Nov 222006
 

Kuna käes on jälle see hetk, kus ma üritan magama jääda, aga vahin selle asemel lakke ja üks nõme mõte ajab teist taga, otsustasin kõik need nõmedad mõtted siia kirja panna (sest äkki tuleb SIIS lõpuks uni, kurat võtaks).

Mis siis, et mul pole uut A-d ja pole kedagi, kes mind mõistaks. Mul on ju palju toredaid anonüümseid fänne, kõik mu blogi lugejad. S*ttagi ma arvan, et te must aru saate, aga tegelikult on sellest täiesti pohhui. Ehk on mul lihtsalt vaja see kõik endast välja saada. Äkki läheb paremaks.

Ma ei teadnud sellest maailmast, sellest seltskonnast, kus ma nüüd peamiselt elan ja liigun, varem mitte midagi. Ma ei üritanud ennast sinna meeleheitlikult sisse magada, nagu mõned tegevat. Ma sattusin sinna täiesti juhuslikult tänu poiss Lepale ja ma sattusin sellest vaimustusse.

Minu eesmärk pole kunagi olnud saada päris lõpuni selliseks pohhuistiks, selliseks glämmitibiks, kelleks iganes. Ma tõesti naudin seda hooletut suhtumist, ma ei viitsi elu tõsiselt võtta, aga ma tean suurepäraselt, et mul on siiski neid külgi, millele asjad rohkem korda lähevad. Ma tean, milline ma olen, ma parem ei üritagi seda muuta, see ei teeks mind õnnelikumaks.

Ma armastan poiss Leppa. Ta on ülihea sõber, enamik ajast ka ülihea töökaaslane, me moodustame väga hea tiimi. Ma siiralt naudin tema seltskonda. Kõigest saab rääkida ja nalja on alati palju.

Ma armastan tüdruk Ruudut. Ta on peaaegu et minu iidol, ta on ilmselt üks kõige ägedamaid inimesi, keda ma tean. Mul pole tõesti kunagi olnud eesmärki ega tunnet ega vajadust saada sama ägedaks. Ma lihtsalt naudin ka tema seltskonda, sama palju kui poiss Lepa oma.

Aga fakt, et mul oli Lepaga suhe, mis läks järsku p*rse, sest ta avastas, et see pole enam piisavalt huvitav ja et ta ei viitsi minu probleemidega tegeleda ja fakt, et samal õhtul, kui ta seda avastas, hakkas pihta ka tema teema Ruuduga, paneb mind idiootsesse situatsiooni, kus ma olen sunnitud võrdlema.

Kus ma olen SUNNITUD mõtlema sellele, et mina polnud piisavalt hea ja et mind lihtsalt vahetati sellepärast päevapealt välja. Et kõiki neid asju, mida Lepp tegi veel hiljuti koos minuga (ja need olid võrratud ajad, ma ei saa eitada), teeb ta nüüd koos Ruuduga. Ma paratamatult kuulen iga päev asjust, mida nad on teinud, näen fotosid, mida Lepp on Ruudust teinud, ma käin Ruudu juures ja mõtlen, mida nad seal on teinud, MIDA IGANES.

Ja mul tekib ainult idiootne tunne, et seega mina polnud piisavalt hea ja et ma nähtavasti PEAKSIN olema parem. Ägedam.

MA EI TAHA OLLA! Ma tahan olla mina ise. Ma arvan, et ma olen sellisena, nagu ma olen, juba piisavalt äge. Ma tahan, et inimesed hindaks mind sellisena, nagu ma olen.

Ja siis tuleb ilus poiss, keda ma isegi eriti tõsiselt ei võtnud, ja teatab süüdimatult, et ta seksiks pigem Ruuduga. Mis siis, et ta tegi enda arust nalja, tegelikult ta mõtles seda ka sama tõsiselt. Mis siis, et ta on lihtsalt idioot ja et tema arvamus tõepoolest ei lähe mulle eriti korda.

Üldine pilt on see, mis loeb. Miks te panete mind olukorda, mis sunnib mind mõtlema inetuid mõtteid inimestest, keda ma eraldi isiksustena siiralt armastan, kuid kelle paarina nägemine (ehkki ma tunnistan siiralt, et nad sobivad s*taks hästi kokku) viib mind masendusse?

Mida ma tegema pean?

MA EI TAHA NII MÕELDA!

