plika
Jõul hiilib ligi
Saatsin täna Abikaasa Bergenisse vene poodi, tõi sealt heeringat, hapukapsast, hapukurki ja kohukesi 😀 Õudselt tahaks verivorsti jõululauale, me nimelt oleme seapraadi detsembris nii mitu korda teinud, et ei isuta enam üldse. Aga jällegi, ei tulnud see verivorstisoov ju pähe, kui ema pakki saatmas oli. Üks meie tuttav Eesti pere käis just Eestis, aga meie ei saanud seda teada enne, kui nad juba tagasi olid. Ma ei teagi ühesõnaga, mida me esmaspäeval süüa teeme.
Meie tänane poodlemine oli peamiselt aja ja närvide raiskamine. Kõik normaalsed jõuluehted olid lihtsalt ära ostetud! Ikeas nägime kunagi varem, aga pühapäeval enam polnud. Europrisis nägin kunagi varem, täna oli vaid reklaam seinal, riiulitel valik väga kehv. Järgmine pood oli plaanis Jula, aga kuna Europrisis sattusime juhuslikult kokku tolle ülalmainitud Eesti perega, kes sealt tuli, saime teada, et nii ehted kui jõulutuled on KÕIK ära ostetud – 50% allahindluse tõttu oli puhas töö tehtud 🙂 Vaatasime veel Sparkjøpi ja Plantasjenisse – viimasest oleks saanud lillasid kuule, aga ma olin oma punases nii kinni, et polnud nõus 😛
Kuusele tuled saime, aga sedagi vaid tänu sellele, et Külliga telefonis rääkides mainis ta mingit lambipoodi, kust nemad ostsid ja me läksime siis ka sinna. 100 lambiga ja värvilised – täpselt sellised, nagu vaja. Hind muidugi Norrale kohane, 149 NOK/€20 – eurodes ei tundugi nii üle mõistuse kallis, aga mul on väga täpselt meeles, kuidas ma aastal 2006 ostsin samasugused küünlad Maximast 16 krooniga ja 2008 jõulude ajal Konsumist äkki umbes 50 krooniga? No eks hinnad on praeguseks kindlasti tõusnud, aga mul on Eestis kolm komplekti olemas ja ei tulnud ju õigel ajal meelde, et ema oleks saanud jõulupakki panna 🙂
Peale jõulutulede ostsime veel Europrisist pisikesed põhjapõtradega pesulõksud (19.99 NOK/€2.70), need olid lihtsalt nii armsad, et ei suutnud sinna jätta.
Fretexis (kohalikus Sõbralt Sõbrale või Humana laadses poes) käisime ka korra – ma ei saanud küll rahus ringi vaadata, sest Abikaasa ja lapsed olid närvilised, katsume teinekord Külliga kahekesi minna. Igatahes haarasin kaasa ühe 80% allahinnatud suvekleidi Plikale (7.80 NOK/€1.06), mille suurus on 128 ehk teoreetiliselt peaks see talle parajaks saama NELJA aasta pärast, aga no ma ei tea… Kas tundub, nagu oleks suur või? Vabandust uduse pildi pärast, Plika muudkui kõikus küljelt küljele 😀 Kleit on õlapaeltega, all on lihtsalt sarnast värvi pluus.
Kõige jaburam ost oli Fretexist kaasa haaratud kujuke. Ma üldiselt siiralt jälestan kujukesi, aga see lihtsalt jäi silma, hakkas meeldima ja oligi kõik 😀 Otsustavaks sai see, et Plikale meeldis ka. Maksis 25 NOK/€3.39 – Eestis ma vaevalt et oleks sellise hinnaga nii pisikest asja ostnud 😛
Oleks Ikeasse ka läinud, aga kell oli juba palju ja Abikaasa pidi koju magama tulema. Lastele mõjus see väljas käimine igatahes oivaliselt – kui tavaliselt nad söögiaegadel pigem pirtsutavad ja jätavad enamiku järele, siis nüüd õhtul koju jõudes nõudsid mõlemad süüa ja kaks korda juurdegi – Poiss sõi kreeka salatit ja Plika heeringat kartuli, hapukoore ja musta leivaga 😀 Tõsiselt hea meel oli neid vaadata. Teenisid oma magustoidu-kohukese kuhjaga ära 🙂
Kui lapsed magama sain, oli mul ometi aega köök lõplikult ära koristada ja siis oma jõuluhõngulist kodu nautida. Maiustasin Krati saadetud tervete metspähklitega šokolaadiga, ütlemata hää oli. Ma ei tea, kas sellel jõulušokolaadil on Lindaga võrreldes kuidagi erinev koostis, aga no kohe palju paremini maitses.
