rõõm

Puhas klassika

/ raamatud, rõõm / 7 Comments

Frances Hodgson Burnett on üks minu kindlaid lemmikkirjanikke. Kõik sai alguse sellest, kui avastasin üsna noorena raamatukogust tema raamatu “Salaaed” – see paelus mind, viisin koju ja… Ülejäänu ongi minevik. Siis tulid juba “Väike printsess”, “Väike lord Fauntleroy”, “Kahe väikese palveränduri teekond” ja hiljem veel paar-kolm raamatut.

Mul on kõik tema eesti keeles ilmunud teosed olemas ja suurimaid lemmikuid olen lugenud ilmselt oma paarkümmend korda, sealhulgas kordi ka täiskasvanuna. Täna tundsin jälle vastupandamatut kihku “Salaaeda” lugeda. Kui lapsed magama sain, võtsin ette ja ega enne magama ei lähe, kui läbi – kolmveerand ongi juba loetud 🙂

Hakkasin mõtlema, et kõik need raamatud on ju kindlasti ka filmideks tehtud, mina pole aga ühtki näinud. Tegelikult on ähmaselt meeles, et telekast vaatasin kunagi vist veidi “Väikest printsessi”, aga vaid katkendit ning see tundus kuidagi sünge, ei jätnud suuremat muljet. No ma olin siis ka tunduvalt noorem ja mulle pole kunagi vanad filmid meeldinud, raamatut lugedes jääb kõik kujutlusvõime hooleks, nii on mõnusam.

Igatahes on nüüd kavatsus ära vaadata The Secret Garden ja võib-olla ka mõned teised… Ehkki mul on raamatute sündmustik nii peas, et ma ei kujuta ette, kuidas mulle istuks A Little Princess, kui sealne tegevus on hoopis New Yorgis ja Sara isa elus… Samas uudishimu on, peab vist ikka vaatama 🙂

Oh, ma olen põnevil. Raamatut on üle pika aja nii mõnus lugeda, vaatasin just filmi treilerit ja ei jõua ära oodata, et seda ka näha saaks. Elav pilt selle võrratu loo illustratsiooniks… Ja ma saan kuulda tolle aja inglise keelt ning Yorkshire’i murret… Maagiline!

Ah, aga miks ma üldse pool tundi tagasi selle postituse kirjutamise jaoks arvuti lahti tegin… Sest üks koht raamatus pani mind laginal naerma. Naljakas on see küll ainult neile, kes on ise raamatut lugenud ja konteksti teavad, kui neilegi… Aga ma pean selle siia ka kirja panema 😀 See oli see koht, kus Colin kutsus enda juurde peaaedniku, et talle enne oma esimest väljaminekut korraldusi anda.

“Oh, teie olete Roach, eks ole? Lasksin teid kutsuda, et anda teile mõningaid väga tähtsaid käske.”

“Väga hea, noorhärra,” vastas Roach, imestades, kas ta saab käsu raiuda maha kõik tammed pargis või muuta viljapuuaiad veelompideks.

Nomaisaa, noh. Nii naljakas on. Aga ma saan aru küll, et ma olen veidrik 😀

Kõik töötab!

/ blogimine, rõõm / 1 Comment

See on lihtsalt imeline… Eelmises serveris ma ei saanud miskipärast WordPressi uuendust automaatselt teha ja seda käsitsi teha on maailmasuurim k*pp. Kusjuures me saime selle Abikaasaga kuidagi tehtud, tema muidugi peamiselt tegi.

Aga nüüd – üks klikk ja kõik.

Ma ei julgenud enne enam pluginaid ka uuendada, sest miski oli ka mingi hetk mingeid jamasid tekitanud. Aga krt, normaalne on ju siiski see, et uuendusi võib teha, eks 😀 No igatahes uuendasin nüüd kõik ära, mis andis ja kõik töötab. Laitmatult.

Lihtsalt imeline.

