rõõm
Tavapärane kass ja pusled
Loodus tühja kohta ei salli ehk kui puslelaud pühapäeval ajutiselt tühi oli 😛
Pühapäevast teisipäevani panin seda puslet:
Millest, tuli välja, oli puudu 31 tükki. Appi, kui ärritav! Aga noh, see pole minu oma, nii et pole vahet 🙂
Ja kolmapäeva ning neljapäeva õhtud veetsin selle pusle seltsis. Multikapilte on hea lihtne kokku panna, selged piirjooned ja nii edasi. Ma pole küll suurem asi Disney fänn, aga taas kord, laenatud pusle, üheks korraks sobis küll. Panoraam oli lahe 🙂
Täna on üle pika aja selline eriline päev, kus ühtki puslet pooleli pole ja alustada ka ei kavatse. Aga homme, kardan, läheb asi jälle käest ära 😀
Uus lemmik – Rosenberry käsitööjäätis
Minu suhe jäätisega on üsna leige – kõik nö tavalised jäätised on minu jaoks liialt magusad. Võin süüa vaniljejäätist koos rohkete marjadega, võtta ampsukese ka teistest… Aga üldiselt ei isuta.
Öko- või lihtsalt puhtama koostisega jäätised on mul aga isiklik huvi. La Muu, Fresko ja Jäämari on siit blogist nii mõnegi korra läbi käinud. Rosenberry nimi on tegelikult juba ka ammu tuttav, olen näinud Taluturul müügil… Aga proovimiseni miskipärast polnud veel jõudnud. Kuni eilseni 🙂
Igasuguste laatade ja väliürituste toitlustus on võrreldes tavaliste hindadega ärritavalt kallis. Jäätise juures on aga lahe see, et kui tavaline jäätis, mis poes maksab euro, maksab laadal kaks – siis käsitööjäätis, mis maksab poes kaks, maksab laadal sama palju, sest noh, kui oleks veel kallim, siis vist lihtsalt väga ei ostetaks. Seega just igasugu üritustel on tunne, et vabalt võib käsitööjäätisega maiustada, see on ju “nii odav” – sama hinnaga, mis tavaline jäätis 😀
Laulupeol oli krõbevahvli letis ka käsitööjäätis, küpsise-mustsõstra ja maasika pavlova… Sealt ostsime hommikuste proovide vaheajal esimese jäätiselaari, kui Rosenberry külmikud alles… No ma ei saa öelda, et soojenesid, sest asi oli täpselt vastupidi 😀
Vahepeal käisime poest “tavalist jäätist” ka ostmas. Mina jätsin siis täitsa vahele.
Aga kui päris peo ajal ringi jalutasime, siis jäi Rosenberry jälle teele ja saime lõpuks ära proovida.
Ma olen teatavasti suur rabarberi fänn, nii et kui ma seda jäätist nägin, siis ei olnud enam üldse küsimust 🙂 Kuna šokolaadi-maasika kõlas mulle peaaegu sama ahvatlevalt, valis Soomlane selle. Minu jaoks oli viimane veidi liiga šokolaadine, talle maitses. Aga rabarber… Jumalik. Lihtsalt jumalik.
Nii jumalik, et kui olime Vallikäärule ringi peale teinud ja esimesed jäätised otsas, võtsime teised veel. Alguses mulle öeldi, et rabarber on otsas, aga siis õnneks leiti külmikusügavustest veel mõned. Vedas! 😀 Soomlase uus valik oli mojito, mis talle väga maitses ja mulle üldse mitte, sest ma ei ole piparmündisõber. Teda jällegi jättis rabarber üsna külmaks. Igaühele oma.
Rosenberry eriline pluss on minu jaoks see, et enam kohalikum ei annaks olla – tegu on Pärnu firmaga. Nii tore mu meelest, et puhta koostisega pulgajäätiseid tehakse ja suvise palavusega ka mulle sobivat jahutust leiab.
Aga rabaraberijäätist ma proovin nüüd hoopis kodus ise teha. Sest ma ei jaksa igapäevaselt sellist kraami poest osta ja turgatas, et see ei tohiks kuigi raske olla. Lähengi nüüd aeda rabarberit korjama ja vaatame, mis sest välja tuleb 😛
Õnn on peidus minu kodus, vol 2
Õnn on peidus minu kodus, minu väikses toas
Kodupaik on mulle kallis, seda hoida tean
/- – -/
Siin on see maa, kus ma suureks sirguda tahan
Siin on see maa, kus ma õnnelik olla vaid saan
Siin on see maa, kus on minu pere ja kodu
Siin on see maa, kus ma õnnelik olla vaid saan
/- – -/
Ester Murrand / Margrit Kits
Ma väga loodan, et mingil hetkel pannakse Youtube’i üles video sellest, kuidas ligi 2000 last seda laulu laulavad… See oli vägev. Tõeliselt ilus lugu, üks mu uus lemmik. Kohalike muusikaõpetajate looming.
Eile oli Pärnumaa laste laulupidu ja terve päev möödus selle tähe all. Hommik algas 10.20 Vallikäärus kogunemisega. Seejärel mitu proovi, vanemate jaoks ootamist 🙂 Ilm oli õnneks ilus, laulud samuti, seega oli see ootamine puhas rõõm. Nalja sai ka, sest proovid sisaldasid endas dirigentide poolseid kommentaare ja suunamisi. Üks neist oli üpris, hkhm, värvikas kuju… 😛
Hommikuste proovide ajal paistis päike lauljatele otse näkku, nii et neil oli seal lõpuks üsna piinarikas… Mina, külmavares, istusin päikese käes ja nautisin täiega 🙂 Õnneks jäeti viimane proov ära, nii et saime pisut pikema paaritunnise pausi. Oli aega maha jahtuda ja puhata, et siis uuesti rongkäiguks koguneda.
Vaatan, et rongkäigust endast ma ei teinudki ühtki pilti, ainult kogunemise melust paar klõpsu…
Pool viis õhtul oli taevas õnneks veidi pilvine ja olemine nii lauljatele kui publikule tunduvalt mõnusam 🙂
Eks meil tuli päeva jooksul tänu palavusele ja ühe noorhärra tujudele ka värvikamaid hetki ette, aga üldiselt oli ikkagi lihtsalt super. Teate ju küll seda tunnet, mis valdab mingi suurürituse ootuses… Olgu see siis rattaralli või laulupidu 🙂 Palju inimesi ja ilus ilm ja… Eriline. Mõnus.
Nii uhke oli olla tänu lastele osake sellest ja kõndida rongkäigus waldorfkooli nime all. Ehtne laulupeo tunne toodi koju kätte 🙂