rõõm – Page 84 – Tikri blogi

Keeleharjutustest :)

21/04/2018 / hambaarst, plika, poiss, rõõm, tervis / 2 Comments

Liivi kirjutas märtsi alguses pika postituse lastega ortodondi juures käimisest. Kuna mul tuli nüüd ka tahtmine oma kogemust jagada, siis kopeerin alustuseks siia oma kommentaari tema blogi alt – see sai sinna peaaegu et omaette postituse pikkune, hea nüüd ära kasutada, kogu taust on lahti seletatud 😀

Meil käisid lapsed kogu lasteaiaga hambaarstil. Sealt suunati mõlemad edasi ortodondi juurde. Sealt edasi mõlemad keelekida lõikusele. Poisil ainult alumine, Plikal ülemine ka. Lõikus oli kevadel 2016, mina tookord kaasa minna ei saanud, käis Eksabikaasa. Pärast lõikust oleks pidanud tegema usinalt keeleharjutusi, mida mulle korra mainiti, nende tähtsust ega olemust aga mitte, nii need kõigil ununesid.

Eelmise aasta lõpus suunas laste hambaarst nad mõlemad taas ortodondi juurde ja Poisi müofunktsionaalse terapeudi juurde (ma väga loodan, et panin nüüd õige väljendi, sest mul ka ausalt meelde ei ole jäänud, aga üritasin googeldada ja tundub õige). Mingi spetsiaalset sorti ortodont, kes too hetk võttis vastu vaid Tallinnas ja oli tasuline 1h ja 40€.

Põhimõtteliselt, nagu ma hambaarsti jutust aru sain, lastel on keele asend neelamisel vale – Poisil on keel neelates hammaste vahel, Plikal liiga taga… VIST oli nii 😀 Lahihambumus vist oli ka mainitud, ma ei tea, kas siis mõlemal või ainult ühel. Kõik need väljendid lihtsalt ei jäänud meelde ja läksid peas sassi.

Mis seal ikka, panime aja, käisime jaanuari alguses ära. Kuna Plika oli kaasas, vaadati ka tema selle aja sees “tasuta” üle. Vaadati suud ja hambaid ja keele asendit ja keelekida, tehti fotosid jne. Plika saadeti uuesti kida lõikusele – Poisi puhul oli mingi mõõt piiri peal ja arvati, et saab harjutustega hakkama. Öeldi, et Poisi suulagi on liiga kitsas ja vb oleks ka vaja mingit aparaati kasutada seal – see olevat aga ortodondi teema. Kuna kohaliku ortodondi juures käisime õige pea pärast seda, siis sealt öeldi, et praegu pole vaja. Pandi ainult Plikale uus kida lõikuse aeg kirja.

ÕNNEKS hakkas nüüd Pärnus ka üks müofunktsionaalne terapeut vastu võtma, mis tähendab, et me ei pea enam teise linna sõitma ja suti odavam on ka. Käisime nüüd veebruaris esimest korda tema juures ja poolteist nädalat tagasi uuesti Plika kida lõikamas ka.

Ja meil on keeleharjutused, mida tuleks teha mõlema lapsega iga päev 3x päevas. Ja ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda, et need kolm korda päevas ka tehtud saaks. Hommikul on kiire, pärast kooli on enamasti mu ema pool, õhtul kodus ka muud toimetused, nii et alles õhtul enne magamaminekut tulevad meelde need harjutused. Siis saavad need tehtud, terapeut ütles nüüd siin Pärnus, et kui päeval ei tee, tehke õhtul 3x rohkem. Ja mina peaks kontrollima, et nad teevad õigesti. Ma ei jaksa! Ma olen õhtuti lihtsalt NII väsinud, et ma ütlen neile, et tehke ja loodan, et teevad õigesti. Ja kui nad on isa juures, ma vahepeal ikka tuletan meelde, et peaks tegema õhtuti, aga minu meelest ega keegi ei pea seda seal meeles 🙂

