Iirise blogi lugedes tuli meelde, et pole enam nädalaid Sitemeterit külastanud. Tegin nii mitmeidki (huvitavaid) avastusi.
1) Viimasel ajal on jõutud minu blogini googeldades: navitrolla t-särk osta, seina mürasummutus, kuumade jookide klaasid, ole see kellena sa ennast tunned ja kanna neid riideid (kusjuures selle eriti veidra otsingu esimene vaste olin mina ja teine Marta & Potsataja :D)
2) Mu blogil on üks uus linkija (aga olen hetkel liiga väsinud, et tema blogi põhjalikumalt uurida)
3) Külastajate arv hakkab lähenema 25 000-le. 10 ja 20 magasin teatavasti maha, 25 oleks ju ka päris ilus, aga oma viimase aja kaootilist interneti külastamist arvestades ei pane ma seda raudselt tähele ja üldiselt on jumala pohhui.
4) Mu blogi külastatavus on tublisti langenud – varasemalt ~230-lt külastuselt päevas ja ca 3-minutilisest keskmisest pikkusest 137 ja 1:24 peale. Ma üldse ei imesta, kusjuures. Eestis olles kirjutasin tunduvalt rohkem ja ilmselt skandaalsemalt, olin nö lähemal… Ma kohe tunnen, et kogu Londonis oldud aja jooksul on mu blogi alla käinud – kirjutan vähe ja igavalt.
Tegelikult pole mul selle külastatavuse maha rahunemise vastu midagi, mul vahepeal tekkis indeed kõhe tunne, kuna nii paljud võõrad lugesid (ja mul pole siiani õrna aimugi, kui palju neid reaalselt on). Jah, ma olen avameelne ja iseenesest pole mul midagi selle vastu, kui kogu maailm mu elust loeb, paraku pole kõik inimesed selles maailmas üldse mitte toredad ja kõike seda, mida ma kirjutan, võib keegi kunagi kuidagi minu vastu ära kasutada… Ma võin vabalt rääkida võhivõõrale inimesele tänavalt ära terve oma eluloo kõige pisemate ja piinlikumate detailideni, aga ainult sel tingimusel, kui ma tean, et ta on TORE – kui ma tean, et ta ei kasuta saadud infot halbadel eesmärkidel… Aga kui paljude võõraste puhul saab üldse sellist asja eeldada?
Avameelsus on nuhtlus, ma ütlen. Ma tõesti tahaks teile siia rohkem kirjutada, mul toimub siin praegu igasuguseid huvitavaid asju. Aga ma lihtsalt ei saa. Veel vähemalt mitte. Olen ennast jälle suutnud keerulisse olukorda mässida ja mul pole õrna aimugi, kuidas see laheneb…
Ja üldse on viimasel ajal iga vähegi põnevama olulisema asjaga nii, et on tunne, nagu ma ei saaks sellest siin rääkida. Sest liiga paljud loevad ning ei või eales teada, millal kirjutatu mulle ennast kätte maksab. See on äärmiselt kurb. Mulle meeldib kirjutada avameelselt. Huvitavalt. Põnevalt. Kahemõtteliselt. Teravmeelselt. Skandaalselt. Ma oskan kirjutada. Ma naudin kirjutamist. Aga elu on liiga habras, et sellega liialt mängida. Nii ma siis vaikin. Rohkem, kui sooviksin.
—
Olen viimasel ajal veetnud kodus väga vähe aega, sestap ka kasinad postitused. Rangelt võttes on internet ju kogu aeg olemas, aga ma lihtsalt ei viitsi blogi kirjutada, kui ma kodus pole. On muidki asju teha 😛
See on tegelikult ju hea? Et mul on oma elu ja ma ei istu enam nii palju arvutis? Aga fakt on see, et ma igatsen seda aega tagasi. Seda, kus mul on olemas oma arvuti ja normaalse kiirusega püsiühendus. Hetkel kasutan Iirise läpakat ja megaaeglast dial up ühendust ning olen äärmiselt tänulik, et seegi võimalus olemas on, aga… Närvid lähevad krussi, kui kõik nii aeglaselt avaneb või kui kellelgi jälle lauatelefoni kasutada vaja on! Ma olen teatavasti äärmiselt kannatamatu inimene. Aga noh, kuna ma nii vähe kodus olen, siis see ei häiri sugugi nii palju, kui võiks. Ja küll kunagi saab normaalse neti ka.
