rõõm

Kuidas ma postitantsu trennis käisin

Kuna ma olen jõusaalis käimisest väsinud ja ei jaksa mingit sügavat mõttelõnga arendada, siis lähen kergema vastupanu teed ja jagan suvist postitantsu trenni kogemust.

Mainisin, et kinkisin õekesele jõuludeks Vertical Fitnessi postitantsu eratrenni kinkekaardi – plaan oli see realiseerida kõigepealt veebruaris, kui ta Eestis oli, seejärel kevadvaheajal, kui ta taas Eestis oli… Trenni jõudsime lõpuks juuli alguses 😀

Mul on aastaid olnud soov postitantsu proovida, sest mitmed sõbrad-tuttavad tegelevad sellega ning jagavad ikka aeg-ajalt pilte ja videosid. Need on motiveerivad 😀 Ja kogemus oli tõesti ÜLIäge!

Minu jaoks oli suurim üllatus see, et post KEERLEB. No polnud aimu ka 😀 St, post EI pea keerlema, mõnda harjutust ei saagi teha keerleva postiga, aga jah… Stuudiotes üldiselt ikkagi keerlevad ja need saab siis vajadusel nö “kinni panna” ehk tavalisteks postideks teha. No kindlasti on ka mõni stuudio, kus üldse ei keerle. Ma pole nii suur ekspert.

Igatahes, kuna post keerles, siis oli palju lihtsam päriselt juba esimeses trennis midagi ära teha 😀

 

 

Järgmine päev oli sinikaid küll ja valus ka – täpselt nii, nagu hoiatati 😀 Aga ei miskit hullu õnneks.

Mul on kindel kavatsus hakata mingil hetkel regulaarselt postitantsu trennis käima, aga ma pole kindel, millal see täpselt juhtub. Ilmselt ehk oleks juba septembris läinud, aga mul on augusti keskpaigast saati parema käe pöidla… liiges või side või miskit sellist… valus. Mingit traumat pole olnud, lihtsalt lambist hakkas valutama. Ma ei julgenud sellepärast isegi kuu aega kiigujoogas käia, aga lõpuks sai kopp ette ja läksin trenni – kiigujoogat õnneks üldse ei takista. Aga jõusaalis mõningaid harjutusi teha ei saa, näiteks rinnalt suruda. Kui pöidlale survet avaldada, siis on valus. Olen seda kurtnud siin ja seal, määrinud geele, kasutanud valuplaastreid jne. Tellisin tööl igaks juhuks ergonoomilise hiire, et kui äkki sellest… Olen seda nüüdseks kasutanud ligi kaks kuud. Töötervishoiu arstil käisin, kurtsin seal – tema ütles, et põletik ja võta 2x päevas nädal aega järjest ibukat. No tänks 😀 (ma ei võta). Perearstile pole viitsinud minna, sest… Mida temagi ütleks. Määri geeli 😛 Võta ibukat 😛 Oota, kuni üle läheb 😛 Ma siis ootan. On paremaks läinud küll. Aga päris terve ikka pole. Täna proovisin üle pika aja rinnalt suruda ja no… Valus. Ootan edasi.

Ühesõnaga, enne ma postitantsu ei lähe, kui see pöidla värk täiesti korda saab, seal on ju ka suht palju haarde teemat. Aga ükskord ma hakkan käima, ausalt! Sest äge on!

Prime Orchestra

Kusagil juuli lõpus tuli Nele minu ja Kristeli juurde jutuga, et läheme kontserdile… Nii saidki piletid ostetud. Ma väga isegi ei süvenenud, mis või kes – rock orkestri esitluses kõlas täpselt minu teemana.

Ehk siis Prime Orchestra.

Kui kontserdi aeg kätte jõudis, juhtus hoopis nii, et Nele ei saanudki tulla ja Kaaslane tuli tema asemel.

Vahetult enne kontserti hakkasime arutama, et kuulge, kust esitajad üldse pärit on, keegi ei teadnud. Googeldasin – Ukraina. Veel vägevam!

