plika

Uhke ema

Pingeline draamaepohh jõudis täna eduka lõpuni ning kulmineerus etendusega “Gustav Vasa” Nooruse majas. Oli ikka uhke tunne küll Plika nime kava osatäitjate nimekirjas esimesena näha. Ja veel uhkem teda laval näha.

Minu jaoks on näitlemine ja rollimängud midagi jubedat, millest iga hinna eest eemale hoian. Näitlemisoskus ning -armastus on aga mu arust elus väga kasulikud – mul on siiras heameel, et Plika näitlemist naudib ning vabatahtlikult nii keeruka rolli (vastassoost peaosa) enda kanda võttis.

Kuna privaatsuse kaalutustel ma siin sündmusest pilte jagada ei saa, peate leppima kassidega 😀

Ülestähendusi viimastest päevadest

Mul oli eile tegelikult plaanis teine postitus veel kirjutada, aga kui ma seda teha tahtsin, siis ei tulnud mu blogileht enam lahti, brauser ütles time out vms. No ok, universum ei soovi, et ma täna rohkem blogiks, mõtlesin ma pärast paari tagajärjetut lehe värskendamist – ja lugesin raamatut 😀

Aga mis ma eile kirjutada tahtsin – mul oli esimene sügav rahulolutunne hammockis, sest ma sain OMETI midagi selgeks. Enamik asju, mis me seal teeme, on vähe pikemad… Ma ei tea, kuidas neid nimetada, kava või rutiin tundub nagu liiga uhke… Aga lihtsalt tuleb saada teatud asenditesse… Ja seal on nii, et kui ma mingile maale jõuan, siis edasi mitte… Või ei jõua üldse kuskile… Mõne asjaga saan enam-vähem hakkama ka. Sügav rahulolu kaasnes sellega, et ma sain kätte nõksu, kuidas tagurpidi kukerpallist kõhuli lina peale saada… Mis ei ütle kellelegi midagi 😀 See on hästi lihtne asi, lihtsalt üks hüpe ja kõik. Ma olen kõiksugu samalaadseid asju teinud ka neli eelmist aastat kiigujoogas, nii et täitsa totter oli, et hakkama ei saanud. Keha tasakaal oli vale vms. Lõpuks neljandas trennis sai keha aru, mida teha tuleb ja see enne võimatuna tundunud pisike liigutus muutus lihtsaks. Sellest asendist me läheme seal mitmesse järgmisesse, nüüd on kõik lihtsam. Ühesõnaga – rõõm.

Samuti jutustasin ühe teise trennikaaslasega, kes ütles, et käib ka postitantsus, on erinevad treenerid läbi proovinud ja see trenn, kus ma käin (algajate oma) on tema meelest kõige raskem. Nojah, aga see on mulle kõige sobivam aeg 😀 Oh, ma kohe ei teagi, mis teha. Ikka vist käin edasi sealsamas, kus siiani.

Nii, aga liigume edasi tänaste sündmuste juurde. Olen juba mitu aastat mõelnud, et peaks laskma nahaarstil oma sünnimärgid üle vaadata – adult thing to do, mul on emalt päritud neid ohtralt, eriti seljal. Olete proovinud nahaarstile tasuta aega saada? Digiregistratuur? Unusta ära. Haigla registratuuri helistamine? Unusta ära. Tegelikult ma ei tea, äkki neid arste on mitmeid ja ma lihtsalt tahtsin seda kõige paremat, keda kõik soovitavad? Tiina Toomson. Igatahes sain teada, et ainus võimalus tema juurde tasuta aega saada on ohverdada täiskuuööl teeristis kolm tilka musta kuke verd minna sel hommikul, kui uued ajad süsteemi tulevad, kella üheksaks haigla registratuuri järjekorda. See hommik ongi siis äkki alati kuu esimene reede? Pead ei anna, lihtsalt pakun.

