1) Kirjuta korralik ingliskeelne CV. Minu oma näiteks oli umbes selline:
Curriculum vitae
Name:
Date of Birth:
Nationality:
Address:
Mobile:
E-mail:
Selle info kõrval paremas ääres oli foto.
Profile: (lühitutvustus – olen ilus tark ja osav jne)
Career History:
Languages:
Computer Skills:
Education:
See kõik mahub vabalt ühele A4 paberile, kirja suurust saab ju alati vastavalt muuta. Välja printida ei ole mõtet – kohaliku aadressi ja telefoni saad alles siis, kui juba ise kohal oled.
2) Leia keegi, kelle juures vähemalt paar päeva kuni nädal tasuta ööbida. Kui sul on mõni sõber/tuttav juba ees, on sellevõrra kergem. Kui ei, siis on abiks Estonians in London community, Couchsurfing, Hospitality Club jt taolised lehed – tuleb ise natuke aktiivselt sebida, leiab kindlasti.
3) Varu piisavalt raha. Asjad, millele pead paratamatult kulutama, on üür, toit ja transport. Toa korteris saad alates… Ütleme £65 eest nädalas. Kui saad ka alguses kellegi juures tasuta ööbida või kuuks ajaks ajutise elamise leida, kus üüri ette makstes tagatist ei nõuta, siis lõpuks tuleb sul ikkagi leida püsiv eluase, kus reeglina tahetakse ette kuu üür + sama suur summa tagatiseks – minu toodud £65 näite puhul siis kokku umbes £600. Parema elamise puhul võib vabalt ka £800 kuluda ning see on alguses tõenäoliselt su ühe kuu palk, mille teenimiseks pead kõigepealt kuu aega tööl käima ning millest osa nagunii elamiseks ära kuluks – seega säästud peavad olema.
Üürihinnad on tõusnud, kõige adekvaatsemat infot saab alati Gumtrees pakutavaid üüritube/kortereid jälgides.
Toidu pealt saab kõvasti kokku hoida, mina näiteks elasin mõne aja Morrisoni säästumakaronide peal, mis maksid 19p 400g pakk. Mis puutub transporti, siis kõige odavam on sõita bussiga – päevapilet maksab £3.30, nädalapilet £13.80. Vahemaad on meeletud, töövestlused viivad kindlasti erinevatesse Londoni nurkadesse, jala juba ei käi.
Ka transpordi hinnad tõusevad veidi igal aastal, kehtivad hinnad leiad siit.
Minu meelest oleks optimaalne summa alustuseks £1000 – sellest enamik siis üüriks+tagatiseks, pisku söögiks ja transpordiks. Kui oled eriti osav, sebid muidugi välja ka ilma tagatiseta elamise, kulub oluliselt vähem.
Kõigest eelnevast tulenevalt on see summa nüüd tõenäoliselt juba suurem…
4) Võta kaasa nii palju asju, kui vajalik, aga nii vähe, kui võimalik 😉 Riideid ja jalatseid pole mõtet hunnikus vedada – kui tööl käima hakkad, lähed nagunii shoppama ja ostad uusi – hinnad on odavamad ja valik parem. Hügieenitarbeid ja kosmeetikat pole ka mõtet varuda – poolikud totsikud võta muidugi kaasa, aga kui need otsa saavad, siis ühe naela poodides saab odavalt varusid täiendada ja supermarketite säästutooted on ka müstiliselt odavad (Sainsbury’s Basics dušigeel maksab näiteks 10p). Süüa saab samamoodi odavalt – igal suuremal poel on enda odavbrändid – Tesco Value, ülalmainitud Sainsbury’s Basics jne.
Ja nüüd teele.
1) kohale jõudmine
Odavaimad lennupiletid on Easyjetil ja Ryanairil. Ise eelistan iga kell Easyt, sest Ryanis võetakse iga võimaliku asja eest lisatasu (samuti soovitan nendega lennates käsipagasi mõõdud ja kaalu hoolikalt üle vaadata – neile meeldivat sellega näkku panna). Üle vaadata tasub kindlasti mõlema pakkumised, Ryanil on kaua ette ostes vahel siiski soodsaimad hinnad.
Easyjet on viimasel ajal kallimaks läinud, võrdlusesse võib lisada veel AirBalticu, mis on kohati sama odav. Samuti tasub meeles pidada, et Ryan ja AirBaltic lendavad Riiast.
EDIT aastal 2o14: Lisan siia nimekirja veel Riiast lendava Wizzairi, mis on vähemalt hetkel mõlemast ülalmainitust odavam.