Ainult see on veel lahtine, kuidas backupiga saab. Netpoint teeb seda kord nädalas, aga kuna ma olen paranoiline, siis ma tahaks ise ka teha. Nagu ma olen aru saanud, siis backup koosneb kahest osast. Kaks faili sain ma ka nüüd, kui oma blogi ühest serverist teise kolisin – üks oli sql ja teine tar.gz.

Niisiis, kui ma olen nüüd asjast õigesti aru saanud, siis üks osa on see, mis puudutab mu blogi välimust – theme, pluginad jne. See vist on tar.gz failis. Selliseid muudatusi ma teen oma blogis harva ja seega pole mul ka vaja iga päev sellist backuppi teha. Ma mõtlen, et piisab sellestsamastki, mis mul juba olemas on. Sest theme‘i ma enam ei muuda nagunii ja pluginaid on ju jube lihtne uuesti installida.

Mulle oluline pool on see, mida ma igapäevaselt juurde toodan – postitused kommentaaride ja fotodega. Seda kõike, kui ma olen õigesti aru saanud, peaks sisaldama database backup, too sql fail. Ja vot selle backupi peaks kindlasti mingil viisil automaatselt toimima saama.

Installisin ühe soovitatud plugina ja tegin backupi ära, kirjelduse kohaselt peaks see salvestuma sql-failina sinna, kuhu kõik muud asjadki – minu puhul siis desktopile. No ei ole 😀 Ja meili peale saatmine ka ei õnnestunud, seda küll ilmselt sellepärast, et liiga suur fail on. 51MB, ma vaatan, on see viimane, mis mul olemas… Aga miks ta siis seda mu arvutisse ei salvestanud? Ei tea.

Ja üleüldse on selle pluginaga nii, et kui ma teen nö käsitsi backupi, ainult siis saan valida, kas salvestab arvutisse või saadab meili peale, aga automaatse puhul on ainus valik meili peale saatmine, mis minule ei sobi, sest fail on liiga suur. Ühesõnaga tuleb mõni teine plugin leida.

Ei viitsi täna enam uurida ka, tegelen selle teemaga mõni teine kord edasi.

EDIT: okei, database sisaldab siiski ainult postitusi-kommentaare, üles laetud pildid käivad teise poolega koos – pildid on mul küll ka enda arvutis olemas, aga blogi kiire taastamise poole pealt on ilmselt vägagi oluline, et backup oleks vajalikul moel tehtud, seega tuleb ikka mõlemaid pidevalt teha. Ja kuna mu blogi on nii suur, et meili peale saata ei anna kumbagi, siis läheb käiku vist miski Dropboxiga seotud variant. Uurin edasi.

Viimaste päevade tegemistest

/ autokool, igapäevaelu, plika, poiss, rõõm / Leave a Comment

Enamik noist kahest blogivabast nädalast on muidugi meelest läinud – hea seegi, et FB-st mõned mälestused siia kopeeritud sain. Aga katsudes veel meelde tuletada asju, millest võiks rääkida, siis…

Laupäeval käisime ema ja lastega raamatukogus, seal oli vanavanemate päeva puhul meisterdamine. Ema meisterdas Plikaga ja mina Poisi eest 😀 Äge oli see, et ma õppisin paberist kinkekotti tegema. No ma teadsin, et see pole raske, aga polnud päriselt kunagi näinud, kuidas see käib, oli tõesti lihtne. Mul on muidugi aastakümnete jagu kinkekotte kapis ootamas, nii et reaalset raha kokkuhoidu siit minu jaoks ei tuleks… Aga isetegemise rõõm on suur!

Pärast meisterdamist käisime lastele uusi ID kaarte tegemas. Poiss on praegusel neljakuune ja Plika passifoto on vist umbes vanusest 1,5 aastat. Nüüd ju pikemaks ajaks minek, vaja ikka oma näoga dokumente. Mõtlesin küll algul passipildid fotograafi juures teha, aga no see neli euri (korda kaks last) on mõttetult suur summa mu meelest, Pärnus pole ju seda poodi, kus ma kunagi töötasin ja kust ma raudselt ka praegu odava hinnaga pildid välja meelitaks… Seega otsustasime putkapiltidega õnne proovida.

