poiss
Tegelikult aeg ju lippab
Ma ei saagi täpselt aru, miks ma kartsin nii kangesti lastega kolmeks päevaks üksi jääda – tegelikult saan ma sellistel puhkudel kenasti hakkama. Jah, eilne pliidiremont ja sellest tulenev hilisem suurem koristamine olid veidi halvasti plaanitud, aga nö tavalised asjad sujuvad mõnes mõttes isegi ladusamalt.
Kultuurkihi koristamiseni ma ei jõudnudki, tegin selle asemel ahjus saiakesi, lugesin ja korjasin kolmveerand liitrit vaarikaid, mille lapsed ärgates nahka pistsid – puhas töö! Käisime poes, saime viis minutit mänguväljakul olla, siis hakkas tibutama ja tulime koju ära. Lapsed mängisid veel natuke omaette, siis oligi juba Poisi magama panemise aeg, Plikaga sõime õhtust ja enne kümmet oli ka tema voodis.
Vaat, kui ma olen üksi ja tean, et kellegi peale pole loota, siis ma ei loodagi ja kõik saab õigeaegelt tehtud. Kui Abikaasa on kodus, siis loodab üks teise peale ja vastupidi, lõpuks jääb kõik hoopis venima. Ja ma olen kannatamatum ka, kui on olemas teine, kellele toetuda. Muidugi meil on Plikaga mõlemal päeval mõned tülid olnud, no ma ei kannata vahel üldse neid situatsioone, kus ta tüüpilise kahesena pool tundi kummuli maas nutab, sest ma julgesin ise WC poti nuppu vajutada või mis iganes. Ma üldiselt küll jään rahulikuks ja hoian ennast tagasi, aga vahel kihvatab ja siis on draama. Suurema osa ajast saime siiski ilusasti läbi 🙂
Kui Abikaasat pole pikemat aega kodus, püsib kõik palju paremini korras – ma koristan kõik ära ja suudan seda korda ka hoida. Laste järelt on lihtne koristada, nõusid on vähem pesta, üks inimene on vähem, kes oma asju igale poole laokile jätab. Ja korras kodus on rõõm elada. Koristamine on 95% minu teema ja ma pole sellele vastu, sest mina olen ikkagi kodune, mulle meeldib seda teha jne. Lihtsalt frustreeriv on vahel, kui mul on tunne, et ma alles lõpetasin hunniku nõude pesemise, aga jälle on kraanikauss kuhjas või et alles ma lõpetasin koristamise ja jälle on kõik kohad asju täis.
Kui ma üksi olles süüa teen, pesen kõik nõud alati juba toidu valmistamise ajal ära, kõik nõud ka alati kohe pärast sööki. Ja kõik asjad panen alati kohe omale kohale tagasi, näiteks rätiku pärast Poisi pepu kuivatamist või mähkmepüksid pärast jalast võtmist, mänguasju korjan möödaminnes ikka kokku. Abikaasa on aga see tüüp, kes viskab kõik asjad sinna, kuhu juhtub – pmst üks laps juures, kelle järelt koristada. Okei, ta mingi hullem räpakoll pole, mustad riided jõuavad ikka õigesse kohta, süüa tehes ta ilmselt osa nõusid peseb ka jooksvalt ära jne. Aga just need märjad käterätid ja laste riided ja… No ühesõnaga palju palju kergem on hoida korda, kui teda kodus pole 😛
Tavaliselt Plika magamisajad alati venivad kohutavalt. Hea küll, Plika sai eile lõunaunne pliidiremondiga seotud jamade tõttu alles kell neli, aga täna oli ta voodis juba enne poolt kahte, mis on viimaste kuude rekord. Mõlemad õhtud on ta enne kümmet voodis olnud… Ja mingeid probleeme pole, on ilusti magama jäänud. Ma ise mõtlen, see uneasi on nii hea sellepärast, et kui ma olen üksi laste eest vastutav, siis ma ei jõua ära oodata, et nad magama saaks ja minul puhkemoment oleks. Aga kui Abikaasa on ka kodus, siis saab rohkem omi asju teha, kuni teine lastega tegeleb, nii see laste magama panek edasi lükkubki. Laisad vanemad oleme 😛
Kõige parem oleks ikka konkreetsed ülesanded ära jagada – kas teeb üks ühte ja teine teist või siis üle päeva vms. Siis pole seda värki, et loodame, et teine teeb ja lõpuks jääbki tegemata – või noh, saab ikka tehtud, aga liiga hilja. See pole ju tegelikult normaalne, et Plika õhtul kell üksteist magama läheb. Poole kümne ja kümne vahel, nagu viimased kaks päeva, on täiesti okei.
