plika – Page 42 – Tikri blogi

Rulluisud?

30/05/2015 / plika, trenn / 15 Comments

Kunagi keskkooli ajal ma armastasin rulluisutamist. Mul olid head uisud ning suviti käisime tihti Kaidiga sõitmas – mina rullidega, tema rattaga.

Nüüdseks pole ma rulluiske üle kümne aasta jalga saanud ja minu kallid uisud on selle aja jooksul kaduma läinud. Mäletan, et pidur oli neil ka üsna läbi, see oleks tulnud nagunii välja vahetada. Mul olid küll korraliku firma uisud, aga ega ei tea, kas sobivat pidurit praegu üldse saada oleks – nii et pole vast mõtet neid kadunud uiske taga nutta.

Täna teatas Plika, et tema tahaks jõuludeks või sünnipäevaks rulluiske. Ma naersin ja ütlesin, et kui ta saaks sünnipäevaks parajad rulluisud, oleks need talle uisuhooajaks juba tõenäoliselt väikesed. Igal juhul soovib Plika rulluiske ja mina võtsin endale südameasjaks need talle võimalikult kiiresti muretseda. Ja seoses sellega ka endale, sest esiteks ma armasta(si)n rulluisutamist, teiseks tuleb mulle ainult kasuks ennast rohkem liigutada, kolmandaks on lihtsam õpetada, kui ise ka uiskudel olla.

Ainult et… Raha on VÄGA vähe, mis välistab igasuguse võimaluse minna spordipoodi ja valida sealt sobivad uisud 🙂 Pean skoorima kasutatud variandid ja see on juba tunduvalt keerulisem. Et oleks ikka kvaliteetsed ja parajad. Pluss kaks kompekti põlve- ja randmekaitsmeid ka veel.

Kammisin osta.ee-d. Seal oli igasugu variante. Plikale tõenäoliselt sobivas suuruses ja pealtnäha üsna korraliku välimusega oli üks paar kõigest €5, teine välimuselt veel korralikum €30 – seal olid komplektis ka kaitsmed. Esimesed olid suuruses 30, teistel oli märgitud vaid sisetalla suurus 25cm. Plika on praegu Abikaasaga väljas, kui koju tuleb, mõõdan jala ära. Kingad ostsime talle hiljuti just 30, aga need numbrid ju sõltuvad tootjast… Kas ilma jalga proovimata ÜLDSE julgeb rulluisku osta? Oeh.

Vaatasin, et päris levinud olid reguleeritava suurusega rulluisud. On keegi kasutanud, oskab öelda, kas need on ka mugavad? Kas sõidu mugavus ei kannata selle arvelt, et hetkel 30 jalanumbriga laps sõidab rullikatega, mida annab reguleerida suuruseni 33? No et äkki on suured ja kohmakad? Samas reguleeritavus tundub väga praktiline omadus… Kui oleks vähegi normaalsed, eelistaks just neid, et ühe paariga kauem läbi saada.

Mulle endale oleks vaja ilmselt suurust 42. Et oleks varvaste liigutamise ruumi 🙂 Mu jalanumber on 41-42, aga rulluisu puhul jääks 41 suure tõenäosusega väikseks. Jällegi – osta.ee-s oli mitu varianti, aga ausalt öeldes on ka €45 rulluiskude eest meie eelarvele hetkel liig. Selle raha eest tahaks kogu krempli kätte saada – nii uisud kui kaitsmed mõlemale.

Täiskasvanute rulluisud on spordipoes ligi €100. Mis kaitsmed maksavad, seda ei oska isegi ette kujutada…

Ma usun, et väikese raha eest ON võimalik saada normaalsed uisud, aga see eeldab õnne, õigel ajal õige asja peale sattumist ja muidugi hoolikust valimisel, et mingit jama ei ostaks. Olen lugenud, et Soomes saab kirbukatelt odava raha eest sellist kraami, aga krt, ma ei ole ju Soomes 🙁

Kas kellelgi ei ole rulluiske seismas, mida tahaks maha müüa? Või on kellelgi ehk mõni nõuanne? See on siililegi selge, et suurus peab õige olema, pidur on vast kõigil, kummist rattad on ainus asi, mida ma oskan nõuda – mäletan, milline piin oli sõita kõrisevate plastikratastega, neid ei ostaks isegi lapsele.