Ühesõnaga mul on ääretult vastuolulised tunded selle kõige suhtes. Ma olen meeletult tänulik, et meie hambaarst oskas edasi suunata (terapeut ka kiitis seda eraldi – ütles, et enamik ei oska selliseid asju vaadata) ja et ma saan asjaga tegeleda, ma käin kohusetundlikult teraapias ja maksan selle eest ja tuletan neile õhtuti harjutusi meelde, aga ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda kõike kolm korda päevas ja iga liigutust kontrollida… Ja uue terapeudiga oli mingi üks harjutus, mida ei saa teha õhtul, vaid mis sisaldab pool tundi joonistamise, lugemise vms vaikse tegevuse ajal puidust spaatli huulte vahel hoidmist, mis mul ka never ever meelde ei tule päevasel ajal.

Nii et teine pool sellest tänulikkusest on süümepiinad, et mul on vahendid ja ma ei jaksa neid kasutada ja vb keeran oma laste hambumuse tänu sellele pekki. Mul on praegu suht väsitav ja raske eluperiood ja iga lisakohustus paneb lihtsalt sisemiselt karjuma. Aga eks ma annan endast parima.

Lihtsalt lohutav oli lugeda, et ma pole ainus, kellele sellist asja soovitati. Ma polnud varem sellest kõigest kuulnudki. Olen mõelnud sellest blogida, aga pole jaksanud. Miks krt need hambad ei võiks lihtsalt iseenesest õigesti kasvada, ah?

Neid põhjuseid lugedes – kuna ülejäänud listiga mu meelest probleeme pole, siis meie puhul vist on päritud – pudikeelsusega ma küll ei tea, et mul oleks probleeme olnud, aga minu meelest mu keelekida vb vajaks ka lõikamist (sest neid laste harjutusi ma kõiki korralikult teha ei saa) ja hambumus ei pruugi olla õige – aga mulle pole keegi midagi öelnud, et peaks lõikama või tegema 😀 Hambad on sirged ja omal kohal, süüa saan kenasti. Kas nende kokkupuutepunkt on õige, pole aimugi – aga tean, et emale nüüd vanas eas öeldi hambaarsti juures, et temal on vale ja sellepärast ongi hambad nii kulunud. Samas on ta 70 ja oma hambad suus kõik, nii et tal on sellegipoolest seis hea.

Aga oma lastele tahaks ju ikka parimat… Nii et… Katsun anda endast parima. Hämmastavad võimalused on tänapäeval.

Tallinnas käisime Rita Kalviku juures, kes oli imetore, soovitan soojalt. Pärnus käisime täna teist korda Anna Dudkina juures, kes on samuti väga tore ja soovitan sama soojalt. Inimesed on erinevad – kõik arstid ja spetsialistid ei oska ühtviisi hästi lastega suhelda, aga nemad on selles mõlemad suurepärased. Mulle on meeletuks kergenduseks, et saame seda teha Pärnus ja eriti hea meel, et nädalavahetustel, mil on tööpäevadega võrreldes tunduvalt rohkem aega ja rahulikum tempo.

Nagu te Liivile kirjutatud kommentaarist võisite lugeda, olin mures, et ei suuda keeleharjutuste tegemist piisavalt kontrollida – parim, mis ma õhtuti väsinuna suutsin, oli neid lastele meenutada. Seega oli täna ääretult suur rõõm, kui mõlema lapse “arengut” kiideti – Plika keel liigub nüüd, ligi kaks kuud pärast lõikust, väga hästi. Poisil liigub ka nii hästi, et uuesti lõigata pole vaja. Neid harjutusi, mida nad olid kaks kuud kodus teinud, tegid nad täna terapeudi juures õigesti ja korralikult. Järelikult oli mu panus piisav 🙂

Täna said mõlemad lapsed uued harjutused – tegid need koha peal läbi ja said väljaprinditud paberid ning vajalikud “lisatarvikud” koju kaasa. Järgmine aeg on kahe kuu pärast. Püsivate tulemuste saavutamiseks peaks käima vähemalt viis korda. See teenus pole hetkel haigekassa poolt rahastatud, aga iga kahe kuu tagant €40 maksta on meile õnneks täiesti jõukohane. Enda hambaarstile maksin viimati €130, see oli tunduvalt valusam laks 😛

Nii et mul on hetkel hea ja kerge tunne. Nii hea meel on, et meie hambaarst märkas ja edasi suunas. Et saame käia teraapias Pärnus. Ja et lapsed on nii tublid ning saavad õhtuti harjutuste tegemisega ise hakkama. Katsun neile iga päev meenutada ja loodan, et areng jätkub sama kenasti kui senini.

