london/UK

Ei miskit uut

Eile tegelesin terve päeva pulmapiltide sorteerimise ja töötlemisega – Andrese tehtud fotodega polnud muidugi vaja miskit teha, aga ülejäänud sõpradelt saadud piltidega oli mässamist omajagu. Ma pole nii ammu piltide kallal nokitseda saanud, tegin seda suure mõnuga.

Sain onult rõõmusõnumi, et ta oli enda tehtud pulmapildid läpaka kõvakettalt päästnud, enne kui see lõplikult pillid kotti pani – tõeline napikas. Neid peaks varsti näha saama, Heili pilte ootan endiselt, teise onu naine lubas enda tehtud fotod meilile saata ja kui veel Piia oma filmi ka ära ilmutaks… Siis olekski kõik 😀 Ma vist ootan selle suure veebialbumi tegemisega ikka nii kaua, kuni kõik pildid käes, ehk liiga kaua ei lähe, niikaua külalised muudkui kannatagu.

Eile õhtul vajus Abikaasa vara ära, meie Iirega hävitasime aga kahekesi pudeli veini ja panime maailma asju paika. Päris paigas on nüüd 😛

Korteririndel muutusteta. Saatsin eile ülemisele naabrile meili omapoolsete ettepanekutega, sain talt täna hommikul vastuse, et peab tööle minema ja mõtleb selle üle. Siiani pole vastanud. Pöidlad pihku, sest uute kuulutuste hulgas polnud ka sobivaid.

Täna pole absoluutselt miskit asjalikku teinud – istusin kodus arvutis ja hängisin Plikaga. Too oli küll imetlusväärselt heas ja iseseisvas tujus ega ei vajanud suuremat kantseldamist – lõbustas ennast pikka aega palli veeretades ning hiljem veel pikemalt põrandale tühjaks kallatud mähkmepaki sisu mööda tuba laiali pildudes. Ikka nii, et viskas kõik mähkmed üle õla, siis keeras ümber ja viskas tagasi. Ja naeris. Oh, mulle meeldib, kui ta nii iseseisev on.

Õhtupoolikul käisime Abikaasal tööl vastas:

Magamise rutiin on Plikal viimasel ajal selline, et hommikul ärkab Abikaasaga kell kaheksa, lõunaund magab ca 12-14, õhtul läheb magama 20-21 vahel. Töötab väga hästi.

Kui Eestis ununes väljaminekute kirja panemine pärast maikuist Londoni-reisi ära ja hiljem enam ei viitsinud, siis siin hakkasin kulusid uuesti üles tähendama. Nädal on nüüdseks möödas ja seis murettekitav – kulunud on £155, kusjuures me pole teinud muud kui mõned korrad väljas söönud, ühe korra joonud ja ülejäänud aja kokku hoidnud.

Esialgsete arvutuste kohaselt jääb meil pärast üüri ja makse elamise rahaks kuus £400-450, nii et seis on suht nukker. Ei taha väljas söömisest lõplikult loobuda (st see polegi ju nö traditsiooniliselt väljas söömine, see on junk food :P), tahaks vahel midagi peale söögi ka osta… Transport on rõvedalt kallis… Ainult koju ostetavat sööki saaks ja tuleks mõistlikumalt planeerida, samas on jällegi teatud asju, millest ei taha loobuda, ainult vee ja leiva peal elada ei viitsi.

Senine harjunud Londoni elustandard oli ju kahel palgal põhinev, nii et ma pole päris kindel, kuidas me nüüd ära elame (st vabalt elame, aga küsimus on selles, mis kvaliteediga see elu on). Üks on kindel – Eestis oleks kokkuhoid veel hullem olnud. Mis seal ikka hädaldada, alati ju saab.

Kes otsib, see leiab?

Käisime täna veel ühte korterit vaatamas. Muidu oli enam-vähem ja ruumi piisavalt, aga mööblit polnud ja haises samamoodi nagu laupäevanegi. Ma saan aru, et tühjalt seistes tuleb kopitanud lõhn sisse, aga no see on sihuke turn off! Liiga kaugel oli ka ja kant polnud midagi erilist, seega on üsna kindel, et me sinna ei koli.

Netist leitud kuuest kohast oli kolm juba välja üüritud. Ülejäänud kolm olid ühe agentuuri omad, aga too mees ei võtnud telefoni. Jätsin talle voicemaili, aga ta pole tagasi helistanud, nii et tõenäoliselt on ka need läinud.

Rohkem ausalt öeldes otsida ei viitsi, ilmselt kolime üles.

Käisime eile vaatamas – suht nunnu oli. Mulle meeldib siinne korter sisekujunduselt tunduvalt rohkem, värvid ja mööbel jne, üleval on minu jaoks nats igavad toonid – helebeež elutuba, helesinine magamistuba, peaaegu valge (no sihukesed helehallid plaadid) vannituba, hele ühevärviline köögimööbel… Aga muidu on kõik korralik, elutuba mõnusalt suur ja gaasikaminaga, mõlemad toad ja koridor tervenisti vaibaga kaetud, nii et Plikal oleks mõnus ringi roomata…

Mis remonti puutub, siis suuremad asjad on tehtud, aga igasugu lõpetamist vajavat nipet-näpet ikka omajagu. Naabrit tundes läheks tal endal sellega veel kuid, seega pakume talle ilmselt ikkagi sellist diili, et lasku üür veel nats alla ja lõpetame ise ära.

