lühinägelikkus

Kunagi väiksena nutsin pärast silmaarsti juurest koju jõudmist, sest tahtsin prille, aga ei saanud. Noh, minu “unistus” täitus üsna varsti – sain prillid juba 6-aastaselt. Olin hirmõnnelik – kandsin neid isegi lasteaia lõpupeol, ehkki vajadust polnud.

Koolis mind narriti – ei tea, kas ainult prillide pärast või oli veel midagi (eh, eks ma olin ise ka kohati paras äpu). Vahetasin kooli, sama asi jätkus kuni 8-9. klassini, mil inimestel lihtsalt aru pähe tuli.

Praegu vanu pilte vaadates imestan ikka, kui koledaid prilliraame kunagi tehti ja milliseid plastmassjõletisi ma kandma pidin. Oma esimesed “ilusad”, metallraamid, sain 97. aasta alguses (tuvastatud just äsja fotoalbumi toel) – olin siis peaaegu 13. Ja nendesamade raamidega sain hakkama kuni 2002. aasta kevadeni – nojah, selleks ajaks olid nad ka juba koledad (mood teatavasti muutub).

Tegelikult ma vihkasin prille. Täiega. Miinuseid tuli järjest juurde, klaasid läksid järjest paksemaks – otse loomulikult neid õhendati, aga paksud olid ikkagi.

Läbimurdepunkt saabus nii mitmeski mõttes 9. klassis, kui ma endale läätsed sain. Selle aastaga muutusin ma üldse päris põhjalikult ja keskooliajal olin juba võrdlemisi teine inimene. See selleks.

Ma mäletan, ema kartis, et ma ei julge läätsi silma panna. Sellega ei tekkinud mul mitte kordagi probleeme – ma pole kunagi pidanud hommikul veerand tundi mässama, et läätsi normaalselt silma saada, see on algusest peale tulnud lihtsalt ja kiiresti.

Kasutasin algul aastaseid läätsi. Esimese paari ostsin Eagle Visionist, kõik järgmised kokkuhoiu mõttes Norman Optikast. Vahe oli tuntav – 700/400 kr.

2002. aasta kevadel pillasin ma prillid vanni, mille tagajärjel raamid katki läksid. Kuna klaasid olid nagunii juba pikemat aega liiga nõrgad ja raamid, nagu eespool juba mainitud, selleks ajaks suhteliselt moest väljas, olin selle õnnetuse üle vaid õnnelik. Uued prillid olid olnud senini liiga suur väljaminek, aga kuna ilma prillideta polnud võimalik läbi saada, tuli lihtsalt kuskilt raha leida. Ja raha läks päris kõvasti – kokku üle 4000 krooni. Selle eest siis ilusad raamid ja maksimaalse õhendusega tumenevad klaasid (mis on sellest hoolimata üsnagi paksud). See tumenemine, kusjuures, nagu ma hiljem aru sain, on täiesti mõttetu funktsioon – mina oma silmaga küll mingit vahet ei tunneta, sest kogu see värk toimub nii aeglaselt. Kui kunagi uusi prille vaja, siis enam tumenevaid klaase ei taha.

Olin sillas, et sain prillid, millega julgen kodust välja ka minna. Mitte et ma oleks neid pidevalt kandma hakanud, kaugel sellest – juba raskuse tõttu liiga ebamugav. Lihtsalt see teadmine, et kui vaja, siis on normaalsed prillid olemas. Ja kirjanduse lõpueksamil käisin ma nendega ära ka. Hommikul oli kiire ja mõtlesin, et ehk jätavad prillid targema mulje 😛 Klassijuhataja küsis selle peale koolis: “Sa ju ei käi tavaliselt prillidega?”, ühelt klassiõelt sain komplimendi, et väga hästi sobivad… Ja eksami sain kah A. Tea, kas see olenes siis prillidest või millestki muust 😀

Viimased läätsed ostsin A ähvardusel aastaste asemel pooleaastased – et silmadele kasulikumad ja nii. Ma ise olen ju süüdimatu ja arst ka ei rääkinud sellest – kuradi Norman Optika. See pooleaastaste läätsede ost jäigi mu viimaseks visiidiks nende poodi. Olin kogu aeg käinud Pärnu Normanis, et kõik mul andmed oleksid ühes kohas – et näha, millal mu lühinägelikkus siis ükskord seisma jääb. Ja viimati öeldi sealt mulle: “Ega te ometi ei arva, et me teie varasemaid tulemusi kuskil säilitame?” Noh, eeldasin jah, sest Eagle Visionil on üle-Eestiline andmebaas. Lisaks veel, et üle -10 läätsi neilt üldse ei saa. Selle koha peal viskas mul üle.

Praegu mõtlen, et ilmselt saavad ka nemad kangemaid läätsi tellida kui vaja, neil lihtsalt koha peal polnud vms. Aga mulle jäeti täpselt selline mulje, et ei ole ja ei saa ka.

Ühesõnaga kolisin taas Eagle Visionisse. Panin tänaseks aja kinni, läksin kohale ja… Arst oli välja otsinud, et olen neilt ostnud 1998 augustis läätsed ja 2002 kevadel prillid. Kuna ma ei mäletanud, kui kanged need on ja prillide kangus andmebaasis ei kajastu, lasi ta mu prillid üle kontrollida – nii sain ise ka teada, et klaasid on -11 & -13, silinder veel lisaks.

Kontrolliti nägemist prillidega – asi mida Normanis kordagi ei tehtud – ja sain teada, et need on endiselt täitsa korralikud, nägemine isegi parem kui läätsedega – prillidega nägin 120%, läätsedega 100%.

Uuriti mikroskoobiga silmi ja öeldi, et veresooned on näha, silmal on hapnikupuudus ning ma peaksin pooleaastaste asemel kahekuiseid või kuiseid läätsi kasutama – soovitus, mida mulle Normanis kordagi ei tehtud.

Rahakotile oleks see suht rängalt mõjunud, aga kuna neil oli parajasti tühjendusmüük, siis olid ühekuused läätsed kaks karpi ühe hinnaga – nii et sain poole aasta läätsed 600 krooniga – ainult 50 krooni kallimalt kui plaanitud. Kuna neil -10t endal koha peal polnud, tehti ettepanek Pärnust või Tartust tellida, aga kuna ma ütlesin, et lähen nagunii nädala lõpus Pärnusse ja järgmise nädala algul Tartusse, siis nad vaid helistasid ja panid need läätsed mulle kinni.

Vat seda ma nimetan teeninduseks 😉 Muuseas, poole aastaga mu lühinägelikkus tõusnud pole ja läätsed saan seega sama tugevad kui eelmised. Nice. Nii saan veel kunagi operatsioonilegi minna…