Täna on nii palav, et ei taha ninagi õue pista, lapsi see muidugi ei häiri. Aga maasikaisu oli suur ja õnneks avastasin, et pool peenrast oli parasjagu varjus… Nii me seal kolmekesi maiustasime. SUURED magusad mahlased maasikad… Võrratu.
Nüüd on kõhus üks tõhus kompott… Viskaks hea meelega kuskile pikali 😀
Ma lubasin, et ma panengi ainult tühjade veinipudelite pildi blogisse, aga no nii aususe mõttes siiski muud ka 😀
Kratt tuli oma mehe ja noorema plikaga meie juurde jaanipäeva tähistama. Aga ega me ainult veini ei joo, rannas käisime näiteks ka 😛
Ja muidugi jaaniõhtu. Pildi klõpsisin kiiruga veel pooltühjast lauast – hetkel, mil lapsed olid juba söömise lõpetanud ning meie polnud veel alustanud. Liha oli alles grilli peal 🙂 Ema mees marineeris ise ja puha, üks marinaad oli nõgeste ja tammelehtedega, maitses igal juhul imeliselt. Magustoiduks maailma parim rabarberikook, jäätis ja maasikad.
Nüüd kõik teised magavad, mina naudin viimast klaasi veini ja viimast juustu. Ja meel on nii helge, kui üldse olla saab. Suvi, Pärnu, kodu, sõbrad… Ideaalsusest on ainult Abikaasa puudu. Aga nädal-paar veel ja siis on temagi mitmeks kuuks suvepuhkusel.
Elu on ilus!
Kakao ja võileivad mängumajakeses. Tõeline Pärnu suvi, ka vihmase ilmaga 🙂
Tagasi kolides sai titekiik tavalise vastu vahetatud. Algul pidi Poissi kiigule tõstma ja kiigutama – kiigele ronimise õpetasin talle kiirelt selgeks, hoo tegemist sai ikka ka “harjutatud”. See nägi välja nii, et ma tegin talle hoo sisse ja rääkisin kaasa: ette-taha, ette-taha. Jalgu ette sirgu ajada oskas ta väga hästi, taha panna ununes pool ajast 🙂
Igatahes tuli eile memm külla ja kui me aias jutustasime, ronis Poiss ise oma kiigu peale ja tegi endale täiesti ise täiesti nullist täiesti arvestatava hoo sisse.
Juhhei!
Nii et hoo tegemise kunst sai Poisil käppa kaks kuud enne kolmandat sünnipäeva. Ma kahjuks ei mäleta, millal Plika selle ära õppis ja esimese hooga ei leidnud blogist ka – no terve eelmise suve kindlasti tegi ehk et 3,5 aasta vanuselt juba oskas, täitsa võimalik, et õppis ära juba üle-eelmine suvel ehk kahepoolesena.
Ja minu elu kohe jälle palju lihtsam 🙂
Poiss lõi umbes pool üheksa silmad lahti ja nõudis: ÕUE! Järgmised veerand tundi möödusid vett loopides. Oh, need lapsepõlve süütud muretud mängud…
Hommikul oli jahe, nüüdseks olen muidugi lapsed suveriiete väele koorinud, jooksevad paljajalu aias ringi. Ei tea, kas peaks neile süüa kah andma… Küsitud pole 😀