Lennujaamu on mitmeid, aga odavlennufirmad lendavad enamasti Stanstedi, kust saab Londonisse bussi ja rongiga. Rong on kiirem, aga kallis – seega on loogiline valik buss. Piletit pole mingit mõtet ette osta – bussid lähevad pidevalt, kohti jätkub kõigile. Odavaimad piletid on praegu vist £9 (või saab veel £8 eest ka?), üle £10 ei tasu igal juhul maksta. Bussid lähevad lennujaama eest, tuleb lihtsalt minna ja vaadata, milliste sihtpunktiks on London. Näiteks Terravision on üks normaalse hinnaga firmadest.
2) asjad, mis tuleks endale kohe soetada
…on Oyster ja kohalik SIM-kaart.
Oyster on elektrooniline sõidupilet – plastikkaart, mis maksab £3 ja millele sa laed raha või mille peale sa ostad nädalapileti. Sa puudutad sellega Oysteri lugejat bussi sisenedes või metroo väravatest läbi minnes. Alternatiiviks on paberpiletid, aga need on mõttetult kallid. Nii et Oyster osta KOHE – enne, kui Londonis ühistransporti kasutama hakkad. Piletihindadega saad tutvuda siin, reiside planeerimiseks on abiks Journey Planner, mis näitab postikoodi, aadressi jms sisestades kõige mõttekamaid marsruute.
Kohalik mobiilinumber tasub endale ka kohe esimesel päeval muretseda – Eesti numbri pealt helistamine oleks raha peale karjumine. Arvesta, et lepingut värskelt maale saabunud teha ei saa – selleks on vaja address proofi, credit historyt jne. Alustuseks on ainus võimalus kõnekaart ehk pay as you go – saad £10 eest SIM-kaardi oma uue numbriga ning kogu selle raha eest ka rääkida.
Kuna teenusepakkujaid tekib pidevalt juurde, tasub enne kolimist internetist taustauuringut teha. Mõni aasta tagasi oli parim Vectone – hinnad vägagi soodsad, lisaks suur boonus see, et Eestisse helistamine oli ka täiesti arvestatava hinnaga.
3) elukoha otsimisest
Ideaalis võiks sul olla sõber/tuttav, kes laseb sul nii kaua enda juures kämpida, kuni sa töö leiad. London on nimelt nii suur, et ühest linna otsast teise tööl ei käi. Seega oleks hea, kui leiaksid kõigepealt normaalse töö ning otsiksid siis sinna lähedale elamise. Mida lähemal sa töökohale elad ja mida vähem tunde ühistranspordis loksud, seda elamisväärsem elu on.
Kui nii head sõpra pole, kes lahtise lõppkuupäevaga öömaja annaks, siis paar päeva või nädala saad ikka tema juures ööbida. Selle ajaga leiad kindlasti näiteks Gumtree short term rentali alt mõne pakkumise, kus saad kuu aega elada.
Muidugi võib ka kohe “päris” elukoha otsida, aga sel juhul võib juhtuda, et leiad hea tööpakkumise, mis asub sinust paraku liiga kaugel. Mina otsiks igal juhul enne töö 😛
Kui otsid “päris” elamist, siis tuleks silmas pidada mitmeid asju. Kõige odavam on üürida tuba korterist, nende puhul on omakorda odavamad single kui double toad (ehk siis vastavalt voodi suurusele. kui plaanis on suguelu elada, siis ma single‘it siiski ei võtaks 😀 ) – sel puhul soovitan aga püüda enne järele uurida, millised on korterinaabrite (puhtuse)harjumused, muidu võib hiljem väga raske olla. Üksi elamiseks on odavaim valik studio/bedsit – üks tuba kööginurgaga, WC/dušš on sageli mitme peale jagamiseks. No ja siis tulevad “päris” korterid, mis on juba veel kallimad.
Asukohast. London jagatakse põhjaks ja lõunaks, nendevaheliseks piiriks on Thamesi jõgi. Üldiselt öeldakse, et põhja pool on korralikum ja turvalisem. Samas öeldakse ka seda, et lõunas võtavad inimesed elu vabamalt 🙂 Kõik sõltub konkreetsest piirkonnast ja tegelikult isegi konkreetsest tänavast. Mulle isiklikult meeldib lõunas väga – elasin tükk aega Brixtonis, mis on väga halva kuulsusega kant, aga kui elada normaalsel tänaval (valgustatud, peatänava lähedal jne), pole mingit probleemi. Sai öösel üksi väljas jalutatatud ja kõike muud tehtud. Lõunas on hinnad reeglina sutike odavamad, council tax kah.