See imeline kohv

20/04/2018 / igapäevaelu, rõõm / 9 Comments

Et sundida mõtted kurbuselt eemale, katsun valmis kirjutada postituse, mida enne alustasin.

Klari kirjutas oma kohvisõltuvusest ja mu kommentaar läks nii pikale, et tundus targem see omaette postituseks vormida (mis tuli muidugi sellest esialgsest kommentaarist veel mitu-mitu korda pikem nagu mulle omane). Kahtlustan, et olen paljut sellest, millest allpool kirjutan, juba mingil varasemal puhul blogis maininud – aga noh, küll küllale liiga tee 😛

Helistasin emale, et uurida, millal ma kohvi jooma hakkasin. Ta ei mäletanud. Ütles, et põhikoolis vaevalt, äkki keskkoolis.

Minu enda esimesed reaalsed mälestused regulaarsest kohvijoomisest pärinevad Mustamäel elamise ajast – sinna kolisin pool aastat pärast ülikooli lõppu, 2006. aasta alguses. On enam kui tõenäoline, et jõin kohvi juba siiski ka ülikoolis. Olin oma toonase armastatuga kaks viimast ülikooliaastat kaugsuhtes, pea poole ajast elasime koos ning mul on mälestus talle kingitud ägedast tassist, mis käis paaris minu tassiga… Küllap me nendest kohvi jõime. Küll aga ei suuda ma meenutada ühtegi hetke kohvi valmistamisest tema juures Lasnamäel või Tartus Turu tänava korteris või viimasel ülikooliaastal ühikas. Pätikat pole ma kunagi joonud, presskannu hakkasin minu mäletamist mööda regulaarselt kasutama alles Londonis, aga üldse ei mäleta, et mul oleks Tartus või Tallinnas näiteks kohvimasin olnud. Aga kuidagi ma seda kohvi ju tegema pidin?!?

Ei ole tegelikult üldse oluline, millal ma kohvi jooma hakkasin või kuidas seda tegin 😀 Aga mul miskipärast kripeldab. Tahaks täpsemalt mäletada.

Ma ei ole kunagi olnud kohvist sõltuvuses. Midagi ei juhtu, kui see mul hommikul joomata jääb. Ma ei tunne selle ergutavat mõju. Minu jaoks on see lihtsalt maitsev ja mõnus emotsioon.

Olen lugematu arv kordi mõelnud maha jätmisele, aga emotsioon on nii mõnus, et ei näe sel mõtet. Oleks ma sõltuvuses ja liialdaks, aga see tassike päevas… Mõni päev kaks, mõni päev mitte ühtki. Usun, et positiivne emotsioon on kordades kasulikum maha jätmisega kaasnevatest positiivsetest mõjust tervisele – neid oleks ka kindlasti mitmeid. Ilusam näonahk ja mis nad kõik räägivad.

Vanasti jõin ma tavalist masinakohvi. See vanamoodne tilkuv masin, filtriga. Vahel väljas käies ilmselt jõin ka mõne üksiku latte. Siis kolisin Londonisse ja läksin tööle kohvikusse. Õppisin latte peale lilli ja cappucino peale südameid joonistama ning sain “peent kohvi” juua nii palju, kui hing igatses. Ja mulle tundub, et ma olen ainus, kellele “tavaline” kohv maitseb rohkem! Ma joon siiamaani vahel harva kohvikus käies lattet, aga üldiselt on mu lemmikkohv endiselt tavaline must kohv koorega. Filtrikohv enam väga ei meeldi, eelistan presskannu. Ja kindlasti kohvikoor, mitte piim (ehkki viimane ajab asja ära, kui koort pole käepärast, musta ei suuda üldse juua).

