puhas toit

Küpsetuslainel

Ma olen viimase pooleteise nädala jooksul neli korda küpsetanud ja tulevikuplaane on mitmeid. Seni olen teinud traditsioonilisi järeleproovitud asju – kaerahelbepätse, muffineid, kaks korda õunakooki. Eile saime aga kuus liitrit maapiima ja homse päeva puhul on meie mõlema pered külla tulemas, nii et on plaanis key lime pie ja miski kohupiimakook, mille koha pealt ma pole veel täpsemalt otsustanud, pean retsepte lappama. Jogurti ja kondenspiima tegin eile valmis, toorjuust kohe-kohe saab, kohupiima võtan õige varsti ette.

Ostsin Poisi esimese pudru jaoks tatrajahu, aga seda on terve kilo, pudrule kulub kaduvväike osa. Otsisin netist retsepte, mida katsetada, leidsin tatrajahuküpsised. Mul on kodus nii purustatud pähkleid kui mandleid – ostsin UK-s küpsetistesse lisamiseks, aga ei jõudnud kasutada, need olekski vaja kiirelt realiseerida. Loodan, et küpsised maitsevad hästi (kommentaaride põhjal tundub paljulubav) – siis ongi jahu- ja pähklimure lahendatud.

Oh, ja ema sõbranna käis eile autoga Tallinna suures mahemarketis, ma saan kohe varsti kätte viis kilo mahedat toorroosuhkrut, seda müüdi seal lahtiselt, kilohinnaks miski 56 kr… Ma olen ekstaasis! Nüüd on kohe tükiks-tükiks ajaks mureta, sellest kogusest jätkub kuudeks. Küpsetistesse panen nagunii kolmandiku võrra vähem, kõik retseptid on vaikimisi liiga magusad.

Leivategu tahaks varsti katsetada… Ja küpsetamiselt sujuvalt edasi liikudes, lähipäevadel kindlasti jäätist ka (tahaks katsetada korraga nii seda kui seda retsepti (esmalt küll ilma šokolaadita), et maitset võrrelda). Lähen täna õhtul Mahedast Margist läbi ja ostan suurema koguse Nopri vahukoort, mune on üle 20, suhkruvarud kah piisavad. Põnev!

Räägime kalast

Seoses sellega, et me tänu ema mehele just praetud räimi nautisime (kohutavalt head!!!), hakkasin teadlikumalt mõtlema kalasöömise suurendamise peale. Targad vist rääkivat, et kala võiks süüa kolm korda nädalas? Kala maitseb meile kõigile väga ja noh, lihasöömist vähendada tahaks nagunii.

Aga meil pole kala ostmise koha pealt absoluutselt mitte mingisuguseid kogemusi. Lihtsalt ei tea, mida võiks osta. Mis oleks hea – nii maitsemeele kui ka keskkonna seisukohalt.

Noo, valge kala on tervislikum kui punane, eks. Ja väike kala on parem kui suur selles mõttes, et igasugu saasta (elavhõbe jms) on suurtes rohkem (see on raseduse ajast meelde jäänud info). No ja muidugi võiks see olla kohalik, Eesti vetest püütud.

Selles mõttes olen ma õnneks üsna leplik, et mul pole mingit kindlat lemmikkala, mida nii kangesti tahaks. Mulle maitseb lihtsalt kala, mis on hea 😀 Ja noh, võimalikult vähe luid on alati pluss.

Mu blogi loeb kindlasti ka neid inimesi, kes on söögitegemise ja Eesti kalaturu koha pealt meist tunduvalt targemad. Jagage nüüd kogemusi, mida võiks osta? Turult ikka pigem, mitte poest, eks?

Ja kas kalal on ka mingid hooajad, et millalgi saab ühte liiki rohkem püüda, millalgi teist?

Ma nüüd loodan teie abiga hästi targaks saada 😛

Eelmise postituse jätkuks

Maris hakkas kommentaari kirjutama ja tuli nii pikk jutt, et pani selle mulle lõpuks MSNi. Pikalt ümber kirjutada ei viitsi, aga tema oli arvamusel, et enamik uuringuid on nii kitsal teemal ja uurivad ühte pisikest kindlat asja, et neist ei saa mingeid väga üldiseid järeldusi teha. Et enamik noist tsiteeritud katketest ongi välja võetud vastavalt sellele, mis teemat vaja illustreerida on.

Ühesõnaga ühtki uuringutulemust ei tasu võtta puhta kullana. Mina ei võtagi. Aga mingisuguse orientiirina ma neid muidugi ikka kasutan.