Tänase päeva jõuluüllatus oli aga kahtlemata too kauaoodatud pakk. Ma enda meelest enam-vähem teadsin, mis seal olema peaks, läksin rõõmsalt järele, oodates järjekordset mulliümbrikku, nagu neid ikka saadetakse… Jutt oli lõppude lõpuks PISIpakist, eks 🙂 Ja kujutage siis ette minu šokki, kui mulle ulatati KAST 😀 Põnevusega kiskusin lahti… Ning avastasin maailma kõige nunnumalt pakitud jõulukingid tervele meie perele. Kuna jõulupäkapikk oli juba enne sõnad peale lugenud, et kingid käivad kuuse alla, siis nüüd päriselt ongi nii, et esmaspäeva on ootamas neli pakki, mida ma esiteks üldse ei eeldanud… Ja seega pole ka kõige õrnematki aimu, mis seal sees olla võiks. No hea küll, laste pakkide osas äkki midagi tean, aga seegi pole kindel 😀
Ühesõnaga… Jõuluüllatus muudkui paisub. Kirjeldamatult põnev. Ja armas.
Mõtlesin täna õhtul lumehelbeid juurde teha ja ehk kuuseehteid ka ise meisterdada, aga kogu õhtu kulus niisama nautlemisele ja rohkele pildistamisele. No mõned päevad on jõuludeni veel aega, nii et küll jõuab nii meisterdada kui piparkooke küpsetada. Eriti selle viimasega polegi tark liiga vara alustada, sest eelmine laar sai nii kiiresti otsa, et suisa häbi on 😀 Kolm plaaditäit glasuuritud kooke olid otsas järgmise päeva pärastlõunaks – niipea, kui glasuur oli veidi tahenenud, hakkasin hilisõhtul nosima, Abikaasa maiustas öösel enne tööle minekut ja järgmisel hommikul ma põhimõtteliselt enne midagi muud ei söönudki, kui kõik piparkoogid otsas olid. Vaat sellised piparkoogisõltlased olemegi 😀 Ma praegu juurdlen, kas teen kogu laari korraga jõuludeks ära või jätaks äkki näiteks kolmandiku tainast ja glasuuri alles, et aastavahetuseks ka natuke piparkooke saaks… Sest kui ma kõik korraga ära teen, siis on nad raudselt kolme päevaga otsas 😀
Lõpetuseks mõned pildid meie jõulusest elamisest. Kuusk sai Abikaasal küll suurushullustuses liialt suur ostetud, aga samas – eks mälu ja silma järgi olegi raske valida, järgmise aasta see-eest teame täpselt, et veidi väiksemal isendil oleks seal toanurgas rohkem ruumi. Ega praegunegi halb variant pole, väga ilus ja tihe, ainult ülevalt pidime natuke maha kaksama ja diivani külgepidi vastu kaminat lükkama, et kuusel ruumi oleks (ja sellegipoolest on tal seal üsna kitsas).
Olin täna jälle hädas, sest pildid tulid nii kehvade värvidega – vanal Casio fotokal olid nii vahvad settingud, millega sai mõnusaid kollakaid pilte teha. White balance‘i näppimisega sain olukorra natuke paremaks. Panen teile siia võrdluseks kolm pilti, mis ma tegin jõulukaartidest, mis meieni praeguse seisuga jõudnud on – esimene tehtud automaatsega, teine sinise valgusega mõeldud ruumide jaoks ja kolmas päikeselise päevaga väljas pildistamise jaoks. See vahepealne variant tundus mulle kõige mõnusam, kasutasin seda toa pildistamisel ka. Kui päikest pole, olgu vähemalt pildid kollased 🙂
Õnneks pole päevad vennad
Eile oli selline päev, kus kõik läks halvasti. Alates hommikustest uudistest, et mittetöötava tagurpidikäigu parandus läheb maksma 7000-8000 NOK (ligi €1000), jätkates päev läbi kisklevate lastega (no tõsiselt, selline tunne oli, et muud polegi, kui ainult üks tüli, vingumine ja karjumine) kuni Abikaasa hilisõhtuse avastuseni, et ta on ühe rendiauto ilukilbi ära kaotanud 😛
Kui lapsed lõpuks magama sain, siis läks päev muidugi paremaks, nagu tavaliselt. Kui ma siis veel ühe armsa üllatuse osaliseks sain, oli tuju juba päris hea. Nii et see ilukilbi asi pani mind tegelikult suisa naerma. Sest vaadake, viimane kord suutis Abikaasa rendiautole nii pika kriimu teha, et selle parandus läks talle maksma 5000 NOK. Auto ööpäev maksab muidu vist 500 NOK 😛 Nojah, autoneedusest võiks ma pikalt rääkida, aga jätan selle teema pigem praegu sinnapaika.