Suhkrut panin kunagi kohvi sisse 2,5 teelusikatäit, nüüdseks on see kahanenud poole teelusikatäieni. Imevähe magusust mulle aga meeldib ja päris ilma pole nagu ka õige. Taas kord – kuna kaaluprobleemi mul pole ja magusasõltuvust ka mitte, siis ei näe mingit põhjust sellest loobuda, ehkki mul käivad vahel peal need “aga täitsa ilma suhkruta oleks ju kõige tervislikum” hood. Vaheldumisi “aga täitsa ilma kohvita oleks ju kõige tervislikum” hoogudega 😛 See on mu loomupärane idealism, mis aeg-ajalt välja lööb – siis ma ikka kutsun ennast korrale ja tuletan meelde, et äärmused pole kunagi head ning nauding on vahel tunduvalt olulisem, eriti arvestades, et tegu on nagunii mõõduka tarbimisega.

Niisiis, minu hommikute alguseks on presskannukohv poole teelusikatäie pruuni suhkru ja sortsukese kohvikoorega. Ja see on imeline. Hommikud on reeglina jahedad, seega on nii mõnus sooja jooki nautida.

Ahhaa, veel üks kiiks – mulle ei meeldi kohvi juua “niisama”. Minu jaoks on see osa (hommiku)söögist. Võileibade kõrvale. Kui külalised käivad või ise külas käin, siis koogi kõrvale. Vahel õhtuti pitsa kõrvale.

Kui on suvi ja palav, ununeb kohvijoomine vahel täitsa pikaks ajaks ära. Tänu sellele, et mu uus töö algab kell kaheksa, on mul hommikuti pool ajast nii kiire, et ma ei söö kodus ja sel juhul jääb ka hommikukohv joomata. Tööl kohvi joomise harjumust mul ka pole – automaadikohvi korra proovisin, ei maitsenud. Pätikat ma absoluutselt ei seedi ja presskannu sinna muretseda ei viitsi. Pole tegelikult uurinud, ei välista, et on olemas, seal on suur söögisaal ja igasugu imelikke asju. Vanas töökohas jõin vahel tööl kohvi küll, ehk nii umbes kord nädalas, kuna mul oli seal pidevalt jahe. Uues kohas on soojem, seega joon päev läbi ainult vett.

Minu puhul on seos täitsa olemas – kohviisu tekib sageli siis, kui mul on külm. Olen küll üritanud ennast teed jooma harjutada ja edusammud on sellised, et olen aru saanud – teed on siiski erineva maitsega, mitte kõik sarnased, nagu mulle aastaid tundus 😀 Enamik ei maitse üldse, mõned on okei. Harjutasin ennast teega eelmises töökohas just sellepärast, et nagu öeldud, oli mul seal pidevalt jahe ja igapäevaselt teist kohvitassi juua ei tahtnud. Nüüd, kus seda vajadust enam pole, on ka teejoomine täielikult soiku jäänud 😛

Töökaaslased, tundub, joovad peaaegu kõik 2-3 tassi kohvi päevas. Pole harvad juhud, kui nad käivad keset tööpäeva Statoilis “head kohvi” ostmas. Kõik kiidavad sealset kohvi, ka mitmed mu sõbrad on regulaarsed tarbijad. Mina aga olen vist tõeline põhupea – olen korduvalt proovinud ja on täitsa okei, aga ei tuvasta midagi nii meeletult head, mis paneks mind igapäevaselt bensukasse raha jätma… Samamoodi nagu ma ei oska rohkem hinnata neid tänapäeva moodsaid kodukasutuse masinaid, mis iga tassi jaoks värskelt ube jahvatavad ja kohv tuleb vaid nupule vajutusega. Need on okei, aga minu meelest on mu presskannukohv täpselt sama hea 😀

