kehahooldus

Maailma parim hambahari!

Tähendab, eks, pealkiri on ilmselgelt kunstiline liialdus ja kindlasti on kõige efektiivsemad hoopis elektrihambaharjad, aga see kõik pole oluline. Ma ei oleks elu sees uskunud, et ma saan ühest HAMBAHARJAST sedaviisi vaimustusse sattuda 😀 Hambahari on hambahari, mis sest ikka, eks. On küll erinevad firmad ja kujud ja reklaamlaused, aga tegelikkuses on kõik suht sama. Siiani olen ostes lihtsalt vaadanud, et poleks liiga kallis ja näeks kena välja ning soft kindlasti – ma olen juba ammu igalt poolt lugenud, et see on hammastele parim, mul kehvad igemed ka.

No see viimane soft, mis ma Maximast ostsin, ei kõlba kassi saba allagi – vastik kange ja liiga lai kah veel. Aga ostetud sai ja kõigega harjub… No igatahes – Plika hambahari on kummikattega, mille ta oli katki närinud, hari ise ka täitsa läbi, mõtlesin talle uue osta ja no siis ühtlasi meile ka uued. Vaatasin lihtsalt mingi odavama softi ja võtsin…

Oo, ja kui ma selle suhu panin, siis ma ruigasin rõõmust, ausõna. Ma poleks elu sees uskunud, et üks hambahari saab nii pehme olla! Minu igemed ei hakanud esimest korda aastate jooksul veritsema! Tähendab, te ei pea mulle ütlema, et see on haigus ja sellega tuleks tegeleda, olen olnud loru, aga nüüd tegelen sajaga. Lihtsalt suurepärane, et uus hambahari kaasa aitab ja rohkem ei kahjusta.

Pakendil reklaamib, et eriti pehmed ja ülipeened mikrotipp harjased tagavad õrna ja põhjaliku puhastuse – no kena on, eks! Igatahes uskumatu – olen elu jooksul kindlasti mitmekümne erinevat sorti harjadega pesnud, ühelgi ei teinud suuremat vahet, aga sellega on vahe meeletult suur. Ja nii mõnus on hambaid pesta! Hakkan kohe neli korda päevas pesema 😀

Nali naljaks… Hea asi on. Maksis Selkus €2.17. Jordan clean between… Sihuke:

Jumal tänatud, et mulle ei meeldi päevitada

Tänu kuumale suvele, Pärnus viibimisele ja rohkele vabale ajale olen viimase paari kuu jooksul mõtisklenud päevitamise kahjulikkusest ilmselt rohkem, kui ei tea mitme eelmise aasta jooksul kokku. Üldtõed on ju ammu teada – päike on kahjulik, kasutage kreemi, bla-bla… Rohkelt teemakohalisi artikleid ajakirjanduses, kus igaüks annab ise nõu ning kommentaarides tavaliselt alati paras sõda käib… Vahetevahel tekkis mulgi tunne, et kogu see päikese kahjulikkuse jutt on kreemitootjate propaganda 🙂

Ei, aga tegelikult ka. Võib-olla on asi selles, et ma usaldan Bioneeri portaali keskmisest ajakirjandusest rohkem. Nende suunitluse pärast, ilmselgelt – tean, et artiklite autorid on mõistlikud inimesed, kes pole roheajupestud, vaid lihtsalt eluolude sunnil (allergiline laps jm) selle eluviisiga tutvunud, omaks võtnud, selle osaks saanud… Ja ma olen kindel – ka nende materjalis on kohati faktivigu ja muud taolist… Siiski, üleüldiselt loen ma mõttega pigem nende kirjutatut, kui Tarbija24 nõuandeid 😉

Täna sai siis päevitamise ja päikesega seotu kohta mälu värskendatud. Kasuks ikka!

Ja no tõesti, kokkuvõtteks on mul lihtsalt siiralt hea meel, et minu meelest on päevitamine üks maailma kõige tüütumaid tegevusi – et ma ei kannatagi pikemat aega kuskil kuuma käes vedeleda. Sest väitku inimesed mida tahes – näiteks seda, et kõik meie esiemad tegid päevad läbi päikese käes tööd ja polnud neil häda midagi, miks peaksin mina endale liitrite kaupa kreemi peale määrima… Esiteks on tänapäeval päikesekiirgus intensiivsem ja kahjulikum, teiseks ei viibi enamik meist päevad läbi väljas, seega nahk on päikese suhtes ka tundlikum, kolmandaks fakt, et nahavähki ja melanoomkasvajaid on rohkem kui enne… No mulle sellest kõigest piisab, ausõna.