No mis seal ikka, sõitsin kohale. Jõudsin 8.48. Küsisin registratuuri töötajalt üle, et enne üheksat ei saa, jah? Ei, ei saa – ja vaata, see vanaproua seal järjekorranumbri masina juures juba ootab. No ma siis võtsin ennast tema kõrvale järjekorda 😀 Vanaproua rääkis, et ta eelmine kord oli esimene, kes ajast ilma jäi – no see arst võtab haiglas vastu ainult ühel päeval nädalas ja tavaline olevat see, et ühte kuusse avanebki ainult 3-4 vaba aega, sest ülejäänud on korduvpatsiendid. Või midagi sellist. Seega ta tuli nüüd varem ootele.

Meile öeldi, et päris täpselt kell üheksa need ajad ei pruugi tulla ja oodaku me järjekorranumbri võtmisega nii kaua, kuni meile öeldakse, et NÜÜD. No me siis ootasime. Kell 9:02 saime loa nuppu vajutada. Minu arust meid ainult kolm oli ja aja me eeldatavasti kõik saime. Aga no selline seiklus ja närvipinge 😀

Lisaks sain ma enne kella 11 veel korra autoga koju sõita, sest Plika, kes haigena koolis näidendiproovis käis ja pärast seda poole päeva pealt koju tuli, oli VÕTME maha unustanud. Vähe ma ei olnud tige 😀

Waldorfkoolis on kaheksandas klassis kõige olulisem teema draamaepohh, kus nad terve aja harjutavad näidendiks, lõpuks on siis etendus – soengud, grimm, täisvärk. Etendus on nädala pärast Nooruse majas, proovides on ülioluline kogu aeg osaleda, Plikal on ka üsna kaalukas roll, üks suurimaid etenduses. Ta on kuningas 😀

Kolmapäeva hommikul oli tal palavik, jäi koju, neljapäeval ja reedel olid aga nii olulised proovid, et ta käis nendes ikkagi. Ülejäänud päeva oli kodus – magas, jõi teed ja manustas ohtralt vitamiine. Palavik kusjuures pole tal õnneks kõrge olnud – max 37.4, põhiline on tuumanohu ja sellega kaasnev köha, kohatine peavalu ja üleüldine s*tt enesetunne. Täna hommikul kusjuures palavikku polnud, ta tundis ennast eelmiste päevadega võrreldes palju paremini ja oli kindel, et jääb terveks päevaks kooli – lühike päev ja mates uus teema, milles ei taha maha jääda. Aga jah… Proov võttis nii läbi, et enesetunne läks jälle kehvaks ja otsustas siiski koju tulla. No õnneks on ta mates üks klassi helgemaid päid ja kodus on vajadusel abiks cum laude magistrikraadiga TTÜ vilistlane, küll saab hakkama.

Lisaks on nädalavahetusel koolitantsu Pärnu finaal, kus Plika nüüd osaleda ei saa… Aga haigeks jäi ta nii viimasel minutil, et osavõtutasu maksma pean ikka. Noh, jah – mis seal ikka. Peaasi, et ta nüüd nädalavahetusega ennast terveks magaks.

Lõpetuseks kohustuslik kassipildidoos.

Nii juhtub, kui pesema minnes riided põrandale vedelema jätta ja kassid on samal ajal vannitoas. Loodus ei salli tühja kohta 😛

15 aastat tagasi

…sain ma emaks.

Ja nüüd on mul Plika puhul juba mitu aastat tunne, et tema “kasvatamise” aeg on läbi – pigem olen lihtsalt sõbra rollis. Kuulan ja toetan, annan vajadusel nõu, aga ta toimetab nii iseseisvalt, et mul pole suurt rohkem midagi teha.

Minu arust kujundavad lapse olemuse võrdsetes osades kasvatus, keskkond, iseloom ja puhas juhus 😀 Kui kahte esimest saan mõjutada, siis viimaseid mitte. Plikal on lihtsalt vedanud – ta on iseloomult rahulik, positiivne ja kohusetundlik. Need omadused on aidanud tal ilma suurema pingutuseta kasvada täpselt nii ägedaks, kui ta praegu on.

Just viimase aasta jooksul on mu meelest toimunud suur areng.