Ma ei oska muusikaarvustusi kirjutada, üldse ei oska. See show oli lihtsalt nii sõnulkirjeldamatult ÄGE! Kõik tuntud lood, aga eriti võimsa orkestri esituses – Rammsteinist ja Prodigyst Queeni, Imagine Dragonsi ja Barbie Girlini 😀 Dirigent oli tõeline artist, tõmbas täiega rahva käima – juba tema jälgimine oli puhas nauding. Mu teised lemmikud olid kaks tšellisti, ma ju vana tšellofänn.

Kontserdi lõpus terve saal seisis, plaksutas ja tantsis. No lihtsalt ülim.

Loodan väga, et Prime Orchestra varsti järgmise tuuriga jälle Eestisse jõuab, et saaks neid uuesti näha. Ja et siis saaks Nele ometi ka head kraami nautida.

Muuhulgas tuli hiljem kodus välja, et Plika oli emaga eelmisel aastal nende jõulukontserdil käinud. Ema käib tihti kontserditel, vahel on tal mõni pilet pakkuda, kui sõbranna tulla ei saa – siis ta tavaliselt pakub neid mulle, ma ei viitsi, järgmisena pakub Plikale. No nüüd ma tean, millest olen ilma jäänud 😀

Otsisin teile Youtube’ist mõnda videot, mis nende olemusest aimu annaks… No nii kohutavalt lahjaks jäävad kõik, koha peal on ikka 200% ägedam. Aga panen teile siia ikkagi ühe ülevaatliku video lingi (üritasin otse postitusse panna, aga ütles unavailable, watch on Youtube – ma ei tea, mis värk, vanasti sai küll…).

Uhh. Üliäge oli, tõesti!

15 aastat tagasi

…sain ma emaks.

Ja nüüd on mul Plika puhul juba mitu aastat tunne, et tema “kasvatamise” aeg on läbi – pigem olen lihtsalt sõbra rollis. Kuulan ja toetan, annan vajadusel nõu, aga ta toimetab nii iseseisvalt, et mul pole suurt rohkem midagi teha.

Minu arust kujundavad lapse olemuse võrdsetes osades kasvatus, keskkond, iseloom ja puhas juhus 😀 Kui kahte esimest saan mõjutada, siis viimaseid mitte. Plikal on lihtsalt vedanud – ta on iseloomult rahulik, positiivne ja kohusetundlik. Need omadused on aidanud tal ilma suurema pingutuseta kasvada täpselt nii ägedaks, kui ta praegu on.

Just viimase aasta jooksul on mu meelest toimunud suur areng.

Eelmisel sügisel avaldas ta soovi minna õppima trumme ja Black&Brownie tantsukooli. Mõlemad meeldivad talle väga ja ta jätkab samamoodi ka sel õppeaastal. Tantsimine on talle suurepäraselt mõjunud, ta on nii palju julgem ja avatum ja tunnetab ka ise seda, kui palju ta on arenenud. Palju aitas kaasa ka tantsukooli suvelaager, kus oli korralik tempo peal – see oli tema jaoks paras eneseületus, aga ta meenutab seda vaimustusega ja tahab järgmisel suvel kindlasti uuesti minna.

Kaks aastat tagasi ühines ta õpilasesindusega, kus nad on saanud igasuguseid üritusi korraldada.

Meie koolil oli Erasmuse sõprusprojekt ühe Leedu waldorfkooliga – kevadel käis Plika Leedus, sügisel võõrustasime meie leedukaid, tema Leedu sõbranna ööbis selle nädala jooksul meie juures.

Sel suvel käis ta esimest korda elus tööl – oli suvekohvikus nõudepesija. Jäi töökogemusega väga rahule, teenis esimese Päris Oma Raha ja ostis endale selle eest uue telefoni.

