Sain Abikaasalt võtta, et tühjad konservikarbid ja munaresti tavaprügisse viskasin. Solvunud kinnitust, et minu poolt said need kindlasti recycling kasti pandud, ei võetud kuulda.
Pärast seda, kui Abikaasa prügikastist ka oma mobiili leidis, jäi ta mind vist siiski uskuma.
HAHA.
Elu võimalikkusest koos üheaastasega 😛
Tänane koolitus oli üliasjalik ja nüüd sain vist küll kõigile prügi sorteerimist puudutavatele küsimustele ja muredele vastused ja lahendused.
Ragn-Sellsist käis üks inimene rääkimas. Näitas meile alustuseks lühikese filmi sellest, kuidas Ragn-Sellsis prügi sortimine käib, rääkis siis üldiselt üht, teist ja kolmandat ning vastas lõpuks kõigile küsimustele. Ja oi, neid küsimusi oli ikka väga palju 😀 Meil oli palju ja teistel ka üksjagu.
Kõigepealt Kessule seoses tema kunagise vahtpastimurega 😀 Määrdunud vahtplast kindlasti olmeprügisse. Puhta vahtplasti puhul tekitab probleeme see, et ta pudiseb – niisama pakendikonteinerisse pannes, kui sinna muud asjad peale tulevad, pudiseks ta lihtsalt hirmsal kombel laiali. Võimalik lahendus oleks teha suured tükid nii palju väiksemaks, et nad kilekotti mahuvad ja koos kotiga siis pakendikonteinerisse – sel kombel ei lähe pudi laiali. Kott võiks samas olla läbipaistev, et oleks näha, mis seal sees on – igasugused läbipaistmatud kotid pakendi- või paberikonteineris tekitavad kahtlusi, kas seal sees mitte olmeprügi pole ja võivad sellepärast vabalt olmeprügi hulgas lõpetadagi – prügiinimestel pole seal alati aega mõistatada ega kotte lahti kiskuda. Ma loodan, et said nüüd rahuldava vastuse 😉
Minu kõige suurem mure oli teatavasti see, et kui ma ei viitsi parajasti pakendit puhtaks pesta ja kuivatada, kas ma siis peaks selle kohe olmeprügisse viskama või ehk ikka võib pakenditesse. Vastus: kasuta kainet mõistust 🙂 Mida Krissu juba ükskord varem ka soovitas. Ehk siis – ei pea võtma päris puhta kullana juttu, et pakendid peavad olema puhtad ja kuivad. Korralikult tühjaks kallatud mahlapakid ja piimapakid võib südamerahus loputamata pakendite hulka visata – isegi korralikult tühjaks pigistatud hapukoorepaki võib (aga et siis ikka tõesti korralikult pigistatud, eks). Seevastu liitriste jogurti- ja keefiripakkide puhul tühjaks kallamisest ei piisa, paki seinad jäävad ikka lögaseks – nendele tuleks tõesti natuke vett sisse lasta ja läbi loksutada – aga kui see välja kallata, siis on juba pakendi jaoks piisavalt puhas küll, pole vaja ka spetsiaalselt enne ära kuivatada, küll kuivab ise. Samuti võib pakenditesse visata näiteks kilekoti, mille sees on viinamarju pestud ja pärast seda lihtsalt suurem vesi välja pigistanud – see natuke, mis sisse jääb, ei tee häda miskit, kuivab lihtsalt ära ja ongi korras. Õlipudelid ja rasvased konservikarbid on mõttekam pigem olmeprügisse visata, sest eriti palju neid reeglina ei teki ja nende pesemine oleks liialt tüütu ja veekulukas. Kreemi- ja hambapastatuubid lähevad samuti olmeprügisse, kui neid enne just lahti lõigata ja põhjalikult puhastada ei viitsi. Jogurtitopsidest ja plastkarpidest pole seevastu eriti raske suuremat läga seest välja loputada (võrreldes väikesest august liitrisesse jogurtipakki vee laskmisega), need võib ju muude nõudega kraani alt läbi lasta – kuivatada pole vaja, lihtsalt veest enam-vähem puhtaks raputada ja pakenditesse.