Eelmisel sügisel avaldas ta soovi minna õppima trumme ja Black&Brownie tantsukooli. Mõlemad meeldivad talle väga ja ta jätkab samamoodi ka sel õppeaastal. Tantsimine on talle suurepäraselt mõjunud, ta on nii palju julgem ja avatum ja tunnetab ka ise seda, kui palju ta on arenenud. Palju aitas kaasa ka tantsukooli suvelaager, kus oli korralik tempo peal – see oli tema jaoks paras eneseületus, aga ta meenutab seda vaimustusega ja tahab järgmisel suvel kindlasti uuesti minna.

Kaks aastat tagasi ühines ta õpilasesindusega, kus nad on saanud igasuguseid üritusi korraldada.

Meie koolil oli Erasmuse sõprusprojekt ühe Leedu waldorfkooliga – kevadel käis Plika Leedus, sügisel võõrustasime meie leedukaid, tema Leedu sõbranna ööbis selle nädala jooksul meie juures.

Sel suvel käis ta esimest korda elus tööl – oli suvekohvikus nõudepesija. Jäi töökogemusega väga rahule, teenis esimese Päris Oma Raha ja ostis endale selle eest uue telefoni.

Tema tuba on aeg-ajalt segamini nagu teismelistel ikka, aga näen, kuidas viimase aasta jooksul on olukord hüppeliselt paranenud. Ta tunnetab ise, kui palju mõnusam on elada korras toas ja üritab seda sellisena ka hoida. Siin olen küll mina kõrval toetamas ja nõu andmas, et luua süsteemid, mis sobivad tema olemusega.

Sel sügisel on ta hakanud täiesti iseseisvalt ja ilma minupoolse torkimiseta oma elu ja aega paremini planeerima. Mõtleb läbi, kuidas on kõige efektiivsem, nii et kõik saaks õigeaegselt tehtud. Millal trenniriided selga panna, millal õppida. Õpib enamik asju ära pigem aegsasti, kui viimasel minutil. Isegi telefoni kasutamise suhtes tegi endale vahepeal mingid reeglid – et vaatab ainult neid TikToke, mis sõbrad saadavad ja ei scrolli ise lõputult jms. Ma ei ole küll kindel, kuidas tal nende reeglite järgimisega praegu läheb 😀 aga peamine on see, et ta ise omal algatusel neile asjadele mõtleb. Tema puhul ma pole ekraaniaega juba mitu aastat piiranud, tal on lihtsalt nii palju muid huvisid ja tegemisi, et kõik on tasakaalus. Raamatuid loeb ta viimasel ajal pigem vähe, aeg kulub mujale ära… Koolile, trennile, sõpradele, sarjadele. Aga ta on vähemalt raamatutest endiselt vaimustuses ja muudkui tahaks neid juurde osta. See on see, mis loeb 😀

Koolis läheb tal väga hästi. Hindeid hakatakse waldorfkoolis alles üheksandas panema, aga tunnistustel on igal aastal põhjalik tagasiside. Plika ise naerab vahel seda lugedes, sest saab palju kiita huvi üles näitamise eest – ka nende asjade puhul, mis teda tegelikult absoluutselt ei huvitanud ja mis ta lihtsalt sunniviisiliselt endale selgeks tegi 😀

Otsisin Stuudiumist hiljutist tagasisidet, mõned näited, mis sellest õppeaastast ette jäid:

Matemaatika on „sinu bassein, kus ujuda“. Oled alati aktiivne kaasamõtleja. Ülesannete lahendused on sulle lihtsalt mõistetavad. Lahendada hea meelega lisaülesandeid. Sinu joonestamised on täpsed ja kunstiliselt kaunid. Palun ära koo tunnis – leian sulle matemaatika teemas täiendavaid ülesandeid, mis süvendavad ja laiendavad sinu teadmisi ja oskusi. Oled suurepärane meeskonnatöö eestvedaja ja teiste õpetamine ja juhendamine tuleb sul hästi välja.

E oli õpirändes aktiivne osaleja ning esitas õigeaegselt kaunilt illustreeritud epohhivihiku, kuhu kõik iseseisvad ülesanded põhjalikult sooritatud. ELi konspekt oli väga hea ja ülevaatlik. Inglise keel üleüldiselt ladus ja loomulik, väikeste õigekirjavigadega harvemini esinevates sõnades.