Tema tuba on aeg-ajalt segamini nagu teismelistel ikka, aga näen, kuidas viimase aasta jooksul on olukord hüppeliselt paranenud. Ta tunnetab ise, kui palju mõnusam on elada korras toas ja üritab seda sellisena ka hoida. Siin olen küll mina kõrval toetamas ja nõu andmas, et luua süsteemid, mis sobivad tema olemusega.

Sel sügisel on ta hakanud täiesti iseseisvalt ja ilma minupoolse torkimiseta oma elu ja aega paremini planeerima. Mõtleb läbi, kuidas on kõige efektiivsem, nii et kõik saaks õigeaegselt tehtud. Millal trenniriided selga panna, millal õppida. Õpib enamik asju ära pigem aegsasti, kui viimasel minutil. Isegi telefoni kasutamise suhtes tegi endale vahepeal mingid reeglid – et vaatab ainult neid TikToke, mis sõbrad saadavad ja ei scrolli ise lõputult jms. Ma ei ole küll kindel, kuidas tal nende reeglite järgimisega praegu läheb 😀 aga peamine on see, et ta ise omal algatusel neile asjadele mõtleb. Tema puhul ma pole ekraaniaega juba mitu aastat piiranud, tal on lihtsalt nii palju muid huvisid ja tegemisi, et kõik on tasakaalus. Raamatuid loeb ta viimasel ajal pigem vähe, aeg kulub mujale ära… Koolile, trennile, sõpradele, sarjadele. Aga ta on vähemalt raamatutest endiselt vaimustuses ja muudkui tahaks neid juurde osta. See on see, mis loeb 😀

Koolis läheb tal väga hästi. Hindeid hakatakse waldorfkoolis alles üheksandas panema, aga tunnistustel on igal aastal põhjalik tagasiside. Plika ise naerab vahel seda lugedes, sest saab palju kiita huvi üles näitamise eest – ka nende asjade puhul, mis teda tegelikult absoluutselt ei huvitanud ja mis ta lihtsalt sunniviisiliselt endale selgeks tegi 😀

Otsisin Stuudiumist hiljutist tagasisidet, mõned näited, mis sellest õppeaastast ette jäid:

Matemaatika on „sinu bassein, kus ujuda“. Oled alati aktiivne kaasamõtleja. Ülesannete lahendused on sulle lihtsalt mõistetavad. Lahendada hea meelega lisaülesandeid. Sinu joonestamised on täpsed ja kunstiliselt kaunid. Palun ära koo tunnis – leian sulle matemaatika teemas täiendavaid ülesandeid, mis süvendavad ja laiendavad sinu teadmisi ja oskusi. Oled suurepärane meeskonnatöö eestvedaja ja teiste õpetamine ja juhendamine tuleb sul hästi välja.

E oli õpirändes aktiivne osaleja ning esitas õigeaegselt kaunilt illustreeritud epohhivihiku, kuhu kõik iseseisvad ülesanded põhjalikult sooritatud. ELi konspekt oli väga hea ja ülevaatlik. Inglise keel üleüldiselt ladus ja loomulik, väikeste õigekirjavigadega harvemini esinevates sõnades.

E tegi ettekande kassidest. Ta julges oma kõnes kõige rohkem eksperimenteerida – ta ühendas isikliku kogemuse ja huumori faktiliste andmetega. Kontakt publikuga oli vahetu ja sümpaatne. Hääldus hea, hääl tugev ja kõnetempo mõistlik. Tänan huvitava ettekande eest!

(Seletuseks siis, kuna tal olid matemaatika tunnis kõik ülesanded valmis ja igav, võttis ta käsile poolelioleva heegeldustöö 😀 Kaks viimast lõiku on inglise keele kohta – esimene epohhi kokkuvõte, teine tagasiside lühikese kõne kohta vabalt valitud teemal. Plika harjutas oma ettekannet kodus meie peal, tõesti oli hea ja naljakas. Rääkis pisut fakte kassidest, muuhulgas seda, et nad on stressialandajad, seejärel rääkis sellest, kuidas me saime hiljuti kassipoja, kes ründab ja varitseb… Ma ei oska seda siin edasi rääkida, aga väga naljakas oli :D)

Mis on minu jaoks veel ülioluline ja üliäge – ta räägib minuga kogu aeg, kõigest. See on NII TORE! Talle meeldib jagada oma igapäevaelus toimuvat ja saame vabalt arutleda kõigil teemadel. Ta teab, et tal pole põhjust midagi minu eest varjata. Ma ei saa pahaseks ega mõista hukka. Mulle hullult meeldib, et ta usaldab mind ja jagab ka selliseid asju, millest paljud teismelised oma vanematega rääkida ei julge.