Plikaga polnud probleemi, panime põlvili toolile, vaatas kenasti õigesse kohta ja pildid said täitsa normaalsed. Poisiga oli aga pikk jant ja mina oleks üldse alla andnud ning siiski fotograafi juurde läinud, õnneks sattusin Plika avaldust sisse andes sümpaatse teenindaja peale, kes meile appi tuli ja ka Poisi pildi välja meelitas. Nüüd on vaja ainult meili oodata ja järele minna 🙂

Eile öösel hakkas Plikal kõrv valutama, minul kurk. Jube päev oli – kurguvalu sain küll soolaveega kuristamisega vähemaks, aga siis hakkas pea valutama… Lõpuks oli kurk okei, pea lihtsalt paks ja kehas nii kohutav väsimus sees, minu puhul kindel haiguse tundemärk.

Kurguvaluga on tavaliselt nii, et kui see ka päeva jooksul ära kaob, siis tavaliselt tuleb öösel jälle tagasi. Siunasin just endamisi, et pidi see haigus just nüüd tulema, kui ARKi teooriaeksam ukse ees… Aga oh imede imet, läksin eile õhtul üsna vara magama ja täna hommikuks oli enesetunne suurepärane!

Äratus oli meil täna üüratult varajane, sest mul oli vaja enne kella üheksast eksamit veel Poisiga perearstikeskusest läbi käia, et vereanalüüs ära anda. No see rutiinne, raua ja ma ei tea mille veel kontrollimiseks. Niisiis tõusime kell seitse ja startisime veidi peale kaheksat. Verekabineti ukse taga oli hiigelpikk järjekord, aga ema väitis, et lastega lubatakse alati ette ja no ma siis ka läksin ja palusin, et nad mind vahele laseks. Saime 🙂 Ja see oli suisa hämmastav, kui rahulikult Poiss käitus – ei virinat ega rabelemist. Lasi kenasti sõrme otsa sutsu teha ja seda pikalt pigistada, kuni vajalik kogus verd väljas. Ise vahtis samal ajal ringi ja oli üsna rahulolev.

Siis viis ema mu ARKi. Oli täpselt parasjagu aega, et putkas pilt ära teha (sai samasugune punnsilmne nagu ID kaardigi peal, aga kui ID kaardi pilt on igas mõttes õudne, siis juhilubade oma on lihtsalt kole :P) ja pärast mõnd minutit ootamist saigi lahendama hakata. Kahte küsimust polnud varem näinud, isegi kuue puhul suutsin kokku kahelda, aga valesid vastuseid sai õnneks vaid üks – no ma miskipärast arvasin, et rehvide kulumine ei saasta keskkonda 😛 Aga tõepoolest, nagu ema pärast kommenteeris, nendest eraldub ju selle kulumise käigus sodi…

Sõidueksami aja sain alles 28. septembriks. Nüüd on küsimus, kas ma julgen enne lennupiletid ära osta, kui eksam reaalselt tehtud… No kuni Abikaasa pole meile korterit leidnud, seni ma nagunii pileteid ei osta, nii et eks mõtleb uuesti, kui reaalne vajadus tekib. Odavaid pileteid saab umbes kaks nädalat ette ostes, nii et õnneks see aeg pole ka väga pikk. Kuu lõpus pean küll ema juurde kolima, sest ühe äärmiselt toreda inimesega on praeguseks kokku lepitud, et oktoobri algusest kuni meie tagasi tulekuni elab siin tema. No igatahes, pöidlad pihku… Et kõik sujuks.

Pärast eksamit käisime veel Plikale kingi otsimas. Kevadised kinnised kingad, õigemini botased, olid väikseks jäänud ja suuremat numbrit, oh õudust, ei oodanudki sahtlis. Plika käis viimased päevad õues kummitallaga sussidega, mis talle veel tibake suured (Liis, sina tead, need mustad, olid ju Jossu omad?). Ja minu rahalise seisu juures ta oleks võinud nendega veel mõnda aega käiagi… Õnneks lahke vanaema lubas lapselapsele kingad osta.