Üldjoontes tundub prügi sortimine mulle nüüd üpris lihtne: kõik paberi põletame ära, biojäätmed lähevad komposti, pandimärgistusega taara automaati ja kõik enam-vähem puhtad pakendid pakendiprügisse. Pakendid on kõik tetrapakid, kilekotid, klaaspurgid ja -pudelid, metallpurgid ja konservikarbid, plastpakendid… Aga mitte aknaklaas või muud klaasist asjad (vaasid, joogiklaasid, klaasikillud jne), plastikust asjad, mis pole PAKENDID… Jne. Ohtlikud jäätmed on ka suht lihtsasti ära tuntavad: igapäevasematest asjadest patareid ja vananenud ravimid, aga ka päevavalguslambid, elektroonikaseadmed jne. Ja kõik see, mis ühegi eelmise alla ei lähe, on olmeprügi 🙂 Ahjaa, üks asi küll – fooliumist või sellest… Hõbepaberist, noh 😛 Pakendid, nt kohvi ümber ja mõnedel šokolaadidel – need lähevad olmeprügisse, neid ümber töödelda ei saa.
Pärast loengut tegime ka kiire praktilise osa, kus igale grupile jagati kotitäis erinevaid asju, mille pidi ära jagama vastavalt sellele, mis kuhu prügisse läheb – seal oli igasugu träna lõngast ja kruvidest CD-de ja erinevate pakenditeni. Pärast kõiki värskeid teadmisi ja küsimusi oli sortimine käkitegu – ühegi asja puhul ei pidanud pikemalt mõtlema, kõik sai õigesti.
Selleks puhuks, kui peaksime sorteerimisel hätta jääma või millegi puhul kahtlusi tekib, anti abiks veel Bioneeri koostatud eriti põhjalik tabel, kus on vist küll absoluutselt kõikvõimalikud erinevad jäätmed kirjas ja ristikesega igaühel ära märgitud, millisesse prügisse need lähevad – paljude puhul sobib ka mitu varianti. Soovitan seda soojalt kõigile koduseks abimeheks, kui miskeid küsimusi tekib – kindlasti läheb mulgi seda tulevikus vaja, salvestasin faili juba arvutisse ära.
Seal, kusjuures, on vahtplast ainult olmeprügi all 😉 Aga koolitaja lubas igal juhul ülalpool toodud tingimustel ka pakenditesse panna. Samuti võib pakendiprügisse visata plastmassist söögiriistad, ehkki need on seal tabelis samuti olmeprügi all. Et noh, eelkõige tuleb asja mõistusega võtta.
Nii, siis sain veel teada, et Tartu eramajadele hakkab Ragn-Sellsil varsti olema Londonile sarnane kotisüsteem – antakse kollased kotid pakendite ja rohelised klaasi jaoks, sinna siis saab kõik koguda ja kindlal päeval kord kuus viiakse minema – täiesti tasuta. Nii et varsti ei peagi enam oma kottidega avalike konteinerite vahet jooksma 😀
Kusjuures sellega seoses veel üks huvitav seik – meil on ülevalt naabriga ühine postkast ning kuna meile ei tule praktiliselt mingit posti, ei kontrolli me seda ise kunagi. Kui midagi juhtubki meile olema, paneb ta selle koridori riiuli peale. Täna enne koolitusele minekut kõõlusin värava peal ja otsustasin miskipärast postikasti piiluda. Seal oli kaks ümbrikku – üks naabri nimega, teine adresseeritud lihtsalt majaelanikule. Jätsin ümbriku sinnapaika – mõtlesin, et nagunii mingi mõttetu reklaam.
Kui koolitusel kotisüsteemist räägiti, siis pärisime, kuidas sellega liituda saab. Vastati, et nendesse majadesse, kuhu see süsteem sobib, saadetakse kirjad. Ja et kui kirja pole, aga maja peaks sobima (sobivuse määrab vist peamiselt see, et poleks kortermaja, kui meie moodi on eramajal korrustel eri omanikud, aga prügikast ühine, siis peaks saama), siis võib ise Ragn-Sellsist üle küsida, kirjad võivad ju kaduma ka minna jne.
Noo, igatahes oligi see majaelanikule adresseeritud kiri seal postkastis Ragn-Sellsi oma. Tore kokkusattumus, et see tuli samal päeval, kui meile koolitusel sellest räägiti ja et ülevalt naaber polnud jõudnud posti kontrollida – vastasel korral oleks ta selle ilmselt ära visanud või miskit, ma eriti ei usu, et ta oleks prügi sortija tüüpi või et tal oleks pähe tulnud meilt küsida, kas me sellist teenust soovime. Kõik tema prügi viivad vist lapsed oma autoga ära, tal mingit tühjendatavat suurt konteinerit nagunii pole – seda ta kunagi rääkis, kui temalt prügimajanduse kohta küsisime. Meil on siin konteiner, mille täis saamise korral soovitas omanik Cleanawaysse helistada, ära viimine pidi umbes 300 krooni ringis maksma. Seni pole veel täis saanud 🙂
Nii, ma vist esimese hooga ei oskagi rohkem kirja panna, aga kõik küsimused on ülimalt teretulnud – ma hea meelega üritan neile oma vastomandatud teadmiste põhjal vastata. Vaatame, kas on siis ikka nii imelihtne, kui praegu tundub 😛
Leidsin ja lugesin läbi ühe vahva ökoblogi ning sellest tulenevalt kõik järgnevad mõtted.
Kogu roheline teema on mulle teatavasti juba pikemat aega südamelähedane. Esimese pisiku sain ilmselt kunagi ammu Epu blogist, hoogu juurde tema Roheraamatut lugedes.
Aga noh, selle teemaga on, nagu on – üritan küll, aga kõike ei jõua ja kõike ei viitsi. Mõtlesin siis ausalt kirja panna, kuidas minu ja öko suhted hetkel on.
Kõigepealt lapsega seotu. Riidemähkmeid hakkasime lõpuks kasutama, läheb täitsa eduliselt. Ideeliselt mõtlesin need igal õhtul lapse vannivees läbi loputada, aga esiteks me tegelikkuses päris iga päev siiski vanni ei tee, teiseks ma sageli lihtsalt ei viitsi. Vahel loputan ka, aga üldiselt on nii välja kujunenud, et mähkmeid jätkub 2-3 päevaks ning selle aja peale on masinatäis pesu ka juba kogunenud, lähevad sinna.
Pesu pesen alati pooletunnise 30-kraadise kiirpesu tsükliga – kuna meil eriti määrdunud riideid pole, piisab täiesti. Plekke eemaldan Loodusperest ostetud sapiseebiga – töötab väga hästi, olen rahul. Pesupulbriks on hetkel Minirisk, ootamas Mayer – juba lapse pärast ei taha mingit tugevalõhnalist pulbrit, valin parima variandi lähtuvalt Maxima hetkevalikust. Eelistan muidugi kodumaist, aga alguses Mayerit polnud, sestap sai tookord Minirisk.
Ühekordseid mähkmeid kasutan öösiti ja väljas käies, vahel ka siis, kui kodus eriline laiskus peal on ja ei viitsi iga poole tunni tagant mähet vahetada (seda siiski harva). Moltexeid ikka. On kallim küll, aga olen nõus maksma, südametunnistuse asi. Esimesed nädalad, kui laps Moltexite jaoks liiga väike oli (neil pole newborn suurust) ning Liberosid kasutasime, olid süümepiinad, kui järjekordne mähkmepakk ostetud sai – Teeme ära kokkuvõtetest loetu ei lähe meelest. Lugesin tollest ökoblogist, et mingid teised ökomähkmed olla ka eestis saadaval – tea, kas peaks proovima? Huvitav, palju maksavad…
Niiskeid salvrätte kasutan. Ideaalis biolagunevaid, praktikas mitte. Miks? Lihtne – Bambino Mio omad, mida saab Taevakarva Kutsust, on kallid. Hippi omi minu kodupoodides (Comarket, Maxima) ja apteekides (nois, millest mina vaadanud olen) ei müüda. Ja ma tõesti ei lähe ainult nende salvrättide pärast Selverisse. Nii kasutangi lõhnatuid Huggieseid – sest Maximas müüakse. Ja natuke on paha meel küll, samas ma tõesti eelistangi lõhnatuid (Hippil vist pole) ja neid ei kulu enam palju ka – laps ei s*tu ju enam iga mähet täis. Kui kuskil kodu lähedal Hippi müüdaks, ostaks vist ikkagi seda. No, kas keegi oskab soovitada?
