See võrratu kohutav kahene
Lihtsalt fenomenaalne, kuidas üks laps saab olla ühtaegu nii lõpmata äge ja nii lõpmata ärritav. Seda kõike vaheldumisi sada korda päevas 😀
Huvitav, ma ei mäleta Plika puhul selliseid kahese käitumisega seonduvaid emotsioone. Oli temaga siis kergem, olen ma lihtsalt unustanud või polnud mul aega sellele väärilist tähelepanu pöörata, kuna kodus oli titt, kes enamik tähelepanust endale nõudis?
No Poiss on muidugi kange iseloomuga ka – tahtsin oma lõvi tähtkujust last ja sain 🙂 Kui ikka miski ei meeldi, siis on selline kisa lahti, et hoia ja keela. Ja see on väsitav 🙂 Kui tegu on ikka selge jonniga, mis pole minu jaoks mitte kuidagi õigustatud (näiteks ütlen, et enne magustoitu ei saa, kui soolane toit söödud või palun enne õue minemist potil ära käia), siis saadan ta lihtsalt teise tuppa, panen ukse kinni ja ütlen, et välja võib tulla alles siis, kui rahunenud on. Vahel see toimib hästi, vahel karjub ta seal ennast lihtsalt hüsteeriasse.
Ma olen ju nii kannatamatu loomuga, ma lihtsalt ei jõua kisa kuulata. Sama hull on vingumine – minu jaoks erilist vahet polegi, võrdselt ärritavad. Täna oli nii üht kui teist üsna palju ja aeg-ajalt oli tunne, et hullun.
Ja teise poole ajast on ta jällegi absoluutselt maailma kõige ägedam laps, keda vaadates ei jõua ära imestada, kuidas saab nii armas olla.
Mitmed tuttavad samaealised jõnglased ei püsi pudeliski paigal, jooksevad ainult ringi. Poiss on ka paras marakratt ja muudkui sehkendab ning jookseb, aga ma jumaldan seda, kuidas talle meeldib ka süles olla. Ta on veel piisavalt väike – mul on hea meel, et see osa beebist on temas veel alles.
Ma siiani vaimustun sellest, kui palju ta räägib. Ja KUIDAS ta räägib. Püüdlikult ütleb terve lause, ise vahepeal mõtleb, mõned sõnalõpud lähevad aeg-ajalt valesti. Küsib mult: “Emme, mis sa teed?” Või vaatab aknast välja ja kommenteerib: “Naabritädi läks tuppa.” Või kilkab tänavale vaadates: “Kastiauto sõitis mööda!” Lihtsalt lõpp lahe.
Tõelise poisina on ta vaimustuses autodest, lennukitest, helikopteritest, rongidest ja pallidest. Ja kui ma varem oleks arvanud, et see on tüütu, siis ei, see on nii armas!
Kui varem oli konstruktor pigem Plika teema, siis nüüd on Poiss õppinud kenasti klotse kokku panema. Võtab aga kasti kapist välja, kallab kõik klotsid põrandale maha ja siis muudkui ehitab. Mitte maju, aga torne ja autosid. Meil pole Duplod, on mingid teised, mis meie kaubanduses üsna levinud ja hinnalt soodsamad – kahes komplektis oli vist kuus ratastega nö alust, mida saab üksteise taha ühendada, täielik hitt. Poiss ise seletab, et ehitab rongi 😀
Puidust raudtee on sama suur hitt. Ta on õppinud seda ise kokku panema – varem Plika ehitas, Poiss lihtsalt mängis. Aga nüüd on ise päris pikalt raudteed kokku sättinud.
Arvutist meeldib autode multikat vaadata, Resque Squad Meter on suurim lemmik. Õe titeaja videosid vaatab ka hea meelega. Õnneks mingit suurt arvutisõltuvust pole kummalgi lapsel, mõni päev ei tehta üldse lahti. Poiss oskab arvutit ainult sisse-välja lülitada ja videot tühikuklahvist pausile panna, touchpadi kasutada õnneks veel mitte 😀
Ja see on tohutult äge, et talle raamatud meeldivad, hoolega vaatab pilte. Igal õhtul enne magamaminekut loen neile mõlemale ette. Mina istun tugitoolis, Plika minu kõrval, Poiss minu süles. Vahel valib ta endale mõne papist raamatu, mida siis koos vaatama peame, vahel vaatab seda, mille Plika valinud on ja mida ma ette loen. Kui seni oleme lugenud igal õhtul ise raamatut ning kogumikest suvaliselt üksikuid jutte ja luuletusi, siis nüüd võtsime ette “Minu esimese raamatu” ning loeme seda järjest – juba kolm või neli õhtut ja Plika on vaimustuses. Kui see läbi saab, siis ootab järge järgmine kogumik “Las laps loeb”. Mõlemast oleme palju juba lugenud ka, aga nüüd siis järjest, nii et midagi ei jää vahele.
Eile õhtul oli magama minemiseni veel aega ja kuni lapsed mängisid, alustasin mina “Salaaia” lugemist. Kui Plika nägi mind raamatuga istumas, otsis ta kohe endale ka raamatu ja tuli minu kõrvale, Poiss tuli siis ka oma raamatuga ja nõudis sülle. Hea eeskuju on üle kõige 😀
Nii meie päevad siis mööduvad. Emotsionaalselt, ikka üles-alla ja üles-alla. Igav ei hakka 😀
Lõpetuseks illustratsioon ka. Plastiliin on endiselt hitt. Poiss küpsetab kooke:
