positiivsusprojekt

Positiivne päevakaja #2 – lumi!

Tänased rõõmud:

  • Poiss ärkas öösel ESIMEST korda masina piiksumise peale üles ja läks omal algatusel vetsu. Lina pidin küll ära vahetama, aga tekk ja padi jäid kuivaks! Sest suurem osa läks õigesse kohta 🙂 Ma väga loodan, et see polnud juhus, vaid nüüdsest hakkabki nii olema.
  • Kui tuli välja, et Abikaasa ei saa homme ega ülehomme Plikat kooli viia, otsustasin hommikul nö “jooksu pealt”, et täna on see päev, kus Plika bussiga kooli minema õpetan. Teistpidi on ta seda teed käinud iseseisvalt juba mõnda aega – täna läksin kaasa, et kontrollida, kas teekond tal niipidi ka välja tuleb. Paaris kohas oli vaja mõni asi läbi arutada, lumega ei paistnud ülekäigurajad nii hästi välja jne. Eks vaatame, kas lähen temaga homme ka veel kaasa või läheb siis juba üksi.
  • Suurepärane raamat, mida mulle soovitati – pistsin täna hommikul uitmõtte ajel lugeri kotti, et oleks tegevust, kui hommikul koolist tagasi tulles bussi ootama pean. Jõudsingi umbes 10-15 esimest lehekülge läbi ja sain koheselt suure positiivse laengu. Ootan kannatamatult, et oleks aega edasi lugeda!
  • Lumi! Noo… Ma pean tunnistama, et isiklikult küll isegi ei oodanud, rattahooaeg sai väga järsku läbi. Aga valge maailm on ikkagi maagiline 🙂 Panin Eccod jalga, tõmbasin sooja jope kapuutsi pähe ja marssisin jala tööle. Lund muudkui tuiskas otse näkku, nii et ei näinud õieti midagi. Naersin kogu tee laialt. Kohale jõudes oli nägu tuisust punane ja nina tatine. Plakat, mille enne tööd printimisest ära tooma pidin, mähiti seal kenasti kile sisse, nii et lumi ei pääsenud ligi.

img_4459

  • Eile ajas Abikaasa õde mulle oma Chopsticksi teemaliste küsimustega hirmsa hiina toidu isu peale ja kuna täna polnud lõunat kaasas, sõin üle pika aja oma lemmikut riisi – kana, tšilli ja küüslauguga. Mmm!
  • Abikaasa tuli õhtupoolikul Rimisse Plika sünnipäevaks sööke varuma – kasutasin juhust ja lasin tal ennast autoga koju tuua. Ma küll võtan jala käimist kui sporti, aga kui küüdi võimalus on, siis ikka kasutan 🙂 Jõudsin seega koju juba neljast, nii mõnus oli astuda sooja kööki, köögilaud oli ka kenasti korras ja… Nii rahustav oli see hetk. Istusin sellesama laua taha ja tegin veel kaks tundi tööd.
  • Ootamatu kingitus sõbranna poolt. Meie toidukapp sai veidi täiendust, see on alati rõõm.
  • Positiivselt mõtlemine töötab! Peame homme õhtul Plika sünnipäeva (õige päev on küll pühapäev, aga õeke läheb juba reedel ära, nii et tegime laste peo varem, nädala sees on nagunii hinnad soodsamad ka). Iga-aastane väljakutse tordi näol. Seekord ei mõelnud üldse, läksime kõige lihtsamat ja soodsamat teed ning otsustasime taas küpsisetordi kasuks. Minu suhe söögi valmistamisega on teatavasti selline, et kui antakse võimalus, hoian kõrvale 😛 Alustasime tordi tegemist kell seitse koos lastega, aga mingi hetk oli vaja oodata vaarikamoosi sulamist, lastel tuli juba uneaeg, pool torti oli veel tegemata. Panin lapsed magama, vaatasin nädal aega hambaprobleemide tõttu rivist väljas olnud Abikaasat, kes oli ennast väsinult magama keeranud, ning tõdesin, et seekord tuleb küll üksi hakkama saada. Kuna olin väsinud, ei olnud see mõte just kõige rõõmustavam. Ütlesin endale mõned korrad mõttes: “Mulle küll väga meeldiks teha seda koos Abikaasaga, aga ma saan sellega ka üksi suurepäraselt hakkama”. Ja teate mis! Kui ma siis kell üheksa kööki tagasi läksin, et torti edasi teha, ma olingi tõepoolest heas tujus. Ja tegin selle tordi valmis suurima armastusega. Isegi kaunistamisega sain täitsa talutavalt hakkama! Lõpetuseks tegin nimekirja homme vaja minevatest asjadest, panin nii palju kui võimalik juba kotti valmis. Koristasin köögi ära, pesin nõud, pühkisin põranda, pool üksteist olin omadega valmis.

img_4466

Tänased väljakutsed:

  • Hommikud on küll võrdlemisi rutiinsed, aga vahel kipub endalgi ajataju kaduma. Ja kui juhtub, et lumi ootamatult maha tuleb, on Plika muidugi soojad püksid kooli jätnud ning ei tule kiirustades meelde kummalegi lapsele kaasa anda kindaid, mis oleks lumega mängimiseks sobilikud… Aga said ühe päeva kenasti hakkama, homseks on kõik valmis pandud.
  • Väsimus tekitab pingeid. Sa võid küll üritada olla vana rahu ise, aga kui lapsed liiga elavalt mängivad või liiga kergelt tülitsevad, lähed miskipärast ikkagi endast välja… Ja hiljem kahetsed. Õnneks saab alati kallistada, andeks paluda ja ära leppida. Aga katsu siiski jääda rahulikuks! Lapsed on seda väärt.
  • Viimasel ajal tundub, et teha on nii palju ja aega oleks vaja palju rohkem 🙂 Toimekas olla on tore, aga õhtuks võtab vahel nii läbi. Ja kuhu see väsimus siis kaob, kui lapsed magavad? Miskipärast on nii, et õhtuti käib kõige suurem väsimus kella seitsme-kaheksa ajal peal ära ja üheksast-kümnest on olemine jälle tunduvalt normaalsem. Huvitav…

Positiivne päevakaja #2 – lumi! Read More »

Head asjad #2 – usk

Usust olen tahtnud tegelikult kirjutada juba ammu. Siin projektis ei kavatsenud ma taolist sügavat teemat sugugi nii alguses käsitleda, aga kuna täna on hingedepäev, tundus kuidagi sobiv.

Ma olen alati uskunud seda, et on olemas kõrgem jõud. Ma olen seda kõrgemat jõudu alati nimetanud jumalaks (ja ingliteks), meie ühiskonnas on nii lihtsalt kõige suupärasem.

Kuna mitmed mu sugulased on kirikuga seotud, olen ma käinud pühapäevakoolis, leeris… Teismelisena käisin igal pühapäeval kirikus. Aga seda ilmselt pigem rohkem seltskonna pärast 🙂

Vahepeal puudus kirikuga igasugune kokkupuude aastaid. Lihtsalt elu oli selline, ei tundnud ka vajadust. Aktuaalseks sai teema jälle siis, kui sündis Plika ja plaanisime abielluda.

Olin alati teadnud, et kui ükskord abiellun, tahan anda vande millegi kõrgema ees, kui seda on EV seadus – kiriklik laulatus oli seega täiesti loomulik soov. Kuna olin noorena käinud leeris, aga mitte ristitud, otsustasin koos Abikaasaga uuesti leeri minna.

Sarnaselt sooviga anda oma abieluvanne kõrgema jõu ees, soovisime ka oma lapsed sellesama kõrgema jõu hooleks usaldada. Seega on terve meie pere ristitud Tartu Maarja kirikus, kus toimus ka meie laulatus. Ja ma olen siiamaani kõigi nende otsustega väga rahul.

Aga siis kolisime tagasi UK-sse, hiljem juba Pärnusse. Sellest ajast saadik on suhe kirikuga jäänud taas passiivseks. Maarja koguduses oli tol hetkel väga hea ja õige tunne, tol hetkel oli see just meie jaoks õige koht. Nüüd aga…

Ma ei tea. Mulle tundub, et ma olen kristlusest välja kasvanud.