Lapse riietega on üldiselt nii, et kuigi ma eelistan iga kell kõige tavalisemat puuvilla, siis kuniks käe vastas mõnus tundub, ega ma mingit probleemi ei tee, kui sekka mingit muud materjali saanud on. Kui ise ostma peaksin, siis muidugi vaataksin rohkem silte, aga ainsad ise ostetud asjad on mul Londoni ajast, enamik on kõik laenuks saadud või kingitud teise (kolmanda? neljanda?) ringi asjad. Ja kuigi mahepuuvilla idee on mu meelest äärmiselt kiiduväärne (pole kindlalt millegi keemilisega töödeldud ja kõik väikesed hiinlased on valmistamise eest ausat tasu saanud), ei võimalda mu rahaline seis selle ostmist. Ja tegelikult, mis on ökom – kas tavalised teise ringi riided või uued mahepuuvillased? Mulle tundub, et esimene variant.
Mänguasju pole ma ise veel ühtki ostnud, oleme kingiks ja “päranduseks” saanud. Ei ole jõudnud eriti levitada ka oma soovi, et need oleks võimaluse korral puust või riidest, seega saime plastmassjubinaid küll. Nendega on nüüd jällegi nii – kui keegi spetsiaalselt meie lapsele kingiks ostab, siis tahaks küll, et ta loodussõbralikke materjale eelistaks, aga kui keegi oma lapse vanu asju toob, siis taaskasutus on ju okei, see plastmass on nagunii juba kellegi poolt toodetud ja ära ostetud. Ise kavatsen igatahes nii palju kui võimalik loodussõbralikke materjale osta. Ja raamatuid. Aga rohelisuse pärast kapi otsa ronida ei kavatse – kui vaja, ostaks kindlasti ka plastmassi.
Söögikraamist. Üldiselt üritan osta võimalikult palju kodumaist, võimalikult palju looduslikku ja tervislikku. UK-s oli see tunduvalt kergem, seal olid kõik supermarketid organic siltidega tooteid täis. Aga katsu sa Eestis õnnelike kanade mune leida. Poest ei ole leidnud, isegi turul väideti, et ei ole (see väide oli eriti šokeeriv). Turult ikka lõpuks saime.
Turuga on jällegi nii, et ega me sinna väga tihti ei jõua. Peaks tihemini käima, ausõna. Loodan, et kui ilmad ilusamaks lähevad, siis ka teeme seda. No ja siis veel muidugi see, et turul müüakse ka nii palju välismaist kraami. Kui unustad küsida, kas tomat on ikka Eesti oma, võid vabalt Poola oma saada.
Üldise toidukraamiga on nii, et hetkel on meil rahaga kitsas ning seetõttu vaatan eelkõige hinda. Suuremaid oste teeme Maximas, kus on teatavasti palju Läti ja Leedu kaupa. Lisaks Hiina küüslauk ja muud jaburused. Oleme küll üritanud puu- ja köögivilja ning liha turult osta, aga sageli ei satu sinna ja siis ikkagi Maxima. Kui hinnavahe väga suur pole, eelistan eestimaist, vahel aga tuleb kodumaise majanduse toetamiseks liiga palju peale maksta.
Koostisaineid üritan ka uurida, aga nende E-de nimekiri on ju eksitav – ehmatad ära, et saias on viis erinevat ning leiad siis googeldades, et need kõik on ohutud. Epu raamatus oli mingi list, peaks selle ikka üles kirjutama ja poodi kaasa võtma. Eh, peaks kõikidest E-dest tabeli tegema, siis oleks poes eriti kindel.
Üldise tervislikkuse seisukohalt – nisutoodetest ei suuda loobuda, kohukesi ostes vaatan, et oleks ikka kohuke, mitte dessert, mahlu eelistan ilma suhkruta jne. Üritan leida tervislikumaid variante, aga kui isusid on, annan neile järele ega piina ennast millegi keelamisega. Vahel käin MacDonaldsis ka 😉
Ma tõesti loodan, et kui Mees töö leiab ja minu emapalk tuleb, saame jälle toidule rohkem raha kulutada, Eesti majandust toetada ja tervislikumalt elada. Praegu on süümekad isegi siis, kui mahla või puuvilja tahan (ja neid tarbiks ma ikka PALJU), sest kõik on nii kuradi kallis.