Ah, mis ma jahun, lähen parem magama. Loodetavasti tuleb homme veel parem päev ja loodetavasti tuleb Abikaasa homme koju 🙂
Väike manipulaator
Läksin korraks kööki tühja titetoidu purki ära viima ja selle 30 sekundiga suutis Poiss mu hajameelsusest lauanurgale jäetud rabarberikisselli tassi põrandale ja riidega kaetud tumbale tühjaks kallata. Plika seisis sealsamas kõrval ja vaatas pealt.
Oi, ma olin kuri. pahandasin Poisiga, et ta lollusi teeb ja Plikaga, et ta venda ei takistanud. Mhm, ma tean, et sellel kõigel polnud mitte mingisugust mõtet, aga ma olin tõeliselt nördinud 😀 Muudkui pahandasin ja puhisesin ja koristasin. Üks hetk kuulsin Poisi “olen eriti nunnu” häält. Vaatasin selja taha – oli ennast põrandal tekile kõhuli visanud, pea viltu maas, vaatas mulle otsa ja… Ma hakkasin kohe naerma, sest ta oli nii armas. No täiega noh, ta tegi seda meelega 😀 Ta TEAB, et ma ei suuda sellele vastu panna.
See on Poisil viimasel ajal ära õpitud komme – pea kellegi õlale, peopesale, diivaniäärele, padjale, rinnale või kuhu iganes mujale toetamine. Täitsa üle mõistuse armas. No ja kuna ma siis kunagi muudmoodi ei saa, kui talle seda ütlen, on ta ära õppinud sinna juurde ka nunnu hääle tegemise.
Väga efektiivne vihalahustaja 🙂
Võrratu elu jätkub
Ma ei tea, mis värk on, aga mul on viimasel ajal kogu aeg lõpmata mõnus olla. Tähendab, eks ma iga päev lähen vahel ikka närvi ja pahandan kellegagi, aga seda juhtub tavalisest oluliselt vähem, valdava osa ajast olen eluga hirmus rahul.
Tõenäoliselt on asja taga remondi suhtes ümber otsustamine. Plaanisime liiga suurt tükki hammustada, ei jõudnud aga neid plaane kuidagi valmis ja kogu aeg oli rõhuv tunne, et tuleks kähku palju suuri otsuseid teha. Nüüd on sellised plaanid, mille välja mõtlemine ja ellu viimine on puhas rõõm ning asjad liiguvad mõnusalt edasi – ei pea üle pingutama, sest nendega jõuab ka aeglasemas tempos suve jooksul valmis. Võib rahulikumalt võtta, aga samas oleme viimasel ajal just rohkem ära teha jõudnud kui enne – ikka sellepärast, et nüüd käib jõud asjast paremini üle.
Eile oli Abikaasal niisiis vaba päev. Kutsusime Kaidi isa külla, et ta meie elektrisüsteemi lõpuks üle vaataks (olevat paras porno) ja ütleks, kuidas me saame seda ajutiselt nii palju putitada, et teisel pool pesumasinat ja sügavkülma hoida, ilma et korgid läbi läheks. Abikaasa peaks nüüd täna-homme materjalid ära ostma ja mõne päeva pärast saab sellega loodetavasti ühele poole.
Ema oli Tallinnas, kus ta käib alati bussiga, nii et saime tema auto päevaks kasutada. Kutsusime Abikaasa ema ja õe siia lapsi hoidma, et ise esikusse nagisid/mütsiriiulit/vms otsima minna ning mõned uksehinged ja muud taolist nodi osta. Kuna mööblipoes olid kõik riiulid ja nagid jube kallid ning välimuselt mingit muljet ei jätnud, torkas pähe hoopis kasutatud mööbli poodides üks tiir teha. Ma ükskord Tagega käisin, helistasin talle mälu värskendamiseks, ühe poe asukoht oli ununenud. Käisime Riia mnt Shalomis ja Aleksandri pubi vastas asuvas Samaarias, kus kohtasime Abikaasa ema endist töökaaslast, kes ütles, et Tallinna mnt Humana maja allkorrusel on nüüd ka üks uus pood Sõbralt sõbrale, lõpetuseks läksime siis sinna.
