Kaks nädalat ja kaks päeva ilma blogita oli täielik õudus. Lõpuks ometi uue teenusepakkuja juures uues serveris ja sellist jama enam juhtuda ei saa. Ma nüüd kogun ennast natuke suurest rõõmust, panen üles need paar postitust, mis “sahtlisse” kirjutatud sai (ja sätin neil kuupäevad ka vanemaks, ajale, mil need kirja pandud sai, nii et kiigake allapoole) ja siis ehk jõuan oma eetrivaikuse põhjalikuma lahti seletamiseni ka.
Oh, hea on tagasi olla!!!
Kuidagi väga ootamatult tuli see autokooli sõidueksam. Ma vist kujutasin ette, et eksamit enne teha ei saa, kui kõik on briljantselt selge ja vigu enam ei tee. Tegelikult on pisivead ju isegi ARKis lubatud. Igatahes arvas õpetaja teisipäevase sõidutunni lõpus, et neljapäeval võiks eksami teha. No näed, mul ju oligi plaanis just neljapäeval viimane töö ja teooriaeksam ka ära teha.
Oligi hea, et konkreetne tähtaeg paika sai, ega enne ei viitsi ju korralikult õppida. Ma olin neid teste lahendanud küll, aga liiklusseadusest oli vaja paar asja üle vaadata, üks konspekt läbi lugeda jne. Põhiline õppimine toimuski kolmapäeval, öösel kella üheks oli kõik kenasti selge.
Kõik koolitööd ja eksam olid meil 64 küsimusega ja valesid vastuseid võis olla neli. Viimasel vahetööl tuli üks viga, eksamil kolm. Aga no teooria puhul mul polnud erilist kahtlust, et läbi saan.
Sõidueksam oli muidugi lõbus. Oli mitmeid olukordi, kus ma polnud absoluutselt kindel, kas käitusin õigesti. Aga läks õnneks. No näiteks seal ARKi juures on hiiglama palju ohutussaari ja foore, seal ma alati mõtlen, kuidas paikneda, kust keerata ja nii edasi… Nii sisse kui välja sõites. Selle koha ma pean minema ja omal käel rahulikult üle vaatama, et ma eksamil pange ei paneks.
Kui me linnast välja Tallinna poole sõitsime, siis pidin pärast 70 ala jälle 50 alasse jõudes tagasipöörde tegema. Ma olen varasematest sõitudest nii harjunud paremale ära keerama ja seal ümber, et ma üldse ei mõelnudki. Keerasin aga aeglustusrajale, sealt paremale ära, siis tegin piiratud alal tagasipöörde ja tagasi linna poole. Tegelikult, ütles õpetaja mulle eksami lõpus, poleks olnud vaja üldse sinna ära keeratagi, vasakult (Sauga poolt vist vms) oleks kergemini saanud. Aga no vahet polnud, valesti ma miskit ei teinud. Ja ühtlasi sai see piiratud ala tagasipööre siis kah kohe ära tehtud.
Pisivigadest – ükskord ei märganud pöörde lõpus jalakäijaid, kes alles teeäärele lähenesid (kui neist mööda sõitsin, oli neil veel paar sammu astuda, kui nad oleks juba seisnud, oleks nad mulle paremini silma jäänud). Ükskord sõitsin mingil lollakal ristmikul välja ja liiga ülekäiguraja lähedale, ehkki oleks pidanud rahulikult ootama, kuni inimesed üle saavad ja alles siis keerama. Kaks korda unustasin reavahetusel küljepeeglisse vaadata (vähemalt suunda näitasin) 😀 Paar korda paiknesin ühesuunalisel tänaval liiga keskel, oleks pidanud emba-kumba äärde hoidma.
Ja siis muidugi üks selline juhtum oli ka, mille puhul ARKis oleks läbi kukkunud, aga tausta arvestades ei pidanud õpetaja seda vajalikuks. Laialt tänavalt tulles ja silla peale keerates olen õpetajalt kogu aeg võtta saanud, et ma piisavalt paremat äärt kinni ei hoia. See oli mul väga hästi meeles ja ma püüdlikult üritasin hästi ääres püsida. Aga kuidagi ikka vajusin tagasi, siis jälle hoidsin paremale ja… Just siis, kui jõudsin sinna, kus ma oleks pidanud Vee tänavalt otse sillale sõitjatele teed andma, kommenteeris õpetaja: “No mis sa kõigud!” See ajas omakorda minul korraks juhtme kokku ja nii ma hakkasin sillale keerama, selle asemel, et teed anda. Samas – kui õpetaja poleks just sel hetkel rääkinud, siis ma poleks seda viga ka ilmselt teinud. No igal juhul ta halastas mulle.