Lastele olen pakkunud kohvi maitsmiseks, aga nad pole soovinud. Peale maitsmise ma muud muidugi ei lubaks, cocat juua ka ei luba (õnneks nad limonaade isegi ei taha). Juurdlen praegu selle üle, millal oleks normaalne lubada lastel regulaarselt kohvi juua? Nojah, igasugused viljakohvi variandid on muidugi ka olemas, aga kui rääkida just sellest päris kohvist? Hetkel arvan, et keskkooli ajal tassile kohvile päevas laste puhul kätt ette ei paneks, samas ise ka pakkuma ei hakkaks. Sest olgem ausad, ega sest kohvist ju mingit kasu ei saa, nii et kõige parem oleks, kui nad seda üldse jooma ei hakkakski…

Aga minul endal on küll kohviga selline suhe, et ma tõesti ARMASTAN oma kohvi sügavalt. Soomlane ei joo kohvi ja see oli minu jaoks mingil veidral põhjusel suisa kurb. Ta küll ütles, et võib seda minuga juua, kui see mulle oluline on, aga pidin nentima, et nii see minu jaoks ei toimi – kui ma tean, et ta teeb seda vaid minu pärast, siis parem ärgu tehku üldse. Asja mõte oleks olnud jagada naudingut…

Mingil põhjusel seostub kohv mul turvalise heaolutundega. Umbes midagi sellist. Mõnusate ja rõõmsate hetkedega. Nii et lasen samas vaimus edasi. Naudin täiega.

Kas teie mäletate, millal te kohvi jooma hakkasite? Millal teie lubaksite oma lastel kohvi juua?

Koolis käimine on rõõm

12/04/2018 / plika, poiss, rõõm, waldorfkool / 1 Comment

Käisin täna üle pika aja koolis, Plika klassi lastevanemate õhtul. Nautisin seda täiega, nagu tavaliselt. Kohe kiskus pilti tegema.

Siit pildilt pole hästi näha, aga need “lilled” on tehtud ajalehepaberist 🙂

Too riiul ülaloleva pildi allosas on kunstitunni maalide kuivatamiseks… Tehtud ühe klassi poisi isa poolt. See näeb lihtsalt imeline välja ja tuli meelde, et pildistasin seda Plika esimese kooliaasta alguses, kuid miskipärast see pilt vist blogisse ei saanudki – panen siis nüüd:

Ja tolle riiuli pildistasin ka 1,5 aastat tagasi üles 🙂

Sellised imelised temaatilised joonistused on kõigis klassides kogu aeg. See oli Plika klassis täna. Ma peaks üks hetk võtma aja ja panema üles mõned pildid Poisi klassist, tema õpetaja jagab neid aeg-ajalt meiega Google Drive’is.

Kas kuskil mujal koolides on veel üldse kriiditahvleid või on igal pool juba magnettahvlid ja markerid?

Oleks pidanud tagumist seina ikka lähemalt ka pildistama, aga mõtlesin, et saan ühega hakkama. Laudade asetust muudetakse klassis vastavalt vajadusele ja soovile, hetkel on nii. Ja need vaimustavad nartsissid keset klassi! Ma tegelikult küll ei tea, kas nad tavalisel koolipäeval ka keset klassi on või ainult koosoleku ajaks sinna pandud 😛

Värviline sein 🙂

Sellise ägeda kalendri panime täna seinale, see on ühe klassi tüdruku ema kätetöö:

Paar pildikest tänasest õhtust ka.