Ma alati nois kasutatud kraami kauplustes vaatan ja vaimustun ja imestan, MIKS ma peaks ostma mööblit uuena kalli raha eest, kui seal on palju ägedamaid ja odavamaid asju. Nagisid ja mütsiriiuleid liigub muidugi nii vähe, et need ostetakse kiirelt ära ja me ei saanud midagi, aga igasugu ägedaid diivaneid ja tugitoole ja lihtsalt toole ja laudu ja kappe (eriti meeldisid meile mõlemale nurgakapid) ja kõikvõimalikku muud nodi… Kui midagi sellist vaja peaks minema, siis läheme kindlasti uuele tiirule.
Sõbralt sõbrale poest ostsin ma paar asja küll. €1.60 eest mõnusalt suure puulusika, €3.20 eest musta seeliku, 96 sendi eest Plikale põlle (see on küll väheke suurematele mõeldud, aga õnneks liiga suur pole, ta oli sellest vaimustuses)… Ja €20 eest vaiba. Jajaa, täitsa sünteetilise vaiba. Ja uskuge mind, see oli täiesti plaaniväline ost, aga see lihtsalt hakkas silma ja hakkas meeldima ja kui me veel lõpuks tükk aega arutasime, kas osta või mitte, siis tegi müüja veel natuke alla ka (€22 -> €20) ja noh, nii me selle ära ostsimegi. Vaatasin kaltsuvaipu ka, mis olid muidugi veel kümme korda odavamad, aga üsna väiksed ja värvid ei meeldinud väga.
Pood meeldis igatahes väga, nii tore, et Pärnusse selliseid kohti juurde tekib.
No ja siis ma läksin veel Humanasse, et piiluda, kas seal ka äkki kaltsuvaipu on ja helistasin viie minuti pärast Abikaasale, kes oli vahepeal oma õelapse üle tee asuvast lasteaiast ära toonud, et mingu nad autoga koju, ma tahan veel pikalt ringi vaadata ja võin hiljem bussiga järele tulla. €3 päev oli ja ma proovisin mitukümmend asja selga, lõpuks ostsin ainult kaks – põlvpüksid ja velvetseeliku, mõlemad istuvad ideaalselt, ma olen väga rahul.
Kui ma lõpuks koju jõudsin, avastasin köögilaualt ämbri ja suure kasti maasikaid. Küsisin hämmastunult, kust need tulid – Abikaasa ema oli meie maasikapeenrad tühjaks korjanud 😀 Meil on päris palju maasikaid jah, aga mina korjasin siiani kausi päevas ja ainult kõige tumepunasemaid, enda meelest olin korralikult korjanud… No vat siis. Kasti andsime neile kaasa, ämbri puhastasin ära ja saime kaheksa karpi toormoosi sügavkülma. Ja meil peaks sealt veel päris palju maasikaid tulema, ehk saame see aasta ilma turult talvevarude ostmiseta läbi.
Lisaks oli Abikaasa ema meie porgandipeenart rohinud, kartuleid mullanud ja hunniku tilli korjanud – no lapsed ju magasid, tal oli igav 😀 Tema on ühesõnaga meie aiahaldjas.
Oma käikude tulemusena otsustasime, et kui säästuremont, siis säästuremont, tuleb ikka mööbel ka ise teha. Nägime ühes kasutatud mööbli poes kitsast ja kõrget valget riiulit, mille eest €30 küll maksma ei kippunud (€10 ehk oleks maksnud), aga mis andis idee teha ise meile veel sobivamates mõõtudes riiul ja see valgeks värvida, meil peaks sobivat materjali olema küll. Nagide koha pealt juhtis Tage mu heale ideele, vot selline on plaanis teha. Eks näis kas meie plaanidest ka asja saab, praegu tunduvad igatahes vägagi teostatavad 🙂
Ja lõpetuseks veel puhast rõõmu laste une teemal. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub nii või Plika ongi hakanud jälle paremini magama jääma. Me enam väga ei sunni ka – lõunal läheb voodisse kahe paiku, õhtul kümme-üksteist. Lõuna ajal võib ta tund-poolteist omaette rääkida, aga toast välja eriti ei tule ja lõpuks jääb magama. Õhtuti saab endaga üsna hästi ise hakkama, sellist nuttu ja jorinat nagu eelmisel suvel enam absoluutselt pole. Eks ta ikka tahab natuke meie tähelepanu ja väsinuna viriseb kergemini, aga üldiselt on superluks, muidu me ei lubaks tal mingil juhul nii kaua üleval olla.