Kodukeemiast. Pesupesemisega seonduv sai juba ära mainitud. Nõudepesuvahendi ostis Mees Fairy, sest tema meelest ei pese muud puhtaks. Minu meelest on kõik Fairyd ja muud taolised jäledalt haisvad ja kui praegune otsa saab, siis pean mingi parema variandi leidma. Pesen nagunii enamiku nõudest lihtsalt kuuma veega, aga hetkel pole vahet, kas kasutan vahendit või mitte – käed haisevad pärast ikka ühtmoodi jälgilt, sest nõudepesušvamm on vahendist läbi imbunud. Sellega seoses – kas keegi oskab soovitada mingit mahedamat ja loodussõbralikumat vahendit?
Muud kodukeemiat meil eriti polegi. Kui UK-s olid kõik üürikad, kuhu kolisime, meeletult räpased ja alustasime alati igasuguste puhastusvahendite ostmisega, siis siin oli kõik värskelt remonditud ja puhas – oleme lapi ja veega hakkama saanud. Ahjaa, WC poti puhastusvahendid just ostsime emaga – mingid tavalised, Maximast. Kui ükskord otsa saavad, tahaks Loodusperest midagi vaadata, ehkki seal on kindlasti kallim.
Üldiselt pole ma puhastusvahendite teemasse peale pesupesemiseks vajaliku eriti süvenenud – ma eelistaks iga kell eestimaist mahedamat sorti toodet välismaalt imporditud paduökole, aga kas toodetakse üldse?
Hügieenitarvetest – polegi Eestis olles midagi ostnud, Londoni ajast kõik šampoonid-dušigeelid veel olemas, seebid olid sisse kolides ees ootamas. Kui praegu peaks midagi otsa saama, ostaks ilmselt Maximast mõne odava variandi, hiljem, kui rahaasjad jonksus on, uuriks ehk midagi ökomat. Pole jõudnud jällegi veel teemasse süveneda, mugavam on olnud kuskilt mingi odav laiatarbekaup ära osta 😉
Prügi sorteerimisest – meil on eraldi kotid üldprügi, paberi ja pakendite jaoks. Lisaks paneme eraldi pandipakendid ja muu klaasi, aga see kõik on siiski mööndustega. Paberikotti on lihtne täita, kisun ilusti kileümbrikelt aknaid eest ära jms. Pakenditega on lugu kehvem. Esiteks ei ole ma päris kindel, mida sinna täpselt panna võib ja mida mitte. Teiseks – no ma EI VIITSI kõike üle pesta. Plastmassist jogurtitopsid ja plastkarbid pesen küll, aga mahlapakid panen pesemata ning piima, hapukoore jms kilepakendid viskan üldprügisse.
Ja samal ajal kogu aeg juurdlen – mis saab siis, kui ma vale asja valesse kohta viskan? Kuidas seda kõike sorteeritakse? Mis oleks kahest valest õigem – kas panna pesemata mahla- ja hapukoorepakk või majoneesipudel pakendite hulka või oleks õigem pesemata pakend üldprügisse visata? Kui ma panen ühe “vale” asja kotti, kas see kotitäis asju läheb siis raisku? Kes kurat kõike seda prügi üldse läbi sordib ja asjade sobivust kindlaks teeb? Ei ole ju reaalne, et üks inimene on päev läbi ninapidi prügikottides ja uurib, kas see hapukoorepakk on nüüd pestud või mitte. Ja kui keegi seda ei uurigi, kas pesemata pakend tekitab kuskil mingi jama? Millise? Kõiki pakendeid ei saa ju ühes kohas ümber töödelda, keegi peab neid siis ju ikkagi sorteerima? Palju küsimusi, vähe vastuseid… Kui keegi lugejatest mõnda vastust teab – olge lahked, jagage ka minuga.
