london/UK

Eilse päeva ainus asjalik tegu oli mantlile nelja nööbi ette õmblemine. Magasin kaua ja logelesin niisama. Isegi netti ei jõudnud. Õhtul käisin Swammiga pargis joomas. Pargist avanes vaade Big Benile. Ma leidsin, et Big Ben on s*taks kole. No on, noh! Aga paari tunni pärast läks ilusaks. Äkki ma jõin selle ilusaks. Ei, tegelikult läks lihtsalt pimedaks. Suisa romantiline oli, ma julgeks öelda.

Ahhaa, pilti tegin ka. Mina ja öövõtted pole just kõige edumeelsem sümbioos, aga noh, pimeduse saabumise ajaks oli mulle avanev pilt meelemürkide tagajärjel suht samasugune 😀

Ja kui juba piltideks läks, siis panen veel kaks pilti, mis fotokas olid. Ma eriti ei viitsi viimasel ajal pilti teha, nagu näete. Aga esimesel pildil siis killuke pühapäeva hilisõhtust, kus me Iirisega ühel loendamatutest kordadest kahe korteri vahel edasi-tagasi käimistest bussi ootasime ja ma Iirise sõnutsi jube naeruväärne välja nägin, lamp seljakotist väljas (ja piimapakk käes!) 😛

Ja alumisel pildil on London Eye, vaateratas, ka pühapäeval tehtud, aga varem millalgi – suht mõttetu pilt, aga olgu peale. Selle ratta peale tuleb minna!

Kuid pöördudes tagasi sinna, kust jutt enne pooleli jäi… Õhtul venis märkamatult öösse. Mina ei teadnud alguses, kuidas ööbussid käivad ja kuidas ma koju saan. Swammil polnud võtmeid ja tema sõber ei võtnud telefoni vastu. Lõpuks suutsin ennast busside osas harida ja vedasin Swammi endaga “kaugele põhja” (tema väljend, irw). Siis oli veel lõbus keset ööd kodu otsida, sest kõik need neetud tänavad on ühesugused, eriti pimedas. Aga täitsa õigesti läksin, ehkki kõhklesin.

Magama saime peale kolme ja ärkama pidin juba kell kuus. Jube kole.

Aga tööl oli täna ägedam. Ma ei olnud närvis ja supervisorid ei öelnud ka kordagi pahasti. Mitmeid asju ma juba oskan teha ja võtan vabalt ja üldse oli suht chill. Eks ma arenen. Sain omale kassasse numbri ka, noh, seal on sisse logimiseks kõigil üks number. Keegi ajugeenius oli mu nime valesti sisestanud, sweet. Üks Poola kutt, kes on seal aasta töötanud, seletas mulle üleeile kassasüsteemi ja mainis, et tema nimest on üks täht puudu. Mul on tunne, et ma jäängi siis seal selle nimega. Mitte et ma just vaimustusest kiljuks, aga olgu peale. Enivei, see number vist tähendab, et ma SAIN selle töö. Päriselt 😉

Sain järgmise laupäevani graafiku teada. Töövestlusel öeldi, et mind võeti sinna sellepärast, kuna elan lähedal ja vahel on vaja varahommikul tööl olla, aga nii 1-2x nädalas, mitte rohkem. 1-2x my ass – teisipäeval olin 7.15-15.15, täna ja homme samamoodi, laupäeval 8-17, pühapäeval 7.45-15.45, esmaspäeval 6.15-15.15, teisipäeval 7.15-15.15, neljapäeval siis esimene õhtupoolne vahetus 15-sulgemiseni (hm, ma ei teagi, millal me sulgeme) ja reedel 12-20. Kolmapäev ja laupäev on vabad, uue nädala graafik algab pühapäevast, seda veel pole. Okei, ma esimesel nädalal ei vingu, aga kui edaspidi samamoodi neli päeva viiest varahommikul on, siis lähen küll mölisema.

