Natuke Poisist
Poiss oli vahepeal hullupööra viril. Kohe pikka aega, üle nädala. Ärkas nutuga, omaette üldse mängida ei tahtnud ja nii edasi. Ma ei osanud muud targemat teha, kui lasta tal nutta – isegi süles pool ajast ei hoidnud, lihtsalt istusin kõrval ja rahustasin, sest ta rabeles liialt ja selle meeletu palavusega oli nii parem.
Eks ma natukene muretsesin küll – et ei saa ometi ilma põhjuseta NII palju ja kõvasti röökida. Aga jube palav oli ja sääsedpunnid paistes ja… Mõtlesin, et sellepärast. Vahepeal küll vaatasin, et katsuks nagu kõrvu, aga kõrvade peal olid ka sääsepunnid 😛
Siis tulid mingi hetk lisaks paistes sääsepunnidele väiksemad punased laigud, kohe üsna palju. Poiss nägi päris jube välja. Oli allergia moodi, aga ta polnud midagi tavapärasest erinevat söönud. Õige pea turgatas – mul sai pesugeel otsa ja laenasin emalt Mayerit, kuniks mahepoodi jälle lahtist Sonetti müügile tuleb. Pesin Mayeriga ära nii need riided, mida Poiss kandnud oli, kui ka tema voodipesu ja mõlemad tekid, mõned riidemähkmed takkapihta.
Nojah, vahetasin siis voodipesu ja riided ära, jäin ootama. Ema aga käis peale, et mine ikka arsti juurde, ta nutab liiga palju. Panin siis lõpuks aja kinni ja läksin – arvasin küll, et pole midagi, aga samas kindlustunne ei tee kunagi paha, eks.
Lööve tunnistatigi kohe allergiaks (oli samal päeval ka lõpuks taanduma hakanud), sääsepunnidele soovitati teepuuõli peale panna, mida ma nagunii kogu aeg olen teinud, kõrvad vaadati üle ja olid täitsa korras 🙂
Palavus läks mööda, allergialööve on nüüdseks pea täiesti kadunud ja üle pika aja on mul kodus tõesti rõõmus beebi, kes magab pikalt, ärkab rõõmsalt ja mängib üsna palju ka omaette. Milline kergendus!
Muuseas, halvasti söövast lapsest on saanud õgardlaps 😀 Hommikul ja õhtul sööb 220 g purgitäie putru ära, lõunaks sama suure purgi püreed, magusa püree vastu aga pärastlõunal eriti huvi ei tunne, no 125 g ehk, kui hästi läheb. Suurepärane!
Mis tema toitmisesse puutub, siis hoolimata kõigist nõuannetest, et laps peaks sööma ühes kindlas kohas, kuna Poiss enam lamamistoolis üldse pole nõus olema ja süles ka rabeleb, on ainus variant on selline, et mina istun toolil, tema seisab püsti ja hoiab ennast selle tooli äärest kinni, siis saab kõik ilusti söödud.
Ja kümnekuuseks saamise puhul on ta lõpuks ometi otsustanud aktiivselt käputama hakata, harjutab isegi istumist. See viimane on küll alles work in progress, aga no seda progressi on nüüd juba tõesti näha.
Kui Plikal oli kümneid erinevaid hüüdnimesid ning need muutusid tihti, siis Poisil on algusest peale olnud ainult üks – kutsume teda peamiselt Põnnuks. Nüüd on mõnda aega veel teine lisaks – leopardibeebi. Teate ju küll seda Pesa kaamerat, ema ja Plika vaatavad ikka, mida leopardibeebi teeb ja ema ütles, et ronivat kogu aeg oma ema seljas, täpselt nii, nagu Poisilegi seda teha meeldib.
Ma ei mäletagi, mis hetkel me Plikat ainult nimepidi kutsuma hakkasime, mingist ajast alates see tundus lihtsalt kohane. Ju see oli 1+ vms, kui ta juba käis ja asjalikum oli. Küllap läheb Poisiga ka nii – praegu on ta aga veel tõeline leopardibeebi 🙂