Samas olen ma mugav, laisk ja ihne – kindlasti ei viitsi ennast iga natukese aja tagant kreemiga määrida ega selle peale varandust kulutada. Nii et minu päikesepoliitika? Eh, eks see jäi suhteliselt samaks, sain lihtsalt juba ära otsustatus kindlust juurde.

Suvisel ajal kella 10/11-15/16 vahel mitte pikemat aega päikese käes viibida. Kui on teada, et nii juhtub, SIIS kreemi kasutada. Muul ajal ilmselt ei viitsi. Nii mugav olen küll, et kui peaksin õhtupoolikul peale viite randa ujuma minema ja seal päevitusriiete väel ringi lippama, siis loodan, et päike pole enam NII intensiivne. Eks see ole alati ka sisetunde küsimus – kui palav tol hetkel parajasti on.

Mitte hoolida päevitusest kui ilunormist – no ma pole seda ka juba aastaid teinud. Jajaa, ma olen nõus, et (mõõdukalt!) pruun nahk on kenam küll kui lumivalge 🙂 Aga ma tõesti ei kavatse selle nimel ennast piinata ega tervist kahjustada. Mulle piisab täiesti sellest juhuslikust joodikupäevitusest, mis nagunii iga suvi väljas käies tekib – spetsiaalselt päikese käes praadijat ei saa minust kunagi.

Laste puhul on natuke teine teema. Põhimõtteliselt oleks nagu nõus sellega, et alla kahestele võimalikult vähe kreeme peale möksida. Samas jällegi – pigem panen pooleteistaastasele ökopoest ostetud kaitsekreemi, kui lasen tal pikemat aega kuuma päikese käes niisama ringi joosta – olen seda kuskil varem ka öelnud, et ei saa teda alati pealaest jalatallani kinni katta ja varjus hoida. Nii et Plika on juba kindel kreemi kandidaat, Poisiga vaatab järgmine suvi, kui liikuv ta on 🙂

Kui ma peaks praegu miskise uue kreemi ostma, siis kas midagi siit või siit valikust. Mitu korda kallim, kui tavalised kreemid, aga ise kasutaks nagunii harva ning laste nahapind on õnneks väike. Hetkel valiksin ilmselt Lavera SPF20 sprei, sest see on sutsu soodsam, kui teiste firmade tooted ja nii väikese lapse puhul eelistaksin SPF20 15-le. Ise kasutaks sama, kahte pudelit kohe kindlasti ei ostaks.

Aga see suvi saan veel olemasoleva kreemiga hakkama, järgmine aasta vaatame uuesti!

Ja selle jutuga, et “mina küll ei viitsi mingeid kalleid ökotooteid osta, ei saa need tavatooted ühti nii kahjulikud olla, neid ju lubatakse igal pool müüa” võite kukele käia, ausõna. Igast p*ska müüakse – sest nende tootjad on suured ja võimsad ning raha loeb. Kui on arunatukest peas, siis uuri ja mõtle. See ongi fakt, et tänapäeval on KÕIK võrreldes 50-100 aasta taguse ajaga mitu korda kahjulikum, vähki tekitavam, bla bla… Ja see ongi fakt, et keskkonnateemat ja sõna öko on hakatud kasutama inimeste valimatuks rohepesuks, et aga rohkem pappi nõuda… Mis ei tähenda sugugi, et kõik keskmisest kallimad mahetooted oleks mõttetud ning kõik tavatooted okeid. Mis ei tähendaks, et ma ei võiks üritada intelligentse inimese kombel teha mõistlikku valikut lähtuvalt kohalikkusest, hinnast ja puhtusest… Nii hästi-halvasti, kui ma seda oskan ning mu rahalised vahendid seda võimaldavad.

Jah, kõik meid ümbritsev on kahjulik ning me ei saa paljude asjade suhtes midagi ette võtta (hea öelda, et koli saastatud õhuga linnast maale metsa, töö seab piirid ja nii edasi) – aga on asju, mille suhtes SAAB. Ja ometi võiks ju. Aga kui ei viitsi, eks siis tarbige seda p*ska edasi. Sama mõtlematult, kui mõned inimesed ostavad pikemalt mõtlemata kõiksugu (sh täiesti mõttetut) kraami, mida väidetakse olevat ökosõbraliku.

Mõistusega tuleks asja võtta, mõistusega…

Mul endalgi on veel pikk tee minna. Ma ei viitsi sugugi alati keskkonnasõbralikkusele mõelda, ei oska sugugi alati adekvaatselt hinnata, mis on rohepesu ja mis mitte, ei viitsi sugugi alati kõiki silte ja koostiseid läbi lugeda ning usaldan teatud firmade toodangut ja poodide valikut pigem pimesi, nende mainest tulenevalt. Aga ma vähemalt üritan 🙂 Ja olen kindel, et teen sellega endale ja oma perele teene…

Eelmise postituse jätkuks

Bioneeris oli täna artikkel sellest, miks eelistada seepi dušigeelile. Hea mälu värskendus, ehkki kõik kirjutatu on ju nii lihtne ja loogiline.