Ümber nurga tagurdamist muidugi eksamil polnudki, see on mul nõrk külg. Kui see tee, millele ma tagurdan, pole täitsa risti, vaid kuidagi kaldes ja kui seal ääres kasvab veel mingi kuradi puu, nagu on Mere puiesteel Kuursaali kandis, seal mu õpetajale kangesti meeldis lasta toda tagasipööret teha, siis ma raudselt ei keeranud piisavalt tee äärde, vaid jäin noh, Mere pst suhtes kenasti risti. No tõsiselt, mulle tundus peeglisse vaadates, et pole seal mingit teed, ainult roheline kõik. Tegelikult see kuradi puu kuidagi kasvas ja segas. Normaalsema ristmiku peal läheb tavaliselt paremini, ehkki aeg-ajalt ei hinda seda õiget keerama hakkamise kohta ära ja lõpus unustan tavaliselt rattad piisavalt kiirelt otseks keerata, nii et nina läheb liiga palju teisele poole. Aga jah, õnneks me seda eksamil üldse ei teinudki 😛
Külgboks tuleb mul viimasel ajal hästi välja, loota võib, et see jätkub. Naljakas on see, et nüüd on pigem diagonaalsete joonte vahele parkimisega raskusi, see tuli varem paremini välja 😀 Ikka keeran kas liiga vara või liiga hilja ja ei jää joontega paralleelselt… Aga no samas alati on enam-vähem, ega ma ei tea ka, kui kurjad ARKi omad on.
Mm, ma lugesin kuskilt netist, et ühe Pärnu eksamineerija lemmikoht pidavat olema Pärnu hotelli juurest vasakpöörde tegemine, oluline siis õige ristmikul paiknemine jne. See on “tore” ristmik küll, ma olin tükk aega hädas Rüütli ja Aia nurga peal stopp-märgi juurest edasi saamisega, sest need hotelli esised autod lihtsalt parkisid nii, et ma ei näinud midagi… No ja siis ma tahtsin lihtsalt otse minna 😀 Aga nojah, peaks minema ja keerama siis sealt igatpidi vasakule. Vähemalt läbi mõtlema enda jaoks kõikvõimalikud variandid, nii igaks juhuks.
Ja Papiniidu ristmikul mul jookseb ka mingis kohas juhe kokku, peaks seal vist veel igaks juhuks sõitma…
No igatahes – teooria on kolmapäeva hommikul ja eks siis näis, millal sõitu saab, ehk järjekorrad ei ole väga pikad. Paar õppesõitu teen enne sõidueksamit kindlasti õpetajaga veel ja sõidan Kaidi või emaga need kohad läbi, mida lihtsalt enda jaoks selgeks mõelda tahan. Ja kuna mu eelarve niigi lõhki on, siis kurja küll, TULEB esimese korraga ära teha.
Ega’s muud, kui pöidlad pihku. Isegi hästi läks, et koolieksami esimese korraga tehtud sain 😉
Käisin täna libedasõidus. Teate küll, selles, mis alates 2012 on kohustuslik kõigile B-kategooria lubade tegijaile. Ei osanud midagi oodata ega arvata, lihtsalt õpetaja ütles, et täna saaks minna ja ära on vaja teha, seega läksingi.
Issand, kui lahe see oli 😀 Nagu tõsiselt, tõsiselt lahe ja äärmiselt õpetlik. Mul on väga hea meel, et ma nüüd kohe alguses selle kõik läbi elada sain.
Põhimõtteliselt siis oli mõnusalt märg ja libe rada – alguses sirge, siis kurv. Sõitsin läbi kõigepealt 30, siis 40, siis 50 km tunnikiirusega ja õpetaja märguandel iga kord pidurdasin nii, et gaas ja sidur mõlemad täiega põhja. Ja siis vaatasime, kuidas auto selle peale käitus. Kõigepealt sõitsime ABS piduriga kõik kiirused läbi, siis nii, et ABS välja lülitatud. Vahe oli tuntav. ERITI tuntav siis, kui sõitsime nii, et ühe poole ratastega olin vees, teise poole ratastega kuival. Kui siis ilma ABSita pidurdasin, läks ikka täiega keerlema.