Ja üks teema veel, mis mitmes kohas praegu üleval, mida Maris ka mainis ja millega ma väga nõustun – üritades alati 100% mahedalt toituda, võib sellega üle pingutades ka organismile karuteene teha. Umbes sama teema, nagu antibakteriaalsete seepide kasutamisega – liigses mullis ei tasu üles kasvada.

Nii et jah, ma endiselt soovin oma koduse toidu suuremas osas maheda/ise kasvatatu ja tervisliku hoida, aga lapsed hakkavad ikka lasteaias ja koolis tavalist toitu sööma, samuti sööme ju aeg-ajalt küla peal ja ei tuleks pähegi pirtsutada, et fuih, mina seda ei söö, see pole mahe. Ja väljas söömist tuleb ka kindlasti edaspidigi ette. Nii et ei mingit 100% mahedieeti – see on täiesti õigustatud toidutalumatuse puhul, aga meie peres selliseid probleeme õnneks pole, võib vabamalt võtta.

Alati ei pea toituma mahedalt ja ka väljaspool kodu saab teha tervislikumaid valikuid. Väljas süües on ju vaks vahet, kas valida risoto või hamburger. Ja ma üldse muide ei välista, et valin vahel ka selle viimase… Ehkki hetkel isutab küll mõte risotost tunduvalt rohkem. Kõik vastavalt võimalustele ja sisetundele. Lihtsalt üldiseks suunitluseks olen valinud võimalikult maheda, kohaliku ja tervisliku ning seda kavatsen järgida.

Huvitav infokild

Sain täna kastitäie kraami Pihlaka maheringilt. Selle vedaja on jutukas mees, lobisesime maast ja ilmast. Muuhulgas rääkisime küüslaugu kasvatamisest ja hetke saadavusest. Ta ütles, et oli käinud mingil küüslaugu (kasvatamise?) koolitusel ning seal räägiti, et Hiinas kasvatatakse küüslauku samal põllul, kus enne on kasvatatud puuvilla. Ja puuvilla kasvatamisel kasutatakse teatavasti väga räiget keemiat.

Mõttekoht. Mis maa küüslauku praegu kõigis supermarketites müüakse?

Seoses mu enda uute ja karmide põhimõtetega ostan nagunii suurest poest kraami vaid viimasel võimalusel – kui mahepoest/ringilt või turult ei saa (jajah, turul müüakse muidugi ka igasugu saasta). Aga varem sai ikka Selverist seda va hiina küüslauku ostetud.

Viimati Mahedas Margis käies oleks äärepealt küüslauku ostnud, õnneks tuli õigel ajal meelde, et maheringi päev on kohe-kohe tulemas. Miks ma peaks ostma välismaa maheküüslauku, kui on võimalus toetada kohalikku kasvatajat? Küüslauk on küll alles üleminekul mahetootmisele, aga minu jaoks on see täiesti piisav.

Esimesed konarlikud sammud

…tervislikuma toitumise suunas 😛

Olen alati kurtnud, et hommikuti putru süües on paari tunni pärast kõht tühi. No hea küll, need kiirhelbed on kaheldava väärtusega, aga ma olen juba tükk aega täisterahelbeid kasutanud ja mingit nähtavat vahet pole. Puhta toidu raamatust aga lugesin, et täisterahelbed tuleks vähemalt neljaks tunniks likku panna (ja kuni 24h isegi võib), siis alles on need inimesele seedimiseks sobilikud – kui neist kohe kiiresti puder valmis teha, siis nõuab keha veel energiat juurde, et neid seedida, seega ongi kõht paari tunni pärast jälle tühi. Tundus väga loogiline, eks, nii ma siis panin eile õhtul helbed likku.

Ja siis ma lugesin sealt raamatust (ja Sandra ka ennist mainis oma blogis), et teflonkattega potid-pannid pole head. Otsisin siis rõõmsalt kapist mingi poti, millest ma eeldasin et see on roostevaba teras. Nojah, tegelikult mingi suvaline nikats metall ja see puder kõrbes julmalt kiirelt põhja (mul pudrukeetmiskogemust on Plikaga piisavalt, eks, esimest korda elus ei tee). Ei hakanud seal segama ega kraapima, kallasime pudru pealmise osa teise potti ja tegime ikka valmis… Aga kibe maik oli juures. ei tea siis, kas ikka kõrvetamisest või leotamisest või… No piisava koguse moosi ja meega oli söödav 😛

Lisaks oli see puder vastik kliister – üleöö leotamine tegi helvestest ja veest paraja liimi.

Ühesõnaga feil – aga hommikul oli meil võrdlemisi hea tuju, nii et irvitasime kahekesi ja kallasime aga moosi peale.