Aga mõttetult palju on mul neid totsikuid küll. Jabur on see, et viimaste aastate jooksul pole ma tõesti pea mitte midagi ise ostnud – ainult hädavajalikku, nt šampooni. Aga kuidagi need ikka mu valdusesse satuvad – keegi jätab, keegi kingib, nüüd elan ema juures ja “aitan” temal samamoodi liigseid ülejääke ära kasutada. Kujutan ette, et võiksin samal viisil aastaid jätkata – ise sentigi kulutamata ja järjest uut keemiat peale määrides.

Ühesõnaga… Lõpp sellele jamale. Enda asjad kasutan ikka enamjaolt lõpuni ja nii kaua, kuni siin elan, aitan ema ka… Aga katsugu mulle keegi veel midagi tuua või kinkida – ei taha! 😛

Tähendab, noh, kui kangesti vaja kinkida, siis ökotooteid ju võib – mõnusad seebid jms kuluvad alati ära. Samas olen ma igasugu lõhnade suhtes meeletult pirts, nii et eelistan kehamöginaid siiski pigem ise osta. Vahel läheb muidugi kinkidega ka õnneks, näiteks viimaseks sünnipäevaks saadud seebid olid lihtsalt võrratud.

Igatahes tahaks hirmsasti jõuda juba sellesse perioodi, kus mul on riiulil neli-viis potsikut ja kõik – nende mitmekümne asemel, mis praegu. Lohutuseks on tõesti vaid see, et pea kõik on tühjapoolsed.

Minimalism ruulib.

Vahekokkuvõte kehahooldustoodete kulutamise rindelt, vol 2

Seoses ühe uue ökotoote soetamise ja sellest tuleneva rõõmu jagamise sooviga tekkis taas kord pikalt jahumise tuju – tundub, et täna on kord juba mölapidamatuse päev. Niisiis otsustasin anda järjekordse ülevaate kodus leiduvate kehahooldustoodete kulutamise rindelt. Seekord olin nii usin, et korjasin kõik totsikud, mida viimaste kuude jooksul kasutanud olen, kapi pealt kokku ka, et need pildile jäädvustada. Isegi meigikoti sisu  (pigem küll tühjus, haha) sai peale!

Kui kedagi huvitab, siis meeldetuletuseks eelmine vahekokkuvõte veidi üle kahe kuu tagasi, sealt leiate ka lingid eksperimendi alguse kohta umbes kaheksa ja pool kuud tagasi.

Nii hightech ma ei viitsinud olla, et fotodel iga potsiku juurde kergemaks jälgimiseks number kirjutada. On ilusti pikkuse järgi reas, hakkan aga järjest ette lugema. Kui tahate pilti suuremalt näha, siis parem hiireklikk ja open image in new tab.

1. Miskine Avoni kehakreem, Kadri UK-st ära kolimise pärandus. Nagu fotolt näha, siis peaaegu tühi – kuna lõhn on mõnus ja ei ole liialt rasvane, kasutan kindlasti lõpuni. Sobib suurepäraselt nii keha-, käte- kui jalakreemiks.

2-3. Nivea päikesekaitsekreemid, esimene SPF 30, spetsiaalselt lastele ja üle poole alles, teine SPF 15, suhteliselt tühi. Hoian neid nii kaua alles, kuni suvehooaeg läbi saab – kui on tunne, et peaks kasutama, siis veel kasutan. Aga sügisel lähevad ülejäägid ilmselt hävitamisele – niisama kreemina kasutamiseks on mõlemad liiga vastikult rasvased, see üldse ei istu mulle. Samas ei välista, et kui kokkuhoidlik tuju tuleb, kasutan ikkagi käte- või jalakreemina ära… Üle keha aga küll mitte.

Olen pikalt juurelnud ka selle üle, kas päikesekreemil on üldse mõtet, on ju palju vaieldud, mis on kahjulikum – kas keemiat nahale määrida või päike ise. Spetsiaalselt päevitamas ma nagunii ei käi, aga olen hetkel arvamusel, et hea kreem on siiski parem variant kui lihtsalt julm päike. Seega ostan järgmisel suvel kreemi ökopoest ning kasutan seda vastavalt sisetundele – peamiselt siis, kui on teada, et viibin pikemat aega väheste riietega ohtlikul ajal päikese käes. Lühemat aega, pikemate riietega või õhtusel ajal ei vaevu…

Oo, ja siis veel muidugi küsimus, mis vanusest lastele kreemi määrida tuleks – ühest küljest on nende nahk eriti õrn, teisest küljest paljud alla kahestele üldse kreemi panna ei soovita, kolmandast küljest juba omal jalal ringi asjatavat last kuuma ilmaga alati üleni riietega kaitsta ega varjus hoida ei õnnestu… Ideaalis võiks see ökopoe kreem sobida ühtviisi nii mulle kui lastele. Aga noh, selle üle on aega veel mõtiskleda.

