Seoses ühe uue ökotoote soetamise ja sellest tuleneva rõõmu jagamise sooviga tekkis taas kord pikalt jahumise tuju – tundub, et täna on kord juba mölapidamatuse päev. Niisiis otsustasin anda järjekordse ülevaate kodus leiduvate kehahooldustoodete kulutamise rindelt. Seekord olin nii usin, et korjasin kõik totsikud, mida viimaste kuude jooksul kasutanud olen, kapi pealt kokku ka, et need pildile jäädvustada. Isegi meigikoti sisu (pigem küll tühjus, haha) sai peale!
Kui kedagi huvitab, siis meeldetuletuseks eelmine vahekokkuvõte veidi üle kahe kuu tagasi, sealt leiate ka lingid eksperimendi alguse kohta umbes kaheksa ja pool kuud tagasi.
Nii hightech ma ei viitsinud olla, et fotodel iga potsiku juurde kergemaks jälgimiseks number kirjutada. On ilusti pikkuse järgi reas, hakkan aga järjest ette lugema. Kui tahate pilti suuremalt näha, siis parem hiireklikk ja open image in new tab.
1. Miskine Avoni kehakreem, Kadri UK-st ära kolimise pärandus. Nagu fotolt näha, siis peaaegu tühi – kuna lõhn on mõnus ja ei ole liialt rasvane, kasutan kindlasti lõpuni. Sobib suurepäraselt nii keha-, käte- kui jalakreemiks.
2-3. Nivea päikesekaitsekreemid, esimene SPF 30, spetsiaalselt lastele ja üle poole alles, teine SPF 15, suhteliselt tühi. Hoian neid nii kaua alles, kuni suvehooaeg läbi saab – kui on tunne, et peaks kasutama, siis veel kasutan. Aga sügisel lähevad ülejäägid ilmselt hävitamisele – niisama kreemina kasutamiseks on mõlemad liiga vastikult rasvased, see üldse ei istu mulle. Samas ei välista, et kui kokkuhoidlik tuju tuleb, kasutan ikkagi käte- või jalakreemina ära… Üle keha aga küll mitte.
Olen pikalt juurelnud ka selle üle, kas päikesekreemil on üldse mõtet, on ju palju vaieldud, mis on kahjulikum – kas keemiat nahale määrida või päike ise. Spetsiaalselt päevitamas ma nagunii ei käi, aga olen hetkel arvamusel, et hea kreem on siiski parem variant kui lihtsalt julm päike. Seega ostan järgmisel suvel kreemi ökopoest ning kasutan seda vastavalt sisetundele – peamiselt siis, kui on teada, et viibin pikemat aega väheste riietega ohtlikul ajal päikese käes. Lühemat aega, pikemate riietega või õhtusel ajal ei vaevu…
Oo, ja siis veel muidugi küsimus, mis vanusest lastele kreemi määrida tuleks – ühest küljest on nende nahk eriti õrn, teisest küljest paljud alla kahestele üldse kreemi panna ei soovita, kolmandast küljest juba omal jalal ringi asjatavat last kuuma ilmaga alati üleni riietega kaitsta ega varjus hoida ei õnnestu… Ideaalis võiks see ökopoe kreem sobida ühtviisi nii mulle kui lastele. Aga noh, selle üle on aega veel mõtiskleda.
4. Oriflame’i näovesi kombineeritud nahale – praktiliselt otsas, paari korra jagu veel jäänud. Kas ära kasutan, ei tea, põhjustest hiljem pikemalt.
5. Küünelakieemaldi, mis sai kunagi Selverist ostetud, valikukriteeriumiks näiline loodussõbralikkus. Noh, veidi parem ehk on, kui teised, mida seal toona müüdi, mingi kõva ökotoode kindlasti mitte… Silt “lõhnatu” selle peal on muidugi päeva nali, ikka päris korralik lõhn on… Tunduvalt pikemas perspektiivis on plaanis muretseda paar ökolakki ning neile sobiv eemaldaja, aga kuniks olemasolevat jätkub, ei vaevu – nagunii lakin vaid varbaküüsi.