E tegi ettekande kassidest. Ta julges oma kõnes kõige rohkem eksperimenteerida – ta ühendas isikliku kogemuse ja huumori faktiliste andmetega. Kontakt publikuga oli vahetu ja sümpaatne. Hääldus hea, hääl tugev ja kõnetempo mõistlik. Tänan huvitava ettekande eest!

(Seletuseks siis, kuna tal olid matemaatika tunnis kõik ülesanded valmis ja igav, võttis ta käsile poolelioleva heegeldustöö 😀 Kaks viimast lõiku on inglise keele kohta – esimene epohhi kokkuvõte, teine tagasiside lühikese kõne kohta vabalt valitud teemal. Plika harjutas oma ettekannet kodus meie peal, tõesti oli hea ja naljakas. Rääkis pisut fakte kassidest, muuhulgas seda, et nad on stressialandajad, seejärel rääkis sellest, kuidas me saime hiljuti kassipoja, kes ründab ja varitseb… Ma ei oska seda siin edasi rääkida, aga väga naljakas oli :D)

Mis on minu jaoks veel ülioluline ja üliäge – ta räägib minuga kogu aeg, kõigest. See on NII TORE! Talle meeldib jagada oma igapäevaelus toimuvat ja saame vabalt arutleda kõigil teemadel. Ta teab, et tal pole põhjust midagi minu eest varjata. Ma ei saa pahaseks ega mõista hukka. Mulle hullult meeldib, et ta usaldab mind ja jagab ka selliseid asju, millest paljud teismelised oma vanematega rääkida ei julge.

Pärast põhikooli lõppu tahaks ta minna aastaks vahetusõpilaseks USAsse, siis Sütevakasse, hiljem Inglismaale ülikooli. Ambitsioonikas 🙂 Kuna tasuline vahetusaasta jääb minu eelarvest välja, siis on tal plaanis kandideerida mingisse programmi, mille nime ma ei mäleta… 😀 Kunagi googeldasin nende kohta. No eks näis, konkurents on seal tugev. Aga võimalus on. Sütevakasse peaks ta minu arust küll hästi sobima. Aga jällegi, eks elu näitab. Ja igaks juhuks mainin ära, et MINA ei ole talle ette kirjutanud seda Sütevaka asja – ma olen ülientusiastlik vilistlane, aga soov on ikkagi täielikult tema enda oma. Mis puutub ülikooliplaanidesse, siis eks ole näha, mis lõpuks saab. Sarnaselt vahetusaastale minu eelarvesse tasuline variant ei mahu, aga igasugu stipendiumid on ju olemas… Kõik teed on valla.

Tal on kadestamisväärne oskus asjadest huvituda ja vaimustuda. Ta valdab seda palju paremini kui ma ise 😀 Ta kogeb ja proovib hea meelega kõike uut.

Ühesõnaga… Mul on lihtsalt vedanud 🙂

Soengud on tal viimased kaks aastat olnud erinevas astmes lühikesed. Värv varieerub blondist tumepruunini, vahele on jäänud mitu punast, roosa, sinine ja… Kindlasti veel midagi. Hetkel on pleekinud punane – pool pead ühes ja pool pisut teises toonis.

Suurpuhastus Plika toas

See YouTube’i kanal, mida eelmises postituses mainisin, on organiseerimise ja koristamise teemaline (ma kunagi kirjutan pikemalt, ausõna, siis lingin ka), mis on mind hullult motiveerinud jälle kodus sättima ja asju paremaks tegema.

Me Plikaga teeme tema toas ca korra aasta ikka selle suure ringi, kus toome kõik asjad keskpõrandale kokku, vaatame üle ja alati saab hunnikute kaupa asju ära antud või visatud… Ulme, kuidas tal neid koguneb, vastupidiselt Poisile, kellel pole peaaegu mitte midagi 😀

Igatahes, me kolisime siia veebruaris 2020 ja augustis, kui olime ennast korralikult sisse sättinud, oli Plika tuba selline.