Ahjaa, Iirise hotellist helistati jälle ja kutsuti vestlusele, paraku nad tahtsid mind enne nelja, nii et lihtsalt enne kolmapäeva polnud võimalik. Kolmapäeval kell kolm siis. Selleks ajaks olen veel mitu head päeva kohvikus olnud ja oskan juba rohkem arvata. Miskipärast on mul tunne, et ma teisipäeval lihtsalt ütlen neile, et ma ei tule vestlusele 😛 Aga eks näis.

Pollyanna edeneb jõudsalt, bussis loen ja tööl pauside ajal (kaks pooletunnist söögipausi, söödud saab 10 minutiga ja nagunii loen söögi kõrvale ka). Ostsin Little Women & Good Wives ka ära, samuti £1.49 eest. Ilus.

Ilm on täna kehv, tibutab. Tegelikult polekski väga hullu, aga läpakaga pargis istuda ei saanud. Istusin siis siia lähedale Starbucksi, sest internetivajadus vajas ometi rahuldamist. Ostsin suure maasika frappuchino – polnud nii hea, kui arvasin, aga siiski üsna hea. Ja miskipärast lükati mu krediitkaart siin tagasi, ehkki minu teada peaks vähemalt 1000 kr veel peal olema (ja raamatupoes pool tundi enne seda sain küll maksta). Masendav. Ma ei tea, mis värk on.

Mul on vaja pangaarve teha, et palka saada. Kiiresti on vaja. Ma ei tea, mis panka valida. Nationwide tahtis address proofi, mida mul pole. Lloyds siin lähedal on, nemad vist peaks andma niisama – kui paar päeva tagasi küsimas käisin, siis sain nagu aru, et passist piisab. Aga tegelikult langesin ma reklaami ohvriks (Gumtrees nägin) ja tahaks vist hoopis HSBC-d – aga seda siin Angelis vist pole. Ja ma ei viitsi mõelda, kus on. Tegelikult ma tahaks teada, palju Lloydsis kuumaks on, kas on odavam või kallim kui £6. Aga ma ei viitsi uurida. Täna enivei enam panka ei jõua, aga homme pärast tööd pean raudselt minema. Oeh. Soovitage keegi midagi, palun.

Mh, aku hakkab tühjaks saama ja klaas ka. Ja külm on ja uni on. Kodus pole midagi süüa, ma ei tea, mis värk mu krediitkaardiga on… Ja sula mul peaaegu et pole. Päh. Eks ma lähen poodi ja katsetan. Deebetkaardil on ka (võõras) raha, võin seda kasutada, kui viimane häda käes.

Ma nüüd riskin ja kasutan võõrast avalikku tasuta wifit internetipanka minemiseks. Lähen vaatan, mida seal mu kaartide kohta öeldakse.

Homme jälle!

Vestlus läks libedalt, normaalselt, suhteliselt mittemidagiütlevalt.

Läksin sinna hea ajavaruga, Journey Planneri järgi oleks pidanud minema ca 2 tundi, hommikusel ajal isegi tund ja kolmveerand. Aga riskida ei tahtnud, ma ju polnud varem seda marsruuti sõitnud, oleks võinud peatuse maha magada või mingil põhjusel ummikusse sattuda ja ma üldse ei teadnud, kus see pood seal täpselt asub.

Niisiis lahkusin kodust kaks ja pool tundi enne intervjuu aega. Otse loomulikult läks kõik plaanitult ja perfektselt ning jõudsin kohale tund aega varem, kui vaja. Jah, ainult poolteist tundi läks bussisõidule. Poe leidsin ka kerge vaevaga üles. Passisin siis niisama ja jalutasin ümbruskonnas ja kohalikust kaubanduskeskusest läbi. Päris normaalne koht on.

