rõõm
Viis aastat armastust ja ameerika mägesid
Mulle tundub, et ma ei olegi siin vist varem kirjutanud, kuidas mu praegune suhe alguse sai. Kuna see on üks üsna vahva lugu, mida ma augustis 2019 FB-s jagasin, lähen kirjutamisvaeva kergendamiseks lihtsama vastupanu teed ja kopeerin selle pisut redigeeritud kujul siia ka.
Juba vanarahvas teadis rääkida, et kui ettevõtte jõulupeolt firma kõige kõvem sportlane koju kaasa võtta, jooksed pool aastat hiljem poolmaratoni…
Aga et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama ühest eelmise sügise tööl lõunalauas lõõpimisest, mis eskaleerus kolleegi algatatud firmasisese mulle peigmehe otsimise kampaaniaga. Sealt edasi itsitasin pihku, kui sain tagasisidet, et ühe jaoks olla ma liiga kõhn ja teise jaoks liiga lühikeste juustega ning et üleüldse peaksin ma ilmselgelt oma parameetreid allapoole laskma, sest neid 30a+ 190cm+ vallalisi mehi just jalaga segada pole. Ma siis arvasin armulikult, et hea küll, võib ka veidi alla selle.
Nii jäi lõpuks sõelale minu mäletamist mööda kolm kandidaati, kes kolleegi kohe pikalt ei saatnud (ju nad olid selleks liiga viisakad 
), mille peale mina itsitasin veel rohkem pihku ja otsustasin endamisi, et hoian jõulupeol malbet ja madalat profiili (niivõrd, kui see minu 183cm pikkuse + 7cm kontsade puhul võimalik on, khm) ning vaatan, mis saab. Sai see, et Kaaslane tuli mu hair tattood komplimenteerima ja noh… Pärast poolt ööd tantsimist meil mõlemal kingad hõõrusid ja minu juurde oli lühem maa jalutada ja… Ja ehkki ma ladusin talle kohe alguses kõik letti ja üritasin teda tükk aega igasuguste asjadega ära hirmutada, siis ära ta enam ei läinudki No me oleme siin seda hiljem korduvalt arutanud, miks ta minu juurde pidama jäi… Ilmselgelt tema eelmised kaaslased olid lihtsalt liiga noored, liiga suurte rindadega, lastetud ja kandsid pükse No jumal tänatud, ma ütlen, et tal nüüd minuga niiviisi vedas
Kaaslane oli tol hetkel 29-aastane – ta on minust viis aastat noorem ja 186cm pikk.
Ühesõnaga… Kui ma nüüd natuke tausta veel räägin, siis 2018 suvel oli mul pärast Soomlase välja kolimist kindel plaan pikemalt üksindust nautida. Mis ei takistanud mul tegemast nimekirja ideaalsest mehest tuleviku tarbeks. Selle nimekirja juurde käis klausel, et see mees tuleb mu ellu siis, kui ma olen selleks valmis. Suur oli mu imestus, kui 1,5 nädalat hiljem tekkiski väga ootamatult mu ellu inimene, kellesse ma praktiliselt jalapealt ära armusin ja kes tundus päriselt vastavat kõigile nendele punktidele… See oli augusti lõpus. Järgnesid äärmised intensiivsed 1,5 kuud, kuni see suhe oktoobri keskel sama ootamatu lõpu leidis. Olin tolle inimesega alguses peale aus ning ütlesin: I’m all in – ja kui tema mingil hetkel tunnetab, et mina ei ole see inimene, kellega ta tahaks päriselt koos olla, siis parem lõpetagu see asi kohe ära, et ma rohkem haiget ei saaks. Kui ta seda tegi, oli see minu jaoks väga ootamatu ja mõjus mulle väga rängalt, samas olin tänulik, et see ei kestnud kauem, sest hiljem oleks olnud veel hullem. Lühidalt – ta võis vastata pea kõigile punktidele mu nimekirjas, aga ta oli äärmiselt keeruline inimene, me olime üpriski erineva lähedusvajadusega ja mida edasi, seda enam põdesin mina, kas ma olen tema jaoks piisavalt hea. Nii et jah… Olin hõljunud sügise alguses poolteist kuud pilves, pärast seda oli minu jaoks ääretult keeruline aeg. Väljas oli külm, pime ja lögane, kodu vajas remonti ja kütmist. Nii ma seal siis toimetasin, hambad ristis. Elasin üks päev korraga, otsisin trenne, kus käia. Üritasin lihtsalt olla ja ootasin pikisilmi, et natuke paremaks läheks.