Millest ma teile siis rääkida võin? Tööst muidugi. Tööga on viimasel ajal natuke kehvasti. Olen seal nüüdseks täpselt kolm nädalat olnud ja aeg on sealmaal, et mulle õpetatakse piima soojendamist. Raske on asjaga mitte kursis olevatele inimestele seletada, aga… Põhimõtteliselt on kohvi tegemise point selles, et on shotid (ma ei tea sellele sobivat eestikeelset vastet ja ei viitsi ka mõelda), piim ja lisad (siirupid, mocha… pagan, mis möks see tegelikult on, ma polegi kindel? jne), millest siis kõik erinevad kohvid kokku keeratakse. Tavaline latte näiteks, nö regular/medium size on 2 shotti kohvi ja piim, millel on väheke vahtu. Tavaline cappuccino on samuti kaks shotti, aga vahusem piim. Single espresso on lihtsalt üks shot ilma mingite lisanditeta. Double espresso kaks shotti. Small suurusel on üks shot ja large suurusel 3 shotti. Jne jne jne.
Aga see piim siis. Seda tuleb auruga kuumaks ajada. Nii kaua, kuni keegi mul kätt hoiab, saan hakkama, aga niipea, kui mind üksi jäetakse, läheb kõik p*rse. Ma ei saa kunagi aru, millal vahtu küllalt on, ei saa mullidest lahti ja siis veel kuumus! Selle peaks käega ära tunnetama, millal õige on, otse loomulikult võib ja peab alguses kraadiklaasi kasutama… Õige kuumus on 145-150F, sellest vähem ega rohkem ei tohi olla. Öeldakse, et selle saab jumala kiiresti käe sisse. Et kui tunned, et on liiga kuum, siis ongi valmis. S*ttagi! Mul on juba 125 juures liiga kuum. Ja siis leiuta seal.
Ja piima valamine… Seda peab ka kindlaksmääratud reeglite järgi tegema. Lattel ühtmoodi, cappuccinol teistmoodi. Viimasel on kergem, seal on nii vahune piim, et lihtsalt valad ja suht ongi kõik. Latte piim on nö vedelam ja seal sa peaks nii valama, et lõpuks ilus kujund jääks peale – mõtlesin tükk aega, kuidas seda kirjeldada, mingi puulehe taoline, aga lõpuks tuli pähe, et pildi võiks ju otsida – vot selline.
Niisiis ma ei oska õigesti vahtu ajada (alati tuleb liiga vähe või palju), ma ei tunneta õiget kuumust (tavaliselt jääb liiga külmaks) ja ma ei oska ilusaid kujundeid valada. Nutt ja hala ühesõnaga.
Nad räägivad, et läheb kergemaks, eks ma siis ootan. Aga praegu on mul esimest korda seal tööl tunne, et ma teen asja, mida ma ei oska teha, ei taha teha, ega ei taha ka õppida. Ja see on nõme tunne.
Teine asi, mida ma eriti ei oska, on sulgemine. Esiteks nö. pre-closing asjad (ma jälle ei leia eestikeelset vastet, mis mulle tobe ei tunduks) – terve nimekiri asjadest, mis tuleb igal õhtul ära teha. Sada asja vaja üle kontrollida ja vajadusel juurde tuua/uuesti täita (topsid, suhkrud ja muud värgid), sada asja vaja ära puhastada teatud reeglite järgi. No neid asju ma kõiki juba enam-vähem oskan teha, aga alati mõtlen, kas ma ikka mäletan õigesti või KUI palju peaks neid topse siia ikka juurde tooma jne. Ja siis päris enne sulgemist on tööl kolm inimest, üks on supervisor ja kaks tavalist töötajat. Üks hoolitseb selle eest, et köögipoolel kõik tehtud saaks, teine tegeleb masinatega. Köök on kukepea, seda ma olen korduvalt teinud, see on lihtne. Aga nende masinate puhastamine – olen seda teinud vaid korra ja siis näidati mulle ette ning tehti pool minu eest ära. Tean, et neljapäeval pean seda uuesti tegema, seekord ise… Ja kardan, et pool on meelest läinud ning supervisor vihastab jälle.