Ma tahan nautida nende seltskonda ja olla ise ka õnnelik.

KURAT!

KURAT!

KURAT!

Ma lihtsalt ei taha.

Ma ei oska olla.

Nov 222006
 

Ühtlasi pole ma ka paljusid muid asju, mida tahaksin olla. Paraku.

Mul oleks vaja uut A-d. Anonüümset tüüpi MSNis, kellega jutt klapib, kellele sa satud südant puistama ja kes tekitab sinus tunde, et saab sinust lõpuni aru. Sest praegu on taas sama seis, kui oma esimese ülikoolisemestri armastuse pärast katki olin – mul oli ja on palju toredaid sõpru, kes toetavad mind ja kuulavad mind, aga mul on tunne, et nad EI SAA minust lõpuni aru. Et nad lihtsalt ei saa.

Ma tahan, et oleks olemas keegi, kellele ma kõige suuremas paanikahoos saaksin sõnumi saata või MSNis oma kurba saatust kurta. Täna oleks teda nii nii nii väga vaja olnud.

(Selle asemel avastasin, et mul on pool telefoni ilusa poisi sõnumeid täis ja tahtsin neid ära kustutada, aga olin nii närvis, et kustutasin ühe ropsuga kõik sõnumid. Kahju. Seal oli ilusaid asju… Sõpradelt. Aga noh, mis ikka. Küll tulevad uued ja ilusamad. Ma loodan.)

Ainsad inimesed, kelle puhul mul on tunne, et nad actually võiks mind lõpuni mõista, on kõigi mu masenduse põhjustega nii üks-üheselt seotud, et sellisel viisil südamepuistamine, nagu mul vaja oleks, ei tule kõne allagi.

Ühesõnaga. Uut A-d oleks vaja.

Ehkki ma kardan, et ma ei oska enam ühtki meessoost tüüpi ainult sõbrana võtta. Et kui ta mulle natukenegi meeldima peaks, hakkan ma raudselt temast mingeid ebaterveid mõtteid mõtlema.

Aga kui liiga palju mõelda, siis ei juhtu midagi head, seda ma juba tean. Ainult hullemaks läheb.

Võib-olla on mul tõesti vaja stabiilset armastust, nagu arvas poiss Lepp. Aga ma ei usu selle leidmisse. A oli tore poiss, aga kõik kesklinna poisid on teatavasti s*tapead. Või kas on olemas mõni tore kesklinna poiss? Kui ongi, siis raudselt pole ta pikk või pandav. Või isegi kui on, siis raudselt ta lihtsalt ei taha mind või on mõni muu häda :P

Pessimism, noh. Ma ei usu enam üldse.

Aga mis seal ikka.

Vait olla ja edasi elada.

Seda ma ju oskan.

Sep 292006
 

Ma võin küll nutta ja nutangi. Oleks imelik, kui ma seda ei teeks, sest ma olen tunde-, mitte mõistuseinimene ja see lühike suhe tähendas mulle (vastupidiselt mõnele teisele s*tapeale) palju.

Ma võin mõneks ajaks lahkuda ja arvatavasti lahkungi, sest nii on hetkel kergem.

Aga üht pidage meeles.

MA TULEN VEEL TAGASI.

See tulemine saab olema parem kui eelmine. Valu läheb mööda, ma ju tean, et läheb (ehkki see teadmine praegu mitte kuidagi ei lohuta). Ja mina olen parem, targem ja elukogenum inimene. Oskan näiteks s*tapeadest eemale hoida.

Ja kui ma tulen, siis ma tulen glämmilt.

Hoidke alt!

Sep 292006
 

Pips says:
krissu helistas kah.. küsis kuidas sul on ja lubas järgmine nädal juua suga koos.. ta ütles, et oli levikas mingit lepa sõpra kohanud, kes ütles, et pane tähele, see tüdruk lahkub varsti nuttes nagu E-gi

Nojah, vähemalt jääb mulle teadmine, et ma ei kujutanud endale pool aastat suhet ette, vaid saatsin Lepa ise pikalt, kui ta siga mängima hakkas. Ja et mul pole suurt kõhtu. Aga seda tahaks muidugi teada, kes need kuldsed sõnad ütles…

EDIT: Muidugi vana hea Mart, kuidas ma olekski võinud midagi muud arvata.

Ruudu, järg on sinu käes :D Aga kuivõrd sa oled selline pohhuist, siis on lootus, et Lepp on see, kes nuttes lahkub. Kui sa sellega hakkama saad, siis ma püstitan sulle küll mälestusmärgi!

