raamatud

Mul oli kolmeks vabaks päevaks ainult üks plaan ja soov – et saaks PALJU LUGEDA. Kaks päeva kolmest on möödas ja siiani igatahes rahulolu – põhimõtteliselt olengi enamiku ajast lugedes veetnud.

Valik hetkel käsil olevat lektüüri:

Ene Sepa “Vabandust, aga mis asja?!” hiivasin viimati Tallinnas käies Liisi riiulist, seal on mul isiklik raamatukogu – nende juurest raamatuta lahkumine on vist pigem erand kui reegel. Katsun meenutada, millal see olla võis – vist käisingi viimati Tallinnas jaanuaris? Kas tõesti nii ammu? Lugesin toona ühe hooga pool raamatut läbi, siis jäi seisma, kuniks sel nädalal jälle ilukirjanduse isu tuli ja ülejäänud poole alla neelasin. Mulle noortekad meeldivad, nii et oli mõnus lugemine. Eks natuke kurvaks tegi ka ja pani mõtlema, kuidas oma lapsi sellistest olukordadest säästa… Nende sallivaks kasvatamine on pigem see kergem osa, muus osas tuleb lihtsalt loota, et seltskond nende ümber on normaalne ja kui ka pole, et neil on piisavalt enesekindlust, et mitte narrida ega narritavaks osutuda, samas oma maailmapildile truuks jääda.

Rhonda Byrne’i “Kangelane” tuli minuni eelmise nädala lõpus raamatuvahetuse kaudu ja eile õhtul neelasin selle paari tunniga. Pani mõtted õiges suunas liikuma, nüüd tuleb seal rajal ka püsida.

Mihkel Raua “eneseabiraamatu” sain pärast mitmekuist järjekorras ootamist raamatukogust. Täna lõpetasin lugemise ja nõustun üldsuse arvamusega – väga mõnusasti kirjutatud, olen suures osas temaga nõus.

Stoikude “kujuta ette, et su pere sureb homme ära” stiilis visualiseerimine on mulle küll vastuvõetamatu, aga IDEE on ju siiski täiega õige – elada tulekski nii, nagu iga päev oleks su viimane. Lihtsalt kas saaks äkki niisama olemasoleva eest tänulik olla, mitte häda ja viletsust ette kujutada? Õigemini – ma võiks täitsa ette kujutada seda, kuidas mul teatud asju ei ole või milline võiks olla elu, kui mu peret lihtsalt… Ei olekski. Kindlasti ei kavatse ma aga hakata visualiseerima seda, kuidas nad kõik autoõnnetuses hukkuvad vms. No ei ole selline asi minu meelest õige 🙂 Aga eks erinevatele inimestele sobivadki erinevad kujutlusviisid.

Mul on kombeks raamatuid “neelata”, tegelikult peaks lugedes jooksvalt kõik väärt asjad üles märkima, sest hiljem need ju enam kõik ei meenu ja uuesti läbi lehitseda ma raamatut reeglina ei viitsi. Selle raamatu puhul vist siiski võiks, sest seal on tõesti päris mitmeid asju, mille hiljem üle lugemine ei teeks üldse paha.

Rikkaks saamise õpikud palusin sünnipäevakingiks – esimese osa lugesin läbi juba ammu, kinnisvara on pooleli, aktsiad alles ootamas. Neid raamatuid saab lugeda siis, kui tuju on vastav ja vaim peal. Kinnisvarast neelasin pool ühe õhtuga ja hammas oli toona täitsa verel. Selliseid raamatuid on öökapile väga vaja, et need tuletaks meelde, mis pikemas perspektiivis eesmärgid on.

Jooksmise ja suhkrusõltuvuse raamatud broneerisin emotsiooni ajel eile õhtul, Abikaasa tõi täna raamatukogust ära. Olen praegu eneseparanduse lainel – mõtlen, kuidas peaks ikka rohkem liigutama ja tervislikumalt toituma… Ühest raamatust lugesin läbi veerandi, teisest viiendiku. Sest noh, õhtupoole tuli Annika külla, siis oli vaja temaga jutustada ja… Hiljem juba blogida ja Mentalisti vaatamise isu tuli üle pika aja ja…

Üks blogi on ka pooleli, mille autor sama staažikas kui mina, see on ka selle nädala lektüüri hulka kuulunud.

Nii et lugemist jagub. Igasugust. Lugeda on hea.