Tähtis päev
rõõm
Õmblemisega ühel pool
Tegelikult on see ennatlik rõõmuhõise, padjakatted peab ka millalgi tegema… Aga siiski, kõik SUURED asjad on nüüd tehtud – sain mõlema kardinaga täna õhtul ühele poole. Nii ülbeks läksin, et ei viitsinud isegi ääri eelnevalt kahekorra triikida – keerasin õmblemise ajal ja sai kah piisavalt hea. Tohutu aja kokkuhoid!
Kardinatest praegu pilti ei tee, homme vaja kõik niidiotsad kokku siduda ja peita ning kardinad enne akna ette riputamist kiirelt pesust ja kuivatist läbi lasta, triikida ma neid küll ei viitsi.
Fotod said elutoa seinale lõpuks tellitud. Kui mul endal oli plaan panna ikka palju 😀 Siis Merlis, kes oli sunnitud mulle jälle kaugjuhtumise teel sisekujundust tegema, keelas väga konkreetselt ära üle kolme pildi… Isegi nii, et ühte seina kolm, teise kaks. No valisin siis parimad ja tegin A4 asemel enamik 30×40 cm. Ja Krista käest sain faili kätte, nii et suure pildi peaks ka homme kätte saama. Siis kõik seinale ja ongi ilus.
Natukene jõudsin elutoas asju kappidesse sättida, aga väga vähe. Abikaasa sortis hunniku tehnikajubinaid ära, jälle väike edasiminek. Õues ei saanud midagi teha, sest terve päeva oli täiesti võimatu ilm – vaheldumisi räiged tuuleiilid ja padukas ning siis soe päike. Ehk homme on veidi stabiilsem, et saaks vähemalt liivakasti väliskülgedele värvi peale, teine kiht võib vabalt oodata.
Aga pilte näitan teile täna hoopis lastetoast – käisin hommikul uutest tugitoolikatetest pilti tegemas. Mõned fotod said ka vahepeal seinale.
Ma olen oma tugitoolikatetega ülimalt rahul. Nüüd on ainus häda see, et kogu aeg vaatan neid roosasid seinu ja kange kiusatus on need ikka kohe roheliseks võõbata – siis oleks veel poole ilusam… Lamp ja pildid tuleks nii ilusti esile ja… Praegu on plass.
Alguses ei tahtnud värvimisele mõeldagi, nüüd ahvatleb see idee järjest enam. Ehk teeme isegi ära!
Viki imeilus kell
Nädal tagasi küsisin teilt nõu, kust leida ilusat lepatriinukella. mitmed teist soovitasid Vikit, kelle kelladesse ma kohe armusin. Saime kiirelt kokkuleppele ja nüüd ongi kell valmis:
Ma ei andnud ette muid kriteeriume, kui suuruse ning puna-rohe-kollase värvigamma. Ja minu meelest on tulemus absoluutselt imeline, ma ei oleks osanud midagi paremat ette kujutadagi.
Ülehomme saan kätte 🙂 Ja kui ma suudan ükskord ära otsustada, kuhu elutoas fotod tulevad, siis saaks sinna ka kella tellida.
Aa, hinnad huvitavad teid kindlasti. Viki ütles, et “tavasuurus” 30×40 cm on €15 ja kõige suurem, mis ta seni teinud on, oli 50×60 cm ja €26. Minu meelest igati mõistlik. Ma enda kella täpset hinda veel ei teagi – mul on mõõtudelt tiba väiksem, et riiulisse mahuks, 24×30 cm, tuleb sutsu odavam.
Ma ei jõua ära oodata, et saaks juba päriselt näha!
Roheline nurgake
No ma olen ikka veel vaimustuses… Nii mõnus on! Mul ei õnnestunud reaalset olukorda kuidagi pildile püüda – välguta sai liiga pime, välguga valgustas üle… Tegelikult on hele ja helge ja rohekas.
Tugitoolikate? Imelihtne!
Ausõna, pärast eilset jeblat tundus selle katte õmblemine tõesti käkitegu. Ikka paar tunnikest tavapärast nokitsemist, aga ei midagi rasket. Tool on ju mõnusalt sirge joonega, polnud vaja mingite kumerustega mässata. Viskasin kanga peale, kinnitasin nööpnõeltega vajalikud kohad, lõikasin ülearused riidetükid vahelt ära ja õmblesin kokku.
Kusjuures see on esimene kate, millega kvaliteediga ma ka enam-vähem rahule jään. Jah, ma olen eelmistega ka rahul, aga tänase õmblusi ja istuvust võib kohe lähemalt vaadata 😀 Ma kohe tunnen, et arenen.
Tegelikult oli mul ju plaanis need katted enne elutoa diivani oma teha, no selle mõttega, et lihtsamad enne… Aga elutuba oli kõige südamelähedasem projekt ja see diivan oli nii jõle, pidin ikka raskema ülesande enne ette võtma. Nüüd on ilus elutuba ja ainult kerged õmblustööd järele jäänud.
Pilti tegin köögis, seal on üks samasugune tugitool, mida mõõdupuuna kasutasin, lastetoas ei saa ju keset ööd kolistada. Eks homme tõstan katte õigesse tuppa õige tooli peale ümber.
Homme õhtul siis teine samasugune!