Tulin tund aega tagasi siia blogima, aga siis hakkasin hoopis blogist lugema kõiki vanu postitusi teemasildiga “trenn” 😀 No väga põnev lugemine oli, ausalt. Ikka hea, et asju kirja panen, muidu ei mäletaks midagi. Igal juhul tuli tahtmine jälle üks trennipostitus teha, sest ma olen viimased kuud päris aktiivne olnud ja seda jälle pisut uuel moel.
Mulle on alati väga meeldinud Kaaslasega jõusaalis käia, tegin seda suure rõõmuga. Ja pole aimugi, mis juhtus, aga aprillis tekkis teatav tüdimus, isegi kerge vastumeelsus. Mai alguses olid ilmad mõnusalt soojad ja kui jõusaali kuukaart läbi sai, seda enam ei pikendanud.
Siis hakkasingi mõtlema, et peaks ikka veel miskit tegema, ainult kaks korda nädalas trennis käia (postis ja hammockis) tundus tiba vähe. Juhtumisi arutasin seda oma juuksuriga, kes käib igal hommikul jalutamas… Ja siis ma mõtlesin, et aga äkki prooviks joosta, seekord hommikuti. Ja et ma ju kunagi 2018 suvel tegin ka igal hommikul (ja nagu vanu postitusi üle lugedes selgus, siis lisaks ka õhtul) viit tiibetlast.
Juuksuris käisin reedel, 3. mail. No ja siis ma võtsingi kohe koeral sabast – tegin laupäeva hommikul kohe pärast ärkamist tiibetlasi ja läksin seejärel jooksma. Jooksin 2,7km ja no jube surm oli. Kui alguses mõtlesin, et jookseks igal hommikul, siis tegin kähku oma plaanidesse korrektuuri – jooksen ainult neil hommikutel, kui rattaga tööle ei sõida, sest 10min rattasõit 2x päevas tõmbab pulsi samamoodi kenasti üles ja ongi väike trenn tehtud.
Kui varasemalt jooksin harvem ja pikemaid distantse (2-3x nädalas 4-6km vms), siis nüüd hommikuti otsustasin joosta väga lühikese distantsi – no miski 1km ja natuke peale. Pärast nädalat juurdlemist, MIKS aktiivsusminuteid üldse juurde ei tule, googeldasin välja, et Garminis annab treening aktiivsusminuteid vaid siis, kui kestab vähemalt 10 minutit. NO OKEI, jooksen siis 2km, mõtlesin ma. Ja seda olengi senini teinud. Praeguseks siis juba pisut üle kolme kuu. Selle aja jooksul on neli päeva olnud sellised, kus on ära jäänud nii jooks kui rattasõit – ükskord sellepärast, et ööbisin Tartus sugulase juures ja polnud võimalust, kolm korda sellepärast, et plaanisime hommikul rattaga tööle minna, aga viimasel minutil otsustasime ilmateadet vaadates ikkagi auto kasuks.
Tõden endiselt, et jooksmine pole mulle meeldima hakanud. Mulle meeldis joosta koos Kaaslasega (ja eriti pärast seda koos temaga duši all käia, irw), mulle meeldis jooksujärgne väsimus ja jooksuvõistluste melu. Kuna aga Kaaslane hetkel ei jookse ja tööandja jooksuvõistlustel osalemist enam ei toeta, siis pikemate distantside jooksmiseks mul motti pole. Seega sobivad igahommikused lühikesed otsad suurepäraselt. Jooksmine ei pruugi eriti meeldida, aga samas ei tee ma seda ka vastumeelselt – võib ju väsitav olla, küll aga kaasneb ühes sellega ääretu rahulolu, et ma igapäevaselt miskit oma keha heaks teen ja sellest täiesti piisab. Kui ilmad kehvaks lähevad, siis kahtlustan, et ei viitsi enam jooksmas käia, aga no kuni vähegi kannatab, käin. Kolm kuud järjest on minu jaoks juba hiiglama hea tulemus. Aga jah, esimesed kaks kuud jooksin reaalselt ca 3x nädalas – R, L ja P. Reedeti olen nimelt kodukontoris. E-N käisime aga rattaga tööl. Puhkuse ajal rattaga tööl ei käinud, siis jooksin iga päev.