Ühesõnaga väga lahe oli omal nahal läbi elada kõiki ohtlikke olukordi turvalises situatsioonis. Kui vaid mõelda, kui ümberringi poleks olnud lai tee, vaid kraav, jalakäijad, teised autod vastassuunavööndis… Või kui kiirus oleks veel suurem… Ühesõnaga minu meelest äärmiselt vajalik tund, eriti ilmselt kõigile noortele uljaspeadele. Mina olen juba vana ja võrdlemisi tasane, aga no olgem ausad, ikka poole etem on, kui oled kõik need ohuolukorrad ise “läbi sõitnud” – kohe tead, miks on vaja s*ta ilmaga aeglasemalt võtta 🙂
Õpetaja sattus mulle ka hästi lahe ja jutukas, mul oli kusjuures viimaseks tööks ja teooriaeksamiks õppides just segaseks jäänud kõigi nende ABS piduritega ja katalüsaatorite ja roolivõimendiga seotu… Tunnis sellest kindlasti räägiti ja ma käisin suht kõigis kohal ka, aga need õhtused tunnid, ma ju ei suutnud kuulata, uni tuli… Ja liiklusseaduses sellistest asjadest ei räägita 😀 Nüüd sain kohe kogu selle pidurivärgi praktikas ära proovida ja teised asjad ka üle korrata. Liiklusseaduse üle lugemise lõpetasin kusjuures ka just täna, vaatan veel märgid üle ja eriti teekattemärgistused, neid ma vist polegi varem vaadanud 😛 Ja siis peaks teoreetiliselt teooriaeksamiks valmis olema ehk harjutan nii kaua netis teste, kuni kõik kenasti meeles on. Kui hästi läheb, ehk teen isegi sel neljapäeval kooli teooriaeksami ära. Või ehk jätan järgmisse nädalasse – eks näis.
Pimedasõit vaja ka veel teha. Sellega seoses pean tunnistama, et liiklusseadusest tulede kohta lugemine ajas mul juhtme kokku. Õpetaja ükskord kunagi alguses näitas kõik tuled ette, aga mäletan ma jee midagi. Sõidame ju kogu aeg valgel ajal, päevatuled lülituvad ise sisse, mina oskan kasutada ainult suunatulesid, lisaks ma tean, et kui sinine tuli põleb, siis on kaugtuled sees. Aga kõike need ääre- ja numbri- ja udu- ja seisutuled (ja võib-olla midagi veel) – millal võib ja millal mitte, ausalt, sassi läheb. Eriti see osa, et kui miski ei tööta, siis mida selle asemel kasutada. Ei, kui ma mõttega lugesin, siis nagu tundus isegi loogiline, aga kuni ma täpselt ikkagi ei tea, kus miski tuli asub või kust sisse käib, siis… Tuleb see endale selgeks teha, ARKi eksamilgi pean ju kõigepealt targa näoga tulesid kontrollima.
Parkimisega on ikka nii, nagu jumal juhatab. Vahel saan hästi hakkama, vahel panen täitsa mööda. Ja jalakäijad pöörde lõpul, need jäävad ka pool ajast kahe silma vahele. Ja no mõni ühesuunalise tänava või anna teed märk… Aga üldiselt ma oskan sõita küll 😀
Ja libedakoolitus oli äge 😛
Milline tore kokkusattumus – kohe pärast eelmise postituse üles panemist, mille jaoks otsisin üles turvatooliblogi sissekande kokkupandavatest reisitoolidest, nägin readeris sama blogi uut postitust, mis tutvustas uut ägedat tooli.
Olen siin korduvalt varemgi seljaga sõidu suunas toole promonud – rõõm lugeda, et ka EL nüüd SSS toole kuni kolmestele soovitab.
Aga see uus tool Cybex Sirona paistab küll tõsiselt äge. 0-18 kuud (iseasi, kas ikka päris vastsündinut sinna hea panna on, sellised toolid on nende jaoks enamasti alguses siiski tiba suured), isofix kinnitusega ja KEERLEV. Nii et super lihtne on last sisse panna, saab kasutada võimalikult kaua SSS ja kui lõpuks jalaruumi väheks jääb ning näoga sõidusuunas keerata, saab panna külge löögipadja, mis on NSS toolide puhul väga oluline turvalisuse suurendaja. No ja välja näeb ka äge, ma olen ju naine 😀
Okei, eks vaatame, millised testitulemused tulevad. Tõenäoliselt läheb see ADAC testi raudselt NSS… Aga noh, eks näis. Ja nagunii on see tool sigakallis (samas, eks, saab üsna pikalt kasutada kah) ja mul pole ühtki titte enam. Järgmine tool tuleb muretseda alles siis, kui Poiss oma kuni 25 kg SSS toolist välja kasvab.