6. Minu uus ökorõõm, Lavera näopuhastusgeel kombineeritud nahale. Oriflame’i oma sai otsa ning kuigi oleksin tahtnud kõige rohkem proovida midagi selle poe tootevalikust, polnud viitsimist tellimisega mässata – Tartus oli nagunii Loodusperesse asja, ostsin sealt lihtsalt kõige sobivamana tundunud toote. Maksis veidike üle 100 krooni, mahult 75 ml – võrdluseks Oriflame’i potsik, kus sama raha eest 200 ml, soodushinnaga oli see odavamgi… Igatahes olen ma pärast tänahommikust esimest kasutuskorda Laveraga väga rahul – kui Oriflame’i geeli kasutades näonahk pärast dušši alati kiskus, siis täna mitte 🙂 Oo, mulle meeldib, kui ma ei pea kreeme kasutama 😛
Eks näis, kas sama efekt kordub ka edaspidi, igatahes olen hetkel oma ostuga igati rahul ning ühtlasi on see ka põhjuseks, miks ülejäänud näovee kasutamine küsimuse alla sattus – tavaliselt kasutasin seda enne kreemi panekut, näonahk jäi aga samamoodi kiskuma. Miks ma peaksin, kui kreemigi järele enam vajadust ei tunne…
Siinkohal tuli meelde vestlus Krissuga tollest ajast, kui ta mul Londonis külas käis – leidsime ühiselt, et näovesi on üks üsna mõttetu kraam, ilma milleta suurepäraselt hakkama saab. Olen kindel, et paljud vaidlevad vastu, et paljudel võibki sellest reaalset kasu olla… Ja kõik kosmeetikuõpikud korrutavad: puhasta-toniseeri-niisuta. Noh, olen elanud pikemalt nii igal hommikul ja õhtul seda kõike tehes kui ka vaid üle päeva duši all käies nägu pestes ja vaid vajadusel kreemitades… Minu puhul pole mingit vahet, seega eelistan otse loomulikult vähem tooteid kasutada.
Samas näopuhastusgeel on minu meelest küll igati vajalik asi – kui dušigeeli tihedal ja üle keha kasutamisel ei näe ma enam ammu pointi (aga sellest hiljem pikemalt), siis nägu on ju kogu aeg paljas, puutub kõige ümbritsevaga kokku, tolm ja higi ja… Palja veega pesemisest minu meelest ei piisa, samas ei näe ka vajadust igal hommikul ja õhtul puhastada, üle päeva duši all käies on minu jaoks täiesti okei.
7-8. Sääsetõrjevahendid. Olid lihtsalt potsikute hulgas, mõtlesin, et jäägu siis pildile. Soetatud eelmisel suvel – esimene spets looduslik ja beebidele ohutu kreem, teine kõige tavalisem Off. See suvi pole ausalt öeldes kumbagi kordagi kasutanud, pole lihtsalt vajadust olnud. Rasedana ei julgeks Offi nagunii kasutada, kreemi ainult… Kreemi kehtivusaeg lõppes aga tegelikult maikuus ära 🙂 Offil ma kehtivusaega ei leidnudki, ära viskama seda ei hakka, riiete peale võib vajadusel lasta küll, ehk järgmine suvi kulub ära. Kreem samas… Selle ostaks pigem uue – kui on aasta üle kehtivuse, ei pruugi kaitseefekti enam olla, lapsele ju Offi ei pane…
9. Maxim antiperspirant – üks asi, millest ma pole veel nõus loobuma, räägitagu kaenlaaluse higistamise kinni panemise kahjulikkusest nii palju kui tahes. Hetkel jääb füüsiline ja emotsionaalne ebamugavustunne märgadest kaenlaalustest tugevalt peale, küll see higi pääseb ülejäänud keha kaudu ka välja. Usun, et Maxim on kasulikum ja efektiivsem, kui enamik tavalisi deodorante ja higipulki. Koostisosasid on sel vaid neli, millest üks on vesi 🙂 Üks muidugi ka alumiinium, mille mürgisusest kirjutas just hiljuti ka näiteks see postitus (mille pealkirja inspireerinud reklaam, muide, on üks idiootsemaid, mida ma eales näinud olen – iga kord oigan, kui see telekast tuleb). Sellegipoolest olen hetkel nõus ennast edasi mürgitama… Kasutan kord nädalas või harvemini.
Ei välista üldse, et kunagi muudan oma suhtumist ja hakkan tervislikumaid asju kasutama – no neid, mis neutraliseerivad lõhna, aga ei takista higi teket… Praegu pole selleks siiski veel valmis – märjad laigud kaena all on öäkk.