Port Arturites (ABC King ja Walking) polnud mitte midagi, ei valikut (kinnine ilma voodrita viisakal määral vettpidav kevad-sügisjalats) ega ammugi õiget numbrit (26). Kaubamajaka ABC King ja Shu olid sama tühjad, aga NS Kingas oli nii mitu paari valikusse sobivaid jalatseid kui ka äärmiselt toredad müüjad, lisaks tunduvalt paremad hinnad. No ei ole normaalne mu meelest, et LASTE jalatsid €50 maksavad. Saime miski €24 eest botaselaadsed üsna kenad kingad, mida ka Poiss hiljem kanda saab. Mis me küll ilma vanaemata teeks…

Teguderohke hommikupoolik kurnas lapsed mõnusasti välja, nii et panin nad kella ühest magama – Plika ärkas nelja paiku ja Poiss veel hiljem. Ja just sel ajal, kui ma õndsat rahu nautisin, saabus veidi enne kella kahte kõigi aegade parim meil, mis teatas, et mu blogi on nüüd üleval. No tõesõna, ma olin ikka METSIKULT rõõmus.

Millalgi õhtupoolikul avastasin, et pilte ei saa üles laadida ning kuna minu teadmised taolise probleemi lahendamisest piirdusid vaid sellega, et WP-content kausta permissions peab olema 755 ja seda see ka oli, siis kirjutasin jälle Netpointile ja kolme minuti pärast saabus vastus: proovige nüüd. Otse loomulikult töötaski kõik laitmatult. Issand, kui imeline!

Ühesõnaga jah. See on nüüd kümnes postitus, mis täna üles sai. Ma arvan, et natukeseks on ehk rahu majas. Vähemalt homseni 😀

Oh, kui hea on. Blogi on tagasi! Jajah, ma saan aru, et ma kordan ennast. Aga no tõesti. Ekstaas!

Killukesi FB-st

/ autokool, bond, film, igapäevaelu, plika, poiss, rõõm / 1 Comment

19. august. Pesin ja tükeldasin just maheringilt saadud salatit. Ühe lehe pealt leidsin mõnusa limuka. Tuli meelde hiljutine Hessi ussipaanika. Muigasin mõnusalt. Antud kontekstis oli see limukas äärmiselt sümpaatne. Ta kolib nüüd edasi mu kompostihunnikusse 😛

28. august. Mõnulesin köögis arvuti ja kohvitassi taga, peaaegu neljane plika ehitas toas puidust juppidest raudteed ning kahene poiss otsis sealsamas diivanil laste lauluraamatust mootorrataste ja autode pilte. Noil puhkudel mulle tundub, et ma olen lastekasvatusega päris hästi hakkama saanud 😀 Nüüd ronis poiss mulle raamatuga sülle ja plika tuli nõudma, et tahab õue seebimulle puhuma minna. Lähen mullitajat otsima!

Ja sama kirjutise kommentaaridest:

Huvitav, kas peaks objektiivsema pildi huvides mainima ka tunni-paari tagust seika, kus poiss ehitas konstruktorist autosid, plika tahtis lõhkuda, poiss ei lubanud, plika tiris poissi särgist, poiss virutas plikale vastu pead, plika virutas vastu ja tiris veel, lõpuks lükkas poisi pikali… Oi seda kisa! Aga lõpuks nad leppisid ära, tegid kalli ja pai, plika palus kenasti vabandust. Kõik ei ole veel kadunud 😀