Vastukaaluks eilsele on tänane päev olnud absoluutselt suurepärane. Lapsed ärkasid poole üheksa paiku – puhastasin neile paar porgandijuppi ja läksin tagasi voodisse. Tund-paar küll rohkem unelesin kui magasin, sest vahepeal tuli nendega ikkagi tegeleda, aga kui Abikaasa koju jõudis, sain kohe päriselt uuesti magama jääda. Ärkasin POOL ÜKS! No ausõna, ma ei mäleta, millal viimati hommikul nii pikalt magada sain, seda pole juba aastaid juhtunud.
Abikaasa ise oli muidugi järjest öö-päev-öö töötamisest ka täiesti läbi, nii et minu ärkamise ajal tukkus ta juba elutoa diivanil, kust ma ta voodisse suunasin – panin kardinad kinni ja puha, et melatoniin ikka tekkida saaks 😉 Ja mille üle mul tohutult hea meel on – ta magab ikka veel! Ta on päriselt terve päeva maganud, nii et igasugused unevõlad peaks seega küll tasa tehtud saama.
Kuna ma olin selle hommikuse une eest pisarateni tänulik ning üleüldiselt välja puhanud ja rõõmus, koristasin usinalt kaks tundi ühtejutti. Lapsed mängisid üsna kenasti, kisa suuremat polnud. Kui kodu korras, söötsin neile jogurtit ja panin magama. Mõlemad jäid kiirelt, õnnistus.
Siis oli minu vaba aeg – sõin hommikust 😀 Ja sain natuke arvutis istuda. Miski hetk veeres Poiss madratsilt põrandale ja ega siis enam magama ei jäänud. Oli jälle sama viril, kui öösel ärgates, nii et pidin teda süles hoidma ja samal ajal teed tegema.
Siis oli lastel pärastlõunaste multikate ja snäkkide aeg. Tee meega ja porgandid, väga tervislik 😀
Ja märkamatult jõudiski kätte õhtusöögi valmistamise aeg. Kuna Abikaasa oli peekonit toonud, osutus valituks pasta carbonara, mida ma olen väljas süües alati nautinud, aga kodus mitte kunagi ise teinud. Nagu ma aru saan, on neid retsepte väga erinevaid – mina valisin sellise, kus olid terved munad, mitte ainult munakollased ja rõõska koort polnud üldse. Veini asemel panin soovituse kohaselt puljongit, kanapuljongi asemel oli mul juurvilja oma. Parmesani juustu polnud, kasutasin tavalist. Lisaks hakkisin ja praadisin koos sibulaga külmkapist leitud sellerijupi… Kõik ülejäänu läks retsepti järgi, ehkki minu non-stick panniga see pruuniks kõrvetamine eriti ei õnnestunud. Igal juhul maitses absoluutselt suurepäraselt ja teeme kindlasti teine kord veel.
Ning pärast õhtusööki polnudki muud, kui lastel veel natuke mängida lasta ning nad siis voodisse suunata. Veidike lahkarvamusi meil küll tekkis, kui Plika voodis jutustama hakkas, selle asemel, et vaikselt olla ja lasta poolhaigel Poisil rahulikult tuttu jääda, aga saime neistki üle.
Nii et rahulolu on suur. Kohe VÄGA oli vaja seda head päeva. Ja unevõla tasa magamist, nii mul kui Abikaasal. Lastel kusjuures ka – või noh, neil oli vaja rohkem normaalse unegraafiku taastamist. Ehk et hilisõhtused magamaminekud on nüüd minevik – peale kaheksat raudselt voodisse. Hommikul ärkavad nii 8-9 vahel ja lõunaund magavad kah mõlemad. Lähevad voodisse küll mitte kella ühe, vaid pigem kahe-poole kolme paiku, aga väga pikalt ei maga ka, nii et kõik sobib.
Nüüd on kõht täis, kodu korras ja lapsed voodis… Kohe ei teagi, mis oma vaba õhtuga peale hakata 😛
Haigemaja
Poiss oli täna täiesti terve, õhtul enne magamaminekut vaatasin, et nina jookseb hirmsasti. Noh, nohu, mis seal ikka. Aga läbi une hakkas kostma nii hirmsat kinnist haukuvat köha, et suisa õudne oli kuulata. Esimene kord proovisin talle vett pakkuda – ei võtnud, magas edasi. Järgmised paar korda ei ärganud üldse, aga veidi peale kella ühte hakkas köhimise vahele kaeblikult hädaldama.
