rõõm

Ka tänase päevatööga võib rahule jääda.

Laste lõunaune ajal õmblesin teise tumba katte valmis ja nüüd õhtul (õigemini pigem öösel) diivanikatte. Mõtlesin algul mõlemale toolile eraldi teha, aga riie oli veidi väiksem, kui arvasin, seega oli ühte suurt teha mugavam. Näebki parem välja ja hoiab toole koos – ma ei saa aru, miks ma enne üldse eraldi teha tahtsin.

Ja mul on kohe kolmekordne norm täidetud: tumba+tugitool+tugitool. Kui homme jõuaks ka kaks asja ära teha, siis saaks teisipäeva õhtul viimase asja õmmeldud – kolmapäeval on nagunii tuhat muud tegemist, ei tahaks veel viimasel õhtul öösel kella kolmeni õmmelda.

Ütleme nii, et igasugu jaburaid kohti on sel diivanikattel, ma ühtki õmblejat väga lähedale inspekteerima ei laseks 😀 Aga üldmulje on hea ja see oli mu ainus soov.

Mõtlesin tükk aega, kuidas teha, lõpuks otsustasin, et kolmest tükist on kõige kergem. Muudkui aga laotasin diivani peale ja lõikasin parajaks… Ja kinnitasin nööpnõeltega ja õmblesin kokku.

Kindlasti oleks iga väike hiinlane selle töö minust paremini ära teinud ja mul pole aboluutselt mingit isu endale diivanikatete õmblemisega elatist teenima hakata… Aga mu elutuba on nüüd ilus ja see on igati vaeva väärt. Hämmastav, milleks kõigeks ma võimeline olen, ilma igasuguse kõrvalise abita.

Lastetoa tugitoolid ning magamistoa ja köögi kardin ootavad veel oma järge. Patju oleks kah juurde vaja, aga sellega ma kardetavasti niipea tegeleda ei jõua, muud asjad on olulisemad.

Kardinad kardinateks, eks… Nende õmblemisel on küll mõned nipid ja asjad, mida silmas pidada, aga põhimõtteliselt on tegu siiski sirgete õmblustega, ei midagi enamat.

Hetkel on kõige tähtsamad kardinad olemas ja nüüd on kõige olulisemad toolikatted. Tegin loogilise valiku alustada tumbast, mis on ilmselgelt kõige lihtsam. Hakkasin hilisõhtul nokitsema, et vaadata, kas on tunne, et ma saaks sellega hakkama… Ja sain valmis 😀

Kusjuures ei olnudki üldse raske. Lõikasin külgede jaoks ühe pika riba välja, õmblesin kummi kanali allaäärde, panin nööpnõeltega tumba ümber paika ja õmblesin ääred kokku, lõikasin välja pealmise ruudu, kinnitasin selle nööpnõeltega ülejäänud osa külge, õmblesin kokku, ajasin kummi sisse ja kõik. Okei, pealmise osa külge õmblemine oli keeruline nurkade koha pealt, riie jäi seal ju kortsu, ma ei osanud midagi tarka ette ka võtta, lihtsalt lasingi osaliselt topelt. Õigelt poolt õnneks suurt midagi välja ei paista.

Ma täpselt ei mäleta, millal ma pihta hakkasin, ehk 23 paiku. Kaks ja pool tundi, pole kõige hullem tulemus. Ja muidugi oleks kindlasti võinud sada asja paremini olla, aga siiski. MINA. TEGIN. TÄITSA. ISE.

Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii uhke olin 😛

Kui ma õmblen igal õhtul ühe asja, siis jäävad magamistoa ja köögi kardinad õigeks ajaks õmblemata. Sellest poleks muidugi suurt midagi, samas võiks ju ikka olla… No ma katsun nädalavahetusel äkki kaks asja päevas õmmelda. Laste lõunaune ajal ühe, õhtul teise… Aga krt, magama peaks ka. Ja ma lubasin Abikaasale, et mina tõusen homme vara, nii et uni jääb jälle neljatunniseks.

Sain täna kodus mõnusalt ja põhjalikult koristada – köögis suurpuhastust teha, kõik põrandad ära pesta ja vaiba ka puhtaks imeda. Õhtul koristasime veel õues tulevase mänguväljaku platsi, seal on seda sodi ikka mõnuga. Kivihunnikud ja torujupid, mille eemaldamine paljastas korraliku elu… Maa sisse kaevatud (vajunud?) tellised, millest osad katki läinud, nii et muld on pisikesi tükke täis. Lillepeenart tõmbasin üles, lilli on liiga palju nagunii ja ruumi on juurde vaja. Kompostihunniku peame ka ära kolima, no seda oleks pidanud juba ammu tegema.

Homme lõuna paiku peaks Abikaasale abiline tulema, kellega nad seda värki kokku panema hakkavad – enne tuleks plats puhtaks saada, läbi kaevata ja ära tasandada kah… Utoopia. Aga noh, eks homme näe, ennegi on võimatut tehtud!