/—/

Jätkates tänase päeva ülevaadet: kui lapsed kahe paiku lõunaunne jäid, korkisin lahti oma lemmiku õunasiidri ja lugesin “Minu Sitsiiliat”, kuni uni peale tuli, siis kolisin diivanile tukastama. Poiss ärkas millalgi, tuli elutuppa, pugistas naerda ja hakkas mulle diivani peale mänguasju vedama. Mingi hetk ärkas plika ka ja siis nad mängisid koos… Mina tukkusin edasi. Lõpuks tulid neile sõbrad külla – üritasin lärmi eest magamistuppa varjuda, aga kilked ajasid ikka une pealt ära. Nojah, täna on lihtsalt eriliselt laisk ja unine päev. Ja lapsed käituvad keskmisest paremini 🙂

29. august. See on ju normaalne, et õhtusöögiks on vahvlid (ikka need mõnusalt krõbedad, vanade raudadega küpsetatud, ehtne vanill maitseks) ja arbuus? Lapsed paistavad igatahes üsna rahul olevat. Ega isegi ei kurda 😛

1. september. Mul oli tänaseks mitu potentsiaalset plaani. Viimasele täikale müüma minna näiteks. Või lastega kahe silla jooksule. Aga pole miskit parata, selline hall ja vihmane ilm on otsekui loodud kodus olemiseks. Asjad saab lihtsalt ära anda ja lapsed jooksevad õues iga päev 🙂 Palju mõnusam on kell pool kaksteist hommikukohvi lõpetada ja akna juures vihmarabinat kuulata.

2. september. Peaaegu neljane plika: “Emme, kui ma saan suureks, siis ma lähen lutsukommipoodi ja ostan lutsukommi. Kui ma saan seitsmeaastaseks, siis ma lähen üksinda ja kõnnin autotee peal ja ostan teile kõigile lutsukommi.”

3. september. Tavaliselt ärkab poiss umbes seitsmest, plika kaheksast, mina ajan ennast lõplikult voodist välja 9-10 vahel (rahulikult magada sel ajal muidugi ei saa, aga tukkuda ikka). Täna oli esimene ärkaja plika – kell oli 9.15!!! Tere, kool 😀 Iga päev võiks nii olla 😛

4. september. Lõpetasin just Casino Royale, Bondi-maratoniga peaaegu ühel pool. Minu ainsaks ja õigeks Bondiks jääb siiski Brosnan, kellesse kaheksandas klassis armusin, aga kui tol ajal tundusid vanad Bondi-filmid üsna igavad, siis ca kümme aastat hiljem uuesti vaadates oskan neid juba tunduvalt enam hinnata. Tõepoolest, olgem ausad, süžee poolest on varasemad filmid suures osas etemad – Brosnan alustas paljutõotavalt, aga mida edasi, seda kehvemaks asi läks. Ükski vanem Bond mu jaoks küll pandav ei ole, aga Connery oli igati cool, Moore’i huumor mulle meeldis ja Lazenby polnud ka üldse nii hull, Dalton jättis vist kõige külmemaks. Aga Craig, keda värskelt pärast Brosnani kaotust ei suutnud üldse omaks võtta, meeldis seekord väga (rääkimata sellest, et Eva Green on üks kõige seksimaid Bondi-tüdrukuid ever). Nojah, Quantum of Solace on veel vaadata jäänud ja karta on, et see ebabondilik märul ei meeldi mulle suurt rohkem kui esimesel korral. Skyfall seevastu tundub jälle vana hea Bondi moodi olevat. Ja uus Q on super! Ja ma jumaldan Judi Denchi M-i! Ei jõua ära oodata!

4. september. Nonoh. Sõiduõpetaja arvas, et ma võiks neljapäeval koolieksamit teha. Täna oli vist esimene kord, kus ma ühegi suurema prohmakaga hakkama ei saanud, ehkki jah, see-eest üritasin vähemalt kolm korda foori taga esimese käigu asemel teist sisse lükata ja siis imestasin, miks välja surin… Aga seda ma pole kunagi varem teinud ja ehk edaspidi enam ei tee ka 😛 Ahjaa, ma KÕIGEST 59 tundi olengi sõitnud. Väikeses Pärnus 😛 Ja kui keegi tuleb nüüd imestama, et mida sa seal nii kaua sõitsid, MINA sain küll 20 tunniga hakkama, siis ma muutun vägivaldseks, ausalt. Saaks nüüd selle saagaga lõpuks ühele poole 🙂

