Üks suurepärane pesupäev
Meil pole ikka veel pesumasinat ja raha selle ostmiseks ka mitte 😛 Tasuta neid väga tihti ära ei anta ja siiani pole kordagi õnnestunud esimesena jaole saada. Niisiis käimegi umbes kord nädalas Külli pool “pesumajas”.
Eelmisel nädalavahetusel tundus, et pesukorv pole veel pooltäiski, on veel aega küll. Nüüd hiljuti Abikaasa avastas, et tal saavad kõik puhtad sokid ja t-särgid kohe otsa, nii et ei andnud seda käiku enam kuskile lükata.
Kuna sain eile öösel magama veel hiljem kui tavaliselt (ma ei lähe kunagi enne, kui Abikaasa tööle saadan, seega umbes kahe paiku või hiljemgi), siis oli hommikul tõusta hirmus raske. Aga polnud parata, Abikaasa tuli koju ja peksis meid maast üles 😀 Isegi süüa ei lastud, võtsime suure paki piima Külli poole kaasa – lootuses, et ehk saab seal putru. Mina torkasin uitmõtte ajel kotti ka lumehelveste tegemise vahendid – mõtlesin, et äkki õpetan Küllile ka, kui vaba hetk tekib.
Ja oh, kui võrratult mõnus külaskäik see oli! Kolm masinatäit kiirpesu programmiga ehk üle kolme tunni ootamist. Mehed vahtisid toas telekat – Külli tõi viimati Eestist satipanni, nii et neil on nüüd Eesti kanalid. Meie Külliga jutustasime ja toimetasime köögis. Lapsed mängisid koos ja käisid aeg-ajalt meid tüütamas 😀
Külli peres on kõik suured hommikupudru sööjad, nii et neil on kõikvõimalikku pudrumaterjali (meil on ainult kohaliku poe ainsad neljaviljahelbed :D). Ta tegi meile mannaputru 😀 Ma tean küll, et täiesti tühi toit ja nii, mul endal mannat kunagi kodus polegi, aga see on mu lemmikpuder, väiksena ma sõin seda igal hommikul (ema sõnul ma lihtsalt keeldusin kõigest muust). Lapsed sõid ka hea meelega. Vahel ju võib. Ja kuna mul tuli hirmus mannavahu isu, pani Külli mulle paki mannat veel kaasagi.
Tegimegi lumehelbeid, kolmes erinevas suuruses, nii mõnus nokitsemine oli. Kuna neil oli seal suur vaagnatäis erinevaid pähkleid, avastasime Abikaasaga, kui väga meile maitsevad kreeka pähklid ja mina tõdesin, et on ikka suur vahe, kas osta sarapuupähklit puhastatuna või koores – viimased olid värskelt avades palju pehmemad ja mõnusamad (lisaks olid need, mis me viimati ise Eestis otsime, kuidagi mõrkjad – ma ei tea, kas sel võiks ka koore eemaldamisega mingi seos olla?). Nüüd on plaanis endale ka pähklivarud (ja tangid!) soetada. Lõpetuseks maiustasime veel kakao ja Eesti küpsistega. Kõige selle taustaks katkematu jutustamine – no nii mõnus on Külliga rääkida. Ma olen seda varemgi maininud, et me oleme lastekasvatuslikult ja üleüldises plaanis paljuski ühel nõul. Meil on ühes vanuses ja vanusevahega lapsed, nii et kõik sellega kaasnevad rõõmud ja mured on vastastikku tuttavad ning on hea kogemusi vahetada.
Täna tuli välja, et meil on veel üks ühine probleem – leidsin lõpuks ometi ühe tuttava, kelle minu Plika vanuses laps veel öisest mähkmest vaba pole. Mul kõigil tuttavatel tundub olevat umbes nii, et kaheselt jäävad ööd ka mähkmevabaks – paar ööd ehk juhtub õnnetus, aga siis käivad juba ise potil. Meie oleme pikalt harjutanud ja tulemusteta – kui just ise öösel potile panemas ei käi, siis lapsed ka ei ärka. Käisime nüüd Plikaga enne Norrasse kolimist isegi lastearsti juures, Külli oli ka spetsialistiga konsulteerinud. Ja kui meie mõlema perearstid on pigem üsna tugevalt sellise suhtumisega, et lapsi tuleb ikka varakult potitada ja kahene peaks ikka juba kogu aeg ilma olema, siis lastearst ütles mulle, et mõned lapsed ongi sellised ja kuni viieaastaseni pole üldse mingit mõtet muretseda ning Küllile oli täpselt sama öeldud. Et mõned lapsed lihtsalt ongi sügavama unega.
Me kumbki ei suuda eriti kinni pidada sellest reeglist, et õhtul peale kuut tuleb väga vähe/üldse mitte juua – no kuidas sa keelad joomist, mingit ekstra kaanimist pole nagunii kunagi. Ja ei jõua lõputult seda voodipesu pesta. Nii et – olgu siis mähe. Päeval seda kasutama ei pea, see on kõige olulisem (paneme küll Plikale voodipesu säästmise mõttes alati igaks juhuks lõunauneks ka, aga üle 90% kordadest jääb see kuivaks). Ehk saavad need ööd ka mingi hetk korda. Ei jõua mina tõesti käia igal öösel potitamas – ehkki mu oma emagi arvab, et ma peaks seda tegema.
Eks vaatame aasta pärast uuesti 😛
Lihtsalt tore oli leida oma tutvusringkonnast inimene, kes teab täpselt, millest ma räägin.
Arutasime Külliga, et peaks katsuma tihemini kokku saada, näiteks kord nädalas koos kokata vms. Kahju, et me praegu teineteisest nii kaugel elame (22 km, autoga pea pool tundi, tihti on ühe ringtee tõttu ummik ka). Nad küll tahaks tööle (ja seega ühtlasi meile) lähemale kolida, aga kortereid on nii raske saada… Ma ei suuda siiamaani ära imestada, et meile selline suur õnn üldse sülle kukkus – ma muudkui loen teiste vanu ja värskeid kogemusi, kui võimatu on Bergenis ja Oslos norm hinnaga elamist leida, kuidas alati on tahtjaid meeletult. Meil tõesti vedas räigelt.
Ja ilma lasteta tahaks poodidesse minna, see on meie mõlema ühine soov (minul takistab seda vaid hirm üksi autoga kuskile minna, aga Külli on õnneks juba kogenud juht) 😀 Praegu on meil mõlemal perel näpud täiesti põhjas, aga kui järgmine kord pesu pestes ehk veidi parem seis on, siis vast jätamegi lapsed meeste hooleks ja käime korra seal nende lähedal asuvas suures kasutatud kraami poes. Ja ühte suurde kasutatud riiete poodi tahaks minna, mida Külli kiidab, mina pole veel jõudnud (Fretex). Ja ehk on pärast jõule võimalik ka natuke allahindlusi väisata… Naiste unistused 😛
Igatahes on ütlemata mõnus, et just Külli oma perega siin Norras on. Hea on, kui sõbrad on lähedal!
