öko

…siis hakkan ettevõtjaks 🙂

Täna on minu kohta väga ebatüüpiline õhtu.

Aeg, mis ma tööväliselt arvuti taga veedan, on viimase poole aastaga kõvasti kahanenud. Arvuti on vanake ja käivitamine on aeganõudev. Uus töö on 100% arvuti taga ja väsitab. Seega on arvuti õhtuti kodus tihti üldse kinni. Või kui ongi lahti, siis chatin veidi kellegagi, loen blogisid ja rohkem ei jaksa. Magama lähen enamasti juba 22-23 vahel. Minu jaoks on see vastikult vara, aga olud sunnivad. Nii et praegu öösel kell pool kaks üleval olemine on noil päevil väga harvaesinev nähtus, mida ma võin endale lubada ainult tänu sellele, et homme on vaba päev (mis tegelikkuses tähendab, et kell 11 on meil vaja olla linnas, nii et pikka hommikust mõnulemist nagunii ei tule).

Mul on külmetuse-eelne tunne – paksu pea, hella kurgu ja väsinud kehaga. Nii et ilmselgelt peaksin ma magama, mitte arvutis passima. Blogimise soonele sattumine on aga haruldane, sestap kasutasin juhust, et on jaksu ja tuju ning kirjutasin endast välja kõik, mis tulla tahtis.

Mõtlesin magama minna, aga jäin FB-d scrollima. Ka seda teen viimasel ajal nii harva, sugugi mitte igapäevaselt, sest lihtsalt ei jaksa / ei viitsi. Samas tahaks ikka natukenegi kursis olla, mis toimub.

Pärast seda pikka sissejuhatust katsuks ehk nüüd ka teemani jõuda 🙂

Ettevõtjaks saamine on olnud mu unistus mitte vast päris kümme, aga kindlasti viimased 5+ aastat. Erinevatel põhjustel on see jäänud vaid mõtteks, mida pole viitsinud / osanud edasi arendada, sest pole olnud head ideed, küll aga mugav palgatöö 🙂 Samas pole see soov kuhugi kadunud ja muutub järjest tugevamaks.

Mul on tegelikult üks pisuke idee, mis mulle täitsa meeldib ja tundub ka täitsa teostatav – näen vajadust turul, kui suudaks pakkuda hinnaga, mis mul plaanis ja selliste lisaväärtustega, mis mul mõttes, siis oleks asjal jumet. See eeldaks, et mul oleks aega asjaga tegeleda ja ka mingit algkapitali. Hetkel ei ole ei üht ega teist, aga kuna tegu pole millegi megakeeruka ega -kulukaga, siis arvan, et mingi hetk läheb see mõte töösse.

Mõned sõbrad-tuttavad, kellega ideed jaganud olen, on selle heaks kiitnud ja kinnitanud, et olen õigel teel. Aga see idee on selline… Kõrvaltegevus. Sellest ei saa kunagi põhitegevust ega -sissetulekut.

Nii et Seda Suurt Ideed ma ikka veel otsin. Ilmselgelt peab see olema seal, kus on mu süda – keskkond, öko, puhas, kohalik… Need on märksõnad.

Inimese esmavajadus on toit, aga mina paraku ei kujuta ennast ette ei toitu kasvatamas ega valmistamas. Pole lihtsalt üldse minu teetassike.

No ja siis ma olengi mõelnud – mis võiks olla see keskkonnasõbralik idee, mil oleks sel määral vajadust ja turgu, et annaks kasvatada ettevõte tasapisi suuremaks – selliseks, kus oleks ka reaalselt töötajaid ja millest saaks arvestatavat kasumit, millest saaks minu põhisissetulek? Novat, ma veel ei tea. Aga ma lubasin endale, et ma uut palgatööd enam ei otsi. Teen praegust tööd, nii hästi kui oskan, ja kuna see mulle NII südamelähedane ei ole, nagu oli eelmine, siis hoiabki meeled erksana. Kui eelmises töökohas ei oleks ilmnenud neid asjaolusid, ma oleksin seal võinud olla veel pikki aastaid, see oli lihtsalt niivõrd mõnus. Aga minu lõppeesmärk on ikkagi olla iseenda ja ehk kunagi ka teiste tööandja.