5. september. Kui ma esimest korda Quantum of Solace’it vaatasin, siis pidin vist küll väga väsinud olema, sest mitte ükski koht ei tulnud tuttav ette. Ja hämmastaval kombel oli see film palju nauditavam, kui ma oleksin lootnud – vahetult pärast Casino Royale vaatamist omandas tunduvalt sügavama mõtte. Jah, hüplev kaameratöö oli kohutav, jäi vajaka Bondile iseloomulikest detailidest ja üldine süžee oli nõrgavõitu, samas häid kohti oli küllaga, eriti nautisin Bondi ja M-i omavahelist suhtlust. All in all, olen meeldivalt üllatunud, ootused olid väiksemad. Aga kurat, ma loodan, et ma ei pea enam kunagi nägema M-i, kes kodus hommikumantlis kreemi näkku plätserdab. Vaat see oli kõige jubedam koht kogu filmis 😀

6. september. Saadan lapsed õue mängima. Mõne aja pärast mõtlen – kuidagi liiga vaikne. Piilun tasakesi ukse vahelt välja. Näen poissi, kes mängib liivakastis ja kuulen plikat, kes ütleb talle: “Tee mulle ka pannkooki.” Panen ukse sama vaikselt kinni tagasi. Need hetked ongi kõige paremad 🙂

10. september. Päris naljakas oli vaadata filmi, kus peaosades Gossip Girli pahapaha Georgina füüsikunohikust iluuisutajana ja Sex and the City Samantha tema treenerina 😀

11. september. Plika kurtis öösel ja hommikul kõrvavalu. Helistasin perearstile, paluti kohe ülevaatusele tulla. Buss tuli graafikust varem, plikal tulid jooksu pealt kingad jalast – korjas need näppu ja jooksis sokkis. Aga jõudsime! Plika sai kõrvatilgad ja kandis need uhkelt väikeses kotis ise koju. Kodubuss oli otse loomulikult minut enne peatusse jõudmist ära läinud, nii oli meil 20 minutit aega, läksime turule. Enne, kui ma jõudsin takistada, haarasid lapsed esimese ettejäänud müüja karbist pohli – oleks te neid hapusid nägusid näinud… Järgmises karbis, kuhu näpud sisse aeti, oli sinikad. Need said siis ära ostetud. Nii meie turulkäik lõppeski – istusime bussipeatuses ja sõime marju. Seiklusrikas hommik. Aga jah, turul käia on üksi tunduvalt ohutum 😀

Et mis siis õieti juhtus

/ blogimine, rõõm, virin/urin, virtuaalelu / 1 Comment

Juhtus nii, et veidi üle kahe nädala tagasi esmaspäeva õhtul ma avastasin, et blogi on maas. Mingeid probleeme on omaette oldud viie kuu jooksul paar-kolm-neli korda varemgi ette tulnud, nii et sarnaselt eelmistele kordadele pöördusin tuttava poole, kelle serveris oma blogi hoidsin, ning küsisin, mis lahti.

No lühidalt oli nii, et mu blogi tekitas serveris julma ülekoormust. Seda on vist korra varemgi juhtunud. Miks, ei tea – mina ei teinud mitte midagi. Tuttav ütles, et ta ei mäleta, kuidas selle eelmine kord ära lahendas, tal on juhe koos ja järgmine päev programmeerijaga vaatab.

Ja siis ta lihtsalt ignoreeris mind kaks nädalat. No põhimõtteliselt ignoreerib siiamaani 😛 Vaadake, ta ongi maailma kõige süüdimatum tüüp. Ta on kohe eluvorm omaette. Need, kes teda tunnevad, saavad hästi aru, millest ma räägin. Ühesõnaga – ma ju ise teadsin, millega riskisin, kui oma blogi tema serverisse panin. Aga jah, seni oli kõik väga hästi olnud, varasemad korrad aitas ta mul alati max päevaga asjad korda saada.