Aktiivsusminuteid on maist alates tulnud iga nädal 300-400 kandis, parimal nädalal aga suisa üle 700. Ma ei tea, mis ma siis nii palju rohkem tegin – rattaga ma enam eraldi trennisõitu ei tee, sõidan ainult eluks vajalikke distantse. Aga no rattaga teisel pool jõge trennis käimine võtab ka mõnusalt võhmale.
Tiibetlasi olen ka teinud kõik need kolm kuud – ainus hommik, mil vahele jäi, oli seesama Tartus ööbimine. Lugesin tiibetlaste teemal läbi veel ühe raamatu, mis värskendas mu mälu, miks need ikka nii kasulikud ja head on. Trennile kulunud aeg vs trennist saadav kasu peaks olema maksimaalne. Ja annab päevaks energiat ning vaimselt on rahulikum olla, lubatakse. Ma olen küll suht chill ja suhkrune olnud viimasel ajal, ma ei tea siis, kas tiibetlastest või millestki muust 😀 Neid kavatsen igatahes jätkata aastaringselt. Igavese nooruse saladus ju 😛
Postitrennist kirjutasin viimati veebruari lõpus, kus kurtsin, et üks trenn läks pisut aia taha. Toona ma lõpuks lahendasin asja enda jaoks nii, et hakkasin käima teise treeneri trennis – mis siis, et see päev mulle kellaajaliselt väga hästi ei sobinud, sest me ei saanud sellepärast koos perega õhtust süüa. Aga no ma väga tahtsin edasi käia ja just selle treeneriga. Ja mul on väga hea meel, et seda tegin.
Mul on postitrennis just eriti suvel sattunud nii, et ma olen suht ainus algaja ja kõik teised on väga osavad, nii et vahel pisut frustratsiooni tekib neid vaadates – tunne, et ma ei jõua kunagi neid asju teha, et ma peaaegu üldse ei arene. Aga ma saan alati oma lihtsamad versioonid asjadest ja neid ma siis pusin. Eks natuke ikka arenen ka. Ja loodan, et sügisest satub jälle mõni algaja veel minuga samasse trenni, et ma ennast nii üksiku kobana ei tunneks 😀
Hammockis on vahva. Siin puhkuse ajal jäi paar korda ära, sest olin ennast ainsana kirja pannud ja trenni toimumiseks peab olema vähemalt kaks inimest – täna käisin üle kolme nädala ja NII MÕNUS oli. Ja no eriti vahva muidugi on see, et kui täna meid oli neli – üks esimest korda, teine üsna algaja, kolmas mina ja neljas üliosav ülikaua käinud… Siis harjutusi jagades anti kaks varianti – ja mina pidin tegema raskemat… No see kõige osavam tegi vahepeal veel mingit täitsa hullu asja, millele mina ei mõtlegi. Aga hästi jabur oli, et ma korraga nö edasijõudnute hulgas olin.
Suvel proovisin aga jällegi miskit uut ning olen käinud nüüdseks ka kuus korda õhurõnga trennis. Kuna ma tegin paar FB postitust ka, siis lihtsuse mõttes kopeerin need siia.