See lihtsalt olemine väga hästi ei õnnestunud, sest mul oli kohutav vajadus füüsilise läheduse järele – samas kui suhterindel olin arusaadavalt äärmiselt hellaks tehtud ja armumine oli viimane asi, mida soovisin. Mõtlesin, et hea oleks leida mõni tore inimene, kellega nautida nii lähedust kui mõnusat seltskonda… Seda kõike ilma suhteta ja armumata. Kust teda täpselt leida, seda ma ei teadnud. Ja kohe kindlasti ei olnud mul plaanis seda inimest töölt otsida. Kui see kampaania aga lõõpides käima läks, siis mõtlesin, et ok, kulgen lihtsalt kaasa ja vaatan, mis saab.
Kaaslasega ei olnud seega kohest armumist – otse vastupidi, mina isiklikult hoidusin sellest kõigest väest. Me kumbki ei teadnud täpselt, mida üksteiselt soovime. Olin ka temaga algusest peale hästi aus – ütlesingi, et olen omadega suht pekkis. Temal oli ka üliraske aasta olnud. Nii me siis üksteist lohutasime. Aga kuidagi orgaaniliselt läks nii, et ta kohe esimesel kuul oli pool ajast minu juures ja sealt edasi juba enamik ajast. Ta lihtsalt integreerus väga märkamatult meie ellu. Võttis üle mingid kodused toimetused, sai hästi läbi lastega jne.
No ja mingi hetk olin muidugi sunnitud tunnistama, et vist olen ikka jälle armunud ja vist on ikka suhe 😀
Tänu eelmisele suhtekogemusele olin Kaaslasega koos teadlikult võimalikult mina ise – et kas sobin sellisena, nagu olen, või kui ei, pole mingit kohustust minuga koos olla. Talle sobis kõik väga hästi 🙂 Ja tema füüsilise läheduse vajadus klappis minu omaga ideaalselt.
No ja siis tuli kogu see majaostu teema, millest kunagi põhjalikult blogisin.
Koroonast, Kaaslase haigusest, üle töötamisest olen ma samuti bloginud, juunis kirjutatud postituses oli sellest kõigest ka juttu.
Ja kui nüüd jätkata sealt, kus juunis pooleli jäin, siis toonane teraapias käimine päädis sellega, et minu peas käis järjekordne klikk ja ma kaotasin igasuguse usu meie suhtesse. Mul oli tol hetkel tunne, et see jääbki olema liigselt minu vajaduste arvelt. See oli kuskil juuli lõpus, kui me otsustasime lahku minna. Augustis, kui ma sellest lõpuks lastele rääkisin ja maja müüki panime.
Pärast seda me enam suuremat ei tülitsenud. Tülid olid ära tülitsetud, lahkuminek ära otsustatud, saime üldises plaanis väga viisakalt ja meeldivalt läbi. Käisime mõlemad endale uusi kortereid otsimas. Kinnisvaraturg oli vaikne, sel rindel mingeid muutuseid polnud.
Ja siis oli üks kogemus, mis tekitas minus täiesti uue taipamise. Sellest, mida ma soovin ja KELLEGA ma seda soovin. Sellest, mis mul juba olemas on. Mul oli palju kindlaid soove ja mõtteid selle kohta, mida ma tahan oma edasises elus veel kogeda – järsku saabus selgus ning sain aru, et ma küll tahan seda kõike, aga… Just OMA mehega.