4. Oriflame’i näovesi kombineeritud nahale – praktiliselt otsas, paari korra jagu veel jäänud. Kas ära kasutan, ei tea, põhjustest hiljem pikemalt.

5. Küünelakieemaldi, mis sai kunagi Selverist ostetud, valikukriteeriumiks näiline loodussõbralikkus. Noh, veidi parem ehk on, kui teised, mida seal toona müüdi, mingi kõva ökotoode kindlasti mitte… Silt “lõhnatu” selle peal on muidugi päeva nali, ikka päris korralik lõhn on… Tunduvalt pikemas perspektiivis on plaanis muretseda paar ökolakki ning neile sobiv eemaldaja, aga kuniks olemasolevat jätkub, ei vaevu – nagunii lakin vaid varbaküüsi.

6. Minu uus ökorõõm, Lavera näopuhastusgeel kombineeritud nahale. Oriflame’i oma sai otsa ning kuigi oleksin tahtnud kõige rohkem proovida midagi selle poe tootevalikust, polnud viitsimist tellimisega mässata – Tartus oli nagunii Loodusperesse asja, ostsin sealt lihtsalt kõige sobivamana tundunud toote. Maksis veidike üle 100 krooni, mahult 75 ml – võrdluseks Oriflame’i potsik, kus sama raha eest 200 ml, soodushinnaga oli see odavamgi… Igatahes olen ma pärast tänahommikust esimest kasutuskorda Laveraga väga rahul – kui Oriflame’i geeli kasutades näonahk pärast dušši alati kiskus, siis täna mitte 🙂 Oo, mulle meeldib, kui ma ei pea kreeme kasutama 😛

Eks näis, kas sama efekt kordub ka edaspidi, igatahes olen hetkel oma ostuga igati rahul ning ühtlasi on see ka põhjuseks, miks ülejäänud näovee kasutamine küsimuse alla sattus – tavaliselt kasutasin seda enne kreemi panekut, näonahk jäi aga samamoodi kiskuma. Miks ma peaksin, kui kreemigi järele enam vajadust ei tunne…

Siinkohal tuli meelde vestlus Krissuga tollest ajast, kui ta mul Londonis külas käis – leidsime ühiselt, et näovesi on üks üsna mõttetu kraam, ilma milleta suurepäraselt hakkama saab. Olen kindel, et paljud vaidlevad vastu, et paljudel võibki sellest reaalset kasu olla… Ja kõik kosmeetikuõpikud korrutavad: puhasta-toniseeri-niisuta. Noh, olen elanud pikemalt nii igal hommikul ja õhtul seda kõike tehes kui ka vaid üle päeva duši all käies nägu pestes ja vaid vajadusel kreemitades… Minu puhul pole mingit vahet, seega eelistan otse loomulikult vähem tooteid kasutada.

Samas näopuhastusgeel on minu meelest küll igati vajalik asi – kui dušigeeli tihedal ja üle keha kasutamisel ei näe ma enam ammu pointi (aga sellest hiljem pikemalt), siis nägu on ju kogu aeg paljas, puutub kõige ümbritsevaga kokku, tolm ja higi ja… Palja veega pesemisest minu meelest ei piisa, samas ei näe ka vajadust igal hommikul ja õhtul puhastada, üle päeva duši all käies on minu jaoks täiesti okei.

7-8. Sääsetõrjevahendid. Olid lihtsalt potsikute hulgas, mõtlesin, et jäägu siis pildile. Soetatud eelmisel suvel – esimene spets looduslik ja beebidele ohutu kreem, teine kõige tavalisem Off. See suvi pole ausalt öeldes kumbagi kordagi kasutanud, pole lihtsalt vajadust olnud. Rasedana ei julgeks Offi nagunii kasutada, kreemi ainult… Kreemi kehtivusaeg lõppes aga tegelikult maikuus ära 🙂 Offil ma kehtivusaega ei leidnudki, ära viskama seda ei hakka, riiete peale võib vajadusel lasta küll, ehk järgmine suvi kulub ära. Kreem samas… Selle ostaks pigem uue – kui on aasta üle kehtivuse, ei pruugi kaitseefekti enam olla, lapsele ju Offi ei pane…