Tänu koolilaste suvepuhkusele olen viimased paar nädalat saanud käia postitantsu trennis tavalisest varasemal ajal. Pärast trenni lõppu aasisid teised hilisemat trenni ootavad trennikaaslased, et kui ma siin juba olen, äkki jään teiseks trenniks veel. Vastasin, et kui üldse, siis kõrvalsaali, õhurõngasse – olen pikalt tahtnud proovida, varem ei saanud, sest see oli meie trenniga ühel ajal. Aga et selliste riietega (postitrennis võimalikult vähe) mind küll rõnga lähedale ei lasta (seal peab kaetud olema). Teadagi ei ole probleeme, ainult lahendused – stuudios oli varuriideid omajagu, kohe leiti mulle pikad retuusid ja käistega särk. Nii ma kogemata rõnga küljes lõpetasingi 
Peale ronimise sain selgeks, natuke tasakaalu suutsin hoida ja mõne väga lihtsa asendi ka võtta. Nüüd on peopesad, põlveõndlad ja sabakont oi kui valusad 
Hetkel olen seda meelt, et jään esialgu ikka hammocki juurde, linaga on vähe mugavam 
Aga üliäge oli midagi uut proovida! Ja kes teab, äkki kunagi, kui hammockis kõik liiga hästi välja tuleb (seda pole niipea karta 
), on vaja uut väljakutset ja siis oleks õhurõngas väga loogiline valik 
Mina kolm nädalat tagasi pärast esimest õhurõnga trenni: “Ok, oli põnev proovida, aga liiga valus, jään parem hammocki juurde.”
Mina nädal tagasi tütrele, kui esimese trenni sabakondi marrastused olid ära paranenud: “Kuule, äkki tuled proovid ka õhurõngast?” (ta proovis ja ütles, et SURM )
Mina kaks päeva tagasi massaažis, massöör lõpus: “Sa oled kõvasti vatti saanud, jah?” Ma: “Sa mõtled neid sinikaid jalgadel?” Ta: “Ma alguses mõtlesin, kas mina tegin, aga siis vaatasin, et teise jala peal, mida ma veel polnud masseerinud, olid ka” 
Mina täna: “No ok, kuna ma ei saa kolmapäeval hammockisse minna, siis äkki jään täna ka pärast posti õhurõngasse.” Mõni asi tuli lõpuks iseseisvalt ka välja, aga pildil hetk üsna trenni lõpust, ma treenerile: “No ok, pane mind veel korra sellesse asendisse ja tee siis pilti kah, et oleks mingi tõestus”
Praegu ma veel olen seda meelt, et tegu on ühe masohhismi vormiga, aga nad kinnitavad, et ükskord enam ei ole valus. Ja no sabakont pärast teist trenni enam marraskil ei olnud, areng! Ma veel mõtisklen selle üle, kas tuleb neljas kord ka
Nagu isegi aru saate, tuli ka neljas ja viies ja kuues kord… 😀 Ja jätkan augustis. Ehkki ma vahel juurdlen, MIKS ma seda teen, sest KURADI VALUS ON 😀 Mitmed asjad on oma olemuselt samad, mis hammockis, aga kui seal on pehme kangas, siis õhurõngas on selle asemel kitsas kõva rõngas… But it’s still fun. Või siis olen masohhist 😀
Peopesad on pärast õhurõnga trenni rakkus:
Ja sinikaid oli alguses üle kogu keha, ajaga on naaatuke paremaks läinud… Vist 😀
Sügisel ilmselt sätin nii, et saaksin seal edasi käia, mis tähendab, et esmaspäeval õhurõngas, kolmapäeval post, neljapäeval hammock. Ja loodetavasti hakkab Anneliis sügisest jälle laupäeva lõuna ajal kiigujoogat tegema – hea meelega käiks seal ka edasi, aga nädala sees õhtul kõigi teiste trennide kõrval lihtsalt ei jaksa, mõni vaba õhtu võiks ikka jääda.
Jõusaali vist pigem ka ei jõua – aga mõtlesin, et äkki ühe kuu prooviks käia nt Kaaslasega koos pühapäeva hommikuti… Jõusaali kuukaart mäletatavasti maksab mulle 3€, nii et… Aga kui ikka vastumeelne on või ei jaksa, siis lihtsalt ei käi. Ja kulutan igakuise “krediidi” hoopis massaažile.
Igal juhul on üsna ulmeline, et ma olen suutnud ennast sel aastal nii palju ületada uute rühmatrennide ja regulaarse igahommikuse trenniga. Minevikukogemuse põhjal tean, et miski ei pruugi pikalt kesta – seega praegune on juba päris kõva sõna 😀