Ärge saage valesti aru, mul pole midagi organiseeritud religioonide vastu. Ma austan väga erinevaid usundeid ning seda suurt ja tänuväärset tööd, mida pühakojad teevad. Lihtsalt… Ma ise tunnen hetkel, et mulle pole vaja nii reglementeeritud usku.

Ja olgu, pean tunnistama, et natukene kihvatab iga kord, kui keegi väljendab väga häälekalt kristluse lipu all arvamust, millega ma kohe üldse nõustuda ei saa. Aga inimesed ongi erinevad ja ma tean, et kristluse ja nende häälekate arvamuste vahele võrdusmärgi tõmbamine oleks umbes sama totter, kui teha teadagi mis järeldus moslemite kohta. Üldiselt on see teema, mida siin postituses pikemalt lahata ei soovi. Ütlen lihtsalt: “Aitäh, minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset” 🙂 Ma usun kogu südamest kõigi inimeste võrdsetesse võimalustesse. Ma usun avatud ühiskonda, mitmekesisusse ja armastusse.

Nii et jah, ma usun. Ma usun, et on olemas kõrgem jõud, kes meid kaitseb ja juhib. Ma ei tunne vajadust lugeda selle usu pärast iganädalaselt pühakirja või käia kirikus – ma võin palvetada igal ajahetkel, mil seda soovin.

Ma arvan, see oli Epp, kes kunagi kuskil kirjutas midagi sellist, et kõigil pühakodadel on rahustav mõju ja pole absoluutselt vahet, mis usundit see esindab. Minu jaoks on samamoodi. Kui ma tunneks vajadust minna ja olla oma mõtetega selle kõrgema jõu “kodus”, võiksin minna ükskõik millisesse pühamusse.

Aga üldiselt on minu usk hästi lihtne 🙂

Usun, et kõik asjad juhtuvad põhjusega. Usun mõtte jõusse. Usun positiivsusesse. Usun, et loome oma mõtetega iga päev endale ise reaalsuse. Usun palvesse, tänusse, abi ja juhenduse palumisse.

Elamiseks on mul umbes-täpselt üks reegel: ela nii, et endal oleks hea ja teistel ka.

Muidugi see ei tule mul kaugeltki alati välja, aga… Ma annan oma parima 🙂 Iga päev. Ja usun, et muutun selles järjest paremaks.

See on minu meelest hea universaalne reegel. Igaühel on erinevad tõekspidamised, elada tulebki OMA südametunnistuse järgi. Aga jah, ei tohi unustada teist väga olulist poolt – oma tõekspidamiste põhjal käitudes tuleb alati arvestada ka sellega, et keegi teine ei saaks sinu pärast haiget. SEDA tuleks kogu aeg meeles pidada.

jumala-motisklusedOn üks raamat, mis sattus mulle juhuslikult pihku 5+ aastat tagasi – Neale Donald Walsch “Mõtisklusi jutuajamistest Jumalaga”. See raamat kõnetas mind sügavalt ja sellest ajast peale olen seda nimetanud naljatamisi oma “piibliks”. Selles raamatus on kõik kirja pandud täpselt sama lühidalt ja lihtsalt, nagu see minu usus on.

Reaalsuse loomisest.  Sa ei ela selleks, et avastada, mis järjekordsel päeval varuks on, vaid selleks, et päeva ise luua. Lood iga minutiga ise endale reaalsuse, kuigi sa seda võib-olla alati ei teadvusta.

Sellest, kes sa oled. Kõik, mis juhtub – kõik, mis on varem juhtunud, juhtub praegu ja hakkab juhtuma tulevikus -, on väline manifestatsioon sellest, millised on sinu seesmised mõtted, valikud, ideed, ja milline on sinu veendumus selle kohta, Kes Sa Oled ja Kes Sa Eelistad Olla.