Ühesõnaga kõik kommentaarid on teretulnud. Mul on nüüd kihk sees ja tahaks kangesti rattaid alla saada 🙂

Tõeliselt kevadised pühad

05/04/2015 / plika, poiss, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Pikk lihavõttenädalavahetus möödus täiesti imeliselt. Mängisime korra ideega minna Tartusse, mis langes aga erinevatel põhjustel ära ja tagantjärele on mul selle üle äärmiselt hea meel. Kolme päeva jooksul jõudsid käia viied külalised, samuti toimetasime iga päev aias.

Et postitus liiga pikaks ei läheks, keskendun siin seltsielu poolele ja kirjutan aiast täitsa eraldi.

Reedel käis külas Gea oma perega. Olime kokku leppinud, et värvime koos mune. Mul olid kodus ainult munad, värve mitte. Gea tõi veel mune, kahed värvid ja kleepekaid. Esimese laari mune värvisid lapsed üldse vildikatega:

Minu äärmiselt suureks kurvastuseks pole pilti teisest laarist munadest, mis me värvisime vees lahustatavate tablettidega. Mina ei pildistanud too päev üldse, Gealt õnneks mõned pildid sain. No mis seal ikka. Teised värvid läksid kasutusse alles täna õhtul, sellest allpool pikemalt.

Peale munade värvimist jõime kohvi, sõime kooki ja piinasime Gea peret remonditeemaliste küsimustega. Nemad on kogu selle puitmaja renoveerimise värgi juba läbi teinud, meil on kõik alles ees ja plaanid jälle aktuaalsed. Saime kusjuures täitsa uusi ideid – näiteks, et aknad tulevad odavamad, kui need kõik lahti ei käi. Sest tegelikult tõesti, KÕIK ei pea käima.

Mingi hetk hakkasime veel mune koksima ja märkamatult sai ära söödud täiesti ulmeline kogus mune. No mina ja Plika sõime juba näiteks mõlemad kolm 🙂

Ahjaa, ja pusle saime ka veel kingiks. Kui see oli nüüd koos kokku panemiseks mõeldud, siis mina jaole ei saanud – Plika võttis selle laupäeval ette ja pani kõik kokku 😀

Laupäeval käis Külli lastega külas. Nägime viimati siis, kui Eesti ringreisil käisime, nii et kohtumisrõõm oli tavapäraselt suur. Lapsed mängisid, meie kohvitasime ja jutustasime, pilte ei teinud keegi mitte ainumastki.

Plaanisime teha Külli saabumise ajaks sibulapirukat, aga kuna olime hommikul söömata aeda toimetama läinud, jõudsime hommikusöögi ehk soojad ahjuvõileivad valmis täpselt selleks hetkeks, kui Külli kell pool kolm kohale jõudis. Niisiis lükkus pirukategu hoopis õhtusse, jagus veel tänasekski.

Täna polnud üldse külalisi plaanis, aga aias toimetades tekkis mõte, et äkki läheks Birgiti perel vaja vanu telliseid (tee täiteks vms), mille me oleks muidu prügimäele viinud (sellised iidsed, punased ja lagunevad). Abikaasa helistas ja uuris, nad olid just linnas, seega tulid läbi, et pakutav kraam üle vaadata. Umbes samal ajal helistas ka Annika (kelle sünnipäeval ma üldse Birgitiga tuttavaks sain) ja küsis, kas nad võivad külla tulla. Niisiis tulidki kõik… Ja Annikal olid kaasas ELUSAD TIBUD. Olid käinud Kaubamajakas, kus olid küülikud ja tibud ning suureks üllatuseks müüdi kaasa ka. Ta siis konsulteeris emaga, kui raske on tibusid pidada ja võttis kolm koju kaasa. Suureks kasvanud tibud on plaanis tallu teiste kanade juurde saata, nii kaua siis koduloomad. Igal juhul olid kümnepäevased tibud hirmus armsad ja meeletu hitt kõigi laste seas.