10. Miskine savimask, jällegi Kadri pärandus. Väike tuub – korra olen kasutanud, kahe järgmise korraga saabki ilmselt otsa. Maskidesse on mu suhtumine ka äärmiselt vastuoluline – vahelduva eduga tahaks kodus näonaha eest tublilt hoolitseda ja ostan neid kokku, siis aga ei viitsi üldse kasutada… Viimasel ajal olen leidnud, et aeg-ajalt maskitada on siiski täitsa mõnus – minu laiskuse juures umbes paar korda kuus ja kindlasti piisab mulle ühest maskist. Nii et kui praegune on otsas ja jälle tuju tuleb, ostan miskise maheda variandi väikeses tuubis, et raisku ei läheks. Minu näonahka arvestades sügavpuhatava, mitte niisutava – mõlemat ei viitsiks kasutada, puhastamisest on rohkem tolku. Aga kindlasti pole ma kohe üldse seda tüüpi, kes viitsiks ise kodus kaerahelbeid kokku möksida – olen muidugi kõigist neist võimalustest ka teadlik, kunagi äkki muudan meelt…
11. Õli venitusarmide vastu. Sai kunagi muul otstarbel ostetud, jäi peaaegu puutumatuna seisma, nüüd leidsin ometi põhjuse kasutada. määrin kohusetundlikult pärast iga duši all käimist kõhule ja rindadele – ehkki arvan, et olen pigem see õnnelik, kellel venitusarme nagunii ei tekigi… Oh, well… Kuni on, võib ju tarbida. Õnneks on peaaegu otsas ka.
12. Lushi jalakreem – pole veel kasutanud, sest üht teist on natuke alles.
13. Oriflame’i kooriv näogeel, praktiliselt otsas – max kaks korda veel kasutada. Näokoorija koha pealt on mul ka vastakad arvamused – kehakoorijatel ei näe ma üldse pointi, sest minu meelest ajab mu mõnusalt kare masseeriv pesukinnas sama asja suurepäraselt ära, põhimõtteliselt peaks see ju ka näole sobima… Samas tundub kinnas näo jaoks siiski natuke liiga kare ja mulle täitsa meeldib näokoorijat kasutada, jätab mõnusalt puhta ja pehme tunde. Ise kokku möksida jällegi ei viitsi, nii et kui otsa saab ja puudust tundma hakkan, siis muretsen mingi hetk maheda variandi.
14. Tianshi öökreem – kasutan vajadusel näokreemina, aga kui Lavera puhastusgeel ennast edaspidigi sama heast küljest näitab, siis viskan ära või kasutan jalakreemina. On nagunii mu maitsele liiga rasvane – keset päeva näkku määrida pole just parim variant.
Ühesõnaga näokreemi kasutamist ma võimalusel täiesti väldiks – aga pole sugugi kindel, kas see aasta läbi õnnestub. Eks ma jooksvalt vaatan, kas kasutan vajadusel seda edasi või ostan uue ja maheda – täiesti sisetunde küsimus.
15. Oriflame’i silmakreem – tuli viimati Tartus asju sortides kuskilt kotist välja, võtsin siis kaasa. Kaks korda kasutasin, aga unustan kogu aeg ja ausalt öeldes ei näe mingit pointi ka. Nii väike potsik muidugi, et võiks ju ikka ära kasutada – paar korda käsi kreemitada ja ongi otsas, muhahaa.
16. Hambaniit 😀 Oi, olen väga laisk kasutaja, aga kuna ta mul seal kapi peal seisis, sai üles tähendatud.
17. Oriflame’i hügieeniline huulepalsam – seisab vannitoas hambaharjade kõrval, kasutan siis, kui vajadust tunnen. Suvel eriti mitte, jahedamate ilmadega on huuled kuivemad, siis on harjumus pärast iga hambapesu kasutada. Saaks juba otsa, et midagi mahedat kasutusele võtta!
18. Plika hambapasta – selle kohta ei oskagi rohkem midagi öelda.
Ja jõudsimegi järgmise fotoni. Siin on vasakul pool ema asjad, mida kasutan, paremal mu meigikoti sisu ja veel nipet-näpet. Hakkan vast numbritega otsast peale, on väheke kergem.