Sep 292006
 

…ja just siis, kui ma arvan, et suurt hullemaks enam minna ei saa, see raudselt juhtubki.

Ma ei saanud aru, et midagi oli valesti. Kui sain, ei saanud ma aru, et selle taga oli naine. Kui sain, ei saanud ma aru, kes see naine oli. Nüüd, kus ma sain, imestan ma, et ma olen nii idioot, et sellest varem aru ei saanud.

Huvitav, miks on see nii, et mida rohkem ma teada saan, seda suurema idioodina ma ennast tunnen…

MIS JÄRGMISEKS?

Sep 272006
 

Ma suudan jälle nutta.

Ja ma vihkan ennast selle eest.

Aga p*rsse, läheb üle. Homseks läheb üle.

Ainult kaks närust kuud ja mul on kordi raskem ennast kokku võtta, kui pärast A-d.

Ma ei saanud isegi aru, et midagi oleks valesti. See idioot ju ei rääkinud. Ta lihtsalt ignoreeris ja kadus. Pani mind mõne aja pärast uskuma, et kõik saab korda ja kadus jälle. Ja nagu ma nädala pärast teada sain, siis oleksin ma pidanud sellest järgmisest kadumisest juba aru saama, et “ta ei taha enam meie suhtega tegeleda”.

Konkurentsitult kõige koledam asi, mis mulle kunagi öeldud on. Vähemalt mehe poolt, kes mulle veel nädal tagasi väitis, et on minusse endiselt väga armunud ja ei taha mind kaotada.

Pagan võtaks. Miks ma pean selliste luuserite otsa sattuma???

Aga läheb üle, kurat võtaks. Homme olen jälle bitch.

Sep 262006
 

I hurt myself today
To see if I still feel
I focus on the pain
The only thing that’s real
The needle tears a hole
The old familiar sting
Try to kill it all away
But I remember everything

What have I become?
My sweetest friend
Everyone I know
Goes away in the end
You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt

I wear this crown of shit
Upon my liar’s chair
Full of broken thoughts
I cannot repair
Beneath the stains of time
The feelings disappear
You are someone else
I am still right here

If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way

You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way

NIN – Hurt

Tahaksin tõmmata pimedas nurgas kägarasse ja rahus haavu lakkuda. Aga ma ei saa, see poleks mina. Mina muundan kogu oma valu vihaks. Ja see tuleb välja elada. Soovitavalt selle peal, kes selle põhjustas. Hoia alt, Lepp, sul ei vea, et sa pead minuga koos töötama.

PS. Sõrme lõikasin kah. Sakilise noaga. Mitte küll meelega…

Sep 232006
 

Seks ja linn. Berger jättis Carrie maha märkmega post-itil, ehkki ta oli päev varem pärast nädalast pausi lilledega tema ukse taha ilmunud ja tahtnud uuesti proovida.

Minul polnud lilli ega isegi märkmepaberit. Ainult nädalane paus, “ma ei soovi sind kaotada” ja päev hiljem lihtsalt järjekordne kadumine.

Huvitav, kes on minu Petrovsky ja kas ma lõpetan lõpuks jälle A-ga (hõkk)? Ausalt, ei tea.

Aga hetkel tunnen ma ennast täpselt nagu Carrie. Vaatasime Murakaga need kaks osa uuesti üle – nii palju ahhaa-elamusi pole ammu saanud. Niisiis – kui tahate teada, kuidas minu ja Lepa vahel kõik läbi sai, siis vaadake ära Seksi ja linna 6. hooaja kuues ja seitsmes osa: Hop, skip, and a week ning The post-it always sticks twice.

PS. Ilves sai presidendiks – midagigi head selles näruses päevas.

Loodetavasti algas teie sügis ilusamini kui minu oma…

Sep 232006
 

Ma ei suuda enam nutta.

Ma nutsin sellest hetkest alates, kui ma uksest välja sain, nutsin terve tee trammis ja teel Regaliasse. Nüüd olen ma mõneks ajaks tühjaks nutetud. Aga ärge hetkekski arvake, et mul on vähem valus, kuna ma ei nuta, vaid keskendun vihale.

Ma olen nii katki, et ma ei mäletagi, millal ma viimati nii katki olin.

Kunagi hiljem seletan pikemalt.