plika

Pärast kõigi teie soovituste läbi lugemist otsustasin raamatu “Nututa uni” esialgu ostmata jätta ja proovida nii, nagu meil oli algusest peale plaanis olnud. “Nutt ja jonnihood” raamat on mul muide olemas – olen sellest küll üsna vähe läbi lugenud, aga teooriat tean. Kui kirjutasin, et ei ole nõus tegema unekooli ja laskma oma last nutta, siis pidasin silmas traditsioonilist unekooli, kus iga 5, 10, 15 minuti pärast vaatamas käiakse ja laps ülejäänud aja üksi on. “Nutt ja jonnihood” raamatu versioon süles välja nutmisest on mulle vastuvõetav.

Niisiis, grand plan, mille ma sisimas olin juba ammu pärast Kessuga arutlemist ära otsustanud: räägime kõigepealt Plikale, mis toimuma hakkab, siis lähen mina nii kauaks teise tuppa magama, kuni mingi progress on ja kui Plika öösel nutab, siis Abikaasa annab talle vett, võtab sülle ja räägib, et mäletad, sa oled nüüd suur tüdruk, tissi saad alles hommikul.

Kolmapäeval otsustasin, et reedel teeme ära. Rääkisin siis Plikale ilusti kolm päeva, kuidas asjad reede õhtust olema hakkavad, ühtlasi tõstsime jälle au sisse magamaminekueelse rutiini, no et ikka raudpolt iga päev vann, pärast seda hämarad tuled, tudukombe selga, unelaul ja siis tuttu. Tuttu ikka esialgu tissi otsas, seda ma veel muutma ei söandanud hakata, öisest tissist võõrutaminegi tundus üksjagu keerulisena.

No ja tegelikkus… Räägitud talle sai, rutiin oli olemas, õhtul tissi otsa magama jäi ilusti. Ööl vastu reedet ma näiteks suisa vaatasin, mis kellast ta öösel tissi tahtis, oli kesköö paiku ja siis juba hommikul kell seitse. See ei tähenda muidugi midagi, sest mõned ööd on palju hullemad, aga no mingi pidepunkti andis kätte.

Eile keerasin mina ennast elutuppa diivanipatjadele magama ja sarnaselt eelmise ööga hakkas Plika keskööl nutma. Abikaasa läks teda lohutama, mina sain ainult seina tagant kuulata, mis ei olnud oluliselt kergem. Tund aega haledat nuttu, vahepeal panid nad tuld põlema ja lõpuks käisid köögis piima soojendamas.

Sealkohal üritasin Abikaasale sõnumi saata (sest midagi öelda ma ju ei saanud), et ta jumala eest ei hakkaks sooja piimaga jamama – pole mõtet üht sõltuvust teise vastu vahetada, eesmärk on ju öiste ärkamiste ärajäämine. Paraku ta ei kuulnud sõnumit, nii et ta ei lugenud seda läbi ja Plika sai piima. Ja kella üheks oli vaikus majas.

Ja siis läksin ma vetsu… Mis oli suur viga. Plika ei maganud ilmselt piisavalt sügavalt – ärkas selle peale üles ja jauras kella kaheni. Siis tuli Abikaasa elutuppa ja teatas, et temal on kopp ees, rahustagu ma ise oma last. Et teda polevat võimalik rohkem kui kaheks minutiks magama saada, ärkab kohe jälle ja nutab.

Abikaasa arvas, et ma peaks ikkagi tissi andma, aga see oli ainus, milles ma kindel olin – olgu kuitahes raske, peab ilma saama, muidu oleks kogu see nutune öö täiesti ilmaasjata. Nii ma siis hoidsingi teda süles, rahustasin ja kõigutasin ja rääkisin, et ta on tubli tüdruk, aga jäägu nüüd magama, siis tuleb hommik kiiremini ja saab tissi. Veerand kuni pool tundi läks, aga sain hakkama, käed olid pärast seda küll VÄGA väsinud.

Poole kolmeks oli niisiis vaikus majas ja ma kobisin tagasi elutuppa. Plika hakkas jälle nutma hommikul kell kuus. Kuna olin talle enne rääkinud kella seitsmest 😀 Siis mõtisklesin paar minutit, kas peaks siis veel tunnikese venitama, aga no kuus on ju siiski varahommik, nii et läksin siis temaga Abikaasa juurde suurde voodisse ja panin ta tissi otsa, ise rääkisin, et tubli tüdruk, hakkama said, nüüd on hommik käes. ega ta muidugi üles ei ärganud, rippus tükk aega meeleheitlikult minu küljes, keeras lõpuks selja ja tudus meie vahel magusasti… Mina ärkasin pool üheksa, Abikaasa veel varem, Plika, kes tavaliselt ärkab kahekast, tudub siiamaani. No arusaadav, raske öö selja taga.

Tagantjärele tarkused… Esiteks me oleks pidanud Abikaasaga enne asjad paremini läbi rääkima. Oli tunne, et sai räägitud küll, aga tegelikult tuli esiteks see piima andmise teema pluss Abikaasa rääkis öösel vahepeal lapsele, et ei ole mõtet nutta, tissi sellest ei tule (selle asemel, et rääkida: jää nüüd magama, tissi saad hommikul) ja üleüldse oleks pidanud vähem rääkima ja rohkem niisama süles hoidma. Ma ikka ei teinud oma teooriat piisavalt hästi selgeks 🙂

Ja mul on seda teooriat muidugi üldse hea targutada, sest mina olin ju seina taga – ei näinud, mis toimus, ei pidanud ise rahustama. Abikaasa väitel ei jäänud ta lihtsalt kuidagimoodi enne rahulikuks, kui piima sai. Oh, ma ei tea, minu meelest on see ikkagi vale. Nii et ma ei kujuta hästi ette, kuidas järgmisel ööl käituda.

Abikaasal on pealegi nii sügav uni, et hommikul näiteks ärkasin mina kohe nutu peale üles, aga temal läks veel paar minutit – ma polnud ju ka kindel, kas ta on juba ärkvel ja rahustab last, ei tahtnud ise segama minna.

Nii et ma mõtisklen praegu, kas peaks äkki ikka suurde voodisse magama minema ja ise Plikat rahustama – lihtsalt hoidmagi süles ja ütlema, et mäletad, tissi saad hommikul, jää nüüd uuesti tuttu. Ja hoidma teda nii kaua, kuni ta nutmise lõpetab ja magama jääb. Teda on küll üpris raske hoida, kui ta nutust närvi läheb ja jalgadega põtkima hakkab – eile pillasin ta peaaegu korra käest, kui ta liiga aktiivselt nihverdas.

Aga minu meelest on endiselt loogilisem see, et Abikaasal peaks olema kergem ja kiirem rahustamisega hakkama saada, sest kuni mind pole toas, seni pole ju tissi, mida tahta. Ja no võib alati loota, et teine öö on kergem. Või… Ma ka ei tea.

Oeh. Tagasiteed igatahes pole.