Mööblit pole seal praegu rohkem kui köögimööbel ja kaks riidekappi. Samas oli tal kavas nagunii voodi ja muu hädavajalik ise osta, ilmselt oleks ta nõus ka selle meie hooleks jätma, võiksime need summad siis lihtsalt üürist maha võtta vms.

Üürisumma koha pealt me eile üldse ei rääkinudki – jäi lihtsalt kokkulepe, et vaatame teisi kohti ka ja võtame siis temaga ühendust. Kui oleks kogu aeg £550, mitte ainult esimesed kolm kuud, või kui saaks vähemalt järgmised kuud £650 pealt £600 peale… Oeh.

Aga no kuidagi ikka saab. Kes teab, äkki helistab isegi Ben tagasi ja ütleb, et mõni neist kolmest korterist on alles 😛

Plikal on ka juba voodi olemas – ühel Abikaasa töökaaslasel on suurem laps ja tal pidi selliseid tuttavaid veelgi olema, nii et saame kõik vajaliku seniks laenata, kuni tagasi kolime. See on küll ütlemata tore.

Ja külalised tulevad

Õeke on siin 7-13. oktoober, Kessu ja Tauno 28-31. jaanuar. Abikaasa õde tuleb ilmselt novembris, Krissu plaanib kevadet, Haide lubas ka tulla… Ja siis on veel nii mõnedki, kes asja kaaluvad 😛

Peaks sidebarile kalendri panema, kust näha, millised päevad juba kinni on. Teate küll, nagu bändide kodulehtedel. Haha. Me oleme nõutud.

Muidu on nii, et käisime Vera Cruzis hommikust söömas ja Tescost süüa ostmas – maple & pecan saiakesi, pittat, cheese & onion sandwich fillerit, smoothiet ja muid lemmikuid. Nüüd oleme jälle kodus, ülevalt naaber on kohal ja kobistab omi asju teha, ei ole viitsinud veel temaga rääkima minna. Varsti…

Järjekordse kodu otsinguil

Seekord on kuidagi eriti mõnus elamist otsida – baas on lihtsalt nii hea. Teame, kuhu kanti on vaja, kui palju saame maksta, saaksime vajadusel anda nii tõendi töökohast kui soovitused eelmiselt üürileandjalt. Mingeid takistusi ega küsitavusi pole, ole ainult mees ja otsi.

Käisime täna pärast hommikusööki (jajaa, ikka see traditsiooniline – oh, kuidas ma neid ube igatsesin!) Abikaasa töökoha ümbruses jalutamas – to let silte otsimas ja üldse uurimas, mis bürood siinkandis tegutsevad. Oi, saime lõpuks suisa paarkümmend erinevat nime kirja.

Kuna kõik bürood, mis tänaval ette jäid, olid ka laupäeval lahti, astusime mõnda neist sisse. Ühes kutsuti juba täna korterit vaatama, teisega leppisime kokku esmaspäeva õhtuks. Siinmaal võib büroosid endale lubada, teenustasud pole nii suured ja ei jää nagunii täies osas üürniku kanda.

See korter, mida täna nägime, polnud üldsegi kõige hullem (tuletades meelde noid, mida viimati Londonis korterit otsides vaatamas käisime), aga polnud ka siiski päris see, mida vaja. Tahaks midagi veidi suuremat ja korralikumat.

Peamine töö sai tehtud õhtupoolikul internetis surfates. Kui seni olime vaadanud üürikuulutusi ainult Gumtreest, kuna seal on palju odavaid ja otse omanikult pakkumisi, siis nüüd leidsin, et tegelikult on siiski mugavam kasutada kv.ee sarnaseid kohti, nii et veetsin tunde lehel findaproperty.com – seal saab otsida kindla postikoodi või aadressi järgi ning ise valida, kui kaugele eluase sellest jääda võib. Nii ma siis otsisin Abikaasa töökohast kolme miili raadiuses – nii kaugele tegelikult ei tahaks, aga järgmine valik oleks olnud juba üks miil, sellest jälle võib väheke rohkem olla küll.

Nüüdseks on selge, et studiot me siiski ei võta – ühe magamistoaga korter on meie eelarvega leitav, lihtsalt natuke vaeva peab nägema. Eelarve meil ka muidugi järjest suureneb – alguses arvasime, et tahaks £400-500-ga hakkama saada, siis liikus see sujuvalt £550 peale, nüüd mõtleme, et £600 võiks ka hädaga maksta. No ja siis veel muidugi see küsimus, kas igasugu maksud on hinna sees – kui council tax, vesi, gaas ja elekter kõik juurde panna, tuleb £150-200 nagunii otsa. Mõnes pakkumises on kõik hinna sees, mõnes ainult osad asjad, mõnes tuleb kõik juurde.

