london/UK

True bliss

Meil on kodu lähedal Poola pood.

Iga päev töölt koju tulles jalutan sealt mööda. Sisse pole seni viitsinud astuda. Aga täna oli pelmeene vaja ja kodulähedane off license, mille ravioole alguses mõte juurde osta oli, ei jäänud teele ette, seega siis läksime…

Ja mis ma leidsin?

Külm Fizz. Tõeline õndsus! Kui keegi veel ei teadnud, siis maasika ja mustika Fizz on mu absoluutsed lemmikud alkohoolsete jookide hulgas 😛

Mees tahtis oma õlut ka pildile lükata, aga kuna see polnud Eesti oma, siis ma ei lubanud. Muhahaa.

Pelmeenid saavad ka kohe varsti valmis. Täna on meil pidu 😛

Muhahaa

Tahtsin teile panna siia pildi hiigelsuurest sinikast oma jala peal (rõve, nagu ma olen :P), aga teie õnneks ei ole seda pildil korralikult näha, seega ei hakka avalikkust traumeerima. Elavama kujutlusvõimega inimesi aitab ehk järgmine kirjeldus: ca 5 cm pikk ja 2 cm lai, keskelt punane, äärtest sinine (hetkel vähemalt) ja paistes. Siiani ei tea, mille vastu ma ennast nii rängalt ära lõin. Ootan huviga uusi värvivarjundeid…

Aga muidu on elu jälle lill, nagu arvata oligi.

Või noh…

Tulin koju, vaatasin, WC-s tuli ei põle. Mõtlesin, mis seal ikka, pirn läbi läinud, ikka juhtub. Nüüd vaatasin, et läpakas on aku peal. Mõtlesin, kas tõesti on adapter läbi põlenud vms (see, mis Eesti otsast Inglise oma teeb), sest sealt suunast on mingit vaikset raginat tulnud viimasel ajal.

Lõpuks sain aru – me pole elektrit top uppinud.

Aga voolumõõtja on üleval naabrite juures ja mul pole selle ukse võtit. Ma pole kindel, kas see on Iirise või Kay käes, aga nad on mõlemad tööl. Ja külmkapp ei tööta (jumal teab, mis ajast juba). Ja duši alla minna ei saa, sest gaasiboiler ei hakka tööle, kui elektrit pole.

Ja läpaka aku saab kohevarsti tühjaks.

Oh jah.

Aga tegelikult mul on pohhui, sest mul on hea tuju. Loodetavasti tuleb Iiris kähku võtmega koju 🙂

Nähh

Hiinakas ei saa ikka üksi käia, pool sööki jääb järele!

Tegelikult on kohutavalt kole, kuidas ma siinmaal kiirtoitu tarbin. Ma pole teatavasti kunagi suuremat sorti kokkaja olnud, aga siin on asi veel hullem, sest ma ei oska poest midagi osta ka. Ja ei viitsi süüa teha. Ja nii ongi, et pea iga päev saab mingit junki kuskilt ostetud. Halvemal juhul ka kaks korda päevas.

Igasugustest hamburgeritest ja friikartulitest on julmalt kõrini ja kui vähegi võimalik, siis neid ikka ei söö küll. Paraku leian ennast sagedamini kui sooviksin olukordadest, kus läheduses on vaid McDonalds (või KFC. Või Burger King). Eestis mulle maitses sealne toit, aga siin ei taha seda nähagi.

Kebabi tarbin kole palju ja sellest on ka kergelt kõrini saanud – aga on ikkagi üsna hea, õigemini sõltub sellest, kuidas tehtud on. Liha võib olla nii väga hästi kui väga s*tasti tehtud. Vähemalt on seal värsket salatit ja nii.

Kohalikust paneeritud kanast, mida ma enne siia tulemist kunagi proovinud polnud ja mis mulle alguses nii väga maitses, ei taha ka enam kuuldagi. Ribisid ikka vahel söön ja päris hea on, sinna juurde lähevad isegi friikartulid. Ühtki ribikohta mul kodu läheduses õnneks pole, muidu oleks ilmselt neist ka juba kõrini.

