london/UK

Welcome to London!

Nüüd on mul siis ametlikult puhkus ja sellest tulenevalt ka netitu olek. Iga päev keerleb mitu asja peas, millest blogi kirjutada, aga nüüdseks on kõik mõtted kas ununenud või vananenud.

Igatahes – tatatataa – Pips jõudis eile kohale! Ja tõi nänni… 😛

Ilm läks Pipsi saabumise ajaks muidugi sobivalt s*taks, eile oli veel enam-vähem, aga täna on allpool igasugust arvestust – vihm ja löga.

Eile õhtul tutvustasin Pipsi Oxford Streetiga, mis ei jätnud talle absoluutselt mitte mingisugust muljet. Mulle seal ka muide ei meeldi – liiga palju inimesi ja igavad poed. Mulle meeldib rahulikult shopata, mitte sellises massis. Mingi päev lähme hoopis Croydonisse. Ja siis muidugi Camdenisse.

Täna tulime Murakale külla. Ja ausalt, mitte et mul oleks olnud erilisi plaane, aga seda ma nüüd küll ette ei kujutanud, et ma kuskil väikelinnas shopates sada naela laiaks löön. Murakal oli vaja ühele oma lapsele sünnipäevakinki osta ja seega läksime Horshamisse, seal oli aga igasuguseid riidepoode ka…

Tulemus: kaks paari pükse, seelik, pesu, kaks märkmikku, kaart, peapael, sõrmus ja kõrvarõngad.

Hullult rahul olen, peab siiski mainima. Seelikut tahtsin ammu ja püksid… Püksid… Te ikka teate, KUI pikad jalad mul on??? Eestist pükse otsida on suht lootusetu, kord aastas enam-vähem okei raha eest EHK midagi leiab ja üle tonni makstes saab vast teksad iga kell, aga nii palju ma põhimõtteliselt ei maksa. Nüüd siis £20 ja £28 – mitte just kõige odavam, aga see fakt üldse, et MINA leidsin endale ühe päevaga kaks paari parajaid pükse… Halleluuja! Tall section, mu arm.

Okei. Tibijutu lõpp.

Kuna ma olen juba tund aega Muraka arvutis erinevate pilditöötlusprogrammidega võidelnud (tal pole Photoshoppi ja mina muid ei tunne), siis annan nüüd alla ja lähen piinlikkusest punastades tagasi seltskonda. Kui kunagi oma läpakaga netti saan, siis pikemalt 😉

Maailmaga rahu(jala)l

Kahele eelmisele päevale vastandina oli täna tööl nii mõnus, et mul oli puhtast rõõmust pidevalt lai irve näol. Esiteks olid tööl normaalsed inimesed, kes meeldivad mulle iseloomult ja teavad, mida nad teevad. Ei pidanud kogu aeg uutel silma peal hoidma, selle asemel sai mõnusalt juttu vesta. Masin töötas ka lõpuks ometi korralikult ja mõnusalt vaikne oli ja… Lill ühesõnaga.

Üldiselt ma tunnen iga päevaga, kuidas ma hakkan seda tööd üha rohkem hindama. Jah, ma sellegipoolest kavatsen uue otsida, et normaalsemat graafikut ja veel paremat palka saada, aga kuniks seda juhtunud pole, on ju hea olemasolevat… Kas just nautida, aga võtta sellest parim.

Sest tegelikult tõesti – oleks võinud PALJU hullemini minna. Oleks võinud olla veel hullem graafik. Veel väiksem palk (või noh, alustavad kõik miinimumist, aga millal sa ükskord juurde saad ja kui palju, see on iseasi, eks). Oleks võinud olla idiootne vorm, milles töötades sa palavusse sured ja/või ennast lihtsalt naeruväärsena tunned. Oleks võinud olla veel hullemini haisev töö (selles mõttes, et praegu ma vingun oma juustele külge jääva kohvilõhna üle). Paari veidi iseloomult vastumeelse töökaaslase asemel (kellega ma siiski täitsa okeilt läbi saan) oleks võinud olla kõik idioodid ja nõme ülemus ka veel.

Ühesõnaga ma olen tõesti õnnelik ja tänulik, et ma sattusin siia Tinderboxi, kus enamik töökaaslasi on super, ülemus rohkem sõbra eest, nalja saab palju, töö (mis siis, et kohati tüütu) on piisavalt huvitav, meeldiv ja mitmekesine ning kus pärast kolme kuud olen ma saanud kaks korda palgakõrgendust, mis siis, et suht väikest.