Ainsast tõelisusest. Jah, on olemas Ainus Suur Tõde, on olemas Lõplik Reaalsus. Vaatamata sellele saad alati seda, mida ise valid – lihtsalt sellepärast, et tõde ongi see. Oled jumalik olend, kes loob omaenda reaalsuse just niisugusena, nagu seda koged.

Jumalast. Ma ütlen sulle – olen igas lilles, igas vikerkaares, igas taevatähes: olen kõik igas planeedis, mis ükskõik millise tähe ümber tiirleb. Olen tuulte sosin, päikese soojus, iga lumehelbe hämmastav ja täiuslik kordumatus.

Kui selle raamatu esmakordselt avastasin, kinkisin seda kõigile jõuludeks. Loodan, et ehk leidis keegi endale sealt midagi sama südamelähedast.

Usun ka inglitesse 🙂 Mul on raamat ja kaardid, ilmselt juba üle kümne aasta, palusin kunagi emalt jõulukingiks. Vahel seisavad need pikalt sahtlis ja ei tule meeldegi, vahel on pidevas kasutuses.

Usk on minu jaoks väga isiklik asi – see pole kindlasti teema, millest tihti räägin. Kui tuleb jutuks või keegi tunneb huvi, arutan hea meelega, ise aga naljalt jutuks võta. Võib-olla on ka see põhjus, miks olen sellest blogis kirjutamist nii pikalt edasi lükanud. Sest mõnes mõttes on see ehk rohkem enese paljastamine, kui seda sooviksin.

Või siis sellepärast, et see teema sobis nii ideaalselt just tänasesse hingedepäeva, vast alustatud positiivsusprojekti. Iga asi juhtub täpselt õigel ajal 🙂

Ja just täna hommikul, muide, alustasin ühe suurepärase raamatu lugemist, mida soovitati mulle just õigel hetkel ja mis tekitas minus juba esimeste lehekülgedega suurt rõõmu ja kindlat usku: KÕIK ON VÕIMALIK!

Sellest raamatust tuleb ilmselt kunagi mõni teine postitus 🙂

Head asjad #2 – usk Read More »

Positiivne päevakaja #1 – iga päev on õppetund

Õhtused postitused olid esialgse plaani järgi mõeldud selleks, et kirjutada kõigest, mis mulle päeva jooksul rõõmu valmistanud on. Siis tuli aga tunne, et tahaksin teemat veidi laiendada – kirjutada ka päeva väljakutsetest.

Sest selge on see, et päevad ei ole läbinisti positiivsed. Ja kui viriseda ei taha ma sugugi, siis mulle samas väga meeldib mõte adekvaatsemast päevakajastusest. Ühtlasi on see suurepärane võimalus muuta enda jaoks positiivseks ka need hetked, mis on olnud minu jaoks raskemad. Ka need on ju tegelikult väga vajalikud – seega võtan neid kui õppetunde ja olen nende eest tänulik.

Nagu öeldud – mul tuleb endaga veel kõvasti tööd teha. Ma tahan seda teha.

Ja nagu iseenesest torkas lõpuks pähe ka sobiv alamkategooria nimetus, mida hommikul kuidagi välja mõelda ei suutnud – “positiivne päevakaja” 🙂

Tänased rõõmud:

  • Kui hommikul auto käima ei lähe ja kooli ning lasteaia alguseni on vaid kümme minutit (sest otse loomulikult juhtub see päeval, mil pole vaja tavapäraselt 40 minutit varem startida), tõttab appi perekond – ehk Abikaasa ema sõitis läbi ja aitas hädast välja. Muidugi oleks jõudnud ka jala/bussiga, aga siis oleks hilinemine olnud juba tunduvalt arvestatavam.
  • Mu vana ustav Samsung S3, mille laadimisega on olnud pikalt probleeme, andis lõplikult otsad. Käisin paranduses, aga ei pidanud mõttekaks maksta €22-37 laadimispesa vahetuse eest, kuna probleeme on muidki ning loodan väga, et lähikuudel tekib võimalus soetada uus ja tõeliselt korralik telefon, mis teeniks mind mitu head aastat. Seniks võtsin kasutusele viimase suvise asendustelefoni, milles ei tööta ei meilid ega chat. Kui suvel oli FOMO, siis nüüd – pigem kergendus. Üks asi, mida soovin muuta, on pidev multitasking ja korraga kõige tegemine – tahan keskenduda pigem ühele asjale ja teha seda täie tähelepanuga. Tööl olgu töö, õhtul kodus lapsed ja pere, alles pärast laste magama minemist vaba aeg, sh arvutiaeg. Nii ei ole hetkel õhtusel perega koos oldud ajal kiusatust tekitavaid märguandeid, mis kisuvad eemale tööasjade või chati poole. Pikemas perspektiivis tahaksin küll telefoni, mis maailmaga kursis hoiaks, aga lähikuudel on selline pealesunnitud eraldatus ainult kasuks.
  • Ema mehe poolt valmistatud eileõhtuse pidusöögi jääkidest sai mu tänane töölõuna – maitses VEEL paremini kui eile. Ja kui imeline liha sai otsa, siis ülejäänud kraami jagus veel ka tänaseks õhtuks – lisades üleeilsest üle jäänud supi, saime kõhud kenasti täis ja ei pidanudki midagi kokkama.
  • Otsustasime tööl, et meil on vaja veidi tassivarusid täiendada – leidsin Rimist imearmsad soodsa hinnaga üksteisega kokku sobivad, aga samas siiski eristatavad isendid (et viiruste perioodil oleks igaühel oma :D) – mul on nõrkus ilusate nõude vastu ja nüüd saan iga päev rõõmustada, kui vett või teed joon.
  • Ma olen hakanud teed jooma! Mina, kes ma ei ole terve elu teed joonud, sest ükski ei maitse! Kuidagi lihtsalt läks nii, et kui mul nädal tagasi kurguga probleemid tekkisid, siis tegin tööl tassi teed ja… Tallinna minnes võtsin juba pudeli teed kaasa ja… Kui see tühjaks sai, tegin järgmise ja… Täna õhtul tegin kodus tassikese ja… Ei saaks öelda, et ükski neist neljast mulle just nii kohutavalt maitsenud oleks, aga see, et ma üldse vabatahtlikult teed joon, teadlikult maitseid eristan ja neis juba mingeid meeldivaid nüansse leian… See on NII SUUR SAMM minu jaoks! Ja tunnen soovi jätkata! Ja ei taha mett tee sisse, tahan puhast maitset! Ainult teekannu on uut vaja, sest Norra teise ringi poest ostetud kannu tila sisse tuli pragu ja olime sunnitud selle ära viskama. Oli teine nagunii liiga väike ja ilma sõelata. Nüüd on vaja suuremat ja sõelaga ja hästi ilusat. Peab vaatama.
  • Annika palus, et me tema poisi meie kodu lähedal asuvast huviringist ära tooks ja veidikeseks enda juurde mängima võtaks, kuni ta tööd teeb. Lapsed, kes on minevikus üksjagu kakelnud, mängisid täna õhtul üksmeelselt ja rõõmsalt legodega, üle kolme tunni! Magamamineku aeg läks 1,5h üle, aga see ei loe. Meie Annikaga istusime samal ajal köögis, jõime klaaside kaupa vett ja sõime banaane ning jutustasime. Oli väga mõnus ja sügavmõtteline vestlus.
  • Kutsusin Haide külla ja nad tulevadki reede õhtul – jee!

Tänased väljakutsed:

  • Rahu, ainult rahu 🙂 Ka siis, kui üks lastest teatab järjekordselt, et ei oma vähimatki aimu, kuhu ta oma salli jätnud on ning teine viriseb asjade pärast, mida ta 1) on ise lubanud teha, aga ei taha 2) arvab, et mina ei luba teha, ehkki ma pole keelanud 😀
  • Kui oled öelnud ei, jää sellele kindlaks. Sa ei pea tundma ennast süüdi, kui keeldud aitamast – teades, et see toimuks sinu enda vaimse tervise arvelt.
  • Ole pisut ettevaatlikum järelduste tegemistega ja nende teistele edastamisega mitte just kõige positiivsemas mõttes. Võib bumerangina sinuni tagasi jõuda, mitu korda võimendatuna 🙂
  • Sa ei saa kontrollida seda, mida sinust räägitakse ja kuidas seda tõlgendatakse. On okei, kui on inimesi, kellele sa ei meeldi, kes on sinu käitumisest valesti aru saanud, teinud mingeid järeldusi, mis pole absoluutselt tõesed. Saa üle tundest, et on vaja kõigile seletada, kuidas asjad tegelikult olid.
  • Mõned päevad tööl ongi hektilisemad. Tunne rõõmu oskusest multitaskida, aga kui vähegi võimalik, katsu siiski keskenduda korraga ühele asjale – nii on lõppkokkuvõttes kergem.

Positiivne päevakaja #1 – iga päev on õppetund Read More »

Head asjad #1 – perekond

Kui oled laps, on perekond kõige olulisem.

Vahepeal suureks kasvanuna ja pesast välja lennanuna võib juhtuda, et olulisemana tundub kõik muu – sõbrad, maailma avastamine… Pere, see on ju ikka olemas. Tiksub tagaplaanil, kindlalt ja ustavalt.

Sel hetkel, kui aga ise lapse(d) saad, on perekond järsku taas kõige olulisem. Igas mõttes. Nii lähiperekond kui laiendatud perekond.

Pärast lapse sündi on elu järsku äärmiselt kodukeskne. Ajaga lapsed küll kasvavad ja iseseisvuvad, kuid võrreldes varasemaga – elu on ja jääbki tunduvalt perekesksemaks. Muidugi, on ka nomaade, kes lastega ümber maailma rändavad, aga “tavalises” perekonnas läheb kõik siiski “tavalist” rada pidi – kõigepealt beebiga kodus, siis lasteaed ja tööle naasmine, seejärel juba kool… Ja kõik sellega kaasnevad kohustused, logistika 🙂

Perekonna abi on hindamatu.

Kui palju lihtsam on kodus beebiga, kui keegi aitab mähkmeid vahetada, krooksutada, magama panna, rahustada, mängida, kodutöid teha…

Kui palju lihtsam on kogu lasteaia ja kooliga koosnev logistika ning kohustuste jagamine, kui sellega tegeleb rohkem kui üks inimene.

Üksi saab ka, alati. Me oleme võimsad, laste nimel saame kõigega hakkama. Aga perekonna abi teeb elu lihtsalt NII palju kergemaks.

Pärnu ei olnud elukohana sugugi mitte meie esimene valik, aga ma ei ole seda valikut kunagi kahetsenud. Pere lähedal elamine on lihtsalt nii võrratu. See tugivõrgustik, kindlustunne, armastus… Pole midagi olulisemat.

Minul elab Pärnus ema oma mehega, Abikaasal vanemad, õed peredega ja vanaema. NII palju perekonda. NII palju armastust.

Tõsi, me ei pruugi vahel üldse nii tihti kohtuda, sest kõigil on omad elud, kõigil on kiire. Aga kui tekib soov või vajadus, on see nii lihtne! Paluda abi, leida lapsehoidja, laenata autot, tähistada sünnipäevi, saada kokku, et jutustada, mängida kaarte või käia saunas. Lihtsalt läbi astuda, sest “sõitsin mööda ja tahtsin rääkida/tuua…”

Imeline.

Ja minu õed. Üks Rootsis, teine Tallinnas. Me näeme pigem harva, suhtleme ka pigem harva. Aga ma tean, et nad on alati olemas. Vahemaa seab kohtumistele omad piirid, aga ma väga loodan, et nüüdsest, kus üks minu eesmärkidest on kallite inimestega senisest rohkem kokku saada – päriselt kokku saada… Kohtume ka nendega tihemini.

Peab hakkama rohkem perega Tallinnas käima. Ja ehk on võimalik sel talvel üle pika aja taas üks Rootsi reis ette võtta? See oleks tore.

