Eile oli selline päev, kus kõik läks halvasti. Alates hommikustest uudistest, et mittetöötava tagurpidikäigu parandus läheb maksma 7000-8000 NOK (ligi €1000), jätkates päev läbi kisklevate lastega (no tõsiselt, selline tunne oli, et muud polegi, kui ainult üks tüli, vingumine ja karjumine) kuni Abikaasa hilisõhtuse avastuseni, et ta on ühe rendiauto ilukilbi ära kaotanud 😛
Kui lapsed lõpuks magama sain, siis läks päev muidugi paremaks, nagu tavaliselt. Kui ma siis veel ühe armsa üllatuse osaliseks sain, oli tuju juba päris hea. Nii et see ilukilbi asi pani mind tegelikult suisa naerma. Sest vaadake, viimane kord suutis Abikaasa rendiautole nii pika kriimu teha, et selle parandus läks talle maksma 5000 NOK. Auto ööpäev maksab muidu vist 500 NOK 😛 Nojah, autoneedusest võiks ma pikalt rääkida, aga jätan selle teema pigem praegu sinnapaika.
Vastukaaluks eilsele on tänane päev olnud absoluutselt suurepärane. Lapsed ärkasid poole üheksa paiku – puhastasin neile paar porgandijuppi ja läksin tagasi voodisse. Tund-paar küll rohkem unelesin kui magasin, sest vahepeal tuli nendega ikkagi tegeleda, aga kui Abikaasa koju jõudis, sain kohe päriselt uuesti magama jääda. Ärkasin POOL ÜKS! No ausõna, ma ei mäleta, millal viimati hommikul nii pikalt magada sain, seda pole juba aastaid juhtunud.
Abikaasa ise oli muidugi järjest öö-päev-öö töötamisest ka täiesti läbi, nii et minu ärkamise ajal tukkus ta juba elutoa diivanil, kust ma ta voodisse suunasin – panin kardinad kinni ja puha, et melatoniin ikka tekkida saaks 😉 Ja mille üle mul tohutult hea meel on – ta magab ikka veel! Ta on päriselt terve päeva maganud, nii et igasugused unevõlad peaks seega küll tasa tehtud saama.
Kuna ma olin selle hommikuse une eest pisarateni tänulik ning üleüldiselt välja puhanud ja rõõmus, koristasin usinalt kaks tundi ühtejutti. Lapsed mängisid üsna kenasti, kisa suuremat polnud. Kui kodu korras, söötsin neile jogurtit ja panin magama. Mõlemad jäid kiirelt, õnnistus.
Siis oli minu vaba aeg – sõin hommikust 😀 Ja sain natuke arvutis istuda. Miski hetk veeres Poiss madratsilt põrandale ja ega siis enam magama ei jäänud. Oli jälle sama viril, kui öösel ärgates, nii et pidin teda süles hoidma ja samal ajal teed tegema.
Siis oli lastel pärastlõunaste multikate ja snäkkide aeg. Tee meega ja porgandid, väga tervislik 😀
Ja märkamatult jõudiski kätte õhtusöögi valmistamise aeg. Kuna Abikaasa oli peekonit toonud, osutus valituks pasta carbonara, mida ma olen väljas süües alati nautinud, aga kodus mitte kunagi ise teinud. Nagu ma aru saan, on neid retsepte väga erinevaid – mina valisin sellise, kus olid terved munad, mitte ainult munakollased ja rõõska koort polnud üldse. Veini asemel panin soovituse kohaselt puljongit, kanapuljongi asemel oli mul juurvilja oma. Parmesani juustu polnud, kasutasin tavalist. Lisaks hakkisin ja praadisin koos sibulaga külmkapist leitud sellerijupi… Kõik ülejäänu läks retsepti järgi, ehkki minu non-stick panniga see pruuniks kõrvetamine eriti ei õnnestunud. Igal juhul maitses absoluutselt suurepäraselt ja teeme kindlasti teine kord veel.
Ning pärast õhtusööki polnudki muud, kui lastel veel natuke mängida lasta ning nad siis voodisse suunata. Veidike lahkarvamusi meil küll tekkis, kui Plika voodis jutustama hakkas, selle asemel, et vaikselt olla ja lasta poolhaigel Poisil rahulikult tuttu jääda, aga saime neistki üle.
Nii et rahulolu on suur. Kohe VÄGA oli vaja seda head päeva. Ja unevõla tasa magamist, nii mul kui Abikaasal. Lastel kusjuures ka – või noh, neil oli vaja rohkem normaalse unegraafiku taastamist. Ehk et hilisõhtused magamaminekud on nüüd minevik – peale kaheksat raudselt voodisse. Hommikul ärkavad nii 8-9 vahel ja lõunaund magavad kah mõlemad. Lähevad voodisse küll mitte kella ühe, vaid pigem kahe-poole kolme paiku, aga väga pikalt ei maga ka, nii et kõik sobib.
Nüüd on kõht täis, kodu korras ja lapsed voodis… Kohe ei teagi, mis oma vaba õhtuga peale hakata 😛