rõõm

Hilisõhtune usinushoog

Ma olin täna pika päeva üksi tööl, jõudsin koju peale kaheksat. Sõin ja mõtlesin, et rohkem küll midagi teha ei viitsi. Nõusid võib ju hommikul ka pesta ja üldse…

Lastetuba oli veidi sassis, seega andsin lastele valida, kas nad koristavad ära ja loen neile unejuttu või kui koristada ei viitsi, ei tule juttu ka. Otsustati koristada. Ma siis ka koristasin samal ajal veidike mujal. Näiteks panin lõpuks need padjad-tekid ära, mis nädalavahetusest saati kuhjas oma aega ootasid (õeke oli perega nädalavahetusel külas). Siis mõtlesin, et peaks ikka põrandad ka ära pühkima. Siis, et pakendiprügi ajas juba nädalavahetusel üle (muuhulgas ootas ära viskamist viis tühja veinipudelit). Et pliidi kõrval kuhjub inetu hunnik põletamist ootavat paberiprügi (sest kütteperiood sai äkitselt läbi). Et see kotitäis riideid, mis Poisile toodi ja mille lapsed eile laiali vedasid, tuleks üle vaadata ja ära paigutada. Et musta pesu kausil on kuhi peal, peaks taimeriga pesema panema, saaks hommikul kohe välja kuivama.

No ja nii juhtuski, et koristasin kaks tundi jutti, kuni kõik sai üllatavalt korda. Eks mul oli väike motivaator ka – võimalik, et homme on külalist oodata. Ja kui muidu koristada ei viitsi, siis teiste jaoks ju ikka 😀

Korras, loodetavasti

Küsi ja sind aidatakse 😛

Ehk siis Britt pakkus, et mu blogi feed on katki ja soovitas siin kontrollida. Miks ma ise selle peale ei tulnud, ah? Olen sealt varem miskit kontrollinud küll. Tuli välja, et ä-täht mu blogi pealkirjas (mis on seal olnud, eks, kõik need 10+ aastat) tekitas järsku mingi errori. Aga üle salvestamine aitas ja nüüd peaks feed jälle ok olema. Nii et antagu mulle teada, kas nüüd tulevad postitused Bloglovinisse või ei. Kui ikka ei tule, siis ma lasen neil ka üle vaadata.

Aeg lendab

2016-05-09Viimasest postitusest saadik on palju vett merre voolanud.

Oleks vaja nädalavahetus kuidagi mällu talletada, aga seekord pole ei sõnu ega ka pilte… Vähemalt mitte selliseid, mis sobiks avalikult jagamiseks. Või siiski, üks fragment kogu sellest hägust.

Ja üks lugu.

Õige, Mallut nägin ka. Üle aastate. Seekord pisut vähem rasedana kui eelmine kord.

Aga tõsiselt. Vahel lihtsalt on sellised juhtumised, millest ei kannata kirjutada. Las nad siis olla… Mälus.

Kevadpäevad, vol 2

Kuna ilm oli imeline, tundus igati kohane otsida üles paar geoepeituse aaret. Laenasin emalt auto ja pabistasin, et pole nii ammu sõitnud, lõpuks aga helistas Kaidi ja küsis, mis me teeme, tal on igav. Kasutasin juhust ja käsutasin ta meiega kaasa. Tema on hea autojuht 😀 Ja mina sain kõrvalistmel kohvitopsist veini juua 😀

Aga metsas oli NII MÕNUS. Ma ei tea, miks ma peaaegu kunagi metsas ei käi. Imeline oli, noh. Või siis rääkis minus vein. See võib ka olla.

IMG_3233

IMG_3235

IMG_3237

IMG_3248

IMG_3250

IMG_3252

IMG_3257

IMG_3263

IMG_3264

IMG_3266

Otsivad…

IMG_3268

IMG_3270

Esimene aare leitud!

IMG_3275

IMG_3286

Teist, eriti kiuslikku aaret otsides. Lõpuks hammustasime siiski läbi. Või noh, minust suuremat kasu polnud, ma rohkem vaatasin pealt 😀

IMG_3291

Kevadine loomake 🙂

IMG_3295

Õhtul saatsin külalised Tallinna poole teele ja olin ise väga produktiivne. Koristasin, tegin süüa, vannitasin lapsi… Ja kõik oli täiesti rahumeelne.

Ühesõnaga imeline nädalavahetus. Ehkki jällegi paras paralleelreaalsus. Ja nüüd ootab taas vaid argipäev…

Scroll to Top