Eelmisel suvel ta teatas, et soovib remonti teha – ma ütlesin, et lasku käia, ma ostan värvid ja värgid, aga ISE teeb, sest mina ei viitsi 😀 No ta elas selles remondisegaduses mu mäletamist mööda ligi kuu aega, enne kui lõpuks värvimisega ringi peale sai. Ja mul ei ole valmis remondist mitte ühtki pilti 😀 Küll aga mõned pildid remondi tegemise ajast. Tal on toa kõik seina kaetud papi ja puidu segust plaatidega – need olid helesinised, üks sein oli sinise tapeediga ja aktsendiks oli mõnel pool triibulist tapeeti. Tapeedi võttis ta igalt poolt maha, varasemalt sinise seina värvis tumeroheliseks, no selline kaitseroheline, pruunikas… Ja ülejäänud seinad helehalliks. Kõik liistud, mida selles toas oli OHTRALT, sai sama tumerohelisega värvitud. Algul oli tal plaanis talad ka üle värvida, aga viitsimine sai otsa ja need jäid tumesiniseks. Alguses oli tal plaanis diivan välja vahetada väiksema vastu, jõudsin selle juba FB ära andmise gruppi üleski panna, aga kuna uut sobivat teise ringi poodidest ei leidnud, siis otsustas ikka olemasoleva helesinise alles jätta.

Plika toas on kogu aeg tuumasegadus – iga asi kukub käest ja sinna ka jääb, nädalavahetusel taskuraha saamise eelduseks on korras tuba, Plika pidi siis alati tund aega koristama ja mitmed korrad lihtsalt ei viitsinudki, isegi saamata jäänud 5€ ei motiveerinud 😀 Muuhulgas on tal voodipesuga pikemat aega ikaldus, vana enam ei meeldinud, uut meeldivat ei leidnud, minu arust on ta kuid maganud üldse ilma – no lina on, aga padjapüür pool ajast puudu, tekikotist rääkimata… Ütleme nii, et ma tema toas eriti käia ei kannata, ma ise ju korrafriik.

Aga ma sellest kanalist sain inspiratsiooni ja natuke paremini aru, et inimesed on erinevad ja peavad ka asju paigutama erinevalt, et kõik oleks nende vajadustele vastav… Ja ma juba mõne aja tagasi Plikale rääkisin, et millalgi teeme tema toas ka uue ringi ja siis üritame asjad nii ära panna, et see kord jääks püsima ka.

Täna tuligi Plika jutuga, et no kas teeme siis minu tuba – kui laps sellist asja küsib, siis muidugi läksin kohe rõõmuga appi. Vedasime kõik asjad kappidest-sahtlitest ühte kohta kokku ja tegime suure sorteerimise. Plika auks peab ütlema, et tal küll koguneb asju metsikult, aga ta on sama varmalt nõus ka neist lahti laskma. Ülikasulik oskus! Ma ise valdan seda meisterlikult, naudin üleliigsete asjade ära andmist. Ühesõnaga olen suutnud lapsele head eeskuju näidata 😀

Enne Plika tuppa minekut jõudsin hommikul enne duši alla minemist veel vannitoas kiire katlakivieemalduse teha, muuhulgas lasin seda vahendit ka dušikardina alumisele äärele, mis oli pruunikaks tõmbunud – hõõrusin pisut käsnaga ja panin siis pesumasinasse, hulka puhtamaks sai. Pesu jõudsin tänase päeva jooksul pesta KUUS masinatäit (masin on meil vist 7kg – või äkki 8kg? – ja kuivati 9kg) – ja homseks jäi ka veel mitu 😀 Tavapärane taks on mul nädalavahetuse kohta kolm masinatäit – 60-ga pesen kõik rätikud ja lapid, kogu pere riided saab üldiselt kahe masinatäiega pestud, need 40-ga. Aga kui suurpuhastus, siis tuleb ikka rohkem. Esimene masinatäis oli dušikardin, meie hele voodipesu ja veel heledaid riideid, mis oli ajaga kogunenud (neid on nii vähe, et pesen heledaid üliharva). Teine masinatäis Kaaslase riided. Kolmas rätikud. Neljas Plika tekk ja fliis. Viies kõik need riided, mida Plika enam ei soovinud (neist sai TERVE MASIN täis ja olid tegelikult kõik puhtad, AGA said sorteerimise käigus pisut kassikarvaseks ja seega pesin korra veel läbi). Kuues Plika vana tekk, tema külaliste voodipesu ja Plika toas pesitsev suur pehme lammas, mis oli valgest üsna halliks muutunud. Kõiki kõrgemaid jõude tänan pesukuivati eest, muidu oleks selline pesupesemismaraton ikka VÄGA vaevaline. Ei kujuta elu ilma kuivatita enam ettegi. Homme pesen siis enda riided, Poisi riided, Plika need riided, mis ta alles jättis… Ja hommikumantlid mõtlesime ka ära pesta. Nii et 2-3 masinatäit siis tuleb veel 😀