9. Maxim antiperspirant – üks asi, millest ma pole veel nõus loobuma, räägitagu kaenlaaluse higistamise kinni panemise kahjulikkusest nii palju kui tahes. Hetkel jääb füüsiline ja emotsionaalne ebamugavustunne märgadest kaenlaalustest tugevalt peale, küll see higi pääseb ülejäänud keha kaudu ka välja. Usun, et Maxim on kasulikum ja efektiivsem, kui enamik tavalisi deodorante ja higipulki. Koostisosasid on sel vaid neli, millest üks on vesi 🙂 Üks muidugi ka alumiinium, mille mürgisusest kirjutas just hiljuti ka näiteks see postitus (mille pealkirja inspireerinud reklaam, muide, on üks idiootsemaid, mida ma eales näinud olen – iga kord oigan, kui see telekast tuleb). Sellegipoolest olen hetkel nõus ennast edasi mürgitama… Kasutan kord nädalas või harvemini.

Ei välista üldse, et kunagi muudan oma suhtumist ja hakkan tervislikumaid asju kasutama – no neid, mis neutraliseerivad lõhna, aga ei takista higi teket… Praegu pole selleks siiski veel valmis – märjad laigud kaena all on öäkk.

10. Miskine savimask, jällegi Kadri pärandus. Väike tuub – korra olen kasutanud, kahe järgmise korraga saabki ilmselt otsa. Maskidesse on mu suhtumine ka äärmiselt vastuoluline – vahelduva eduga tahaks kodus näonaha eest tublilt hoolitseda ja ostan neid kokku, siis aga ei viitsi üldse kasutada… Viimasel ajal olen leidnud, et aeg-ajalt maskitada on siiski täitsa mõnus – minu laiskuse juures umbes paar korda kuus ja kindlasti piisab mulle ühest maskist. Nii et kui praegune on otsas ja jälle tuju tuleb, ostan miskise maheda variandi väikeses tuubis, et raisku ei läheks. Minu näonahka arvestades sügavpuhatava, mitte niisutava – mõlemat ei viitsiks kasutada, puhastamisest on rohkem tolku. Aga kindlasti pole ma kohe üldse seda tüüpi, kes viitsiks ise kodus kaerahelbeid kokku möksida – olen muidugi kõigist neist võimalustest ka teadlik, kunagi äkki muudan meelt…

11. Õli venitusarmide vastu. Sai kunagi muul otstarbel ostetud, jäi peaaegu puutumatuna seisma, nüüd leidsin ometi põhjuse kasutada. määrin kohusetundlikult pärast iga duši all käimist kõhule ja rindadele – ehkki arvan, et olen pigem see õnnelik, kellel venitusarme nagunii ei tekigi… Oh, well… Kuni on, võib ju tarbida. Õnneks on peaaegu otsas ka.

12. Lushi jalakreem – pole veel kasutanud, sest üht teist on natuke alles.

13. Oriflame’i kooriv näogeel, praktiliselt otsas – max kaks korda veel kasutada. Näokoorija koha pealt on mul ka vastakad arvamused – kehakoorijatel ei näe ma üldse pointi, sest minu meelest ajab mu mõnusalt kare masseeriv pesukinnas sama asja suurepäraselt ära, põhimõtteliselt peaks see ju ka näole sobima… Samas tundub kinnas näo jaoks siiski natuke liiga kare ja mulle täitsa meeldib näokoorijat kasutada, jätab mõnusalt puhta ja pehme tunde. Ise kokku möksida jällegi ei viitsi, nii et kui otsa saab ja puudust tundma hakkan, siis muretsen mingi hetk maheda variandi.

14. Tianshi öökreem – kasutan vajadusel näokreemina, aga kui Lavera puhastusgeel ennast edaspidigi sama heast küljest näitab, siis viskan ära või kasutan jalakreemina. On nagunii mu maitsele liiga rasvane – keset päeva näkku määrida pole just parim variant.

Ühesõnaga näokreemi kasutamist ma võimalusel täiesti väldiks – aga pole sugugi kindel, kas see aasta läbi õnnestub. Eks ma jooksvalt vaatan, kas kasutan vajadusel seda edasi või ostan uue ja maheda – täiesti sisetunde küsimus.

15. Oriflame’i silmakreem – tuli viimati Tartus asju sortides kuskilt kotist välja, võtsin siis kaasa. Kaks korda kasutasin, aga unustan kogu aeg ja ausalt öeldes ei näe mingit pointi ka. Nii väike potsik muidugi, et võiks ju ikka ära kasutada – paar korda käsi kreemitada ja ongi otsas, muhahaa.

16. Hambaniit 😀 Oi, olen väga laisk kasutaja, aga kuna ta mul seal kapi peal seisis, sai üles tähendatud.

17. Oriflame’i hügieeniline huulepalsam – seisab vannitoas hambaharjade kõrval, kasutan siis, kui vajadust tunnen. Suvel eriti mitte, jahedamate ilmadega on huuled kuivemad, siis on harjumus pärast iga hambapesu kasutada. Saaks juba otsa, et midagi mahedat kasutusele võtta!