Intervjuu ise oli lühike, ca 15 minutit. Äärmiselt rõõmsameelne nooremapoolne näitsik rääkis mulle firmast ja tööst natuke, küsis, kas mul on küsimusi, mul polnud… Kiitis mu inglise keelt 😀 Ütles, et pidi hea olema. Mu meelest olen suht roostes. Teen grammatikavigu kogemata (rääkimisega samal ajal saan kohe aru ka, et on valesti, mul põhi ikka on tugev, eks) ja otsin õigeid sõnu ja väljendeid… Aga noh, mul on vaid praktikat vaja, varsti olen nagu vana kala 😛 Praegu oli tema kiiret juttu isegi kohati raske jälgida. Praktikat, praktikat… Aga hea oli kuulda, et mu keel oli tema meelest hea 😀

Ma ei viitsi pikemalt rääkida, mis inimest nad seal täpselt otsivad ja mis töökohustused olema saavad, kui peaks selle töö saama, küll siis kuulete. Mulle öeldi, et ainus asi, mida nad eeldavad mind oskavat, on Photoshop, ülejäänut õpetavad nemad. Ma küll kasutan Photoshoppi pidevalt ja valetasin oma cover letteris suure sõnaga kokku, et tunnen kõiki põhifunktsioone, aga tegeikult ma ikka nii palju ei tea ka. Küsiti, kas ma fotosid taastada (oli vist) oskan, ma noogutasin agaralt ja ütlesin, et vast ikka. Khm. Peaks vist natuke uurima seda poolt. Sest tegelikult ma ei oska, vaadake 😀

Enivei, täna ja homme on siis intervjuud ja reedel helistatakse tagasi nendele, kes proovipäevale saavad tulla. Et kui mulle reedel helistatakse, siis ma hakkan kiiresti Photoshoppi tudeerima. Igaks juhuks ka ei viitsi.

Üldiselt… Ei saaks just öelda, et see töö mind nüüd nii ilgel kombel vaimustaks, aga igatahes palju ägedam, kui paljud teised tööd. Ja see asukoht on jama! Aga suva kõik. Mul on ilgelt tööd vaja ja see oleks nagunii ajutine. Et hoidke mulle pöialt.

Transpordiga on nüüd juba küll nii, et ma enam ei karda ilma kaardita välja minna. Kui kuskile konkreetsesse kohta (aja peale) minek on, siis kasutan muidugi alati Journey Plannerit, aga üldiselt bussipeatustes on korralikud kaardid ja värgid ja need on täitsa tarbitavad. Kramp on kadunud ühesõnaga. Jumal tänatud.

Mul oli üleeile ja eile mingi kummaliselt uimane olemine – mitte unine, aga selline nagu vati sees ja eemalolev, ei suutnud kuidagi oma mõtteid kontsentreerida. Eile lisandus veel peavalu, mille vastu tablett ei aidanud ja mis kadus alles õhtuks, masendus nagunii. Mõtlesin, millest see kummaline uimasus tulla võiks, lõpuks leidsin, et äkki vähesest söömisest. Mul nimelt polnud eriti isu ega ka viitsimist poodi minna (rahast rääkimata), seega olin kahe päeva jooksul söönud ainult paar moosisaia ja taldrikutäie makarone ning joonud vett. Vedasin siis eile õhtul ennast poodi, ehkki isegi trepist alla minek tundus hiigelsuure füüsilise pingutusena.

Ja vist oligi söömises asi. Nüüd on igatahes normaalne olla.

Põiepõletik on ka enam-vähem tagasi tõmbunud, ma muidu eile jõudsin nii kaugele, et ostsin siis soovitatud jõhvikamahla selle ravimiseks… Tuli välja, et mahl oli magus, nii et täiesti pointless. Ma vihkan jõhvikamahla, muide. Täna ostsin greibimahla, vat see oli hapu. Mõrkjas suisa, nagu greip ikka. Iiris tegi nägusid ja ütles, et talle ei maitse. Mulle maitseb väga 😛 Igatahes loodame, et see põletik kaob päriselt ära, head teed talle minna.

Rohkem vist ei midagi praegu.

(Mh, ma kohe tunnen, kuidas mu blogi pole viimasel ajal muud, kui üks nutt ja hala või tuim olude kirjeldus. Ma ükspäev lugesin selle aasta esimesi kuid üle ja kohe TUNDSIN, et ma kirjutasin siis paremini, et oli huvitavam lugeda. Loodetavasti ma saan oma tavalise teravuse tagasi, kui siin asjad paika loksuvad, ma hetkel igatahes tüütan ennast.)