Viimastel päevadel on teistes blogides olnud teemaks rõõmustamine ja tänulikkus. Ja sellest, et ehkki mõlemad on igapäevaselt väga olulised, ei saa nende vahele siiski võrdusmärki tõmmata.
Ma ei ole kusjuures kunagi varem seda erisust enda jaoks teadvustanud, olen tihti automaatselt kaks asja ühte patta pannud. Aga tõepoolest – need VÕIVAD kattuda, samas ei pruugi. Kõige rõõmustava eest saab kahtlemata olla tänulik. Aga tänulik saab olla ka asjade eest, mis otseselt ei rõõmusta 😛 Ja samas, kui olla siiralt tänulik ka asjade üle, mis ei rõõmusta, siis… Need võiks ju teoreetiliselt rõõmustavaks muutuda? 😀 See Pollyanna rõõmumäng, mäletate?
Aastal 2012, mil oma blogi Bloggerist WordPressi kolisin, jäi vanasse blogi tunnuslause: rõõm igapäevastest pisiasjadest.
Praeguse blogi tunnuslause on: naudi hetke.
Minu jaoks sama asi erinevas sõnastuses. Sest see on mulle tõesti oluline.
Ma ei oskagi näppu peale panna, mis vanusest alates ma olen selline, nagu ma hetkel olen… St, ma olen ilmselt terve elu olnud nagunii pigem positiivne. Aga see teadlik positiivsus ja igapäevaelu üle rõõmustamine on mingil määral ikkagi ka sisse harjutatud. Mul olid lihtsalt juba head eeldused – kel teistsugune taust ja iseloom, nende jaoks ei ole see sugugi nii lihtne.
Praeguseks on igapäevaelu pisiasjade üle rõõmustamine minu jaoks nii iseenesestmõistetav, et ma ei pea sellele mõtlema, teen seda juba aastaid täiesti alateadlikult. Ja see on väga kasulik harjumus, mis aitab elu mõnusamalt elada.
Tänulikkus käib rõõmustamisega tihti käsikäes, aga selle puhul küll tunnen, et võiks rohkem tähelepanu pöörata, näiteks harjutada jälle sisse igaõhtuse kombe panna kirja asjad, mille eest olen tänulik. Ma nimelt täiega usun seda teooriat, et mida rohkem tänulik olla, seda rohkem tõmbad oma ellu asju, mille eest tänulik olla. Neid päriselt toredaid asju.
Lisaks meeldib mulle väga, kui vähegi jaksu on, igasugustes nõmedates või noh – lihtsalt mitte nii toredates 😀 – olukordades otsida nüansse, mille üle ikkagi rõõmustada ja tänulik olla.
Praegusel aastaajal annab seda kenasti harrastada. Väljas on pime ja lögane, ilmselt on november paljude jaoks aasta nõmedaim kuu – aga seda mõnusam on nautida tuld pliidi all, põletada küünlaid, veeta aega kodustega, lugeda diivani peal raamatut, kass süles… Kuulata jõululaule – sest ma otsustasin sel aastal ametlikult jõuluootusega varem pihta hakata. Varasemalt on ikka olnud tunne, et novembris nagu veel ei tohiks – paslik oleks detsembrini oodata. Aga miks, kui kõigile meie pereliikmetele jõululaulud ja piparkoogid meeldivad? Siis tulebki juba novembris pihta hakata, saab seda mõnusat aega kauem nautida. Kuuse kavatsen kohe detsembri esimesel päeval tuua, et seda saaks ka võimalikult kaua nautida. Oh, ja muidugi elan ma jõulupuhkuse ootuses… Kaks kohustustevaba nädalat… Ok, läks pisut lappama 😀
Kuna pisiasjade üle rõõmustamine on minu loomulik igapäevane olek, on mul aga seda raskem päevadel, mil olen vähem maganud, väsinud, mõni nõme probleem on mõttes, mida ei oska lahendada – siis on rõõmutu olek eriti häiriv. Teoreetiliselt ma väga hästi tean, et just neil päevil tuleb olla enda vastu ERITI leebe ja lahke. Ja MITTE oma tusatuju teiste peale välja valada. Aga paratamatult ärritun noil päevil kõige peale poole kergemini ja nii on nähvamised kerged tulema. Vähemalt nii palju ma oskan ja suudan, et pärast nähvamist ma teadvustan ära, mis juhtus ja vabandan inimese ees, kellega ebaõiglaselt käitusin. Abiks seegi. Aga eesmärk on ikkagi mitte nähvata.
Lõpetuseks aga seeria teemal “kuidas pildistada korraga nelja kassi”. Ma ei anna alla – ükskord saan ka sellise pildi, mis pole udune JA kõik kassid vaatavad kaamerasse 😀
Pärast esimese pildi tegemist läks Mustu laua alla peitu.
Allolevalt pildilt leiavad hoolikad vaatajad vasakust lauajalast vasakul Mustu silmad 😀