18. Plika hambapasta – selle kohta ei oskagi rohkem midagi öelda.

Ja jõudsimegi järgmise fotoni. Siin on vasakul pool ema asjad, mida kasutan, paremal mu meigikoti sisu ja veel nipet-näpet. Hakkan vast numbritega otsast peale, on väheke kergem.

1. Amway hambapasta, mida päris palju kiidetakse. Kindlasti tunduvalt parem variant, kui igasugused Colgate’id jms. Ei ole näinud põhjust enda hambapastat välja otsida – niigi on vannitoas ruumi vähe. Kui omaette kolime, ootab meid selles postituses mainitud pasta, eks kunagi räägin pikemalt, kui reaalselt kasutanud olen.

2. Tianshi šampoon – no jällegi, peaks olema veidi parem kraam kui laiatarbekaubad, ei ole viitsinud enda omi vannitoa niigi vähest ruumi risustama panna. Eelmises punktis lingitud postituses mainitud šampoonid ootavad kohvris oma koju kolimist, neist üht kasutame tegelikult umbes kord nädalas Plika juuste pesuks, too A’kini oma on ka beebidele sobiv…

3. Miskine kooriv kreem jalgadele – üldiselt olen pigem pimsskivi sõber, aga vahepeal oli suvine periood, kus sai palju väljas käia ja jalgu retsida, siis oli kohe vajadus igal õhtul pesta, puhastada ja kreemitada. Emal on ka kohati liigsed varud tekkinud, aitasin siis neid lahkesti ära kasutada. Ühe kooriva kreemiga saime ühele poole, fotol näha olevat on veel küllalt alles. Viimasel ajal pole viitsinud üldse kasutada, olen jälle vaid kivile üle läinud. Eks ema peab ise hakkama saama 😛

4. Miskine intiimpesugeel – kuna on vannitoas olemas, siis kasutan seda, enda oma on kohvris ja peaaegu otsas. Kui omaette kolime ja päris otsa saab, ostan uue sealt looduskosmeetika poest, mida eespool linkisin. On jällegi üks asi, mille vajalikkuses ma ei kahtle – minu isiklik arvamus on, et paljast veest ei piisa…

5. Suvaline niisutav kreem, mida olen viimased kuud jalakreemina kasutanud – saab kohe-kohe otsa, järgmiseks tuleb too eelmisel pildil näha olnud must Lushi potsik. Ja kui see otsas, siis kas kõik ülejäänud suvalised kreemid mida mujal kasutada ei taha… Või kui otsustan need ära visata, siis ostan miskise sihukese universaalse kreemi, mis sobib ühtviisi nii kätele, jalgadele kui kehale, siis muidugi juba mingi maheda variandi.

6. Aastakümneid vana pimsskivi 😀 Minu meelest tunduvalt parem ja efektiivsem kui kõik need rasplid ja kivid, mida tänapäeval müüakse. Rasplid on nii sirged ja õhukesed, et näiteks jalatalla lohus asuvatele paksematele kohtadele ei pääse ligi… Lisaks lähevad need reeglina mingi aja pärast katki. Miskiseid kive müüakse ka, aga minu kogemus odava Novaluxi variandiga on äärmiselt negatiivne – unustasin selle muidugi eelnevalt keeva veega üle valada, nagu kästud oli, andis jubedalt värvi ja hakkas lõpuks tükkideks pudenema. Ei mäletagi, mis sellest sai – vist viskasin ära. Kui omaette kolime, peaks mingi korraliku kivi muretsema, kui sellist veel kuskilt üldse saada on.

Liigume vasakule, tagasi minu kraami juurde, alustan numbreid jälle algusest.

1. Miskine põletikuvastane mögin sissekasvanud karvade raviks – sisaldab vist aspiriini, tuleb kasutada ainult selle koha peal, mis parasjagu häda teeb. Kosmeetikult kunagi ostsin, vahel läheb ikka vaja, aeg-ajalt mõned sisse kasvavad karvad on vist küll iga regulaarse vahataja rõõm. Noh, kui kunagi otsa saab, siis uut osta enam ilmselt ei viitsiks.

2. Küüneõli – hoian kompaktpuudri ja huuleläikega õlakotis, tavaliselt möksin sellega siis, kui parasjagu autoga sõidan või kedagi kuskil ootan 😀 Puhtast kohusetundest kasutan – kui otsa saab, siis jumala eest uut ei osta.