See kõik oli ülilühike kokkuvõte viimastest kuudest – ma ei jaksa (ja pole kindel, kas soovingi) seda siin põhjalikumalt lahata. See kõik ei käinud nii kiirelt ja kergelt, nagu siit ehk võib mulje jääda. Ei olnud ühtki ülejala tehtud otsust. Kõik oli ülipõhjalikult läbi kaalutud. Olin kindel, et lahkuminek on õige otsus. Lasin sel suhtel täielikult minna ja olin 100% häälestunud uue elu üles ehitamisele. Ja ma arvan, et kui seda poleks juhtunud, poleks saanud tulla ka taipamist ega uuesti armumist.
Oktoobri algusest oleme me jälle olnud “koos” – alguses mitteametlikult, füüsiliselt, kõhklevalt… Palju rääkides ja arutades, mida me mõlemad soovime ja kuidas edasi. Mingil hetkel otsustasime ametlikult ära, et proovime uuesti. Mingil hetkel julgesin ma seda ka lastele rääkida.
Ja siin me siis nüüd oleme. Värskelt armunud. Ma kirjeldasin seda tunnet hiljuti, et pole pea päris nii pilvedes ja ma pole nii ebastabiilne kui suhte alguses. Et olen stabiilne, on lihtsalt see võimatu rõõm pisiasjadest ja inimesest mu kõrval.
Siis aga rullisin mingi hetk kinnist blogi tükk aega tagasi ja avastasin, et… Kaaslasega olin ma algusest peale stabiilne. Mis oli juba siis eriline ja tervitatav. Ta mõjus mulle ääretult hästi ja tema perekond kinnitas, et tänu minule toimus ka temas suur positiivne muutus.
Vahepeal oli pikalt periood, kus see sugugi nii polnud – pigem trigerdasime pidevalt üksteises igasugu jama ja tülitsesime samade asjade üle.
Aga nüüd… Nüüd on enamik ajast nagu alguses. Enamik ajast tunnen ennast stabiilsena, koos olemine on puhas rõõm, igapäevased pisiasjad on ogaruseni mõnusad. Vahetevahel trigerdame üksteist küll, aga seda on hetkel piisavalt vähe, et saaks neid olukordi võtta kui õppimise ja arenemise kohta. Kasvamise võimalust. Need hetked ei varjuta kuidagi argielu rõõme.
Meil on veel palju areneda, aga praegu mulle jälle tundub, et see on täiesti võimalik. Ma poleks kirjutanud sellest kõigest siia sõnagi, kui ma poleks olnud endas täiesti kindel.
See on tegelikult nii ulmeline, et kõik sellised pöörded paari kuu jooksul üldse toimuda said. Ameerika mäed, ma ütlen teile.
Aga mul on praegu jälle nii kindel usk sellesse, et asjad saavad korda. Ja see on imeline tunne.
Kui mõtlesin, mis pilte siin postituses jagada, tuli meelde mai 2021 – Kaaslase venna pulmad. Kaaslane oli hiljuti haiglast välja saanud, kasvatas alles liha luudele ja juukseid pähe tagasi. See oli kodune aiapidu, nii imeliselt tore. Hiljem selgus minu suureks üllatuseks, et pruudi õde oli meist teinud erinevatel hetkedel terve seeria imelisi fotosid. Ja ma püüdsin pruudikimbu kinni! See ei olnud mingi kokkumäng, minu mäletamist mööda – vähemalt mina sellest ei teadnud ja mu arust sai see kimp täitsa suvaliselt selja tagant visatud. Legit püüdsin kinni (ja ma olen üldiselt VÄGA kehv püüdja) 😀
Kui see mulle nüüd hiljuti meelde tuli, siis naersin ja ütlesin Kaaslasele, et ega tal pääsu pole, peab mu ikka mingi hetk ära võtma. Seda enam, et ta tegi mulle juba mitu aastat tagasi Microsofti konto (mida oli vaja laste netipiirangute haldamiseks) oma perekonnanimega. Mis on mulle kõik need aastad arvutisse sisse logides vastu vaadanud 😀
Eks näis, mis tulevik toob. Praegu lihtsalt… Naudin hetke.
Idüll
Täna ma ei taha tõsistest teemadest kirjutada, sest on lihtsalt selline õhtu, kus õhkan rõõmust ja naudin elu pisiasju. Ja olen tänulik.