Kilekotte ei osta ma kunagi ja ütlen igal pool, et pole vaja. Poes käime alati seljakoti ja riidekottidega, olemasolevaid kilekotte (mida on vanast ajast päris palju kogunenud) kasutame prügikottideks. Aga väikseid kilekotte tekib ikka igalt poolt, leiva-saia ja puuviljade omad jne, need viskan küll lihtsalt pakendiprügisse. Alguses kogusin, aga ei leia kasutust. Oleks koer, siis saaks tema junne koristada 😉
Samamoodi viskan pakendiprügisse kõik plastist või jms karbid – algul hoidsin alles, aga ei leia kasutust. Ei tea kedagi, kellel vaja läheks – Mehe vanaema näiteks teeb küll sügavkülma jaoks moosi, aga ta sööb ise ka võid ja saab oma karbid sealt. Tegelikult on see ainult minu teooria, me pole talt kunagi küsinud…
Ressursside kokkuhoiust. Vannis ma nagunii ei käi, aga duši all läheb kindlasti kauem kui seitse minutit (see oli mu meelest mingi soovituslik aeg) ja ma ei kavatse seda ka piirata. Nõusid pestes kulub jube palju vett – ma ei viitsiks elu sees mingit kraanikausi vett täis laskmise ja seal leotamise ning hiljem teises kausis loputamise vms süsteemi arendada, meie tibatillukeses köögis poleks see nagunii võimalik – seega voolava vee all. Ja kas vee kulutamine kõigi nende pakendite pesemiseks on ikka ökom kui need pesemata ära visata? Ma ei tea sedagi, miks neid pesta tuleb, seega ei oska vastata. Nõudepesumasin kuluks ära, aga hapukoorepakki sinna ju ikkagi ei pane 🙂
Elektrijubinatega on nii, et üürikorteris elades ju mingeid pliite ja lampe ise ei osta, isiklikud tarbevahendid on ka kõik olemas. Kui kunagi oma elamise saaks, ostaks muidugi võimalikult säästlikud variandid.
Transport. Ma kolisin Tartusse selleks, et jala käia ning käin ka. Aga kurat, kuidas ma autost puudust tunnen! Väikese lapsega on ikka jauramist – ühistranspordis on ebamugav, jala alati ei jõua. Asju, mis kaasas olema peavad, on nüüd tunduvalt rohkem. Bussipiletite hinnad on nii kallid, et kahekesi autoga Pärnusse sõites tuleb hind sama, mis bussiga. Aga mugavus! Poest suuremal hulgal toidukraami ostes on isegi kahekesi raske koju jõuda – vanker on ju ka veel, mida tuleb lisaks kottide tarimisele (mäest üles) lükata. Ilm on aeg-ajalt (eriti praegusel aastajal) nii närune.
Ühesõnaga – normaalse ilmaga ja suurte kottideta käin ma hea meelega igale poole jala. Ühistranspordi mõistliku hinna ja ajagraafiku ning talutava mugavuse juures kasutan ma seda hea meelega. Aga hetke asjaolusid arvesse võttes oleks autot vaja ja kui vähegi võimalus tekib, siis selle ka soetame. Loomulikult võimalikult säästliku, aga siiski. Ja põrgusse öko.
Nüüd vist sain enamiku eluvaldkondadest kaetud. Või kui mitte, las siis jääda – kell on juba niigi palju ja tekst hiigelpikk.
Tahaks ju olla veel palju rohelisem, aga ökonarri minust ei saa – olen selleks liiga mugav ja liiga vaene. Iga kell eelistan kodumaist ausa muljega kraami välismaalt imporditud ökole, mis on reeglina nagunii mõttetult kallis. Ja üleüldse ei viitsi ma ennast sõlme keerata, et iga hinna eest kõike säästa – natuke elumõnu peab ka jääma.
Aga selge on see, et meie elu läheb aegamisi järjest rohelisemaks. See ongi kõige olulisem.
Vähe sellest, et ta on hakanud oma netti ööseks välja lülitama (aga päeval on torrent aeglane + naabri üleval oleku ajal pole üldse tark midagi sikutada – kui ta nett järsku ilma suurema põhjuseta väga aeglaseks läheb, võib ta ju miskit kahtlustama hakata – niisiis ei saa me enam Las Vegast tõmmata, pool viiendast hooajast on veel vaatamata), eilsest saati pole seda üldse olnud. No mis idioot lülitab oma wifi välja, arumaisaa? Mul ei tuleks see pähegi… Mnjah. Õige vastus on ilmselt: sama idioot, kes selle paroolita jätab.