Kuueks olid kõik külalised läinud, siis saatsin lapsed vanni. Vahepeal helistas just Inglismaalt tagasi tulnud ema ja uuris, kas võib külla tulla. Suurepärane ajastus – selleks ajaks, kui tema kohale jõudis, olid lapsed kenasti puhtaks küüritud ja magamiseni veel tubli tunnike. Ekspromtideena otsustasin veel munad keema panna, et reedest alles jäänud värvid ka kasutatud saaks:

Ma nüüd räägin nendest värvidest ka natuke pikemalt, sest mul endal oli hästi põnev võrrelda – kellelgi sellest sel aastal enam kasu pole, aga äkki järgmisel? Meil olid siis sellised värvid, nagu näha ülaloleval pildil, pärit vist Selverist. Suuremas pakis olid tabletid, väiksemas värvilehed. Mõlemal puhul seisis kasutusjuhendis, et lisada tablett/leht 250ml vette koos 1-2spl äädikaga ning keedetud, aga veel kuumad munad sinna sisse “värvuma” tõsta. Erinevus seisnes selles, et suure paki tablettidega tuli seda teha külma veega, väiksema paki värvilehed kästi aga panna keevasse vette. Sestap saigi reedel valitud tabletid – külma veega oli lihtsam.

Nüüd oskan öelda, et suuremal pakil olid ka ilusamad värvid. Kahjuks pilte nendest munadest pole, aga värvid olid kollane, punane, roheline, sinine ja lilla. Kollane oli mõlemas pakis täiesti mõttetu ja kahvatu, nii et sellest tõstsin munad mõlemal korral järgmisesse värvi edasi. Suure paki punane (tegelikult pigem küll sügavroosa), lilla ja sinine olid tõeliselt ilusad ja sügavad. Roheline tuli kahel munal veidi erinev, aga ka väga kena.

Väikeses pakis olid kollane, oranž, punane/roosa, roheline ja sinine. Kollane oli täiesti mõttetu, oranž üsna igav, punane/roosa täpselt sama, kui suures pakis, roheline heledavõitu ja lahja, sinine oli erksam ja omamoodi kena, aga suure paki sügavsinine meeldis tunduvalt rohkem. Pildil olev oranž muna on saadud hoopis kollasest karbist võetud muna punasesse karpi tõstmisel, tumedam roosa on kausi ainus pruun muna ja lilla saime nii, et tõstsime muna punasest sinisesse ja siis veel korra punasesse tagasi. Pole pooltki nii kena, kui suure paki lilla.

Kui ema kohale jõudis, läks muidugi peoks, sest vanaema tuleb reisidelt ikka kingihunnikuga:

Lapsed said kingituseks tätoveeringud ja need olid totaalne hitt. Kahjuks ma ise nende kätest pilti ei teinud, emalt pole veel saanud. Teiseks kingituseks oli põnev komplekt, kus sai värvida ja siis ise kokku kleepida mitmetasandilisi pilte – sellega jõudsime ka veel natuke enne magama minekut tegeleda:

Ühesõnaga väga ootamatu külaliste tulv oli ja see on tõsiselt äge. Kohe elus tunne on!

Protected: Munad ja tibud

05/04/2015 / plika, poiss, rõõm, seltsielu / password

password

Mälestusi märtsist

05/04/2015 / kööginurk, plika, rõõm / Leave a Comment

Pildistan noil päevil nii harva, aga leidsin nüüd pilte sorteerides mõned eelmisest kuust, mida võiks näidata.

Ühel hommikul, kui lapsed olid juba lasteaeda läinud, leidsin Plika nari küljest sellise kirja:

Kirja tagant voodinurgast leidsin Poisi taskulambi:

Ja ühel hilisõhtul, ikka sellisel ajal, kui mõistlikud inimesed enam ammu ei söö, tõi Abikaasa mulle voodisse sellise öise eine:

Arenguvestlused

31/03/2015 / plika, poiss / 8 Comments

Käisime täna lasteaias arenguvestlustel.

Plika on üsnagi musterlaps. Kõik tegevused, mida peab oskama, on käpas. Väikestega (liitrühm, sel sügisel tuli ports kolmeseid) saavat ülihästi läbi, need hoidvat talle kogu aeg külje alla. Mängudes olevat Plika pigem vaatleja – ei ole nii, et läheb võtab ise lauamängu ja kutsub teised mängima… Pigem vaatab kõrvalt, kuidas teised mängivad ja kipub näiteks vastuseid ette ütlema. No ta on olnud algusest peale pigem omaette toimetaja, lasteaias vähemalt. Kodus nad mängivad Poisiga küll nii, et vähe pole, igasugu rollimänge ja kogu perega lauamänge ja… Õpetajad arvasid, et ehk sellepärast Plika võtabki lasteaias nii rahulikult, et kodus on kogu aeg hull möll 😀 Üldiselt aga – oskused pigem üle keskmise ja ühtki arvestatavat probleemi ei olnud.