Käisime Kaaslasega jõusaalis, nüüd on mõnus väsimus.
Koju jõudes ootas meid ees korras köök, kaetud laud ja imeliselt lõhnav õhtusöök – kolmapäeviti kokkab Plika, täna oli menüüs pasta carbonara.
Kaaslane tegi tule nii ahju kui pliidi alla ning kannutäie ingveri-sidruni teed. Akna taga ulus tuul, mina sain pärast õues külmetamist diivanile kerra tõmmata – varbad teki all, kass süles, teetass käes. Lihtsalt imeline.
Kogu meie perele väga maitsevad kiivid, aga miskipärast mina ise neid pea kunagi ei osta ega söö. Kaaslane hoolitseb selle eest, et hooajal oleks kiivivarud alati kodus olemas. Tema on see, kes küsib, kas ma tahan kiivit – ma alati tahan. Siis ta peseb need ära, lõikab pooleks ja tuleb toidab mind. Uuristab pooliku kiivi koorest välja ja paneb mulle suhu. Seejärel järgmise endale. Ja nii kordamööda. Ükspäev ma sõin ise ühe kiivi, täiesti närvi ajas, et kõik kleepus ja tilkus… Täpselt nii ära hellitatud olengi. Täna õhtul toideti mind jälle kiividega 🙂
Teie kommentaarid eilsele postitusele olid nunnud.
Lapsed olid heas tujus. Poiss käis rääkimas, mida Siimu tema toas tegi ja mida ta koolis tegi. Plika arutles, et tahaks uuest poolaastast kolmandasse tantsutrenni ka minna, aga kas ta ikka jõuab ja mis siis söögitegemisest saab. Mina nöökisin vastu, et hea diil tõesti – maksan tema trennide eest veel rohkem ja peame hakkama ise rohkem süüa tegema, sest Plikal kõigi nende trennide kõrvalt selleks enam aega pole. Nali naljaks, tegelikult ma tõesti ei tea, kas ta jaksaks kõigis neis trennides käia ja mulle üldse ei meeldi mõte sellest, et me peame hakkama rohkem süüa tegema. Nii ülimalt mõnus on Plikaga seda koormust jagada 😀
Kassid on ka nunnud… Nagu alati. Värsket pildimaterjali pole, nii et otsisin siia postitusse pisut vanemad fotod, oktoobri lõpust ja novembri algusest… Siin on isegi Paksu figureerimas 🙂
Väljas tuiskab lund. Toas mängivad jõululaulud.
Oh, imeline elu. Olen nii tänulik.
Oot, kas see challenge oli iga päev kassipilte üles panna või mis?
Mul oli aus plaan täna raamatust kirjutada, aga… Elu…
Positiivse poole pealt, kõik ära andmise asjad said pärast tööd ära viidud ja kuna Ritsik eile mainis, et Humanas on kolme euro päev, siis sealtki läbi põigatud ja mõned ostud sooritatud – täna oli juba kahe euro päev 😀
Nii et see raamat, jah, peab homseni ootama. Aga värsket kassicontenti – palun väga! Ja sorry, et Paksut üldse piltidel pole, ta on nii Plika kass, et veedab 90% ajast ülakorrusel tema toas…
Eile õhtul lõpetasin rohepesu käsiraamatu lugemist – Säde süles, Mustu kõrval nohisemas. Kell ligines keskööle ja raamat oli just läbi saamas, kui Siimu ennast mu rinnale magama pressis. No ja siis ma lihtsalt ei raatsinud voodisse minna, sest KUIDAS ma KAKS kassi süles ära ajan?!?