Igatahes on ilma netita s*tt elada ja praegu oleme Swammi juures, kes meie ruuteriga ajutiselt haige naise juures resideerub. See selleks. Peab vist ikka omale neti ära tellima. Lihtsalt kui BT tõesti tahab VEEL £130 saada, nagu Mees ähvardab, ehkki meil oli ju korteris landline, seega kõik vajalikud jubinad olemas ning me ei tõsta seda kuskilt mujalt ümber, teen oma nimele täitsa uue lepingu… Siis ehk ei tohiks nii palju maksma minna. Ma loodan. Igal juhul oleme juuni alguseni mõlemad pankrotis, siis võib uuesti mõtlema hakata.
Plaanisin augusti algusesse oma viimaste puhkusepäevade kulutamiseks Rootsi reisi, et nii õeke kui Luca-Anna ära näha, aga minu geniaalne plaan sai tagasilöögi selle näol, et Lucal ja Annal on plaan Itaaliast alles kaks päeva hiljem tagasi jõuda, kui mina nende juurest tagasi Londonisse lennata tahan. Ja ma ei saa kuidagi muul ajal minna, sest õel pole töölt vabu päevi ja mina ei saaks teiste juba olemasolevate avalduste tõttu puhkust ka, praegu leidsin veel sobiva augu. Oeh.
Aga mingi lootus on, nad VIST pole veel Itaalia pileteid ära ostnud, ÄKKI leiavad mingisugused odavad veidi varasema tagasilennuga. Ma nii loodan. Sest muidu ma vist ei saa üldse minna. Nüüd ma siis ootan, millal Luca minuga ükskord ühendust võtab, seekord loodetavasti SMSi teel, sest neil pole ka kodus netti ja e-maili teel suhtlemine on suhteliselt ebapraktiline – mul ei tulnud lihtsalt varem pähe tema mobiilinumbrit küsida.
Headest uudistest nii palju, et home office saatis mu passi tagasi ja kiitis avalduse heaks. Lõpuks olen igapidi seaduslik töötaja (my ass, vastikud raharöövlid) – nüüd, kus Maasikas tulekul, ei saa enam millegagi riskida. Lõpetasin just kohaliku rasedusraamatu (sellise praktilise, kõiksugu vajalikku infot sisaldava) lugemise ja tõdesin, et madala sissetulekuga peaks me suht kindlalt saama üüri ja council taxi toetust, igasugused muud kõigile laienevad toetused sinna lisaks. Saame hakkama.
Ja siis sain ma täna veel viimase sünnipäevakaardi – Vaska oma. Esimene läks postis kaduma ja teine viibis sellepärast nii kaua, et ma saaks ka tema koori vastväljaantud CD – Alo Mattiiseni lauludega. Ja šokolaadi ka muidugi 😛 Njämm.
Aga CD oli väga hea – mulle hullult meeldib Mattiiseni looming, pole lihtsalt olnud juhust endale tõmmata või osta.
Seoses pakkide saamisega pean mainima, et meil on ikka väga s*tt postipilu – Eestist saadetud A4 mulliümbrik ei mahtunud sealt sisse, pidin ise spetsiaalsesse pakipunkti järele minema. Irooniline on see, et me olime postiljoni käimise ajal kodus – meie uksekell lihtsalt ei tööta ja postiljonil ei tulnud pähe naabrite oma proovida (seal korteris ei ela kedagi, aga uksekell on meile hästi kuulda) – seega avastasime eile kohale jõudnud ja tagasi saadetud passile (kiri nõudis allkirjastamist) järele minnes ukse juurest järgmise sorry, you were out teate. Õnneks oli postiljon oma ringilt meie kohale jõudmise ajaks just tagasi jõudnud ning saime mõlemad ühe hoobiga kätte – ehkki teatis ütles, et peaks 24h ootama, enne kui järele minna saab. Me ootasime nii poolteist tundi 😉
Aga see postipilu asi on ikka tõesti jama – koju tellides lähevad kõik vähegi suuremad asjad tagasi ja järele minna pole võimalik muul ajal, kui laupäeval poole üheni (nädala sees oleme ju mõlemad tööl). Või noh, okei, mitte allkirja nõudvad asjad saab lasta Mehe töö juurde saata… Ikkagi tüütu. Aga postipilu suuremaks teha pole vist ka võimalik 😀
Ja lõpetuseks üks praktiline küsimus recyclingu kohta – kui kilekotte ei tohi sinna kasti panna ja paberit tohib, siis mida teha ümbrikutega, millel on aadressi kohal kile? Kas loota, et ehk see ei sega või kile ära rebida?