Ja muidugi hiinakas. Avastasin hiljuti, et meil kodu lähedal on üks, käisin seal siis täna teist korda. Paraku on aga nii, nagu alguses mainisin – kui tahad veel midagi peale riisi/nuudlite osta, siis jääb paratamatult pool toidust järele, sest portsjonid on suured. Ja noh, mikrouuni mul siin ju pole. Aga mis ikka, kui ikka korralikult näljane olen jälle, siis maitsevad riis ja kana külmalt ka hästi, näitab varasem kogemus. Täna öösel või homme hommikul näiteks 😛

Hiinakas on vähemalt see hea, et on erinevaid asju, mida proovida – ei lähe väga üksluiseks, vähemalt esialgu. Kõige parem on muidugi Camdeni hiinakas, mis on koha peal värskelt tehtud ca £3-4 eest saab endale mitu erinevat asja valida ja siis on täpselt selline korralik karbitäis, millest üks inimene kõhu täis saab. Camden on aga paraku kaugel.

Sellega mu kohalikud kiirtoidukogemused piirduvad, aga ideeliselt on aus kavatsus hakata kõiki teiste maade kööke ka läbi proovima. Taas Camdenis ilmselt, sest seal on hästi suur valik ja see mix’n’match variant, kus saab natuke paljusid erinevaid asju.

Mis toidupoodidesse puutub, siis neid on siin peamiselt kahte tüüpi – erinevad ketid (à la Selver ja Prisma) ning off license‘id, ms on iga nurga peal ja kaua lahti, kus valik on veidi väiksem ja kummalisem kui suurtes marketites ning hinnad veidi kallimad.

Aga mugavus on kole ja ühtki marketit meil lähedal pole. Või noh, lähedal on suhteline mõiste, siin pidavat kuskil suht *lähedal* üks Sainsbury’s olema, ma pole lihtsalt viitsinud otsida.

Sest kahe minuti jalutuskäigu kaugusel on off license ja hiinakas 😛

Täna jõudsin töölt koju ja olin surmväsinud. Vahtisin natuke arvutis ja avastasin siis, et kõht on tühjaks läinud. Süüa polnud mul midagi peale tuunikala-muna võileivakatte (need sandwich fillerid on ikka üks taeva õnnistus, ma ütlen!) ja paari pehme vahvli, isegi piim oli hommikul otsa saanud. Ega’s midagi, süüa ometi ei tee, eriti mitte sellises konditsioonis. Otsisin kohaliku hiinaka menüü välja ja… Nii see jälle läks.

Poes käisin ka tegelikult. Ostsin mahla ja piima ja banaani ja tomatit ja pittat. Kusjuures päris normaalse virsikumahla leidsin. Ja kirsimahl on ka hea. Et see kohalik off license on päris asjalik, ma nendest suurtest marketitest näiteks pole siiani virsikumahla leidnud.

Vot selline söögijutt siis teile.

Ma nüüd vaatan modelle edasi ja ootan, et kõht veidi tühjemaks läheks, siis saab maasika-juustukooki süüa 😛

We are ESTONIANS!

(at least most of us)

…ehk lugu sellest, kuidas spordiignorandist Tikker esimest korda elus päriselt jalgpalli vaadata tahtis. Tõe huvides peab siiski ära mainima, et jõudsin pubisse alles siis, kui mäng juba läbi oli.

Šoti onu eesti lipu ja särgiga. Rääkis eesti keelt ka kõigele lisaks. Ja tal polnud oma keeleoskusele ühtki usutavat põhjendust (à la Eesti naine, Eestis elanud vms):

Nii tehakse reeturitega:

Kompositsiooniliselt on see pilt väga halvasti üles võetud ja pole vist eriti aru saada, et ronn on posti otsa roninud…

Aga täna hommikul tegin oma Londoni esimese (ja teise… ja kolmanda…) sigareti, sest hommikul kell kaheksa unetuna Ronni köögis istudes tundus see ainuõige tegu olevat. Avastusi oli kaks:

1) olen õppinud korralikult alla tõmbama
2) tubakas on endiselt jäle

Muuseas jõuti minu blogini otsinguga “oop kullake” – Oop, kuule, mis värk on? 😛

Scroll to Top