Abikaasa oli just tõusnud ja valmistus tööle minekuks, tõin siis Poisi korra elutuppa, et teda rahustada. Pakkusin lusika pealt mett, mis on muidu täielik hitt, aga Poiss vaid köhis ja raputas pead. Kuna olin just Abikaasale teed teinud (pealegi Laste tee nimelist, oli üks Eestist kaasa toodud mahetee, mille Selverist soodukaga ostsin), pakkusin seda – ikka ei võtnud. Aga kui segasin tee sisse mee ja andsin talle selle joomiseks kõrre, SIIS hakkas lõpuks jooma. Ütles, et on väga maitsev ja jõi ja jõi ja jõi. Pidime teed juurde tegema ja mitu korda talle juurde kallama. Ta muidugi jõi seda leigelt, mitte kuumalt.
Lõpuks ronis mul sülest maha ja teatas esimese hooga, et tema tahab lugeda, raamatukapi juures aga mõtles ümber ja otsustas, et tahab hoopis raudteega mängida. Ega mängust muidugi miskit välja ei tulnud, oli mul veel natuke süles ja siis lõpuks oli nõus voodisse minema ka.
Täna mängisid lapsed palju veega, nii köögis kui vannitoas, nii et riided olid märjad. Vannitoa põrandaküte hetkel ei tööta ja ventilatsioon oli maksimaalselt lahti, nii et seal oli pigem jahe ja vahepeal jooksis Poiss püksata ringi ka… Nüüd siis tulemus käes. Aga hea küll, õnneks on meil teed ja mett, sinepipulbrit jalavanni tegemiseks ja hanerasva rinnale määrimiseks. Homme lendame köhale täiega peale ja saame loodetavasti ruttu lahti.
Aga et lõbusama noodiga lõpetada, panen siia veel kaks pilti, mis pole postituse pealkirjaga kuidagi seotud.
Plika loeb oma lemmiklugu vannis krokodilli mängimisest:
Ja Poiss käis ükspäev näkileiva jahil – sellest on tegelikult video ka, mis on tunduvalt efektsem, aga ma pole viitsinud seda üles laadida.
Plika jutustab
Plikal ei ole nõus minu juuresolekul ise “raamatuid lugema”, st raamatu sisu ümber jutustama, sest reaalselt lugeda ta ju ei oska. Ütleb, et teeb seda ainult siis, kui mina ei kuula. Ma siis alati kinnitan, et mina teen ju arvutis hoopis omi asju, ei mina kuula midagi.
Praegu ta just luges Poisile raamatuid ette – kõigepealt oma lemmiklugu raamatust “Las laps loeb”, mille pealkiri on “Lõbus hommik”, autoriks Kivirähk. Jutt on sellest, kuidas lasteaialaps ärkab hommikul uniselt äratuskella peale ja läheb vannituppa pesema, seal on aga vannis rohelise mantliga isa, kes mängib krokodilli ja ehmatab teda. Siis läheb tüdruk ise ka pidžaamaga vanni isa juurde, et koos ema ehmatada. Ja tõsiselt, Plika oskab kogu seda juttu ise peast rääkida 😀 Nii lahe on kuulata.
Kusjuures teine tema lemmiklugu sealtsamast raamatust, mida ta vahel spetsiaalselt nõuab, on “Kirju koer”, kah Kivirähk. See on jutt koerast, kelle karvad sügisel värvi muutma hakkavad ja seejärel välja langevad ning kevadel rohelisena tagasi kasvavad, saba otsa tuleb aga pung. Koeraga käiakse murelikult loomaarsti juures uurimas, kas kõik on korras ja arst imestab, miks ei peaks, endal langevad tal ka kuivetunud kollased kõrvad küljest ära ja kevadel kasvavavad suured rohelised asemele 😀
Kratt kusjuures soovitas mulle ka Kivirähu raamatut, mis pidavat väga mõnus olema – “Kaka ja kevad”. Kui Plika täitsa iseseisvalt need kaks juttu ühelt autorilt oma lemmikuteks valis, siis ma mõtlen, et võiks ju tõepoolest veel Kivirähku koju osta. Ma ei teagi, kas tal on veel mingeid lastejutte…
(mis pagana teema mul nende lasteraamatutega nüüd järsku on, ah)
Aga algse teema ehk Plika jutustamise juurde tagasi pöördudes, siis järgmiseks “luges ette” Poisi valitud raamatut “Kui ma suureks saan, hakkan…”. No tõsiselt, ma pidin vägisi naeru tagasi hoidma. Ta küll jätab jutustades mõned laused vahele, aga üldiselt on sisu siiski üllatavalt täpselt meeles ja väga ilmekas hääletoon käib asja juurde. Kui saaks, teeks videot, aga minu kuuldes ei olda ju üldse nõus jutustamagi 🙂