rõõm

Jõudsin koju kell kaheksa. Küpsetasin ära kilo tainast, sest ema tellis homme õhtuks piparkooke ja kuna homme on Abikaasa pere jõulupidu juba kell üks päeval, ei tahtnud ma seda hommikule jätta.

Lõhkusin laiali laste viimased kolm päkapikulego pakikest, sest kaks õhtut jäid sussid tühjaks. Pakkisin kolme päeva jupid ühte suuremasse pakki ja toppisin need susside sisse. Panin tühjad Legode karbid koos “varuosade” kotikestega kuuse alla.

Pakkisin ära kingitused. Pakkepaber sai enneaegselt otsa, nii et ühe kasti põhi jäi pakkimata. Kuna see kink on ühe- ja kolmeaastasele neiule, siis ma arvan, et pole vahet. Üks kingitus jäi üldse pakkimata – see, mille jaoks ma emalt pakkepaberi rullid üldse sain. Ühtlasi feilisin nende rullide peitmises – Plika mingi hetk hiljem ikka märkas ja kommenteeris, et nii ilusad. Eks siis tuleb lähipäevil seletada, miks kuuse all on kingid pakitud täpselt samasse paberisse, mis vanaema meile kaasa pani.

Sidusin piparkoogid ja kaardid paelaga kokku. Pakkisin need rohke mullikilega karpi.

Torkasin mõned piparkoodid ja kaardid mulliümbrikesse, mis loodetavasti homme mu onude postkasti mahutame. Ma ei tea, kui laia piluga postkastid neil on… Loodame parimat.

Ja kell ongi üks. Ei ole kerge see päkapiku elu.

Kuna pilti teha enamasti ei märka, siis paar varasemat pilti teile päkapiku töökojast:

Aga mul käisid ka täna päkapikud, kohe õige mitu tükki. Jaanika saatis mulle kauaigatsetud piparkoogivormide komplekti. Kauba hulgas oli ümbrik väiksemate piparkoogivormidega, ma ei tea siiani, kellelt. Kõik vormid olid täna õhtul juba käigus, lust ja rõõm on nüüd piparkooke teha. Ma võin olla plastiku vastane, aga piparkoogivormid on plastikust sada korda etemad, kui metallist.

Kolleegidega saime kõik sellised pakid:

Ja Abikaasale kingiti selline:

Täna on kõigest teisipäeva õhtu, aga ma ei suuda mitte kuidagi meenutada, millal ma need viimased piparkoogisüdamed ära küpsetasingi… Laupäeva või pühapäeva õhtul? No igatahes, tehtud need on 🙂

Eile ostsin viimased kingitused, lõikasin-kleepisin-kirjutasin viimased kümme kaarti.

Täna kujundasin valmis ja saatsin ära virtuaalsed jõulukaardid ning tegin kaks kilo piparkoogitainast agaavisiirupi ja datlitega.

Nüüd on vaja veel mõned kingitused ära pakkida, piparkooke küpsetada ja veel tainast teha, et veel rohkem piparkooke küpsetada 😛 Ja siis vist ongi jõuluettevalmistustega ühel pool. Kodu tahaks jälle veidi kraamimist (aga on samas siiski üsna korras, nii et sellega pole põletavat häda) ja erinevatele jõulupidudele on vaja veidi süüa vaaritada, küll jõuab.

Homme on viimane tööpäev enne puhkust, mis tõotab tulla väga kiire, sest vähemalt eelmisel aastal oli 23. detsembri käive suurim, lisaks tuleb ka üsna palju kaupa. Aga noh, oma lühendatud tööpäeva võtsin juba täna hommikul välja, homme võib terve päeva tööd vuhtida, et siis ausalt väljateenitud puhkusele minna.

Mõelda vaid, juba ülehomme ongi jõulud!

Nädala esimeses pooles saatsin välja kokku 19 kaarti ja kolm pakki kokku ca 20 piparkoogisüdamega.

Tänase õhtu skoor on 6 kaarti, 13 südant ja 2kg piparkoogitainast (üks tavaline, teine gluteenivaba emale) – kõik otsast lõpuni ise valmis tehtud.

Veel ootavad tegemist kümme kaarti, ca 25 virtuaalkaarti ja 19 piparkoogisüdant. Kui hästi läheb, jõuan nädalavahetusel valmis 😛

Mõtlesin, et kõik kingid on olemas, aga tuli meelde, et mõned on siiski puudu… Ragistan ajusid ja otsin häid ideid.

Mul on nii hea meel, et selle aasta detsembris on mingil põhjusel rohkem energiat ja tahtmist igasuguse jõulukraamiga mässata – olgu see siis ise piparkoogitaigna tegemine või kaartide ja piparkoogisüdamete meisterdamine. Ometi kord sai asjadega õigel ajal pihta hakatud, nii et kõik ei lükkunud viimasele minutile, vaid olen saanud rahulikult jupikaupa nokitseda.

Ehk on regulaarsel D-vitamiini võtmisel oma osa? Ei teagi. Võib-olla lihtsalt tähtede seis 🙂