otseselt vastumeelne polnud, aga uuesti ka ei teeks. Vähemalt mitte selle retsepti järgi 😀 Võimalik, et katsetan mõnda muud retsepti kunagi veel, aga mitte niipea 😀

Järgmise nädala menüü pole samuti kivisse raiutud ja ma olen kohe üsna kindel, et mingeid muudatusi seal tuleb. Mõne läätsetoidu tahtsin menüüsse panna, aga ei viitsinud otsida. Kruupe sai suisa kahte toitu, samas miks mitte… Võimalik, et muudan veel järjekorda või vahetan üldse mõne retsepti välja… Aga esialgu siis selline plaan:

		kool	kodu
E	01.veebr	kartul, tomati-hakklihakaste	oa-kruubisupp
T	02.veebr	frikadelli-kapsa-läätsesupp	kartul ja heeringas
K	03.veebr	tatar veiselihakastmes	koorene kanapasta
N	04.veebr	köögiviljalasanje	chili con carne
R	05.veebr	köögivilja püreesupp	kreemjas orsotto
L	06.veebr		jacket potatoes
P	07.veebr

 

Nädala lõppu ma ei kirjutanud midagi pühapäeva peale, aga seal võib juba reedel lappama minna – tavaliselt ma reedeti kokata ei viitsi, jääke on piisavalt. Ja nädalavahetusel tihti ei viitsi ka eriti midagi teha, olengi laisk 😀 Eks ole näha, kuidas tegelikult olema saab, annan hiljem aru. Kuna praegu nii hiline aeg, siis pikemalt ei viitsi 🙂

Tavaliselt olen teinud menüüpostituse nädalavahetusel, aga seekord juhtus nii, et tavapärasel ajal ehk reedel kooli menüüd kodulehele ei ilmunud – teisipäeva hommikul küsides tuli välja, et fail polnud ennast üles laadinud. Nii et tegingi menüü alles eile.

Õige pisut pärast eelmise nädala menüü paika panemist selgus, et kokkan järgmised kaks nädalat vaid kahele (Poiss jäi lähikontaktsena kaheks nädalaks Eksabikaasa juurde distantsõppele) – seega oli kohe teada, et toite jääb vähemaks, kuna saame mõne asjaga mitu päeva läbi. Jätsin ära chili con carne ja kartuligratääni, siin siis lõplik eelmise ja seni planeeritud selle nädala menüü:

	kool	kodu
18.jaan	kartul, kapsa-hakklihahautis
19.jaan	lõhesupp	köögiviljakotletid
20.jaan	kartul ja kotlet	pad thai
21.jaan	tatar	kalasupp
22.jaan	rassolnik suitsulihaga
23.jaan
24.jaan		pasta koorekastmega
25.jaan	kartul, kana-porrukaste
26.jaan	köögiviljasupp	kapsa-hakklihahautis, kartul
27.jaan	kartulivorm hakklihaga	ahjukala koorekastmes, kinoa
28.jaan	koorene lõhepasta	kõrvitsa püreesupp peekoniga
29.jaan	seljanka
30.jaan		?
31.jaan		kartul ja heeringas

 

Köögiviljakotlette tegin seekord selle retsepti järgi ja maitsesid imehästi (kartul, küüslauk, muna ja juust, what’s not to like :D) – ainult sellest ma ei saa aru, KUIDAS on võimalik kartulikotlettide tainast teha nii, et see ei oleks liiga vesine. Sõela peal küll pressisin riivitud kartulist kõigepealt vedelikku välja, palju sain, aga tainas oli ikka lirtsmärg (muna ju ka sees), nii et enne pannile panemist väänasin igast kotletist pihkude vahel vedelikku välja 😀

Kalasuppi tegin selle retsepti järgi – sibulat ei pannud, sest eelistan supi sees porrut, mida panin ikka ohtralt. Maitses kõigile, teinekordki. Puljongi keetsin ise! Olen enda üle uhke 😀

Kapsa-hakklihahautis oli alles nädal varem koolis, nii et ideaalis ma ei oleks seda nii ruttu teinud, aga kuna ma eile poodi minna ei viitsinud, pidin kombineerima midagi kodus olevatest koostisosadest – üks kapsapea ootas juba mitu nädalat külmkapis oma aega ja hakkliha oli sügavkülmas varuks.

Kuna Plika läks täna ööseks pinginaabri poole, jäin ootamatult täitsa üksi. Kohafilee oli juba sügavkülmast välja võetud, seega panin selle trennist tulles kiirelt ahju. Määrisin soola-pipraga, poolele kalale panin prooviks riivjuustu (mõlemat pidi hea, aga ilma meeldib isegi rohkem), kallasin kõik üle toidukoorega. Kõrvale mõtlesin alguses teha kuskussi, aga avastasin kapist kinoa ja kuna tegu oli kiirvariandiga, mis sai 10 minutiga valmis, otsustasingi hoopis selle kasuks. Imemaitsev ja tervislik kiirtoit! Pilt pole väga apetiitne, sorry 😀

Homme teen kooli kokalt saadud retsepti järgi kõrvitsa püreesuppi – Plikale see maitseb, Poisile, nagu välja tuli, mitte. Kuna tema tuleb koju alles pühapäeval, teengi siis selle kõrvitsasupi enne ära. Kaks päeva saame kindlasti supiks söönuks – kui kolmandat mitte, siis laupäeval mõtlen jooksvalt mingi toidu juurde (taimetoitu sel nädalal menüüs polegi, äkki näiteks katsetan mõnd järgmist köögiviljapihvide retsepti). Külmkapist avastasin, et heeringapakil on parim enne möödas, nii et panin selle pühapäevale – seda Poiss armastab.

Magusarindel on ka seis eeskujulik, sest Plikat on tabanud täielik küpsetusbuum. Küll pannkoogid, küll vahvlid, viimasel ajal küpsetab ta pea igapäevaselt küpsiseid. Praegugi on kodus kolme eri sorti – ühed kakaoküpsised (pooleks jahu ja mandlijahu, kakao, või, muna, suhkur), maapähklivõiküpsised (maapähklivõi, suhkur, muna) ja lihtsalt võiküpsised (või, suhkur, jahu). Kaks esimest on minu lemmikud, viimane jätab külmaks, aga maitseb jälle Plikale kõige rohkem 😀

Jõulude ajal soetasin eriti hea soodukaga suurema koguse võid – see nüüd kõik otsas, pidin täna juurde ostma. Nisujahu sai ka viimase küpsetamisega otsa – aga lubasin endale, et sel aastal ainult kohalik mahekraam, rahalise kokkuhoiu mõttes eelistatult otse tootjalt. Vanasti ma sain Raismikuojalt, saatsin neile nüüd kirja ja uurisin, kas endiselt Pärnus käivad, aga pole veel vastust saanud. Teisi ei teagi… Pakiautomaati annaks muidugi igalt poolt tellida, aga siis tuleks saatekulu lisaks ja sel juhul vb polegi vahet, võib juba poest juurdehindlusega osta. Vaatame, kuidas kujuneb, seni Plika lihtsalt ei saa küpsetada 😀 Õigemini tema järgmine ülesanne on küpsetistes ära kasutada kaerahelbed, mis ta kunagi müslibatoonide tegemiseks ostis… Need müslibatoonid sõin lõpuks mina ära – see on klassikaline, et Plika küpsetab, aga ise süüa ei taha 😀

Mina olen igatahes väga rahul, mulle meeldib kangesti tee kõrvale küpsist süüa ja Plika tehtud on palju maitsvamad ning tervislikumad kui poeküpsised 🙂