See nädal ongi perekonna nädal. Rootsis on koolivaheaeg ja õeke on perega külas – eile oli meie juures perekondlik õhtusöök, nägin esimest korda augustis sündinud väikest Oskarit. Ja nädala lõpupoole tähistame koos Plika sünnipäeva.

Perekond on imeline.

208

Head asjad #1 – perekond Read More »

Restart

Ma olen alati olnud lootusetu optimist. See, kes usub alati parimat, usaldab elu, tunneb rõõmu pisiasjadest, unistab suurelt, usub, et kõik on võimalik ja kõik loksub paika…

Kuni millalgi enam ei olnud. Ma küll etendasin täiesti alateadlikult harjumuspärast positiivset rolli edasi, aga tegelikult…

Tagantjärele on väga raske hinnata, millal asi käest ära läks ja kuidas ma ei saanud arugi, et midagi on valesti – kuni oli juba kapitaalselt valesti. Ma usun, see negatiivsus hiilis ligi salakavalalt ja tasapisi – ma ei pannud üldse tähelegi, et midagi on teisiti. Ja nii kuidagi juhtuski, et viimase aasta või kahe jooksul sai “kõik on võimalik” ja “iga asi omal ajal” mõtetest valdavalt “miks ma sellega hakkama ei saa” ja “miks see kõik juba ometi ei juhtu” suhtumine. Näete ju isegi vahet?

See aasta on olnud väga-väga keeruline – tasanditel, mida siin blogis kuidagi lahata ei saa. Ma ei mäleta, millal olin viimati nii ebastabiilne, ma ei mäleta, millal olin viimati nii negatiivne. Ma kaotasin ennast ikka TÄIESTI ära ja ei osanud sellest tsüklist mitte kuidagi välja pääseda. Jälgisin ennast kõrvalt ja teadsin, et mingil hetkel see juhtub, aga pidin seda ikka päris tükk aega ootama.

Ja nüüd… Nüüd sain ma lõpuks ometi sellega hakkama. See oli kõike muud kui kerge, aga ma sain sellega hakkama! Ja justkui suur koorem oleks südamelt langenud. Muidugi ei saa kõik päevapealt korda, selleks pean endaga veel üksjagu tööd tegema. Aga oluline on see, et ma olen negatiivsest tsüklist väljas ja pakatan kannatamatusest keerata elus täiesti uus lehekülg – nüüdsest veel teadlikumalt positiivne kui enne.

“Ei” on sõna, mida ma kasutan edaspidi väga-väga teadlikult ja hoopis teistes kohtades kui senini. Nimelt seal, kus mul on vaja seda tõesti rohkem öelda – mul on väga raske öelda ei, kui mult midagi palutakse.

Aga mis puutub nendesse asjadesse, mida ma tahan saavutada… Sellel rindel unustan ma igasuguse “ei” üldse ära. Ehk siis nüüdsest algavad mu sammud ükskõik mis soovi puhul selle trepi kolmandalt ja neljandalt astmelt 🙂

sammud

Selleks, et uusi kombeid paremini sisse harjutada, alustan homsest blogis positiivsuse projektiga. Inspiratsiooniks on Herz, kes kunagi oma blogis sarnase asja ette võttis. Ja ega ma ei saa kehvem olla, ka mul on auahne plaan teha seda vähemalt aasta 🙂 Eks elu näitab, kas suudan sellele tempole vastu pidada.

Sest ma tahaks tegelikult kirjutada iga päev kaks postitust. Ühe üldisema, mõnest toredast asjast või inimesest mu elus – praeguse idee kohaselt tahan need postitused kirjutada/avaldada hommikul. Ja teise õhtul, et märkida üles need asjad, mis mind päeva jooksul rõõmsaks tegid.

Kui ajaga peaks selguma, et tempo on liiga kiire, hakkan neid postitusi ilmselt tegema kordamööda – üks päev üks, teine päev teine.

Selle postituse soundtrackiks on minu kümne aasta vanune lemmiklugu – Natasha Bedingfield “Unwritten”

Live your life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten

Restart Read More »

Scroll to Top