LÀheb jÀlle kÀest Àra
Kaks nĂ€dalat on jĂ€lle mĂ€rkamatult möödas ja praegu ka lihtsalt istun ja kratsin kukalt. Ilmselgelt ei ole blogi mu elus eriline prioriteet, sest ma ei jĂ”ua kunagi nii kaugele, et vĂ”taks aega millegi sisukama kirjutamiseks. Isegi mitte kassidest kirjutamiseni – no nende puhul mĂ”tlen peamiselt, et tahaks paari iseloomulikku pilti saada igaĂŒhest, aga need peaks keegi siis tegema… Kirjutamise osa oleks lihtne đ
KĂŒll oleks tore, kui mĂ”tted mu peas iseenesest postitusteks formuleeruks. Oi, kui palju sisu siia siis tuleks. Reaalsuses aga jaksan neid teemasid arutada vaid pere, Ă”ekese ja töö “pinginaabriga”… Inimestega, keda ma regulaarselt nĂ€en, ĂŒhesĂ”naga. RÀÀkida on lihtsam kui kirjutada. Kirjutamise asemel pigem loen ja panen puslet. Noh, tavaline vĂ€rk.
Ma olin sunnitud sel nĂ€dalal kodu tavalisest enam korda tegema – see on nii tore, sest kui juba on korras, siis see omakorda innustab mind korda hoidma ja vabatahtlikult veel rohkem korda tegema. Vahepeal olid asjad pikalt kĂ€est Ă€ra – kogu aeg oli tunne, et kĂ”ik on sassis ja siis ei viitsinud ise ka eriti midagi teha. Aga nĂŒĂŒd on nii hea, kĂ”ik on ĂŒmberringi mĂ”nus, tĂ€iesti loomulikult ning alateadlikult ma hoian seda korda, panen kĂ”ik asjad kohe Ă€ra, sĂ€tin vabatahtlikult lisaks. NĂ€iteks kĂŒlmkapi koristasin ja puhastasin Ă€ra, pĂ€rast seda enamiku köögikappidest ka… Ehkki mul oli plaanis sel nĂ€dalavahetusel ĂŒldse mitte koristada, vaid korras kodu nautida ja niisama leboda.
Kui jaanuaris panin viis puslet, siis veebruaris oli puslerindel pigem ikaldus. Ainsana sain valmis selle, millest paar nĂ€dalat tagasi pooliku pildi ĂŒles panin:
Eelmisel nĂ€dalavahetusel vĂ”tsime ette 3000tk vĂ€ljakutse. TĂŒkke nii palju, et vĂ”tsin 60×90 korktahvli kasutusele hiigelkandikuna pusletĂŒkkide jaoks đ
Pusle aga vĂ€ga ei edene, sest nagu öeldud, paras vĂ€ljakutse – ja mina olen parasjagu hoopis lugemise lainel.
Mul on ĂŒlipikalt olnud lugeris paar Freida McFaddeni raamatut ja 22. veebruaril alustasin esimesega, milleks osutus “The Teacher”. See oli nii jabur, et ma pidin kohe tema jĂ€rgmised raamatud ka ette vĂ”tma. Teisena lugesin tema kuulsaima – “The Housemaid” – ja sealt edasi “Never Lie”, “The Perfect Son”, praegu on pooleli “The Boyfriend”.
Ehk siis kahe nĂ€dalaga ligi viis raamatut. Ainult esimesele panin viis tĂ€rni, sest see ĂŒllatas kĂ”ige rohkem, sealt edasi oli kirjaniku stiil juba natukene tuttavam ja nii suurt vau-efekti enam polnud – kui oleks neid raamatuid teises jĂ€rjekorras lugenud, oleks ehk ikka kĂ”ige esimesena loetu max punktid saanud? Ega ei tea. MĂ”ni neist raamatutest on tsipa liiga tume ja f*cked up ka olnud, aga no need on ikkagi ĂŒldjoontes nii pĂ”nevad ja lĂ€hevad nii kiiresti… Nii ma siis neid neelan. Samal ajal ootab mind ka uus Fredrik Backman… Aga sellel on nii vĂ€ike kiri ja mul on lugerist mugavam lugeda… Nii et see siis ootab…
Oo, ja olen pikalt mÔelnud jagada kahte lemmikut, keda Facebookis jÀlgin:
Marko Pikkati pildiloomaaed sattus mu feedi esimest korda surematu teosega “(N)orm oja”. Tal on ĂŒliĂ€gedad sĂ”namĂ€ngud! Minu kĂ”igi aegade lemmik on siiski see – iga kord, kui seda kuskil nĂ€en vĂ”i lihtsalt meelde tuleb, siis irvitan. See ei ole kĂŒll selline pilt, mida ma endale koju seinale tahaks, aga appi kui naljakas ja tabav đ
Tal on igasugu muid Ă€gedaid pilte ka kodulehel – mĂ”tlen, et Ă€kki kunagi peaks mĂ”ne valima seinale ka… Mul praegu pole eriti vaba seinapinda, aga… Kunagi, kunagi đ
Teine tore FB leht, mida jĂ€lgin, on Kassid tegutsevad – pole vist vaja kĂŒsida, miks đ























