Ja kas mulliümbriku veidrat paberit saab ka sinna visata (mullikile ma muidugi eemaldasin)? See on seest selline… Mmm… Läikiv ja imelik? No ilmselt ikka saab, kui mahlapakke võib, need on ju samasugused. Ja kriitpaber ning muu taoline, seda ju ka saab.
Ma olen nüüd hullult sillas sellest taaskasutusest, viskan pudelikorke ära ja pudeleid recyclingusse ning üritan neid isegi loputada, nagu nõutakse.
Aga aitab tänaseks küll, tahaks nüüd koju ja süüa.
Hoidke siis pöialt, et naaber jälle lahkeks hakkaks!
Olen viimased tund aega tänase suurürituse tagamaade ja tulemustega tutvunud (isegi BBC-sse jõudis!) ning täiega sillas. Nii kuradi kahju on, et olen ise ära kaugel Londonis ja ei saa sellistest asjadest osa võtta – pea kõik sõbrad-tuttavad käisid.
Aga ma loodan, et seda hakatakse igal aastal kordama ning jälle Eestis elades lähen 100% ise ka!
Huvitav on see, et siin Londonis ei tunne ma üldse nii suurt tahtmist kuskile midagi vabatahtlikult koristama minna. Tegelikult, kui mingi vastav info minuni jõuaks, siis ehk läheks ka, kes teab. Siiani pole lihtsalt jõudnud.
Ma lihtsalt… Ei pea Londonit oma koduks. Inglismaa pole minu kodumaa ja sellega seoses pole mul ka mingit palavat armastust ega tahtmist kõike ümbritsevat muuta (loe: kellegi teise s*tta koristada). Eestis oleks hoopis teine asi…
Aga see on ikkagi minu ajutine kodu ja vähemalt tahan teha kõik enesest oleneva, et minu prügi saaks õigesti sorteeritud ja ära visatud. Uurisime tänagi oma uue korteri omanikult kohalikke prügireegleid ning saime oma üllatuseks teada, et Lambethi linnaosas (ja me oleme siin elanud eelmise aasta juulist saati) on päris esinduslik süsteem – kõik korjamine on tasuta, kui on suuremat prahti, võid neile ette helistada ja ka see viiakse tasuta minema. Või nojah, mis nüüd tasuta – me ju maksame council taxi… Aga hea, kui selle maksmise eest midagi nii lihtsat ja olulist saab 🙂
Ma olengi nüüd Lambethi omavalitsuse kodulehel surfanud ja värskendanud oma teadmisi selle kohta, mis läheb recyclingusse ja mis mitte. Selle nimekirja peaks koos näidetega kohe välja printima ja kuskile nähtavasse kohta kleepima, siis on kõigi võimalike küsitavuste korral alati hea üle kontrollida.
Mul on tõesti hea meel, et saab jälle recyclingut hakata eraldi panema. Siinses vastikus korteris pole mingit süsteemi, kõik prügi läheb ühte kohta. Ja see on täiesti selle maja, selle omaniku ja meie endi süü. Pähh. Lugesin just, et siit tänavalt viiakse reede hommikul pool seitse kõik prügi minema ja ideeliselt peaksid meil olema tasuta oranžid kilekotid, kuhu siis kõik recycling praht panna, aga vat enne tänast ma seda isegi ei teadnud, kotte siin loomulikult pole ja keegi pole meile kohalikust prügisüsteemist midagi rääkinud ka. Vastastikune hoolimatus…
Oh jah. Olen ka mina kilekotitasandil ja roheliseks saamiseni on veel pikk maa. Aga pärast Epu roheraamatu lugemist ei kao need mõtted (mis olid ennegi olemas, aga said nüüd palju konkreetsema suuna) enam kuskile. Ei ole enam tagasiteed.
Edasi rohelisema elu nimel, mis ma muud oskan öelda 🙂
Ja muidugi au ja kiitus kõigile tänastele ära tegijatele Eestis. Loodetavasti olen minagi ühel päeval teie hulgas.