Oeh. Ma pole kindel, palju teile sellest jutust kohale jõudis või kui huvitav teil seda lugeda oli, aga ehk mul oli lihtsalt vaja ennast välja elada.
Lühidalt: kui siiani olid kõik asjad, mida tegin, suhteliselt lihtsalt ja kiiresti õpitavad ning nendega polnud probleeme, siis nüüd olen käinud tööl piisavalt kaua, et mind pandaks õppima kõige keerulisemaid asju, aga nende selgeks saamine võtab rohkem aega ja mul pole absoluutselt mitte mingisugust motivatsiooni, et neid selgeks õppida. Nagu üks mu supervisor ütles: if you make it with your heart, it’s gonna be good coffee. Sry, tõesti, aga ma ei suuda seda südamega teha, sest mind absoluutselt EI HUVITA kogu see värk. Kui ma seni tundsin oma tööst lihtsat rahuldust, sest oli palju väikesi asju, mida ma oskasin teha, siis nüüd ma peamiselt vaid kardan, et mind pannakse jälle tegema asju, mida ma ei oska teha. Ühesõnaga tööl pole enam nii lõbus kui enne ja see ei ole üldse tore.
Aga noh, täna ma juba paar kohvi tegin täitsa ise normaalselt ära, et ehk läheb paremaks. Harjutamise asi, ma ju tean. Lihtsalt raske on, kui ei ole mingit huvi ja ei tahagi õppida.
Eelmisel nädalal suutsin kaks korda tööle hiljaks jääda, ühe korra pool tundi ja teise korra tunni. Esimesel puhul olin graafiku valesti maha kirjutanud, sest käekiri oli segane – mina lugesin välja 15.45, tegelikult oli 15.15. Teisel korral oli tegemist õhtuse vahetusega ning kõik eelmised kolm korda olin alustanud 15.15, seega eeldasin, et nii on ka seekord. Kaks minutit enne tööle jõudmist märkmikku vaadates avastasin, et seekord pidin kohal olema 14.15. Oi, vastik on hilineda, siin eriti. Siin on kõik nii range. Clock in ja clock out, kõik jääb arvutisse kirja… Ja vahemaad on nii suured, transport nii ettearvamatu… Kuna ma pole viimasel ajal kordagi kodust tööle tulnud, vaid kaugelt lõunast, siis olen kogu aeg olnud hilinemise piiri peal ja see ajab närvid jumala krussi. Õnneks olen alati õigeks ajaks jõudnud. Siiani. Oeh.
Et ma ei teagi, mis selle tööga saab. Ei viitsi enam eriti teha. Inimesed on enamik toredad, ainult kaks naissoost supervisorit on, kes kohati on ägedad, aga kohati ikka üldse ei meeldi. Teised on kõik VÄGA toredad. Aga ikkagi. Ei viitsi eriti.
Nii nädal tagasi kirjutas keegi mu blogi kommentaariks, et nägi kuulutust ühe fotopoe aknal, mis otsib töötajaid. Siiralt peaks sinna CV viima, aga pagan, eelmine nädal oli nii kaootiline ja kõik mu mõtted 100% mujal. Homme on vaba päev, aga kardan, et ei jõua printimiseni (kodus pole printeril tinti ja väljas ei viitsi otsida). Ah, eks näis. Peaks tegelikult kõik fotopoed uuesti läbi käima ja neile uue ja parema CV viima. Nüüd, kus mul esimene töökoht juba olemas on, on kindlasti kergem uut leida.
Ahhaa, ma mainin ikka selle ka ära. Ühele mu hiljutisele postile jäeti kommentaar, mis linkis blogi, kus oli kiidetud mind kui teenindajat. Ma pean selle siin ikka ise ka ära tooma, sest ausalt – südame tegi soojaks. Väga soojaks 🙂
See klienditeenindus on ikka üks mitme otsaga asi. Ühest küljest see meeldib mulle. Ma tean, et ma olen HEA. Mulle meeldib inimestega suhelda, mulle ei valmista mingit probleemi olla sõbralik ja kogu aeg naeratada ja rääkida ja… Noh, enamasti. Vahel on endal ka nii s*tt tuju, et ei taha naeratada. Aga mul pole kunagi olnud erilist tahtmist/vajadust oma eraeluliselt halba tuju klientide peal välja elada.