3. Hügieeniline huulepulk, miskine mahe variant, mis sai ostetud eelkõige Plikale mõeldes. Tegelikkuses pole pea üldse kasutanud, sest vajadus kadus, ilmad läksid soojemaks. Eks kasutan kunagi ise, kui tavalised otsa saavad. Üldises plaanis on see tunduvalt kõvema konsistentsiga, kui mulle meeldiks, aga noh – seda ei saa kunagi ette näha.

4. Silmatilgad – mul ju need kuu aega järjest silmas olevad läätsed, peaksin usinasti iga hommik ja õhtu tilgutama… Reaalselt ainult vahel hommikuti, kui kuiv tunne on.

5. Punane küünelakk varbaküünte jaoks. Kui otsa saab või ära kuivab, jõuan ehk ökolaki kasutamiseni… Kui sihukest asja üldse Eestis müüakse 😛

6. Teepuuõli sääsepunnide ja muu taolise jaoks – kuulub oma olemuselt pigem apteegikarpi, aga no kuna riiuli peal oli…

7. Blistexi päikesekaitsega huuleläige, suvine alternatiiv tavalisele hügieenilisele huulepulgale. Nägin kunagi õekese juures, hakkas meeldima, ostsin endale ka, kasutangi nüüd huuleläikena, kui tuju on. Pesitseb õlakotis ja käib minuga igal pool kaasas.

8-9. Oriflame’i tolm- ja kompaktpuudrid – on aegu, kus ma ei vaevu kuid järjest absoluutselt mingit kosmeetikat kasutama, siis tuleb jälle puudriperiood. Suve värk, higistan tavalisest rohkem, läikiv nägu ei paku pinget. Kasutan tolmpuudrit viimased kaks kuud usinasti, praktiliselt alati enne uksest välja astumist, kompaktpuudrit vajadusel väljas olles. Kehtivusest ei tea midagi, kasutan lõpuni ära, siis ostan järgmisel puudriperioodil midagi mahedat.

10-11. Kaks suvalist huuleläiget – esimese ostsin kaks aastat tagasi oma kosmeetikult, kui ta mulle Abikaasa õe pulmaks meiki tegi, teise sain õekese käest, talle ei meeldinud selle maitse. Kolmas oli ka, miskine Oriflame’i oma, selle tuub läks katki, viskasin ära 😀 Eks see ole vist aja küsimus, millal ülejäänud kaks prügikasti lendavad – aga las nad praegu olla, äkki tuleb millalgi vajadus värvilist läiget kasutada.

Dušigeelist… Ma olen juba mõnda aega seda usku, et puhas vesi ja masseeriv-kooriv pesukinnas on puhtuse hoidmiseks suuremalt jaolt täiesti piisav. Dušigeelil või seebil näen mõtet ainult higistamise või suurema mustuse korral – Abikaasa näiteks kasutab kogu aeg, teisiti ei kujutaks ettegi. Mina seevastu ei higista pea üldse… Ja jalgu olen siin pesnud täiesti tavalise seebiga, mis on enamasti olnud lähemalt võtta, kui dušigeel kapist. Kohvris ootavad omaette kolimist paar mõnusat seepi ja kaks dušigeeli – üks tavaline Palmolive, teised Lushi omad. Kui ära kasutatud saavad, siis läheme vist täiesti seebile üle – tahaks mõnusaid Eesti käsitööseepe proovida, olen kindel, et need sobivad ühtviisi hästi nii kätele kui kehale. Ja kui kreemide-koorijate ise kokku möksimise mõte tekitab minus sügavat vastunmeelsust, siis seebi tegemisest olen lugenud ja isegi ahvatlust tundnud… Kunagi proovin ära.

Kokkuvõtvalt kreemimajandusest… Viimase kahe kuu kogemuse põhjal võin öelda, et vahel tunnen kohe vajadust kreemitada, olgu siis nägu, käsi, jalgu või keha – kas nahk tundub kuiv või on lihtsalt tuju ennast pärast dušši kreemiga sisse määrida. Ja siis jälle tuleb periood, kus mingit kreemi nähagi ei taha. Ühesõnaga üks korralik kreem peab kodus olemas olema, aga võimalikult universaalne, et sobiks igale poole, ning hästi imenduv, rasvakihti ma ei salli. Kõige ideaalsem kreem oleks sihuke, mis sobiks lisaks erinevatele kehaosadele ka näole – aga kas sellist on olemas?

Nii – tundub, et ongi kõik 😀 Pikk maa on tuldud, tõenäoliselt sama pikk veel ees. Aeglaselt, aga visalt saavad tavatooted otsa ning asenduvad väheste ökotoodetega. Järgmiste ülevaadeteni!