Pärast põhikooli lõppu tahaks ta minna aastaks vahetusõpilaseks USAsse, siis Sütevakasse, hiljem Inglismaale ülikooli. Ambitsioonikas 🙂 Kuna tasuline vahetusaasta jääb minu eelarvest välja, siis on tal plaanis kandideerida mingisse programmi, mille nime ma ei mäleta… 😀 Kunagi googeldasin nende kohta. No eks näis, konkurents on seal tugev. Aga võimalus on. Sütevakasse peaks ta minu arust küll hästi sobima. Aga jällegi, eks elu näitab. Ja igaks juhuks mainin ära, et MINA ei ole talle ette kirjutanud seda Sütevaka asja – ma olen ülientusiastlik vilistlane, aga soov on ikkagi täielikult tema enda oma. Mis puutub ülikooliplaanidesse, siis eks ole näha, mis lõpuks saab. Sarnaselt vahetusaastale minu eelarvesse tasuline variant ei mahu, aga igasugu stipendiumid on ju olemas… Kõik teed on valla.

Tal on kadestamisväärne oskus asjadest huvituda ja vaimustuda. Ta valdab seda palju paremini kui ma ise 😀 Ta kogeb ja proovib hea meelega kõike uut.

Ühesõnaga… Mul on lihtsalt vedanud 🙂

Soengud on tal viimased kaks aastat olnud erinevas astmes lühikesed. Värv varieerub blondist tumepruunini, vahele on jäänud mitu punast, roosa, sinine ja… Kindlasti veel midagi. Hetkel on pleekinud punane – pool pead ühes ja pool pisut teises toonis.

Viimane “igav” sünnipäev

Kaks aastat on mul see postitus vahele jäänud ja nüüd ka üle nädalase hilinemisega, aga mu ülinunnud kolleegid hoolitsesid selle eest, et oleks põhjust sünnipäevast blogida.

TIKKER 39

Kui ennevanasti (loe: enne koroonat) oli meil kontoris alati kindel värk, et kui kellelgi oli sünnipäev, tegime ühise kingituse, siis pärast koroonat ja kodukontorit jäi see komme kuidagi soiku. Enne Suure Bossi sünnipäeva jäime kolleegidega arutama, et tuleks jälle vanad traditsioonid taastada ja nii sai talle kingitus välja mõeldud… Suure Bossi sünnipäev oli päev enne mind 😀 (fun fact: mul on praeguses töökohas viie aasta jooksul kolmas otsene ülemus ja esimese ülemuse sünnipäev oli Suure Bossiga samal päeval – hea lihtne meeles pidada, eks :D)

Igatahes jah… Tulen siis mina sünnipäevahommikul tööle ja ees ootab õhupallimeri. Nad olid ikka põhjalikult ette võtnud. Terveks päevaks hea tuju garanteeritud!

No ja päeva jooksul tuli nii palju õnnitlusi ja kallistusi ja lilli ja kommi… Ülitore tööpäev oli!