Plika oli sujuvalt endale millalgi võtnud magamiseks laiema, kaheinimese teki, tal on 120cm lai voodi ja pea iga nädal jääb mõni sõbranna ööseks, samuti avaldas ta täna soovi saada endale voodisse ka teine padi. Leidsin kapist ühe meie voodipesu komplekti, mida me enam ise ei kasuta ja mille kohta Plika ütles, et “ei hakka vastu” 😀 Nii et sai see siis talle. Kõik Jyski ja Ikea voodipesud oli ta varasemalt ära põlanud, nii et mulle oli tõesti kergendus, et midagi sobis, nii valus oli vaadata, kuidas ta ilma voodipesuta magas 😀

Igatahes, terve päeva koristasime – ma arvan, et alustasime äkki kuskil ühe paiku ja lõpetasime üheksast. Ja lõpptulemus:

Kuna olime ostnud millalgi alla elutuppa uue teleka, siis vana oli üle ja seisis tükk aega üleval koridoris. Pärast remonti sai see Plika tuppa, aga kahjuks mul pole ühtki pilti sellest, kus see alguses oli. Nimelt selle kapi peal, kus nüüd on süntesaator – kapp oli lihtsalt nii palju diivani poole tõmmatud, et telekas sinna ära mahtus. Aga see ei olnud kõige parem lahendus.

Tegelikult soovib Plika sinna kaldseina alla kapi asemele hoopis lebolat teha – et seal oleks vaip ja suured padjad või kott-tool. Kapp tuli koos elamisega ja ta hoiab seal külaliste tekke-patju, aga põhimõtteliselt võib selle ta toast välja ka tõsta… Ehkki süntesaatorile pole siis kohta 😀 Kui Plika seda kasutab, siis nagunii mujal – ma ei teagi, kus, vist voodis 😀 Aga see peaks tal silma all olema, muidu unustab üldse ära, et see eksisteerib. No eks näis, see lebola on vähe suurem projekt, mida kohe praegu vast ette ei võta, äkki suve poole.

See nagi oli algusest peale seal seina peal, pärast remonti Plika ei tahtnud seda sinna tagasi ja kuna kapp oli vastu diivanit telekaga, poleks mahtunud ka – kui nüüd jälle ruumi tekkis, siis küsisin, et ehk paneme tagasi, talle ühest nagist jäi väheks, et kõik oma kotid, dressikad, vööd ja hommikumantel ära mahutada, nii et ta oli nõus. Augud olid varasemast seinas olemas, seega oli lihtne paigaldada.

Kui telekas oli eelmises kohas, oli diivan üsna vastu voodit lükatud, et üldse ära mahuks, nii et Plikal polnud ruumi öökapi jaoks, ta kasutas selle asemel aknalauda ja diivanit, aga see polnud sugugi hea lahendus, asjad vedelesid igal pool. Nüüd on jälle võimalik diivani ja voodi vahele vahe jätta, nii et saame talle öökapi osta. Valisime selle juba välja ka, leidsime sobiva Jyskist – oluline oli, et oleks üks sahtel, kus oma nodi hoida, mida voodi kõrval vaja (ta praktiliselt elab voodis :D) ja et alt oleks lahtine, sest seal on tal pikendusjuhe, millele vaja head ligipääsu, sest seal on laadijad ja muu selline. Öökapi peale paneme mingi kena karbi prügikastiks, sest Plika prügi sorteerimise süsteem on kirjutuslaua kõrval, aga nagu mainitud, elab ta peamiselt voodis ja ei viitsi kogu aeg teise toa otsa prahti viima minna. Nii oli siiani tavaline, et tema voodi ümbrus oli täis kommipabereid ja muud taolist, mis tihti lõpetasid voodi all, kust neid hiljem välja õngitseda tuli. Seega siis üks väiksem lisaprügikast. Ja öökapi ette mahub täpselt tema pesukorv – enne oli see ahjust paremal, aga sinna jõudis must pesu kord nädalas, kui ma käisin ütlemas, et korja kokku, muidu ma ei pese 😀 Kui see nüüd voodi kõrval on, on tunduvalt suurem tõenäosus, et kõik must pesu seljast otse korvi rändab, mitte vahepeal pooleks nädalaks diivanile või põrandale vedelema ei jää.