Igal juhul on mul välja vaadatud viis pealtnäha sobivat korterit, kõik veidi rohkem kui miili kaugusel Abikaasa töökohast, hinnaklassis £525-600. Kõik need on ka (osaliselt) möbleeritud, mis on meie jaoks hästi oluline – (kasutatud) mööbli soetamine on küll teostatav, aga hirmus tüütu.

Ahjaa, ja kuna ma kirjutasin teatavasti siinse ülemise korteri omanikule, et tema pakutud üürisumma on meie jaoks liiga suur, siis ta pakkus nüüd välja pooleaastast lepingut, kus maksame esimesed kolm kuud £550, järgmised kolm kuud £650 – põhimõtteliselt siis £600 kuus, mis on meie uus ülemine piir. Nii et… 😀

Selgusetuks jääb siiski see, mida ta arvab poole aasta pärast juhtuvat, sest meie tahaksime kindlasti ühte elukohta kuni Eestisse tagasi kolimiseni, mis nii ruttu kindlasti ei toimu ja üleüldse tahaks ikkagi odavamalt saada, £550 või vähem oleks hea 😛 Igal juhul tuleb ta homme millalgi siia, nii et saame siis täpsemalt läbi rääkida.

Mõned teised korterid, mis mul välja vaadatud said, oleks küll asukoha poolest selles mõttes paremad, et kesklinnale lähemal, samas saaks siin Iire-Steniga netti ja aeda jagada, konkurentsitult kõige mugavam oleks kolida jne.

Ah, eks näis. Igal juhul on lõbu ja põnevust küllaga!

Aktiivse kinnisvarauuringu kõrvalt jõudsime veel õhtupoolikul Ronnil külas käia ja tagasiteel jungiputkast ribisid osta, mida bussi oodates mõnuga hävitatud sai… Oh, London, London, London 🙂

Jälle Londonis

Mul on peale tüdrukute õhtu ja pulmafotode veel mitmeid seni avaldamata pilte Plikast, aga need jäägu hilisemaks, täna ei jõua. Praeguse postituse algusesse sobivad aga hästi mõned pildid kolmapäevaõhtusest pakkimisest.

Igaühel oma kohver:

Täna hommikul lennujaamas:

Sai natuke lastenurgas hullatud:

EMT-l on ulmelised reklaamtoolid, täpselt nagu koopad:

Lend ise läks hästi ja midagi eriti märkimisväärset ei juhtunud. Jah, me lendasime seekord Easy asemel Estonian Airiga, ümberistumisega Helsingis (ei pannud seda enne tähele, kui piletid olid juba bookitud) ning saabumisega Heatrow’sse, nii et iseenesest peaks ju midagi rääkida olema… Lihtsalt ma olen juba nii palju lennanud, et loodetud põnevust jäi ikkagi väheks. Kangesti ajab naerma see, kuidas ma esimest korda Londonisse tulles kartsin lennujaamas ära eksida.

Helsingisse lendasime lennukiga, millel oli ainult 30 kohta, see oli päris jabur. Heatrow tundus kuidagi väike, aga muidu okei (parim oli muidugi minu küsimus Abikaasale: kas siin on alati sellised lillad tuled olnud? Lihtsalt nii harjunud Stanstedist lendama…). Kõige märkimisväärsem sündmus kogu reisi jooksul oli see, et unustasin oma mantli lennukisse – hea, et see juhtus Londonis, mitte Helsingis. Saime kätte, pidime ainult ootama. Viimasest polnud suuremat häda, tahtsime nagunii söömas käia:

Kolme kohvri, kahe koti, käru ja lapsega on päris kurnav liigelda, aga jõudsime õhtupoolikuks edukalt West Norwoodi. Teate, täielik kodu tunne on siin 🙂 Kuna Iir oli õhtuni tööl ja Sten on hetkel üldse Eestis, läksime kõigepealt hoopis Abikaasa töö juurde. Sai seal tunnike juttu aetud (ehkki jõudsime alles napilt pärast tööpäeva lõppu kohale) ning edasi pubisse mindud. Seal läks juba hoopis lõbusaks, eks kahel siidril (otse loomulikult mustsõstrasiirupiga!) oli oma roll.

Oi, teate, NII tore on jälle Londonis olla. Meie geniaalsest korteriplaanist ei tulnud küll miskit välja, sest ülevalt naaber on paraku remondiga juba ühele poole saanud ning tahab seega liiga palju raha, aga küllap me siis leiame miskit muud – läheme homme ümbruskonda jalutama ja majade eest kuulutusi otsima (päris palju on silte väljas). Või kes teab, ehk ei leita üle £700 eest kedagi ja tüüp on nõus meile hinda alla laskma… Küll kuidagi saab.

Aga hirmus tore on olla 🙂 Ei jõua ära oodata, millal endale elamise leiame, millal jälle kõiki sõpru näha saab, millal kõigisse igatsetud kohtadesse jõuame…

Scroll to Top