Selle kommikarbi kinkijat ma siiani ei tea… Ilmus saladuslikult mu lauale, kui lõunal käisin 😀

Kaaslane tegi jälle nalja ja saatis mulle kulleriga lilled – kuna seekord polnud kaardil kirjas “armsale nunnule” (praeguseks meie pere ametlik inside joke, mis sai alguse mu 35. juubelist), uurisin murelikult, kas lilled ikka on temalt või peaksin sellise generic kaardi peale salajast austajat kahtlustama 😀

Kui Kaidi ka veel õhtul töölt läbi käis ja mulle tulbid tõi, siis ma ei mahtunud lõpuks lillede vahele äragi 😀

Kaaslane kinkis mulle puidust pusle, aga sellest tuleb kunagi üks teine postitus… Siis, kui kokku saan… Poole peal praegu 🙂

Järgmisel aastal tahaks midagi tõeliselt ägedat ette võtta ja korralikult tähistada. Iga juubeli ajal mõtlen, et tahaks suuremat pidu, aga alati jääb see millegi taha – noh, peamiselt raha 😀 Ja teisalt ka põdemise, et mul on nii palju erinevaid tuttavaid, kuidas ma nad kõik kokku kutsun ja neid haldan. No tegelikult, kui korralik pidu teha, siis nagunii kõik suhtlevad omavahel ja pole probleemi. Aga korraliku peo raha eest saaks ilmselt juba soojamaareisi…

Ja ehkki suur pidu on üliäge, siis pigem külalistele kui korraldajale – võõrustajana ma naudin pigem just neid väiksemaid istumisi, kus mul on PÄRISELT aega iga sõbraga korralikult lobiseda. Ei tea, äkki peakski noid väiksemaid korraldama terve hulga, kohe teadlikult kutsuma kõiki sõpru-tuttavaid-karvaseid-sulelisi… Aga enamik neist elab teises linnas ja neid endale külla meelitada on ilmselt tunduvalt tõenäolisem siis, kui suurema pralle teeksin. Kes see viitsib niisama väikese istumise pärast sõita? Pluss tööinimesed saavad käia ainult nädalavahetustel, nii ma jäängi neid istumisi korraldama… 😀 Samas ma võikski teha sellest suure juubeliaasta projekti – leppida kõigiga kokku, et nad peavad mulle aasta jooksul külla jõudma ja siis tähistamegi mu 40-ndat jooksvalt terve aasta. Kuulge, sel ideel on jumet, täitsa meeldima hakkas, aastaringsed pidustused 😀

Samas… IKKAGI tahaks nö “päris” sünnipäeval ka midagi ägedat ja erilist ja teistsugust ette võtta. Mis see olema peaks, pole õrna aimugi. Mul on ainult üks pisitilluke idee, et tahaks teha osa sünnipäeva tähistamisest kiigujooga stuudios, aga see oleks ainult neile sõpradele, kes on päriselt huvitatud proovimisest… Üllatavalt paljud pole – kurdavad, et (pea alaspidi) kiikumine ajab iiveldama ja “kas ma ikka jaksan” – muidugi jaksad, ei pea kohe kõiki akrobaatilisi trikke tegema, saab lihtsamalt ka! 😀 No sinna palju ei mahuks ka, kiikesid on 11… Ehkki neid saaks muidugi ka kordamööda kasutada. Ühesõnaga selline ideepoeg on. Aga kui mul rohkem ideid ei tule, siis korraldada üritamine/tähistamine AINULT nendega, kes on nõus kiigujoogat proovima… Oleks ehk ka vähe imelik? 😀 Ah, ei tea.

Õnneks on veel ligi aasta plaanide tegemiseks. Alati on võimalik suure prallega veel kümme aastat venitada 😀 Selle aja peale peaks vaba raha rohkem olema 😀 Praegu on juba tunduvalt parem, kui 10 aastat tagasi ja tahaks loota, et 10 aasta pärast on lapsed oma elu peal ja eluasemekulud ka väiksemad… Nii et tõepoolest, mulle praegu tundub täitsa jumekas see mõte, et teen huvilistele kiigujooga ürituse, kutsun kõik ülejäänud väiksemate gruppidena aasta jooksul külla ja Suure Peo korraldan alles siis, kui 50 kukub.

No eks näis, aega veel on 🙂

Lõpetuseks teile nunnud linnukesed meie aiast – meenutamaks seda, et neli päeva tagasi oli veel kevad 😀

Scroll to Top