Oskab keegi öelda, kas see liimjas konsistents ongi normaalne ja sellega peaks harjuma? Ausalt, see puder maitses palju paremini, kui ma neid täisterahelbeid lihtsalt veidi tasasel tulel vees hautasin, et siis kohe piim peale kallata ja puder lõpuni keeta… Aga kui sellise pudru seedimine kehalt lisaenergiat nõuab, pole ju ka pointi… Ehk peaks hoopis jahude peale üle minema?

Küllap harjutamine teeb meistriks… Nõuanded ja kommentaarid on teretulnud.

Lõunaks tegime Sandra retsepti järgi pajarooga. Lillkapsa asemel panime tavalise kapsa, seemneid kah polnud, muu oli enam-vähem sama. Meil sai sellest küll püreesupp läätsedega, juurikate tampimisel jäi liiga palju vett sekka. Söögitegemise ajal küll sõnelesime (nii palju siis armastusega kokkamisest, irw), aga lõpptulemus sai üllatavalt hea. Ma ei tea, kas ma olen üldse kunagi varem oma elu jooksul läätsi söönud, aga päris huvitavad olid. Usun, et hakkavad veel rohkem meeldima.

Nii et kui meie nagelemine kõrvale jätta, siis see läks hästi.

Maapiimaga on viimasel ajal kehvad lood, sest Abikaasa sugulase lehmadel on piim kinni ja kuna ta alustab oma ringi väljastpoolt Pärnut, siis tihti ostetakse kõik enne ära, nii et siia ei jõuagi. Täna mõtlesin siis lõpuks usinaks hakata ja minna uurima Riia mnt 86 maja otsa juurde, seal pidavat üle päeva üks piimamees käima. 50-50 võimalus, et oleks piima saanud, sest ta käib üle nädala eri päevadel ja ma ju veel ei tea, mis päevad sel nädalal on.

Sel ajal, kui ma jopet selga ajasin, ütles Abikaasa, et sugulase auto sõitis maja ette. Saate aru, milline kokkusattumus??? Ma tükk aega naersin. Lõpuks ometi võitsin ennast kokku, et piima ostma minna ja samal hetkel toodi see mulle koju kätte 😛 Noh, kui otsa saab, siis lähen ikka luurele – sugulane arvas, et ta pühapäeval küll linna ei jõua, nii et tema käest pole enne nädalat lootust midagi saada.

Maapiima tahtsin muidugi selleks, et jogurti tegemine ära katsetada. Ma ei tea, kas poepiim selleks ka kõlbaks, aga tundus kuidagi täiesti ebaloogiline valik. Gefiluse jogurt oli ilusti juuretiseks valmis ostetud (too päev mahedat vist Selveris polnud), panime siis piima potiga pliidile, minu fancy piimatermomeetri (kohvipiima tegemise jaoks ostetud) sisse ja… Piim kõrbes põhja!!! See oli seesama lollakas pott, milles hommikul puder põhja kõrbes 😀 Nüüd tõstsin poti köögist välja. Liiter piima läks raisku.

Kuna mul tuli pähe ka retsept veel korralikult üle lugeda, siis ablasin ära, et kui tahan jogurti ööseks valmima jätta, pean seda alles hilisõhtul tegema – üle kaheksa tunni ei tohi väljas olla, keset ööd üles tõusta just ei tahaks. Ma siis nüüd tunnikese pärast lähen uuele katsele – normaalses potis ei tohiks piimaga midagi juhtuda. Ma ei mäleta, millal ma viimati piima põhja kõrvetasin, päris naljakas on.

Nii et üle kivide ja kändude läheb see värk. Kuna mul on meelestatus juba nii hea, siis ainult irvitan nende jaburate apsude üle – paar kuud tagasi oleks ilmselt pigem käega löönud. Nüüd on aga väljakutse seda suurem – no peavad ju asjad toimima ka hakkama!

Eks ma siis homme muljetan, kuidas jogurtitegu läks 😉

Homme on maheringi päev ka, tellisin hunniku juurikaid ja pudrumaterjali. Ja järgmise nädala alguses peaks õnnelike kanade munad lõpuks minuni jõudma. Asjad ikka edenevad natuke!

PS. Keegi mulle Tallinnast suhkrut ei taha tuua? Mul hakkab otsa saama ja tolle suures mahemarketis olla kuulu järgi normaalne mahesuhkur 60 krooni ringis. Pärnus saadaolevatel variantidel on kilohind umbes kaks korda kallim, väikelinna võlud. Maximas on muidugi Dansukker, aga seda ei taha… Nüüd ma siis sebin kedagi, kes mulle Tallinnast Pärnusse paar kilo suhkrut tooks, tahaks ju jäätist teha!

Scroll to Top