Ma olen õnnelik, et ma ei tööta supermarketi kassapidajana, ma olen õnnelik, et ma ei tööta McDonaldsis (õigemini ükskõik millises rämedas haisevas rämpsuputkas), ma olen õnnelik, et ma ei tööta mõnes kohvikuketis, kus töö võib olla küll siinsega sarnane, aga kus peaks hommikul kell viis võileibu vorpima ja idiootset vormi kandma.

Ja kui ma alguses mõtlesin, et see koht mulle kohvikuna üldse ei meeldi, siis enam ma nii ei mõtle. Mida rohkem ma siin ise istun (sellest ajast saati, kui tasuta wifi tuli), seda rohkem mulle siin meeldib. Selline *oma* tunne on – kodune tunne 🙂 Muidugi, kui ma ise kohviku teeks, siis ma teeks kõik teistmoodi, aga siin on ka omamoodi nunnu.

Panete tähele, et ma pole viimasel ajal rääkinud muust, kui vaid tööst? Sest ma elan praegu sellist rahulikku valge inimese elu ja naudin võimalust kujundada seda väikest kooselu rutiini. Käia pärast tööd koos poes ja teha süüa (loe: lasta endale süüa teha), vaadata koos filmi ja lihtsalt… Olla. Just seda olen ma viimased kolm päeva teinud.

Ja hea on. No on 🙂

Eile olin jube usin ja tubli ning tegin ära kaks asja, mida oleks juba ammu teha tulnud. Esiteks läksin (kuu aega pärast kolimist) panka ja ütlesin neile, et mul on uus aadress.

Eestis oleks ma loginud hanzanetti ja lihtsalt uue aadressi sisse trükkinud. Siin see-eest pead täitma mingi kuradi põhjaliku ankeedi, nagu oleks kolimine kuritegu.

Ja teiseks tegin lõpuks ometi algust national insurance numberi taotlemisega ehk läksin Jobcenterisse ja helistasin, et aega kokku leppida. Numbrit on vaja selleks, et vähem makse maksta ja mõned töökohad näiteks ei võta üldse jutulegi, kui sul seda pole (ega muidugi enne ei anta ka, kui tööl käid). Polnud viitsinud sellega siiani tegeleda, Kay juures küll oli lauatelefon, aga ma olin lihtsalt laisk, hiljem ei viitsinud Jobcenterisse minna. Nüüd siis sai lõpuks ära käidud ja helistatud, kõne võttis aega ca 15 minutit (küsiti igasuguseid andmeid aadressist ja töökohast kuni rahvuseni) ning aja sain… 14. septembriks! Krt, ma ei arvanud, et neil NII pikad järjekorrad on. Vestlusel küsitakse lihtsalt selle kohta, mis sa teed ja teha kavatsed ning kui asjad on korras, siis on see rohkem formaalsus ja saadki numbri kätte (mis võtab kindlasti veel oma aja).

Igatahes, algus on tehtud. Nüüd jääb üle vaid oodata. Aga see kuradi paberimajandus ja bürokraatia siinmaal… Ega’s muud, kui õpin rohkem Eestit hindama 😉

Kaks tööpäeva veel, siis tuleb puhkus 😀

Ja Marko külaskäigust ka

Meeldetuletuseks siis nii palju, et ta oli siin 12. juulil. Lihtsalt pole olnud varem võimalust ja/või tuju kroonikat kirjutada. Nüüd siis lõpuks ometi on 😛

Läksin Markole hommikul Victoriasse vastu, päeva eesmärgiks oli näha nii palju Londonit, kui see ühe päevaga üldse võimalik on.

Kuna Victoria Station asub teatavasti Buckinghami palee lähedal, mõtlesimegi selle esimesena üle vaadata. Ja kohe sai kirja esimese linnukese teemal Tikker ja orienteerumisoskus ehk ma leidsin selle üles küll, aga selle asemel, et otse palee ette minna, sattusime me kuidagi vales suunas jalutama, ümber aedade. Ja see aed on suur – I mean, SUUR. Aga lõpuks me kohale jõudsime. Pilti ei hakka panema, on ju varem näidatud ka, kole nagunii.

Siis võtsime suuna Camdenisse, kuna nälg oli suur, aga minul oli muust rämpstoidust kõrini ning ühtki head ja odavat hiinakat ma mujal ei teadnud. Pluss Camden on nii äge, et tahtsin seda Markole nagunii näidata.

