Ma olen üle pika aja saavutanud sellise staadiumi, et absoluutselt mitte miski ei tee mu tuju heaks. No tõesti. Kõik on nii kuradi p*rses. Õigemini. Noh. Otseselt p*rses pole ju midagi. Midagi lihtsalt polegi.
Jah, ma tean küll, et mul on palju toredaid sõpru ja nii edasi.
Isegi ilus ilm, hea muusika ja mõte Londonile ei tee tuju paremaks… See on tavaliselt alati aidanud.
Ilmast on pohhui, muusika tekitab veel depressiivsema meeleolu ja London tundub miski unistus kauges tulevikus. Isegi ei viitsi enam midagi pushida, et see lähemale tuleks.
No täiega noh. Ikaldus.
Ma tahaks ennast väga-väga purju juua, aga kurat… Mis mõtet sellelgi oleks? Tahaks lihtsalt olla. Mitte mõelda. Selle asemel pean minema välja, olema viisakas, minema Pärnusse, tulema varahommikul sealt tagasi, et minna tööle… Milleks see kõik?
Päriselt käega lüüa ka ei saa. Et jätaks Pärnusse minemata või midagi.
Ah, p*rsse. Ma parem ei kirjuta rohkem. Mingit pointi siit nagunii ei tule.
2 Responses to “Tegelikult ka”
Leave a Reply
This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.
aga ära mine siis pärnusse, sul raha ju niikuinii selleks ei ole. mõtle palju sa sellest säästaks. :)
Häh. Raha kusjuures isegi on. Tunduvalt rohkem, kui eeldasin. Ja Pärnus sai ka läbi häda käidud. See pole mingi vabandus, et s*tt on olla, ei saa ometi karvasena ringi käia. Kosmeetik on püha.
Täna juba muidugi tagasi tööpostil nagu korralik tüdruk ikka.