1. Amway hambapasta, mida päris palju kiidetakse. Kindlasti tunduvalt parem variant, kui igasugused Colgate’id jms. Ei ole näinud põhjust enda hambapastat välja otsida – niigi on vannitoas ruumi vähe. Kui omaette kolime, ootab meid selles postituses mainitud pasta, eks kunagi räägin pikemalt, kui reaalselt kasutanud olen.
2. Tianshi šampoon – no jällegi, peaks olema veidi parem kraam kui laiatarbekaubad, ei ole viitsinud enda omi vannitoa niigi vähest ruumi risustama panna. Eelmises punktis lingitud postituses mainitud šampoonid ootavad kohvris oma koju kolimist, neist üht kasutame tegelikult umbes kord nädalas Plika juuste pesuks, too A’kini oma on ka beebidele sobiv…
3. Miskine kooriv kreem jalgadele – üldiselt olen pigem pimsskivi sõber, aga vahepeal oli suvine periood, kus sai palju väljas käia ja jalgu retsida, siis oli kohe vajadus igal õhtul pesta, puhastada ja kreemitada. Emal on ka kohati liigsed varud tekkinud, aitasin siis neid lahkesti ära kasutada. Ühe kooriva kreemiga saime ühele poole, fotol näha olevat on veel küllalt alles. Viimasel ajal pole viitsinud üldse kasutada, olen jälle vaid kivile üle läinud. Eks ema peab ise hakkama saama 😛
4. Miskine intiimpesugeel – kuna on vannitoas olemas, siis kasutan seda, enda oma on kohvris ja peaaegu otsas. Kui omaette kolime ja päris otsa saab, ostan uue sealt looduskosmeetika poest, mida eespool linkisin. On jällegi üks asi, mille vajalikkuses ma ei kahtle – minu isiklik arvamus on, et paljast veest ei piisa…
5. Suvaline niisutav kreem, mida olen viimased kuud jalakreemina kasutanud – saab kohe-kohe otsa, järgmiseks tuleb too eelmisel pildil näha olnud must Lushi potsik. Ja kui see otsas, siis kas kõik ülejäänud suvalised kreemid mida mujal kasutada ei taha… Või kui otsustan need ära visata, siis ostan miskise sihukese universaalse kreemi, mis sobib ühtviisi nii kätele, jalgadele kui kehale, siis muidugi juba mingi maheda variandi.
6. Aastakümneid vana pimsskivi 😀 Minu meelest tunduvalt parem ja efektiivsem kui kõik need rasplid ja kivid, mida tänapäeval müüakse. Rasplid on nii sirged ja õhukesed, et näiteks jalatalla lohus asuvatele paksematele kohtadele ei pääse ligi… Lisaks lähevad need reeglina mingi aja pärast katki. Miskiseid kive müüakse ka, aga minu kogemus odava Novaluxi variandiga on äärmiselt negatiivne – unustasin selle muidugi eelnevalt keeva veega üle valada, nagu kästud oli, andis jubedalt värvi ja hakkas lõpuks tükkideks pudenema. Ei mäletagi, mis sellest sai – vist viskasin ära. Kui omaette kolime, peaks mingi korraliku kivi muretsema, kui sellist veel kuskilt üldse saada on.
Liigume vasakule, tagasi minu kraami juurde, alustan numbreid jälle algusest.
1. Miskine põletikuvastane mögin sissekasvanud karvade raviks – sisaldab vist aspiriini, tuleb kasutada ainult selle koha peal, mis parasjagu häda teeb. Kosmeetikult kunagi ostsin, vahel läheb ikka vaja, aeg-ajalt mõned sisse kasvavad karvad on vist küll iga regulaarse vahataja rõõm. Noh, kui kunagi otsa saab, siis uut osta enam ilmselt ei viitsiks.
2. Küüneõli – hoian kompaktpuudri ja huuleläikega õlakotis, tavaliselt möksin sellega siis, kui parasjagu autoga sõidan või kedagi kuskil ootan 😀 Puhtast kohusetundest kasutan – kui otsa saab, siis jumala eest uut ei osta.
3. Hügieeniline huulepulk, miskine mahe variant, mis sai ostetud eelkõige Plikale mõeldes. Tegelikkuses pole pea üldse kasutanud, sest vajadus kadus, ilmad läksid soojemaks. Eks kasutan kunagi ise, kui tavalised otsa saavad. Üldises plaanis on see tunduvalt kõvema konsistentsiga, kui mulle meeldiks, aga noh – seda ei saa kunagi ette näha.