Saime täna kätte Alice‘i pakikese – suur-suur aitäh sulle! Muuhulgas oli seal tikkimise komplekt, millest Plika vaimustus. Tundub, et sellest saab tal nüüd hobi – küsisin juba emalt, kas tal on kanvaad ja mulineed. Viimased tulevad loodetavasti välja vanaema korterist, kus nüüd elavad mu onu ja onunaine – neid oli kunagi NII palju seal…

Poisi joonistatud sünnipäevakaart klassikaaslasele, ei ole küll vist siin pildil veel päris lõpetatud. Fantaasiat tal jagub…

Ja kõige lõpetuseks leidsin ühe pildi 2. septembrist 2016, kui Plikaga koos kooliteed harjutasime 🙂

Ainult 7,5 aastat läkski

01/04/2018 / kodumajandus, remont, rõõm / 6 Comments

Saate aru, PÄRISELT! Päriselt on mul ESIMEST korda siin elatud aja jooksul tunne, et ma leidsin ruumipaigutuse, mis on siinseid olusid arvestades ideaalne ja millega ma olen tõesti rahul. Kas teate, KUI HEA tunne see on?

Ok, alustame algusest. Praegune ruumipaigutus on selline:

Nende 7,5 aasta jooksul on peast läbi käinud oi kui palju plaane, viimati mõtlesin sellele teemale tõsisemalt eelmise aasta mais ning siis oli parim idee selline:

Aga selle plaani juures ikka paljud asjad ei meeldinud. Lastetoad liiga väikesed ja elutoale liiga lähedal. Magamistoas mõttetult palju aknaid ja üks neist jäi garderoobiosale ette. Mõttetu koridorijupp vannitubade juures. Jne jne jne.

Praeguse plaanini aitasid jõuda kaks olulist tegurit. Esiteks see, et me kolisime magamistoa sinna, kuhu see oleks pidanud lõpuks jääma ja tuli välja, et mulle see variant ei meeldinud. Nii sai selgeks, et soovin jätta oma magamistoa siiski algse koha peale ja pidin mõtlema, kuidas seda saavutada.

Teine oluline tegur: vastuse küsimusele “kuidas?” sain tänu Manni joonistatud plaanile:

Sealt sain esimest korda idee, et vannitubade jaoks võib vabalt võtta pisut ruumi ülemiste suurte tubade arvelt. Seega saab praeguse vannitoa ja koridori osa muuta väikeseks, aga siiski korraliku aknaga kontor/külalistetoaks. Lapsed saavad endale viisaka suurusega ja kahe aknaga toad, kuhu paistab päike terve õhtu ja mida vahepeal asuvad vannitoad pisutki suminast eraldavad (potentsiaalse veesolina vastu pole midagi teha, aga see pole ka nii hull, arvan ma). Meie magamistuba jääb aknaga hommikupäikese poole, väikese vannitoa ja garderoobi mahutasin sinna kõrvale, nagu olen alati soovinud. Ja mõlemad uued vannitoad saavad samuti väikesed aknad (mida ma küll plaanile ei joonistanud)! Ja mulle jääb IKKAGI mu hiigelsuur köök-elutuba, nagu algusest peale plaanisin.

Maha tuleb võtta ainult üks sein, mis on algusest peale plaanis olnud – nojah, tegelikult teine ka, aga kuna see on juba aastaid poolenisti lõhutud olnud, siis ma isegi ei mõtle enam sellest kui seinast – nö “teine pool” on minu jaoks viimased neli aastat üks suur ruum 😀 Kandvad seinad jäävad puutumata, lihtsalt ukseavade asukohad muutuvad ning mõned seinad tuleb lisaks ehitada. Ideaalne!

Naljakas, ma olen ju aastaid mõelnud, aga kordagi sellise variandi peale ei tulnud – nüüd tundub nii hea ja loogiline! Aga ma olin kuidagi nii kinni selles, et vannitoad peavad jääma sinna keskele, sest muud varianti pole… Ja see seadis palju piire. Manni plaan oli minu jaoks otsekui ilmutus 😀

Nüüd, kus põhimõtteline ruumipaigutus on paigas, saab mängida pisemate detailidega. Vannituppa peab mahtuma 70x145cm vann, sellest kummaline nurk hetke plaanil, võib-olla aga tasuks teha kogu vannituba pisut laiemaks ja panna vann teistpidi alumisse vasakusse nurka. Paremale poole on plaanis panna pesumasin ja kuivati. Meie vannitoa ja garderoobi suurustega saab ka veel mängida, vastavalt sellele, kuidas kõige parem tundub.