Poiss seevastu – numbreid ega tähti eriti ei tunne, ehkki juba võiks. No ei ole mina kunagi viitsinud õpetada – Plikal oli huvi ja õppis ise, vajadusel küsis meilt, Poiss pole huvi tundnud ja mina pole sundinud ka. Ei tea, kas peaks õpetama? No mina ikkagi arvan, et kui tal huvi tekib, saab ise selgeks. Kui ta tuleks ise küsima, siis ma ju aitaks ja räägiks hea meelega, aga kuni ta ei küsi… Oma nime ta VIST oskab kirjutada ja numbreid loendab vähemalt kümneni. Lihtsalt ta ei tunne neid ära 🙂 Muidugi kui järgmisel kevadel arenguvestlusel sama juttu räägitakse, siis on piinlik vist 😛

Siis on Poisiga juba pikemat aega see mure, et ta varastab. No ühesõnaga – ta on veel nii väike, et mu psühholoogist ema kinnitusel ta ei saa veel korralikult aru varastamise kontseptsioonist ja ei tee seda nö meelega. Lihtsalt näeb midagi, tahab, võtab. Ainult et me ei jõua tal kogu aeg taskuid kontrollida ja nii külast kui lasteaiast on sel kombel asju koju rännanud. Õudselt tüütu ja piinlik. Kui me Poisiga räägime, siis ta saab aru küll, et tegi valesti ja annab asja tagasi. Samas tal läheb selleks aega ja kui näiteks on kiire ja “varastatud” asi tal käest ära võtta, siis tuleb tohutu draama. Aega on talle vaja, aega… Seni üritame lihtsalt kontrollida ja rääkida ja loodame, et kasvab välja.

Ja viimaseks küsiti meilt, mis kommipoliitika meil kodus on. Kehitasime õlgu ja ütlesime, et poliitika puudub. Ise ei osta, kui tuuakse või pakutakse, söövad kõik. Poiss olevat tohutu maiustuste sõltlane, nuhib lasteaias kõik välja. No näiteks õpetaja abi toast käib nii läbi, et keegi ei märkagi ja hiljem teab täpselt, kui seal kuskil laua peal midagi magusat on. Ükskord salaja sõi ka. Õpetajad arvasid, et äkki ta saab liiga vähe magusat. Jutuks tuli see, et osad lapsed üldse ei huvitu kommidest ja äkki see tuleb näiteks sellest, et kommikauss on kogu aeg kodus laua peal. No mina ei tea, minu meelest see sõltub iseloomust. MINUL võiks olla kogu aeg kommikauss laua peal, ma sööks sealt pikkamisi, kui isu on. Abikaasa aga sööb, kuni kauss on tühi, mis siis, et hiljem süda paha ja lapsed tunduvad pigem temasse olevat. Ei usu ma eales, et kui ma kogu aeg komme laual hoiaks, siis neid enam ei tahetaks. Väikesed suhkrusõltlased on nad mõlemad.

Ega meil ei kästud nüüd komme koju osta ega midagi, lihtsalt mõtteaineks. Ei ole ju nii, et lapsed meil magusat üldse ei saa – külalised (eriti vanaemad) toovad ikka täitsa tihti ja külas käiakse ka, vahel on meil pigem tunne, et saavad niigi liiga palju. Kodus söövad rohkelt puuvilja ja mett (näiteks külmutatud jõhvikatega või pudru peale vms). Kusjuures Plika on täpselt sama suur magusasõltlane kui Poiss, ainult et neil on väga erinevad iseloomud, Plika ei julgeks elu sees käia niiviisi komme välja nuhkimas, samas kui Poisi puhul see mind isegi ei üllata. Aga piinlik on ikka…

No ma ei kavatse igal juhul sellepärast komme koju ostma hakata. Rosinaid võin osta 🙂

Aga muidu on Poiss tubli ja seltskondlik ja vahel küll mossitab, aga see läheb kiirelt üle ja temaga saavat mõistlikku juttu rääkida. Nii et selles mõttes on kõik korras.

Aga jah, tõstatatud probleemid on ikkagi veidi piinlikud. Mis seal ikka. Eks aeg annab arutust. Katsub siis Poisile rohkelt rosinaid sisse sööta ja järgmiseks kevadeks mõned tähed ja numbrid selgeks õpetada 😀