Vahekokkuvõte kehahooldustoodete kulutamise rindelt

Pool aastat tagasi ökokosmeetika ja muu taolise teemasse süvenedes lugesin üles kõik majapidamises leiduvad kehahooldustooted (lisaks kirjutasin siin nende kehtivusaegadest) ja andsin endale lubaduse, et hakkan kõike usinalt ära kasutama ning asendan otsa saanud tooted mõistlikkuse piires uute ja ökodega. Noo, mõtlesin, et kirjutaks siis, kuidas läinud on.

Ära viskasin vaid kaks asja – palsami ning sunkissed kreemi, mõlemad peaaegu tühjad. Olid nagunii aegunud ja ei leidnud kasutust. Ahjaa, ripsmetuši vist ka. Tõenäoliselt viskan veel meigieemaldi ära ning Eestisse jõudes kõik igivanad lauvärvid – nagunii ise silmameiki ei tee.

Lõpuni kasutasin ära mainitud peaaegu tühjad öö- ja päevakreemi purgid, lisaks ühe väikese näidistuubi päevakreemiga, mida seal listis isegi ei maininud, nüüd on kasutuses too kurikuulus külmkapis seisnud 2007 lõpus aegunud kreem – kuna mingeid kõrvalnähte ei tähelda, kasutan külma kõhuga lõpuni. Peaks suht kvaliteetne kraam olema nagunii.

Ahjaa, vahepeal kolis Kadri Eestisse ning jättis oma poolikuid potsikuid siia. Sain juurde mitu poolikut šampooni, pudeli kehakreemi, kehakreemi testereid ning ühe väikse tuubi mudamaskiga.

Meresoolaga koorija on otsas, kätekreem on otsas, Kadri toodud šampoonid ja kõik meie omad peale ühe on otsas, Kadrilt saadud kehakreemi testerid on otsas, novembris mainitud dušigeel on otsas.

Peaaegu tühjad on minu suur savimaski totsik, suur jalakreemi tuub, kooriv näokreem, intiimpesugeel, näopuhastusgeel ja näovesi.

Küüneõli ja venitusarmide ennetamiseks mõeldud õli ma toonases postituses ka ei maininud – kasutan nii palju kui vähegi viitsin, aga neid kulub vähe – küüneõlist on kolmveerand alles, armide õlist kaks kolmandikku. Eks õlitan vapralt edasi.

Toona mainitud Milk&honey kehakreem on vist hoopis Eestis, sest siin küll ei paista. Siiani oli keha- ja kätekreemina kasutuses Kadri jäetud kehakreem, mis on umbes poole peal, Krissuga juteldes võtsin aga kinni geniaalsest ideest, et päevituskreemi, mida suvel ära kasutada ei jõua, võib ju edaspidigi niisama kehakreemina kasutada. Külmkappi järgmist suve ootama jätta küll ei taha, seega ongi nüüd kehakreemina peamiselt kasutusel hoopis päikesekreemid – alles on kolmandik SPF 15 pudelist ning kaks kolmandikku SPF 50 pudelist – viimane siis Plikale ostetud, aga eks ma pean ise ära kasutama, paljukest talle ikka kulub.

Ahjaa, sünnipäevakingiks sain igasugust põnevat kraami. Kolm mõnusat seepi lähevad kasutusse kohe, kui Eestis oma elamise leiame – siin saime veel vanade lõppudega hakkama. Kehakreemi laadne mögin, mida duši all peale määrida, on juba otsas, jalakreemi potsik läheb kasutusse õige pea, kui praegune tuub tühjaks saab, dušigeel ootab praeguse tühjaks saamist (Abikaasa ostis vahepeal mingi suvalise suure Palmolive’i oma, seda on ikka üksjagu alles) ja on seni hea reisikaaslane – mõnusalt väike kaasa võtta.

Ühesõnaga kehakreemi varusid veel on, näomaski varusid kah. Kõigi muude asjade puhul ongi viimased kasutuses, paljud otsa saamas.

Iga kord, kui mõne tühja totsiku ära visata saan, on rõõm hirmus suur. Veidrate asjade üle võib õnnelik olla, eks 😛

Selle aja jooksul juurde ostnud pole muud, kui tolle ülalmainitud dušigeeli – too hetk oli raha vähe, seega suvaline tavaline… ning hambapastat ja Eestisse šampoonivarusid, puhtalt vajadusest lähtuvalt.

Nii et poole aastaga päris kena edasiminek. Kahanenud varud ja peaaegu tühjad totsikud tekitavad piiritut rahulolu. Ja nagu mainitud – iga kord, kui miski otsa saab, on rõõm eriti suur.

Eks ma kunagi kirjutan jälle… Poole aasta pärast on loodetavasti kõik vanad asjad otsas, kui ma just Eestist mingeid meeletuid unustatud varusid ei avasta 😛

Scroll to Top