Aga peamine mõttekoht on muidugi köök-elutuba. Lastetubade ja magamistoa uksed jäävad kindlalt sinna, kus on, ülejäänud uksi (vannituba, kontor, esik) annab nihutada, samuti on akende ja terrassiukse mõõtude ja paigutuse osas mänguruumi.

Kui ma paar aastat tagasi tõsisemalt renoveerimisplaanidega mängisin, mõtlesin välja umbes sellise paigutuse. Ma ei tea, miks, aga olen alati kujutanud ette hiiglaslikku lauda, mille taga mahuks tegema kõike korraga – ja kui vaja suuremat seltskonda võõrustada, siis mahuvad kõik “pika laua” ümber ära. Mu vaimusilmas oli selline rustikaalne palklaud… Köögi osas ma kunagi täpsemalt ei mõelnudki, lihtsalt nendesse kohtadesse jäi vaba ruumi, kuhu oleks tulnud kõik vajalik ära mahutada. Õige, tegelikult esialgse plaani järgi oleks paremas seinas jäänud vanamoodi – üleval puupliit, keskel uks kontor/külalistetuppa ja köögiks oleks jäänud väiksem L – aga ma ei viitsi hakata seda siin plaanil ümber joonistama, pole nii oluline.

Praegu ma ei ole enam mitte milleski kindel 😀 4×9 meetrit on ikka jõhkralt suur võrreldes praeguse imepisikese 2,4×4 meetrit köögiga. Hetkel on mul ühes seinas külmkapp + meeter tööpinda + kraanikauss, vastasseinas pliidid – vahele jääb ca 1,4 meetrit tühja ruumi. Jube kitsas, aga samas on kompaktsusel teatavad võlud – kõik on käe-jala juures 😛

Täiesti uus, aga väga kindel mõte on see, et ehkki L-kujuline köök all paremas nurgas oleks igati loogiline, siis ma nii kangesti tahan, et see pisike aken sinna alles jääks – et paigutada sinna hommikusööginurgake. Nii väike, kui see aken ka on, sealt paistab ikkagi sisse hommikupäike ja ma olen veetnud nii palju õnnelikke hommikuid sellest aknast paistva päikese käes kohvi juues… Nii et näiteks selline kaarja äärega nurgalauake, mille taha mahuks istuma kaks inimest?

Kuna puupliit jääb ilmselt ainsaks elava tule allikaks, siis on mul suur tahtmine panna see keset ruumi, nagu see on hetkel prooviks paigutatud viimasele plaanile. Vanasse kohta see igatahes jääda ei saa, sest sinna nurka jääb magamistoa uks, mille asukohta ma muuta ei soovi. Nii et külalistetoa alumine sein, korstnajalgade vahel – kuskile sellele joonele pliit tulema peab.

Kas hiigelsuur laud on ikka hea mõte? Pole enam kindel. Sattusin eile Krissuga jutlema ja tema ütles, et tal on kiiks – söögilaud peab olema muudest asjadest tühi ja ilusti kaetud. Ja mul on tegelikult sama kiiks. Ometigi mulle senini meeldis mõte hiigelsuurest lauast, mis on köögi ja elutoa süda, mille ümber mahub tegema kõike. Et las ollagi ühes otsas see poolik pusle või lauamäng, söömise pool on teises otsas. Aga… Äkki ikka oleks parem, kui söögilaud oleks köögi poolel eraldi? Appi! Ma ei tea!