Teleka panime kummuti peale, seal saab seda keerata vastavalt vajadusele, kas Plika tahab vaadata voodist või diivanilt. Sobib sinna ülihästi! Enne olid kummutid vastu seina ja kummuti ning ahju vahel oli vahe – selleks, et telekas ära mahuks, pidime kummutid paremale nihutama. Kuna see ahi kuumaks ei lähe, vaid ainult leigeks, siis on see igati ok lahendus. Ja peegel sai ka lõpuks seinale.

Plika toa ukse taga ootavad nüüd kõik asjad, mis vajavad kas ära panemist või ära andmist. Sellega ei jaksanud täna tegeleda, eks homme.

Siin on kõik riided, mis Plika kummutist välja viskas. Enam pole asi pidevas kasvamises – ta kasvab ilmselt veel küll, hetkel 171cm, aga pigem muutub tema riietusstiil, nii et asjad ei jõua isegi väikseks jääda, ta lihtsalt ei soovi neid enam kanda. Tema riided on peaasjalikult kas Humanast või Takkost, viimases käime siis, kui soodushindadest võetakse veel pool maha 😀 Plika lemmikud on ülilohvakad särgid ja dressikad, mida ta ostab pool ajast meesteosakonnast, teksadest on ta lemmikõige mum jeans, mis on minu arust jõle lõige, aga jumala eest, kui talle meeldib, siis lasku käia, mina kätt ette ei pane. Täna viskas ta välja viis paari retuuse ja viimased liibuvamad särgid, sest ta ei kannata enam ühtki riiet, mis on ümber. Kuna ma ise pärast kahte aastat koroonat ja kodukontorit suht samal põhjusel oma riidekapist pool välja viskasin, siis saan temast üsna hästi aru… Ehkki ma ise eelistan endiselt riideid, mis siiski mingilgi määral kehakuju järgivad… Aga igaühele oma 😛 Igatahes ei ole mul sugugi kahju Plika riided ära anda, kuna me põhimõtteliselt kalleid riideid ei osta. Pigem on puhas rõõm, et saab kappi ruumi juurde.

Ühesõnaga ääretult rahuldustpakkuv päev oli ja Plika ise on ka üliõnnelik, et ta tuba nüüd nii ilus on – ja planeerib nüüd hoolega, mis ta tahab veel seinale riputada, Pinteresti ideedest imponeerivad talle näiteks vinüülplaadid jms. Remonti sai tehtud suvel, aga minul on tunne, et alles nüüd sai valmis 😀 Jõulutuled ostsime talle detsembris, need annavad aastaringselt hubasust juurde. Plika on ääretult motiveeritud seda korda hoidma ja tal on nüüd igal õhtul kell kaheksa telefonis meeldetuletus, et ta toa üle vaataks ja kõik asjad omale kohale paneks (mõte on siis kasuliku harjumuse tekitamine – alguses peab meelde tuletama, mingi hetk muutub automaatseks, et iga asi läheb kohe pärast kasutamist oma kohale, nagu minule see on juba aastakümneid). Eks näis, kuidas see eksperiment õnnestub. Aga mul on tunne, et kuna me oleme nüüd senisemast teadlikumalt sättinud toa võimalikult selliseks, et kõike oleks ülilihtne ära panna ja korras hoida, siis äkki isegi toimib 😀

Scroll to Top