Poisi kaks viimast ööd on ka üsna imelised olnud. Üleeile oli ta õhtul üsna vara väsinud ja sai juba kaheksast voodisse pandud, uinus seal kohe ja ärkas hommikul veerand seitsmest rõõmsalt. Eile õhtul käisid lapsed Abikaasaga küla peal ja jõudsid koju peale üheksat, nii et Poiss sai magama alles kolmveerand kümme – uinus jälle probleemideta ja ärkas rõõmsalt pool kaheksa!!! Ma ise muidugi olen programmeeritud kuue-seitsme vahel ärkama, nii et ma ülejäänud aja vedelesin voodis ja vaatasin kella 😛 Igatahes superluks, ei mingeid öiseid ärkamisi.
Plika ajal ei tulnud selle pealegi, et võiks proovida, mis juhtub siis, kui jätta ta oma voodisse ja ise oma magamine teise tuppa kolida. Äkki oleks temaga samamoodi läinud ja poleks nädalapikkust üsna vaevalise algusega öist tissivõõrutust vaja olnudki? No eks lapsed on erinevad ka… Igatahes kolmandaga ma enam ei kõhkleks, katsetaks juba nooremagagi eraldi tubades magamist.
Ühesõnaga… Mis ma nüüd tahtsingi öelda… Suvi on mõnus 🙂 Ja homme on reede, mis tähendab, et Abikaasa on varsti jälle kaks päeva kodus… Ja siis veel viimane töönädal ja siis on puhkus ja remont 😀
Uued uudised unerindel
Kõik sai alguse sellest, et Plika jäi neli päeva tagasi meie voodisse lõunaund magama ja üle pika aja juhtus õnnetus, nii et pidin lisaks voodipesule ka teki pessu panema ja kattemadratsi maha võtma. Ühesõnaga voodi oli kasutuskõlbmatu, siis panin juba Poissi magama ja ei tahtnud seal enam sättida, otsustasime üheks ööks elutoa diivanile kolida. Plika magas Poisiga ühes toas – oma voodis, nagu tavaliselt.
Poiss ei ärganud sel ööl kordagi! Kell oli 6:38, kui ma teisest toast nuttu kuulsin, minu rinnad olid selleks ajaks juba parajad õhupallid.
Sellise hämmastava tulemuse peale otsustasime järgmiseks ööks ka elutuppa jääda. Seekord hakkas Plika keset ööd nutma, Abikaasa läks teda rahustama ja nad jäid kahekesi suurde voodisse magama. Poiss hakkas nelja paiku nutma, andsin talle tissi, pärast seda magas seitsmeni ja ärkas siis üle pika aja rõõmsalt – ei hakanud tissi enam andmagi, tegin kohe putru. Abikaasa hiljem rääkis, et Poiss oli ärganud voodi nagisemise peale, kui Plika siples.
Kolmandal ööl ärkas Poiss poole kolme paiku – sai tissi, magas siis poole seitsmeni ja ärkas rõõmsalt.
Täna, neljandal ööl, ei ärganud kordagi. Hommikune äratus oli 6:16 ja virilavõitu, tõstsin tissi otsa, et saaks veel veidi tukkuda.
Ühesõnaga… Polegi vaja mingit öist tissivõõrutust, häiriv tegur oli meiega ühes toas magamine. Kuna kahel ööl neljast Poiss üldse ei ärganudki, ei näe ma mingit põhjust hakata seda ühte tissikorda ekstra ära võõrutama, sest kui ta juba ärkab, siis röögib täiega, süles rahustada ei anna, sipleb metsikult… Kuni see üks kord on ainult ÜKS ja mitte iga öö, siis ma ei näe sel kräunutamisel põhjust – las sööb, saab kiiremini tagasi magama.
Magamegi siis nüüd nii kaua elutoa diivanil, kuni lastetuba valmis saab. Abikaasa puhkus algab 11. juulil, lisaks nädalavahetused enne seda ja ehk nädala sees ka mõni vaba päev… Ei jõua ära oodata!