London on jagatud kuueks tsooniks – üldiselt on kõige mugavam elada mitte kaugemal kui teises tsoonis. Kolmanda algus käib veel kah, ülejäänu on lihtsalt kesklinnast kaugel. Samas tasub vaadata ikkagi seda, mis transport konkreetsest kohast käib – ka viiendast tsoonist võib rongiga üpris kiiresti linna saada, ainult pilet läheb kalliks. Bussipilet on tsoonist hoolimata ühe hinnaga, aga metroo- ja rongipiletid lähevad kaugemate tsoonide puhul järjest kallimaks.
Aga kui unistuste töökoht peaks juhtumisi olema kuskil Londoni ääres, siis miks mitte – kui kant meeldib, võib ju elamise sinnasamasse lähedale otsida, kõik olulised poed ja muu taoline on nagunii igas keskuses olemas.
Kuulutusi soovitan vaadata kõigepealt Gumtreest. Eurese lehel on ka terve hulk muid linke. Kuulutustes on üürisumma reeglina nädala oma, samas üüri maksmine käib enamasti ikkagi kuu kaupa. Tasub tähele panna seda, kas üür on inclusive või exclusive – viimasel puhul tulevad maksud (vesi, gaas, internet, council tax) üürisummale lisaks.
4) töö otsimisest
Kui töö on enne agentuuri kaudu olemas, on muidugi super, aga saab ka niisama. Minu meelest pole mõtet CV-sid ette saata – lähed kohale, saad kohaliku aadressi ja telefoninumbri, oled valmis hommepäev intervjuule minema, siis saadadki.
Põhimõtteliselt ongi kaks varianti – kas saata kuulutuste peale CV-sid või käia lihtsalt ennast ukselt uksele pakkumas, CV-d näpus. Kuulutusi vaataksin jällegi vanast heast Kummipuust – seal on kandideerimine lihtne, lihtsalt helistad või saada CV maili peale, teised tööpakkumiste lehed (Eureses on jällegi hunnik linke) nõuavad sageli oma keskkonnas CV täitmist, mis tähendab arvututele küsimustele vastamist – tüüüüütu.
CV-sid tuleb saata palju. PALJU. Ikka nii, et iga päev vähemalt kümme tükki. 99% kohtadest raudselt ei vasta, aga sa ei tea kunagi, milline koht just selle 1% hulgas on 🙂 Kaaskiri peab kindlasti olema, ilma pole mingit lootust löögile pääseda. Liiga lühike on jama, liiga pikka ei viitsi ka keegi lugeda – peaks olema hea, selge ja konkreetne. Kui oled ühe valmis kirjutanud, saad poolt sellest tõenäoliselt ka teiste kuulutuste puhul kasutada, paar-kolm stampkirja katavad tõenäoliselt kõik kuulutused – üksikuid lauseid saab ju vastavalt vajadusele muuta.
Ukselt uksele käimine nõuab veidi rohkem julgust, aga on sageli tulemuslikum. Tihti on poodidel sildid väljas, kui inimesi vajatakse, aga võib ka niisama küsida – kunagi ei tea.
Usinamad leiavad töö nädalaga. Mina luuserdasin alguses ringi – lõbutsesin, jõin sõprade kulul ja võtsin vabalt (mul oli õnneks selliseid sõpru), mul läks kuu 😀
Mõned töökohad eeldavad, et sul on olemas pangaarve ja national insurance number – seda viimast paraku enne ei saa, kui juba tööl käid, seega esimeseks tööks sellised pakkumised ei sobi.
Nagu kommentaarides tähelepanu juhitakse, saab national insurance numberi tegelikult ka siis, kui tööd veel pole, aga paberimajandust on siis veel rohkem ja üldiselt pole see minu meelest NII oluline asi, et peaks kibekähku ajama hakkama. On küllalt töökohti, kuhu saab ilma selleta ja kui töö juba olemas, on taotlemine kiirem. Tasuta arstiabi saab vajadusel nagunii… Euroopa ravikindlustuskaardi võiks ka enne kolimist endale kindlasti tellida.
5) üldisest paberimajandusest
Pangaarve võiks võimalikult ruttu avada, selle olemasolu on tööotsingutel ja ka muude asjade puhul kasuks. Enamik panku kipub küll küsima address proofi ja sissetulekut, aga saab ka ilma. Lloyds näiteks teeb EL liikmesriikide kodanikele ilma address proofita arveid. Pass peab kindlasti kaasas olema – ID kaardist ei piisa. Kui nad küsivad sissetulekute kohta, võib lihtsalt julmalt valetada, et töötad ning palk on umbes £800 kuus – nad ei taha enamasti mingit tõendit. Kui tahavadki, siis ütled, et pole kaasas. Üks tuttav ütles, et ema hakkab talle iga kuu raha kandma ja sai ka. Ja kui ühest pangakontorist ei olda nõus tegema, siis mine teise ja proovi seal. Isegi sama kontori teine teenindaja võib nõus olla.