Aga ükskord tuleb kolmas titt nagunii. Ja kui testitulemused on head, siis ma usun, et tema võib küll sellise vinge tooli saada 😛
Õeke tuli oma perega eelmisel neljapäeval ja läks eile. Kuna neil oli haagises terve elamine, siis magasid nad seal ja selle võrra oli olemine rahulikum. Päeval olime muidugi siin, seal ja igal pool. Maja rahvast täis.
Kõik õhtud mängisime kaarte, jõime veini (ja siidrit… ja mõned õlut) ja jutustasime. Oh, kui palju nalja sai.
Eile läksid nad ära. Et mul aga jumala eest igav ei hakkaks, siis tuli paari tunni pärast järgmine külaline. Oleme temaga iidamast-aadamast üksteise blogisid lugenud-kommenteerinud, nüüd siis lõpuks nägime päriselt ka. Blogi on tal kinnine, nii et linkida pole mõtet, aga kommentaariumist tuttav BePositive ja Mrs G nimede alt (esimese nimega kommenteeris Bloggeris, siin WP-s teine). Meil on üsna sarnases vanuses lapsed, tema plika on minu omast täpselt üks aasta ja üks päev vanem, poistel vahet 11 päeva. Kaasas oli poiss, jube vahva ja armas tegelane.
Alguses pidi ta ainult õhtupoolikuks tulema, aga juhtus nii, et jäi ööseks ka. Õudselt lahe, sest teadagi, väikeste lastega ei saa ju rahulikult rääkida, kõikse parem aeg tuleb siis, kui nad magavad. Nii me siis õhtul trimpasime siidrit ja rääkisime üksteisest üle, kuni kätte jõudis sügav öö ja uni maha murdis. Hommikul sai ka veel mitu tundi jutustada, kuni nad lõuna paiku kodu poole liikuma hakkasid.
Ma ei tea, mitu õhtut meil veel vaja oleks, et kõik jutud räägitud saaks 😀 Tule veel Pärnusse 😀
Ühesõnaga peaaegu nädal aega intensiivset seltsielu ja külalisi, ma tõega nautisin seda kõike, oleks võinud poole kauemgi olla. Aga jah, selle eest oli täna nii väsinud, et tahtsin lapsed lõuna ajal magama panna ja ise ka jääda. Otse loomulikult ei lastud, Plika hakkas selle asemel jaurama, ei jäänud magama, iga natukese aja tagant pidin tema juures käima, oh, kuidas ma vihastasin… Poiss ärkas paari tunni pärast üles, no tema saatsin siis sõprade õdedega õue mängima, et ise natukenegi rahu ja vaikust saada, Plikal ka voodist välja tulla ei lubanud (ma lihtsalt ei aktsepteeri seda, kui ta magamise asemel jaurab). Nojah, tülitsesime kõvasti, lõpuks leppisime ära, magama polnud teda enam mõtet panna, kell sai seitse õhtul.
Nüüd nad lõpuks magavad mõlemad, mina sõin kõhu lõuna ajal tehtud makarone täis ja üle pika aja on mul vaikne õhtu, kus ma võin teha ükskõik mida. Tõesti, ma ei kurda, need eelmised kuus õhtut olid kõik tõsiselt lahedad, aga nüüd kulub natuke vaikust ära küll. Pean ennast suurest seltsielust turgutama 🙂
Nii et mul on nüüd kuum kohting Roger Moore’iga. Bondi jäi pikk paus, viimane Connery sai ennist ära vaadatud (hea küll, see mitteametlik, Never Say Never Again, on veel vaatamata, aga ma vaatan aastate järgi, nii et koos Octopussyga alles) ja nüüd siis esimene Moore. Ta ei ole mu meelest ÜLDSE pandav, aga paljude lemmik Bond – sai õemehega üks õhtu pikalt Bondi teemal räägitud, tema lemmik ka. Ma siis vaatan, kas on hea 🙂
Kusjuures, kas võib nii olla, et lemmik Bond satub enamasti olema see, keda nägid elu esimestes Bondi-filmides? Õemehe esimene Bond oli üldse Lazenby, aga no too ei jäänud ühe filmiga meeldegi, edasi siis Moore. Ja minu esimene oli Brosnan…