Pilte jälle ei viitsi panna, midagi nii erilist seal ei teinud ka (erilist pilti, ma mõtlen). Lihtsalt sõime ja vaatasime niisama ringi, aitasin Markol Pipsile T-särki valida ja ostsime maasikaid ja…

Siis sõitsime minu töö juurde, sest Markol oli netti vaja ja tol hetkel teadsin ma ainsa tasuta wifi olevat sealses pargis. Sealt siis ka esimene illustratsioon. Just nii ma päevast päeva istusingi, kui Alconbury Roadil veel netti polnud:

Näitasin talle oma töökoha ka ära, istusime isegi seal veidi, jõime kohvi ja teed… See oli üldse esimene kord, kus ma all kohvikus nö kliendina istusin – mõnusam oli, kui oleks arvatagi osanud.

Käisime sealsamas asuvast Bordersist läbi, sest Marko tahtis osta raamatut, millest ta seni oli lugenud vaid esimest viit osa. Neil oli ka ainult esimesed viis osa, aga meid suunati edasi mingisse raamatupoodi Tottenham Court Roadil, kust meid omakorda suunati edasi poodi nimega Forbidden Planet, mis Marko silmad üliväga särama pani ja kust ta oma raamatu ka päriselt leidis ja ära ostis.

Tegelikult ma pean tunnistama, et nüüd läheb kogu vaatamisväärsuste järjekord veidi häguseks ja ma võib-olla unustan midagi vahelt ära, aga kuivõrd fotod on kronoloogilises järjestuses, siis lähtun nendest ja loodan lihtsalt parimat.

Igatahes kärutasime metrooga mööda Londonit ringi ja vaatasime turistikaid ning ma tegin Markost rea pilte seeriast mina ja London 😛

Ehk siis… Marko ja Picadilly Circus:

Marko ja Trafalgar Square:

Vahepeal tahtis Marko minna Madame Tussauds vahakujude muuseumisse ning mina istusin seni tema läpakaga wifis ja kirjutasin tolle sissekande, mida ülevalpool ka linkisin. Ehk siis tegelikkuses sai aku peaaegu kohe tühjaks ja ülejäänud aja lugesin Jackie Collinsi raamatut, mis oli hirmpõnev ja mul oli väga lill olla.

Selleks ajaks, kui Marko muuseumist välja jõudis, olin mina võrdlemisi kärarikkal tänaval istumisest ja päevasest ringikablutamisest suhteliselt väsinud ja närviline. Seega võtsime suuna Tower Bridge’i juurde, et seal veidi chillida, jalga puhata ja viisakalt alkoholi tarbida.

Ja et ka ennast ära näidata, siis pilt nimega “mina ja Tower Bridge ja munakujuline maja” (ehk Londoni linnapea peakorter, nagu Maris selle postituse kommentaarides väitis):

Marko ja Tower Bridge:

Seejärel ostsime ostsime alkoholi. Kuna kohalikku siidrit ma võimalusel ei joo, sest see ei maitse üldse siidrina, küll aga meeldib mulle üks siidrilaadne kirsimaitseline magus löga, mida paraku müüdi ainult suures pudelis, siis… Mnjah. Kes kui palju joob 😀

Ja noh… Sellesamuse linnapea peakorteri juures oli ometigi kõige parem koht alkoholi tarvitamiseks.

Marko ja Tower Bridge, vol 2:

Ja siis olid seal erinevate piltidega kitarrid, millest paar tükki olid päris ägedad:

Lõpuks vaatasime Big Beni ka ära:

No mis te arvate, kellele ma siin sõnumit trükin 😛

Lõpuks, õhtul kümne paiku, läksime koju.

Selline päev siis oli. Palju ringi trampimist ja vaatamisväärsusi ja juttu ja… Chill. Ja jube tore oli üle pika aja Markot näha 🙂

Arlington Lodge, vol 2

Kuna Mees juhtis eile tähelepanu asjaolule, et majal on veel pildistamata külgi, võtsin täna hommikul Iirise võtmed ja kondasin veidike ümbruskonnas.

Majatagune:

Suur muruplats maja külje peal:

Ja siis veel mõned lilled meie õuest. Ma üritasin makrot kasutada, irw. Iire piltidele muidugi lähedale ei saa, aga minu nigela fotografeerimisoskuse kohta käivad küll 😀

Kodutänav:

Scroll to Top