Muidugi võib oodata, kuni töö olemas – payslipi ette näitamisel peaks kõikvõimalikud probleemid lahendatud olema. Seda siis Lloydsis, kus saab address proofita, muude pankade kohta ei oska öelda.
Ja tuli veel just meelde, et mingi Eesti arve oleks ka address proofiks sobinud, aga minu meelest on see asja mõttetult keeruliseks ajamine, nii et üritaksin niisama saada.
See kurikuulus address proof on mingisugune arve või panga väljavõte, mille peal on sinu nimi ja aadress. Kuna reeglina küsitakse seda igal pool, võib see tunduda peaga vastu seina peksmisena – pangakonto avamiseks on seda vaja, aga igasuguste lepingute sõlmimiseks on vaja pangaarvet, mida ei saa jällegi ilma address proofita. Niisiis on see veel üks põhjus, miks oleks vaja kiiresti pangaarve teha – nad saadavad kord kuus koju väljavõtteid ning see on lihtsaim viis endale address proof saada. Alternatiiviks oleks teha enda nimele internetileping või panna vee või gaasi arved enda nimele tulema, aga lihtsam on elada kohas, kus üür on inclusive ning arvete maksmise eest hoolitseb keegi teine 🙂
Credit history on sinu “minevik” – ka seda on vaja kõige jaburamates kohtades, näiteks igasuguste kliendikaartide tegemiseks ja mobiililepingu sõlmimiseks. Kui korteris, milles sa tuba üürid, on olnud varem üürivõlglasi, võib see sinu credit checkile halvasti mõjuda (aga sa ei saa seda kuidagi kontrollida, nii et asi on lihtsalt heas õnnes). Kui sa oled ise oma arved maksmata jätnud, on see väga halb. Oluline on ka lihtsalt see, kui kaua sa UK-s elanud oled – paljudes kohtades ei võeta enne jutulegi, kui aastane staaž olemas. Idiootne süsteem, aga nii see seal on.
Ahhaa, aadressidega seoses veel seda, et pangas peaks alati olema see aadress, kus sa tegelikult elad. Ja kõik vanad aadressid tuleks ka teise kohta kolides ilusti meeles pidada (ehk siis pigem üles kirjutada, sest pähe nagunii ei jää), sest kui tahad mingit lepingut või kliendikaarti vms teha, kus credit checki vaja läheb, siis küsivad nad kõiki neid. Ja seda, mis ajal sa seal elasid. Jabur, ma tean.
6. tööga seotud paberimajandusest
Maksude kohta on Eurese lehel piisavalt kirjas. Mina ei muretseks nende pärast üldse – kui töö on seaduslik, siis lähevad kõik maksud ilusti maha, nagu peab, kui töötad mustalt, siis ei lähe nagunii 😀 Mingeid vorme ma küll ei käinud kuskilt toomas ja täitmas. Kui kauemaks UK-sse jääd, siis on võimalus iga maksuaasta lõpul midagi tagasi saada (selleks tuli küll helistada ja pabereid täita ja oodata ja veel pabereid täita) – ma ise pole taotlenud, täpsemalt ei tea. Aga Iiris sai näiteks vist mingi £1000 kandis tagasi.
National insurance numberi (NSI) soovitan teha kohe, kui töökoha leiad. Seal tuleb lihtsalt mingeid pabereid täita, tööandjalt töötamist kinnitav kiri võtta, siis käid mõttetult intervjuult läbi (lihtsalt küsitakse, kus elad ja töötad – rutiin, mitte pinnimine vms) ja varsti saadetakse kaart koju. Kui see number on olemas, siis on arstiabi tasuta.
Alates maist 2011 Eesti kodanikud enam Home office’is registreeruma ei pea, nii et selle kohta käiva jutu võtsin üldse maha.
Olen nüüd kõvasti vahutanud ja sügav öö on käes, mõte ei liigu enam eriti kiiresti ja ei oska hetkel rohkem miskit tarka kirjutada. Kindlasti ei pretendeeri ma milleski absoluutsele tõele – need nõuanded on kirja pandud vaid minu isikliku pooleteistaastase Londoni-kogemuse põhjal. Vastuvaidlemine ja argumenteerimine on lubatud ja suisa soovituslik. Kui midagi unustasin või kui on veel mingeid küsimusi, siis andke aga märku, et saaksin oma üllitist täiendada.