Ja vaadake, ma ei tea siiani, kas nood erinevad probleemid, mis mul ette tulnud on, on sõltunud minust või serverist. Ma tõesti ei tea!

No igatahes, jätkakem. Pärast seda, kui ma olin üritanud tuttavaga tulutult mitmeid kordi ühendust saada (liiga tihti ei tahtnud ju torkida ka), avastasin nüüd laupäeval, et esmaspäeval, viis päeva varem, oli too programmeerija mind Skype kontaktidesse lisanud. Ma tõesti ei pannud seda pisikest number ühte Skype aknas tähele… Nädal aega lihtsalt ootasin ja passisin tühja… Lisaks sellele nädalale, mis ma juba enne oodanud olin, eks.

Võtsin siis kontakti kenasti vastu ja nüüd esmaspäeval sain lõpuks rääkida. Tuli välja, et temale oli jäetud musta töö tegemine ehk mulle ütlemine, et nemad väidetavalt ei tea, kuidas asja korda saada ja kellegi leidmine, kes oskaks, maksab raha.

Tähendab, fair enough, eks. KUI see oli minu tekitatud probleem, siis ilmselt ei olegi nende ülesanne seda lahendada. Aga mind kaks nädalat lihtsalt IGNOREERIDA ja asi kellegi teise kaela lükata… No see teine inimene oli sama tige kui ma ise. Ma ütlesin talle ka, et TEMA selles olukorras kuidagi süüdi pole 😀 Aitas mul kenasti blogi seal serveris kokku pakkida, et ma saaksin mujale kolida.

Sest jah, nende kahe nädala jooksul olin katsetanud meeldetuletuseks nii Bloggerit kui WP online varianti – ja tuli üpris kiirelt meelde, miks ma omaette kolida tahtsin. Niisiis oli ilmselge, et pean oma blogi teise serverisse kolima – ajastus oli selles mõttes hea, et aasta ettemakstud hostingut oli just täis saamas. Tegin taustauuringut, leidsin talutava hinnaga piisavalt tuntud Eesti pakkuja – nii et nüüd olen Netpointi serveris ja maksan neile €3.77 kuus (tuttavale maksin €3.50). Pidin ainult liituma ja FTP kaudu oma kaks faili üles laadima, nemad panid kõik muu tööle. Nüüd vähemalt on mul kindlus, et kui mingi probleem tekib, siis nende klienditugi tegeleb minuga, mitte ei ignoreeri kaks nädalat.

Et jah… Keeruline värk on see omaette olemine. Ma ei tea, millest probleemid tekivad ja ma ei tea, kes neis süüdi on. Kui ma ise olen, küllap siis õpin hädaga neid ka lahendama. Peaasi, et teine pool minuga koostööd teeb, mitte ei ignoreeri.

Eks ole näha, kuidas nüüd uues serveris lood on. Pöidlad pihku, et probleeme ei tekiks!

Armas on see, et ma ei jõuagi kokku lugeda, kui palju lugejaid minuga nende kahe nädala jooksul erinevaid kanaleid pidi ühendust võttis. Tunti muret ja tunti puudust 🙂

Selle vahepealse blogivaba aja jooksul sai Herziga arutletud, et oleks ju hea kerge, kui me oleks ka sellised tavalised kõrge privaatsusega eestlased, kes enesest mitte midagi võõrastele avaldada ei taha. Siis ei oleks vajadust blogida või teeks seda kinniselt ja olekski korras. Aga näe, ei ole lihtsalt, ei ole. No ei oska mina sahtlisse kirjutada, see on igav. Mulle meeldib dialoog! Need kaks nädalat kirjutasin esimest korda elus FB-sse eraelulisi nupukesi, varem pole ma seda kunagi teinud. Aga blogisse kirjutada on ikka palju etem. Mm, aga peakski FB üle vaatama ja sealt ka mõned asjad siia kopeerima.

Scroll to Top