Niisiis on mul hetkel tunne, et eelmise töökoha jamasid oligi vaja selleks, et mind mugavustsoonist välja raputada. Tuletada meelde kõige olulisemat eesmärki. Ja et praeguse töö puhul ongi vaja seda, et see mulle nii palju EI meeldiks. Et ma ikka kogu aeg edasi mõtleks.

Ma ju ei tea, kas see tegelikult ka nii on 🙂 See on lihtsalt see, mis mulle hetkel tundub. Täiesti võib olla, et ma teen elu lõpuni palgatööd, aga eesmärgid peavad ikkagi olema ja need on midagi muud.

Mulle vähemalt tundub, et mul on ettevõtjaks hakkamiseks igati sobiv iseloom 🙂 Olen alati mõelnud, et tahaks endale partnerit – loovhinge lennuka ideega, mis ka minu silmad särama paneks, et siis olla selle ettevõtmise praktiline pool. Ma olen VÄGA praktiline.

Igatahes, jõudes nüüd oma hüpliku jutuga tagasi selle juurde, miks oli oluline FB scrollimine. Nägin seal üht artiklit ja kaht videot, mis mind rõõmustasid ja inspireerisid. Ma ei jaksa linkida, ei mäleta isegi täpset sisu, pole ka nii väga oluline. Üks oli Guardiani artikkel sellest, kuidas teadlased leiutasid kogemata plastikut sööva ensüümi, mis võimaldab paremal juhul tulevikus kogu plastiku sel viisil taastöödelda, et vanast plastikust saab toota täpselt samasuguse uue. Teine oli video Taani teadlastest, kes katsetavad miskise vetika baasil plastiku alternatiiviga, mis käitub nagu tavaline plastik, aga komposteerub kenasti, selle asemel, et aastasadadeks alles jääda. Kolmas oli video Norra miljonärist, kes kasutab oma varandust selleks, et ookeane puhastada, kah plastikuteema. Täiesti võimalik, et ma panin mingite faktidega puusse, sest ma olen väsinud, ei viitsi üle kontrollida. Täiesti võimalik, et ükski neist ideedest ei saa tegelikult reaalsuseks. Aga taolisi projekte on nii palju! Nii paljud teadlased üle maailma otsivad viise, kuidas vähendada prügiprobleemi, puhastada ookeane, leida plastikule loodussõbralikumaid alternatiive. Ja ma olen täiesti kindel, et mõned neist ideedest saavad lõpuks ka reaalsuseks. Lõpuks õnnestub kellelgi miskit võimatult ägedat ja revolutsioonilist ja keskkonnasõbralikku.

No ja ühesõnaga, nii ma siin mõtlesin, üks poolhaige üleväsinud aju uitmõte – kuna toit jääb minu puhul nähtavasti ära, siis äkki ma suudan välja mõelda midagi seoses taaskasutusega. Toota midagi sellist, mida inimestel vaja läheb… Millestki, mis on juba miski olnud 🙂 Mitte uutest materjalidest.

Ja see on siiamaani põhimõtteliselt kõik.

Aga mul on vähemalt üks naaatukenegi konkreetsem mõttesuund.

Ma tegelikult ei kavatsenud sellest ettevõtja-mõttest veel niipeagi blogida, aga noh, kaotada pole miskit ja praegu tundus õige hetk. Äkki hoopis loeb mu blogi mõni lennuka ideega loovhing ja kutsub mu kampa, et koos miskit ägedat teha? Seemned tuleb idanema panna.

Nüüd lähen küll ära magama.