Teate, kuidas see olukord lahenes? 😀 Kuna raamat oli läbi ja ei arvuti ega uue raamatu järele küünitama ei ulatunud, oli mu ainus ajaveetmisviis telefon. Mõtlesin, et ok, ennist tuli märguanne ühe mu lemmiku youtuberi lühivideo kohta, vaatan siis selle ära. Aga telefonil oli hääl üsna kõvaks jäänud ja kui siis vaikses toas äkki kõva häälega aisakella tilinat kostis, hüppas Siim nagu nõelatult mu sülest püsti ja põgenes paanikas. Kuna nad olid Sädega külg-külje vastas, lahkus ka tema häiritult. Mina naersin, sest nii naljakas oli. Sorry, kassid, noh, ma ausõna ei teinud seda meelega, aga ju universum aitas mul magama minna 😀
Täna jälle üritasin miskit arvutis teha, kui Siim vahele trügis… Kassimaffia takistab mul blogimist! 😀 Tegelikult too hetk takistas blogimist see, et olin liiga näljane… Hiljem see, et olin liiga unine… Lõpuks Kaaslane, kelle tegutsemise tulemusena mu mõtted väga vasakule ära läksid… Loll on see, kes vabandust ei leia 😀
Nüüd võivad jõulud tulla
Eilsele vastukaaluks oli täna absoluutselt asjalik päev.
Hommikul voodis uneledes kuulsin, kuidas miskit vastu katust rabistab… Novat siis esimene lumi 😀 Mis alguses oli pigem rahe, aga hiljem täitsa helbed hõljusid.
Nagu pühapäeval ikka, käisime esimese asjana jõusaalis – tükk aega oli allkorrusel privaatjõusaal, me like! Vanapaberi ja taara viisime ära, Selveris käisime… Kodus lappisin kuivatitäie pesu kokku ja juba kell kaks 😀 sõime hommikust. Siis istusin natukeseks maha, et kulud kirja panna, aga kella kolmest läksin kappe koristama ja… Täitsa lõpp, õhtuni koristasin! Tagumise esiku kapid said kõik korda, pakkisime juba ära andmise asjad autosse ära, siis tuli meelde, et elutoas on ka üks kapp ja üks sahtel, mis koristamist vajavad… No jätkasin siis, sorteerisin muuhulgas ära hunniku telefonide kaitseklaase ja taguseid, panin neile kleepsud peale, et mis mudelile sobivad ja näe, sai veel ära andmiseks asju juurde.
Lisaks oli mul plaanis kapikoristuse kõrvalt dušinurk puhtaks küürida – katlakivi ja seebijäägid, üsna jube. No mitte nii jube, kui eelmise aasta sügisel, aga meil vahepeal oli seal pirn, mis vähem valgust andis, kui Kaaslane selle siis normaalse pirni vastu vahetas, nägin jälle, kui räpane kõik välja näeb 😀 Tegin pinnad märjaks, pihustasin katlakivieemaldi peale, läksin kappe koristama… Mingi hetk tuli meelde, lasin uuesti vett peale… Siis unustasin täielikult ära 😀 Õhtul peale kaheksat alles meenus, Kaaslane oli vahepeal isegi jõudnud duši all käia ja ei saanud midagi aru 😀 Igatahes, lasin siis jälle kõik veega üle ja kõik tuli üsna kergelt metallnuustikuga hõõrudes maha, ei pidanud erilist vaeva nägema ega tunde küürima. Ütleks, et 10 minutit ja korras. No vb oli 20, ma ei tea, ega ma ei vaadanud. Põhiline, et lihtne tundus seekord 😀
Nii et nüüd võivad jõulud tulla. Täpsemini siis alustuseks kuusk – palusin kolmandat aastat metsaomanikust sõbrannalt, lubas tuua.
Uhh… Ma ju ütlesin, et kui ma ennast kokku võtan, siis see on paari tunni töö. No ok, kuue tunni töö 😀 Aga ikkagi, ainult pool päeva! Ise ka ei usu, et tehtud! Nii kaua lükkasin edasi seda, nüüd lõpuks ometi tehtud! Imeline tunne on!
Postituse lõpetuseks mõned kasspildid ikka kah, kuidas siis muidu.
Me ostame ikka aeg-ajalt kassidele kana (pool)tiibu – alati, kui Selverist poole hinnaga leiame. Tänased olid väikesed, iga kassi kaussi sai 2-3 tükki. Hiljem vedas Siim kõigi teiste kasside näritud kondid keskpõrandale kokku 😀