Teisest küljest jälle – kaua sa viitsid. Kaua sa viitsid passida suvalises poes, kus iga töll tänavalt võib sisse jalutada ja sa oled sunnitud temaga viisakas olema. Toredaid inimesi on õnneks rohkem. Eriti siin, Londonis, kus kõik on nii nii nii viisakad, aga oli rohkem ka Eestis. Kui aga ühele päevale satub mitu erilist jobu, kes igast asjast mingi hullu probleemi suudavad tekitada, siis viskab kopa ette küll. Siis oleneb juba suuresti enda tujust, kas sa lased neil endale korda minna või mitte.
Ja noh, siis muidugi veel see teema, et mul on siiski kõrgharidus. Kuidas sa siis oled lihtsalt kuskil mingi müüja. Noh, ma tean küll, Eesti toodab kõrgharituid üle ka ja ma tõesti läksin ülikooli lihtsalt sellepärast, et KÕIK läksid ning valisin ainsa eriala, mis tundus olevat mulle sobiv, seda aga üldse ei olnud…
Oleks jälle vist kohane mainida, et ma ei kahetse üldse, et ma ülikooli läksin. See oli võrratu ja hindamatu elukogemus, mida ma ei vahetaks mitte millegi vastu. See kolm aastat Tartus oli väga ilus aeg ning kõik need sõbrad ja tuttavad… Aga on siiski äärmiselt tõenäoline, et ma ei hakka sel erialal mitte kunagi tööle ning on fakt, et mul pole siiani õrna aimugi, mida ma oma eluga peale hakata tahan. Ja see on juba ikaldus.
Sellepärast ma läksingi müüjaks. Poodi, kuhu ma üle kõige tahtsin tööle saada. Ja mul oli ligemale kaks aastat seal suhteliselt ilus olla. Aga idioodid tänavalt tüütasid, alamakstus ahistas (ja klienditeenindaja kohta ei saanud seal isegi väga kurta), firmasisesed pinged kasvasid (üleüldine tööpuudus Eestis sellele lisaks) ning töö- ja eraelu, mida ma pole kunagi suutnud lahus olla, kasvas kohati üle pea ja mõistuse. Nii ma siis tulin ära Londonisse, sest mulle tundus, et kui ma ei oska oma eluga nagunii midagi peale hakata ja klienditeeninduses töötan, siis oleks seda põnevam välismaal teha.
Oh, siin on ka põnev, ega ma ei kurda. Küll peamiselt Eesti- või õigemini eestlastekeskselt põnev, aga siiski. Samas… Töö oli Eestis nauditavam, elamistingimused samuti. Mh. Aga ei, ma üldse ei kahetse 🙂 Ja ma tean, et see on vaid aja küsimus, kui ma saan ägedama töö ja normaalsema elamise. Ma lihtsalt natukene vingun.
Tegelikult olen ma enamik ajast eluga rohkem kui rahul. Äärmiselt HEA on olla teatud põhjustel. Eks ma räägin pikemalt, kui saan. Kõigepealt tuleb mõned asjad ära klaarida.
—
Öö on käes ja isegi pesu on pestud ja kuivama pandud. Nüüd on küll viimane aeg magama minna. Homme on VABA päev! Saan välja magada ja siis lähen Iirisega šoppama. Tema šoppamised on küll juba šopatud ning raha otsas, aga mulle on moraalset tuge vaja. Ega mul ka raha eriti pole (isegi nagu oleks, aga varsti vaja üüri maksta ja Eesti krediitkaart ootab, võlgadest rääkimata, nii et need “suured” summad on petlikud), aga mõningaid asju on lihtsalt vaja.
See tuli nüüd küll kuradi lohepikk sissekanne jälle (poolteist tundi kirjutasin). See on see asi, kui oled üle kolme päeva kodus ja netis ja tead, et kiiret pole kuskile, sest järgmisel päeval saad välja magada. Loodan, et teie vahepeal magama ei jäänud 🙂