Elutuppa tahan kindlasti suurt riiulit raamatute ja lauamängude jaoks. Järgmiseks mõnusalt suurt diivanit – kas üks nurgadiivan või mitu tavalist, ehk ka mõni tugitool? Eks näis, kõik variandid on võimalikud. Telekat kui sellist endiselt lähiajal plaanis pole, aga suur ekraan võiks sellegipoolest olla, filmiõhtute jaoks – ja kunagi ju ei tea, äkki mu telekavaenulikkus läheb mingil hetkel üle. Miskipärast olen alati ette kujutanud, et diivan(id) on akna all, sest nii on seal istujad näoga ülejäänud ruumi poole – tundub kuidagi mõnusam ja seltskondlikum. Manni joonistatud plaanil oli teistpidi, kas see variant oleks mingil põhjusel etem? Ekraanile ei peegelduks siis aknast tulev valgus, see oleks kindlasti pluss – samas filmi vaatamise ajaks saab ju lihtsalt rulood alla lasta, enamasti teeks seda nagunii pigem pimedatel õhtutel.

Ja ei saa üle ega ümber sellest, et diivanilaud on küll ideaalne popkornikausi, veiniklaasi või läpaka jaoks, aga lisaks tahaks kindlalt ka mingit suuremat normaalse kõrgusega lauda, mille taga mõnusalt puslet kokku panna või lauamänge mängida ja sünnipäevi pidada. No ja see oleks ju ka imelik, kui kaks lauda oleks praktiliselt kõrvuti? Ehh… Ma ei tea.

Kuidas kööki kõige loogilisemalt paigutada – nii, et söögitegemiseks oleks piisavalt ruumi, aga ei peaks samas pidevalt võrdlemisi suures ruumis edasi-tagasi sõeluma, kuna kuivained on ühes, pliit teises, tööpind kolmandas ja kraanikauss neljandas kohas – sellele ma pole julgenud veel mõtlema hakata 😛 Siin oleks vist tõesti kõige kindlam köögifirmadelt pakkumisi võtma hakata – nemad peaks oskama soovitada, kuidas kõige efektiivsem on. Olete muidugi teretulnud oma soovitusi jagama – mulle meeldiks siiski enne pakkumiste võtmist mingi plaan oma peas välja mõelda.

Eks see puupliit keset tuba jääb ka praeguse plaani järgi köögipoolest pigem kaugele, samas äkki pole nii väga vahet? Või peaks ikka võimalikult paremale nihutama, et oleks ülejäänud köögiosale lähemal – mis siis, et elavat tuld siis elutoa poole pealt niiväga ei näe?

Palju küsimusi, esialgu vähe vastuseid. Aga ikkagi – RUUMID on paigas! See on nii suur edasiminek! Ma olen nii elevil! Küll on hea, et on olemas blogi!

EDIT: Alles pärast selle postituse üles panemist nägin, et Mann oli jõudnud mulle täna hommikuks veel ühe plaani joonistada – miskipärast ei tulnud selle kommentaari kohta meili. Ja see plaan kusjuures meeldib mulle ka! Ma mõtlesin sellele isegi, kas annaks kööki kuidagi üles vasakusse nurka paigutada, nii oli ka plaanil, mille saatis mulle üks blogilugeja. Aga toona ma ei osanud seda mõtet “söödavaks” arendada. Mann sai sellega hakkama 😛 Plussiks kindlasti köögi kompaktsus – aknaid jagub ka…

Kuna mul aga hetkel pea juba konkreetselt huugab otsas, siis katsun nüüd hoopis mõneks ajaks sellest teemast ja arvutist eemalduda, et hiljem värske pilguga uuesti vaadata 😛

Kuidas teile tundub?

Kevadine

26/03/2018 / aed, elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Iga kevade kohustuslikud jäädvustused 🙂

Kuna meil said paar päeva tagasi puud otsa, on hetkel stabiilselt soe vaid lastetoas, kus on elektriradikas – ülejäänud ruume kütame pliidi ja ehituspoe puitbriketiga. Sooja, päikese ja kassi otsinguil lõpetasin oma arvutiga lastetoa nari ülemisel korrusel 😛

Pilte vaadates tuleb meelde, kuidas Plika kurtis küll ühel õhtul, et tekk tuli jälle tekikotist välja (olemasoleva avause kõrvalt on õmblus hargnenud ja tuleb kergemini kui peaks) – olin too hetk nii väsinud, et ei jaksanud tagasi panna, hiljem ei tulnud enam meelde…