4. Silmatilgad – mul ju need kuu aega järjest silmas olevad läätsed, peaksin usinasti iga hommik ja õhtu tilgutama… Reaalselt ainult vahel hommikuti, kui kuiv tunne on.
5. Punane küünelakk varbaküünte jaoks. Kui otsa saab või ära kuivab, jõuan ehk ökolaki kasutamiseni… Kui sihukest asja üldse Eestis müüakse 😛
6. Teepuuõli sääsepunnide ja muu taolise jaoks – kuulub oma olemuselt pigem apteegikarpi, aga no kuna riiuli peal oli…
7. Blistexi päikesekaitsega huuleläige, suvine alternatiiv tavalisele hügieenilisele huulepulgale. Nägin kunagi õekese juures, hakkas meeldima, ostsin endale ka, kasutangi nüüd huuleläikena, kui tuju on. Pesitseb õlakotis ja käib minuga igal pool kaasas.
8-9. Oriflame’i tolm- ja kompaktpuudrid – on aegu, kus ma ei vaevu kuid järjest absoluutselt mingit kosmeetikat kasutama, siis tuleb jälle puudriperiood. Suve värk, higistan tavalisest rohkem, läikiv nägu ei paku pinget. Kasutan tolmpuudrit viimased kaks kuud usinasti, praktiliselt alati enne uksest välja astumist, kompaktpuudrit vajadusel väljas olles. Kehtivusest ei tea midagi, kasutan lõpuni ära, siis ostan järgmisel puudriperioodil midagi mahedat.
10-11. Kaks suvalist huuleläiget – esimese ostsin kaks aastat tagasi oma kosmeetikult, kui ta mulle Abikaasa õe pulmaks meiki tegi, teise sain õekese käest, talle ei meeldinud selle maitse. Kolmas oli ka, miskine Oriflame’i oma, selle tuub läks katki, viskasin ära 😀 Eks see ole vist aja küsimus, millal ülejäänud kaks prügikasti lendavad – aga las nad praegu olla, äkki tuleb millalgi vajadus värvilist läiget kasutada.
Dušigeelist… Ma olen juba mõnda aega seda usku, et puhas vesi ja masseeriv-kooriv pesukinnas on puhtuse hoidmiseks suuremalt jaolt täiesti piisav. Dušigeelil või seebil näen mõtet ainult higistamise või suurema mustuse korral – Abikaasa näiteks kasutab kogu aeg, teisiti ei kujutaks ettegi. Mina seevastu ei higista pea üldse… Ja jalgu olen siin pesnud täiesti tavalise seebiga, mis on enamasti olnud lähemalt võtta, kui dušigeel kapist. Kohvris ootavad omaette kolimist paar mõnusat seepi ja kaks dušigeeli – üks tavaline Palmolive, teised Lushi omad. Kui ära kasutatud saavad, siis läheme vist täiesti seebile üle – tahaks mõnusaid Eesti käsitööseepe proovida, olen kindel, et need sobivad ühtviisi hästi nii kätele kui kehale. Ja kui kreemide-koorijate ise kokku möksimise mõte tekitab minus sügavat vastunmeelsust, siis seebi tegemisest olen lugenud ja isegi ahvatlust tundnud… Kunagi proovin ära.
Kokkuvõtvalt kreemimajandusest… Viimase kahe kuu kogemuse põhjal võin öelda, et vahel tunnen kohe vajadust kreemitada, olgu siis nägu, käsi, jalgu või keha – kas nahk tundub kuiv või on lihtsalt tuju ennast pärast dušši kreemiga sisse määrida. Ja siis jälle tuleb periood, kus mingit kreemi nähagi ei taha. Ühesõnaga üks korralik kreem peab kodus olemas olema, aga võimalikult universaalne, et sobiks igale poole, ning hästi imenduv, rasvakihti ma ei salli. Kõige ideaalsem kreem oleks sihuke, mis sobiks lisaks erinevatele kehaosadele ka näole – aga kas sellist on olemas?
Nii – tundub, et ongi kõik 😀 Pikk maa on tuldud, tõenäoliselt sama pikk veel ees. Aeglaselt, aga visalt saavad tavatooted otsa ning asenduvad väheste ökotoodetega. Järgmiste ülevaadeteni!
